Kui naisel ja emal tuleb mees enne lapsi, siis on midagi väga valesti inimese peas.
Ohh, mitmed naised endalt elu võtnud kui selgunud sohilaps või kõrvalsuhe. Porsche lahutus (kus väikseid lapsi ei ole) on naine valmis kõrvalsuhtele rohelist vagust näitama, peaasi, et mees ei hülgaks. Ega siis meeste jaoks tuti-viirud loetud ei ole, ikka sama vana rada, vana läks peast lolliks ja ennem kui vanast on lahti saadud, ootab uus juba abiellumist.
Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).
Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.
Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).
Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.
Seda juttu võid ona kassile rääkida.
Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt.
Olen olnud psühhiaatriahaiglas õde. Näinud depressiooni diagnoosiga inimesi, kes juba enne haiglasse saabumist pole suutnud isegi vetsu minekuks voodist tõusta ega näiteks nädal aega midagi süüa. Kel on LAMATISED ainult depressioonist. Kes pole 4 kuud ennast pesnud, sest ei suuda muud teha, kui hämaras toas voodis nägu seina poole nuuksuda. Kes on viimase kuu jooksul seepärast näiteks kaotanud lapsed, abikaasa ja töö.
Öelda, et nad teevad seda ainult seepärast, et neile seda võimaldatakse, on väga empaatiavõimetu. Kusjuures enamik neist on vaid pool aastat või aasta varem olnud lihtsalt veidi ületöötanud ja pisut stressis ning täiesti toimekatel töökohtadel.
Sa võisid neid näha jne, aga sel inimesel pidi järelikult olema olemas tuba, kus ta sai voodis külili haliseda. Kui tal arved maksmata, oleks ta sealt korterist välja löödud. Tânavale – kodutuks, kerjuseks! Siis ehk oleks depressioon üsna kiirelt otsa saanud ja jalad tagumiku alt välja võetud kuna – elu sunniks! Aga veelkord – kuni ei sunni, ei juhtu midagi! Võib käia psühholooge v psühhiaatreid pidi ja lõpmatult halada ja saada halamiseks sellest “toetusest ja mõistmisest” aina hoogu juurde. Kuid tegelik lahendus on paraku mujal. Ainult inimene ise saab end aidata, aga selleks peab ta seda tahtma ja tal peab selleks olema motivatsioon. Kui oma lapsed pole piisav motivatsioon, siis ei vääri inimene ema/isa nimetust ja tena isekus ja enesekesksus ületab kõik piirid. Ja see on see, millest on teema, depressiooni ja muu pläma on toonud mängu seltskond mõistjaid (kes on ilmselt täiesti empaatiavõinetud).
Kuidas muidu sotsiopaat on olla?
Kuidas muidu plaan on, kui depressioon peale tuleb, siis jäävad su lapsed vanemata?
Hästi tore ja südamlik inimene tundud olevat, jääb üle loota, et su lastest kellegagi sellist asja ei juhtu, emalt nad abi ei saa ilmselt.
Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).
Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.
Seda juttu võid ona kassile rääkida.
Intervjuu on avalikult ilmunud ja kõigile kättesaadav.
Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).
Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.
Ma mõistan, miks see oma lapse enesetapule kaotanud ema nii rääkis – ta soovis ennast kuidagigi lohutada. Inimlikult mõistetav.
Ent kui me nüüd hakkame samasugust mõtteviisi laiendama, kasutades seda kogunisti uute enesetappude soodustamiseks ja neile takkakiitmiseks, siis ei ole see enam okei. Et elu on raske, sa tahad “rongilt maha astuda”? Aga palun väga, tee ära, siis saabub suur vabanemine ja saadki elumuredest hoobilt priiks! Päris nii ju ka ei saa ja pealegi on see väga libedale jääle minek – sest kust maalt on tõesti raske? Ja kui kaua (nädal, kuu, aasta?) peab inimene ennast kohutavalt tundma, nii et ta võiks surra? Eriti, kui ta on laps ja kogu elu alles ees? Kui lapsel on näiteks kaks kuud kohutav olemine olnud (nt ei saanud gümnaasiumi sisse, kallim jättis maha), kas siis peaks olema õigustatud tema suitsiid või eutanaasia?
Kui inimesel on depressioon, siis see on tõepoolest haigus. Kuid levitades ühiskonnas mõtteviisi, surm on vabanemine ja surres saabub sulle igavene õndsus ja rahu ja muud surma kohta ainult padukiitvat, võib see kahevahel olevale inimesele saatuslikuks saada.
Kui inimesel on depressioon, siis see on tõepoolest haigus. Kuid levitades ühiskonnas mõtteviisi, surm on vabanemine ja surres saabub sulle igavene õndsus ja rahu ja muud surma kohta ainult padukiitvat, võib see kahevahel olevale inimesele saatuslikuks saada.
Miks on inimesel olla paha? Mis ühiskonnas valesti on tehtud? Üks suur lahmimine, valetamine ja raharalli. Elatise mitte tasumise korral oleme ju valmis silmad teisel peast väla torkama, peaasi, et nublu raha laekumata ei jää. Kas ei ole nii? Meil on seadus! Siis on meil seadus kütterallile, ühed võtavad, teised maksavad. Äge seadus! Milleski kindel olla ei saa, kedagi usaladad ei saa. Kotkad juba võimalusi kasutamata ei jäta. Iga väikepeeter võib sulle öelda, kuule, ma vahetan su nüüd välja. Õnn on leida oma inimesed, need kes on valmis sind omaks võtma just sellisena nagu sa oled.
Kui inimesel on depressioon, siis see on tõepoolest haigus. Kuid levitades ühiskonnas mõtteviisi, surm on vabanemine ja surres saabub sulle igavene õndsus ja rahu ja muud surma kohta ainult padukiitvat, võib see kahevahel olevale inimesele saatuslikuks saada.
Miks on inimesel olla paha? Mis ühiskonnas valesti on tehtud? Üks suur lahmimine, valetamine ja raharalli. Elatise mitte tasumise korral oleme ju valmis silmad teisel peast väla torkama, peaasi, et nublu raha laekumata ei jää. Kas ei ole nii? Meil on seadus! Siis on meil seadus kütterallile, ühed võtavad, teised maksavad. Äge seadus! Milleski kindel olla ei saa, kedagi usaladad ei saa. Kotkad juba võimalusi kasutamata ei jäta. Iga väikepeeter võib sulle öelda, kuule, ma vahetan su nüüd välja. Õnn on leida oma inimesed, need kes on valmis sind omaks võtma just sellisena nagu sa oled.
Meie maailm ei ole mitte kunagi olnud ideaalne. Alati leiab seiku, mis meile ei sobi ega meeldi. Ometi pole inimkond seni veel välja surnud. Ma ei eita depressiooni kui raske haiguse olemasolu, kuid ma ei poolda ka surma ülistamist ja pidevat kõikjal väljapakkumist kui õnneliku pääsemise vahendina eluraskustest.
Meie maailm ei ole mitte kunagi olnud ideaalne. Alati leiab seiku, mis meile ei sobi ega meeldi. Ometi pole inimkond seni veel välja surnud. Ma ei eita depressiooni kui raske haiguse olemasolu, kuid ma ei poolda ka surma ülistamist ja pidevat kõikjal väljapakkumist kui õnneliku pääsemise vahendina eluraskustest.
Mis need eluraskused on, kui sa ei saa koduvoodi peale ka kindel olla. Piisab ühest põmmpeast su elus, ongi paha tuju ja pinge olemas. Ei otsitagi ideaal-maailma, vaid turvatunnet. Inimesed ei tea sedagi, kui suured nende pered on või kelle ja mitme inimese vahel nende elutöö loosi läheb. Inimesed?
Huvitav, et kõik usuvad, et vähk on olemas ning sellest tervenemiseks ei piisa inimese tahtest – aga depressiooni olemasolu oleks nagu mingi UFO – kes pole kohanud, see ei usu.
Sa võrdled siiski võrreldamatuid asju – psüühilist häiret ei saa võrrelda letaalse haigusega. Sa ei saa tõesti vähki eemale ajada head mõtetega, küll aga “depressiooni”. Ausalt öeldes on tegelikult on su paralleel ikka päris kohatu. Inimene, kes surmaga silmitsi seisab ja kelle väärtushinnangud on sellega seoses paika loksinud ja kes annaks mida iganes, et veel näha, veidigi kauem näha endale kalleid nägusid v kasvõi tunda sooja tuuleiili oma näol v vaadata praksuvat lõket – see inimene oskab hinnata seda hindamatut kingitust – mis on elu! Ja siis sa tood võrdlusesse mingi “depressioonihaige”, kes paneb endale käe külge… Kahju, et inimesed sageli peavad surmasuus ära käima ja surmale otsa vaatama, et väärtused kohale jõuaksid.
Sa võrdled siiski võrreldamatuid asju – psüühilist häiret ei saa võrrelda letaalse haigusega. Sa ei saa tõesti vähki eemale ajada head mõtetega, küll aga “depressiooni”.
Püha püss küll, kas tõesti pole sul vähimatki ettekujutusvõimet ega loogikat? Depressiooni saab sama vähe eemale ajada heade mõtetega kui vähki, sest depressiooni iva ongi selles, et sul pole häid mõtteid!! Kuidas krt mõni üldse ei taipa?
Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt.
Olen olnud psühhiaatriahaiglas õde. Näinud depressiooni diagnoosiga inimesi, kes juba enne haiglasse saabumist pole suutnud isegi vetsu minekuks voodist tõusta ega näiteks nädal aega midagi süüa. Kel on LAMATISED ainult depressioonist. Kes pole 4 kuud ennast pesnud, sest ei suuda muud teha, kui hämaras toas voodis nägu seina poole nuuksuda. Kes on viimase kuu jooksul seepärast näiteks kaotanud lapsed, abikaasa ja töö.
Öelda, et nad teevad seda ainult seepärast, et neile seda võimaldatakse, on väga empaatiavõimetu. Kusjuures enamik neist on vaid pool aastat või aasta varem olnud lihtsalt veidi ületöötanud ja pisut stressis ning täiesti toimekatel töökohtadel.
Sa võisid neid näha jne, aga sel inimesel pidi järelikult olema olemas tuba, kus ta sai voodis külili haliseda. Kui tal arved maksmata, oleks ta sealt korterist välja löödud. Tânavale – kodutuks, kerjuseks! Siis ehk oleks depressioon üsna kiirelt otsa saanud ja jalad tagumiku alt välja võetud kuna – elu sunniks! Aga veelkord – kuni ei sunni, ei juhtu midagi! Võib käia psühholooge v psühhiaatreid pidi ja lõpmatult halada ja saada halamiseks sellest “toetusest ja mõistmisest” aina hoogu juurde. Kuid tegelik lahendus on paraku mujal. Ainult inimene ise saab end aidata, aga selleks peab ta seda tahtma ja tal peab selleks olema motivatsioon. Kui oma lapsed pole piisav motivatsioon, siis ei vääri inimene ema/isa nimetust ja tena isekus ja enesekesksus ületab kõik piirid. Ja see on see, millest on teema, depressiooni ja muu pläma on toonud mängu seltskond mõistjaid (kes on ilmselt täiesti empaatiavõinetud).
Kuidas muidu sotsiopaat on olla?
Kuidas muidu plaan on, kui depressioon peale tuleb, siis jäävad su lapsed vanemata?
Hästi tore ja südamlik inimene tundud olevat, jääb üle loota, et su lastest kellegagi sellist asja ei juhtu, emalt nad abi ei saa ilmselt.
Aga mida siis sotsiopaadilt, kelleks sa ju mind eelnevalt tituleerisid, ootasid muidu?
Sa ei saa tõesti vähki eemale ajada head mõtetega, küll aga “depressiooni”.
Ja uppuja lihtsalt hingaku vee all rahulikult ning kopsupõletikus olija köhigu kenasti kopsud puhtaks, ei juhtu temaga midagi? Täpselt selline on su mõttekäik 😀
Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).
Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.
Ma mõistan, miks see oma lapse enesetapule kaotanud ema nii rääkis – ta soovis ennast kuidagigi lohutada. Inimlikult mõistetav.
Ent kui me nüüd hakkame samasugust mõtteviisi laiendama, kasutades seda kogunisti uute enesetappude soodustamiseks ja neile takkakiitmiseks, siis ei ole see enam okei. Et elu on raske, sa tahad “rongilt maha astuda”? Aga palun väga, tee ära, siis saabub suur vabanemine ja saadki elumuredest hoobilt priiks! Päris nii ju ka ei saa ja pealegi on see väga libedale jääle minek – sest kust maalt on tõesti raske? Ja kui kaua (nädal, kuu, aasta?) peab inimene ennast kohutavalt tundma, nii et ta võiks surra? Eriti, kui ta on laps ja kogu elu alles ees? Kui lapsel on näiteks kaks kuud kohutav olemine olnud (nt ei saanud gümnaasiumi sisse, kallim jättis maha), kas siis peaks olema õigustatud tema suitsiid või eutanaasia?
Kui inimesel on depressioon, siis see on tõepoolest haigus. Kuid levitades ühiskonnas mõtteviisi, surm on vabanemine ja surres saabub sulle igavene õndsus ja rahu ja muud surma kohta ainult padukiitvat, võib see kahevahel olevale inimesele saatuslikuks saada.
Just vaatasin, vist oli Täistunnis, et keegi härra on välja mõelnud gaasitamise printsiibil töötava assisteeritud suitsiid aparaadi. Gaasitamine pole muidugi midagi uut. Paraku ka hr Paul rakendaks seda ainult letaalselt haige inimese peal ja “depressioonis” olevatele ta seda kindasti ei võimaldaks. Sama on Šveitsi jy kliinikutega. Huvitav, miks see nii on? Äkki ikka sellepärast, et depressioon on UIM ja mitte mingi haigus.
Sa võrdled siiski võrreldamatuid asju – psüühilist häiret ei saa võrrelda letaalse haigusega. Sa ei saa tõesti vähki eemale ajada head mõtetega, küll aga “depressiooni”.
Püha püss küll, kas tõesti pole sul vähimatki ettekujutusvõimet ega loogikat? Depressiooni saab sama vähe eemale ajada heade mõtetega kui vähki, sest depressiooni iva ongi selles, et sul pole häid mõtteid!! Kuidas krt mõni üldse ei taipa?
Sa ilmselgelt ei tea millest sa räägid.
Sa ei saa tõesti vähki eemale ajada head mõtetega, küll aga “depressiooni”.
Ja uppuja lihtsalt hingaku vee all rahulikult ning kopsupõletikus olija köhigu kenasti kopsud puhtaks, ei juhtu temaga midagi? Täpselt selline on su mõttekäik 😀
Tema mõttekäik nüüd küll tõesti üldse selline ei ole, aga sa ilmselt ei saa loetust aru? Funktsionaalse lugemisoskuse puudumine?
Sa võrdled siiski võrreldamatuid asju – psüühilist häiret ei saa võrrelda letaalse haigusega. Sa ei saa tõesti vähki eemale ajada head mõtetega, küll aga “depressiooni”.
Püha püss küll, kas tõesti pole sul vähimatki ettekujutusvõimet ega loogikat? Depressiooni saab sama vähe eemale ajada heade mõtetega kui vähki, sest depressiooni iva ongi selles, et sul pole häid mõtteid!! Kuidas krt mõni üldse ei taipa?
Saab väga edukalt, nt meditatsiooni ja kirgastumise kaudu. Lihtsalt – inimene läheb kergema vastupanu teed ja tõmbab end oksa. Mis on lollus ja isekus. Üldse näitab “depressioon” peamiselt rumalust tegelikult, normintellektiga inimene suudab oma elu valitseda, ei sõltu teistest (ega ka ei sõltu tema õnnelik olemine kellestki teisest) ja on enesekindel.
Sa ilmselgelt ei tea millest sa räägid.
Vägagi tean.
Saab väga edukalt, nt meditatsiooni ja kirgastumise kaudu. Lihtsalt – inimene läheb kergema vastupanu teed ja tõmbab end oksa. Mis on lollus ja isekus. Üldse näitab “depressioon” peamiselt rumalust tegelikult, normintellektiga inimene suudab oma elu valitseda, ei sõltu teistest (ega ka ei sõltu tema õnnelik olemine kellestki teisest) ja on enesekindel.
Miks arvatakse, et iga inimene tingimata tahab elada? Mõni lihtsalt ei taha, ilma igasuguse depressioonita ka ei taha. Ja see on normaalne ning pole absoluutselt ühegi teise inimese asi.
Saab väga edukalt, nt meditatsiooni ja kirgastumise kaudu. Lihtsalt – inimene läheb kergema vastupanu teed ja tõmbab end oksa. Mis on lollus ja isekus. Üldse näitab “depressioon” peamiselt rumalust tegelikult, normintellektiga inimene suudab oma elu valitseda, ei sõltu teistest (ega ka ei sõltu tema õnnelik olemine kellestki teisest) ja on enesekindel.
Miks arvatakse, et iga inimene tingimata tahab elada? Mõni lihtsalt ei taha, ilma igasuguse depressioonita ka ei taha. Ja see on normaalne ning pole absoluutselt ühegi teise inimese asi.
Kui inimene on võtnud endale vastutuse laste eest, siis on see vägagi kellegi teise (!) asi!
Teine asi, millele see pani mõtlema, on see, et vanemahüvitise ja lastetoetustega suunatakse naisi järjest väikese vanusevahega lapsi saama, aga ega kedagi ei huvita, mis inimesena neist kurnatud naistest saab.
Suunatakase? Inimese enda vaba valik on, milise vahega ta lapsed saab.
Miks arvatakse, et iga inimene tingimata tahab elada? Mõni lihtsalt ei taha, ilma igasuguse depressioonita ka ei taha. Ja see on normaalne ning pole absoluutselt ühegi teise inimese asi.
Siis ikka on teiste asi, kui peanupp on kodus päris ära komposteeritud. Ei ole palju vaja, et inimene usuks, et ta on kole, kuiv ja väärtusetu ja elukaaslase hädades süüdi. Mõtle nüüd meest või naist, kes suhtes kallale on tulnud ja peksa pakkunud. Kujuta nüüd ette olukorda, kus nunnu on elutu ja uus elukaaslane on paanikas. Nunnu vajab aga sinu abi ja elustamist. Seadus kohustab elustama! Elustaksid? Pead elustama!
Kui inimene on võtnud endale vastutuse laste eest, siis on see vägagi kellegi teise (!) asi!
Fuhh- fuhhh, ärge rääkige vastutamisest, fuhh-fuhh. Enamus ei tea sedagi, kellega öö on veedetu ja kelle kehavedelik mööda kintsu alla veereb.
Ma pean ütlema, et PK tase on ülimõrk. Argumenteerida ei osata, enamik kommentaare on madalalaubalised. Kunagisega võrreldes on tase ikka väga kukkunud ja ei paku praktiliselt mingit väljakutset diskussiooniks v debatiks. Enamasti, kui olengi mingi teema raames siia väitlema sattunud, lõppeb see alati pettumusega selle üle, kui palju on siin juhme aga samas ülialtiivseid (valusaim kombo) inimesi.
Ma pean ütlema, et PK tase on ülimõrk. Argumenteerida ei osata, enamik kommentaare on madalalaubalised. Kunagisega võrreldes on tase ikka väga kukkunud ja ei paku praktiliselt mingit väljakutset diskussiooniks v debatiks. Enamasti, kui olengi mingi teema raames siia väitlema sattunud, lõppeb see alati pettumusega selle üle, kui palju on siin juhme aga samas ülialtiivseid (valusaim kombo) inimesi.
Mine ja viska mujal oma madallaupa. Depreka teema ja üks tont otsib väljakutset. Mida veel! sossu mis sossu
Ma pean ütlema, et PK tase on ülimõrk. Argumenteerida ei osata, enamik kommentaare on madalalaubalised. Kunagisega võrreldes on tase ikka väga kukkunud ja ei paku praktiliselt mingit väljakutset diskussiooniks v debatiks. Enamasti, kui olengi mingi teema raames siia väitlema sattunud, lõppeb see alati pettumusega selle üle, kui palju on siin juhme aga samas ülialtiivseid (valusaim kombo) inimesi.
Mine ja viska mujal oma madallaupa. Depreka teema ja üks tont otsib väljakutset. Mida veel! sossu mis sossu
Sa ei ole siiamaani aru saanud, et tegemist ei ole depressiooni-teemaga? …
Sa ei ole siiamaani aru saanud, et tegemist ei ole depressiooni-teemaga? …
Sa ei ole siiamaani aru saanud, et oma larhvid pead üles otsima/ leidma! Nendega saadki väljakutseid lennutada. Oma larhvidega….tuleb siin elus rohkem tegemist teha. Et kui praegu raha on rohkem, ei saa hakata selle põhjal teiste laupasid veel mõõtma. Mõistus kus on!
Miks arvatakse, et iga inimene tingimata tahab elada? Mõni lihtsalt ei taha, ilma igasuguse depressioonita ka ei taha. Ja see on normaalne ning pole absoluutselt ühegi teise inimese asi.
Siis ikka on teiste asi, kui peanupp on kodus päris ära komposteeritud. Ei ole palju vaja, et inimene usuks, et ta on kole, kuiv ja väärtusetu ja elukaaslase hädades süüdi. Mõtle nüüd meest või naist, kes suhtes kallale on tulnud ja peksa pakkunud. Kujuta nüüd ette olukorda, kus nunnu on elutu ja uus elukaaslane on paanikas. Nunnu vajab aga sinu abi ja elustamist. Seadus kohustab elustama! Elustaksid? Pead elustama!
Mitte ükski seadus ei kohusta kedagi elustama.
Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?
Üldiselt. See on mehele orienteerumine, mehe pärast elamine. Kui mees ähvardab maha jätta, ära minna, petab jne, siis kaotab elu mõtte. Nii lihtne seletus ongi. Vaadates proua postitusi, siis piitsutas ennast tublisti ja kommentaar mehelt, kes nüüd teisi naisi proua varjus enam ei märkagi. Varem siis märkas? Kui palju märkas? Kas see naine sai selles suhtes ikka olla tema ise. Mina ei usu. Kindlasti ei anna mehele raha, veelenam, miks raha peaks mingi võõra kontole laekuma? Kas mees oli ikka imeline? kunagi ei tea nelja seina päris lugu. Oleks selline sõbranna, siis ennem deperssiooni- diagnoosi paneks mõistuse lihtsalt pähe. Kahju!
Jätame mehe kõrvale. Naine ei peaks mehe pärast elama. Aga isegi kui mees on siga, siis sa EI SAA oma alaealisi pisikesi lapsi maha jätta. Jah, ma ei hakka kunagi mõistma selliseid otsuseid.
Tean väga hästi, mis depressioon on, aga sellest hoolimata sellist taaka oma laste peale ei pane ma kunagi.
Tunnen kaasa lastele, aga mitte elus lahkunule. Isekas ja muud midagi.
