Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).
Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.
Ma mõistan, miks see oma lapse enesetapule kaotanud ema nii rääkis – ta soovis ennast kuidagigi lohutada. Inimlikult mõistetav.
Ent kui me nüüd hakkame samasugust mõtteviisi laiendama, kasutades seda kogunisti uute enesetappude soodustamiseks ja neile takkakiitmiseks, siis ei ole see enam okei. Et elu on raske, sa tahad “rongilt maha astuda”? Aga palun väga, tee ära, siis saabub suur vabanemine ja saadki elumuredest hoobilt priiks! Päris nii ju ka ei saa ja pealegi on see väga libedale jääle minek – sest kust maalt on tõesti raske? Ja kui kaua (nädal, kuu, aasta?) peab inimene ennast kohutavalt tundma, nii et ta võiks surra? Eriti, kui ta on laps ja kogu elu alles ees? Kui lapsel on näiteks kaks kuud kohutav olemine olnud (nt ei saanud gümnaasiumi sisse, kallim jättis maha), kas siis peaks olema õigustatud tema suitsiid või eutanaasia?
Kui inimesel on depressioon, siis see on tõepoolest haigus. Kuid levitades ühiskonnas mõtteviisi, surm on vabanemine ja surres saabub sulle igavene õndsus ja rahu ja muud surma kohta ainult padukiitvat, võib see kahevahel olevale inimesele saatuslikuks saada.