Teema: Kui ema otsustab elust lahkuda

#4183771:

#4183472:

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt. Aga kuni on võimalus kellegi nunnutamise saatel või kellegi toel/ülalpidamisel kuidagi ära elada, siis ei juhtugi midagi paremuse suunas.

Suitsiid – on nõrkadele ja isekatele inimestele. Kes selle asemel, et võidelda (eriti oma laste pärast ja nimel!) mõtlevad ainult iseendale, mis on puhas isekus. Kas lapsed ei ole seda väärt, et nende nimel otsida lahendust, milliseid on, olgem ausad, väga palju.

Huvitav, kui meest poleks, kas siis oleks sama sammu teinud ja lapsed maailma lausa üksi jätnud..

Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”.

Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).

Väga nõus sinu postitusega. Juba koera pärast ei suudaks kunagi sellist tegu teha, sest mõte sellest, kuidas vaene loom mind otsib ja ootab, on talumatu. Rääkimata lastest.

#4183951:

#4183927:

Saab väga edukalt, nt meditatsiooni ja kirgastumise kaudu. Lihtsalt – inimene läheb kergema vastupanu teed ja tõmbab end oksa. Mis on lollus ja isekus. Üldse näitab “depressioon” peamiselt rumalust tegelikult, normintellektiga inimene suudab oma elu valitseda, ei sõltu teistest (ega ka ei sõltu tema õnnelik olemine kellestki teisest) ja on enesekindel.

Miks arvatakse, et iga inimene tingimata tahab elada? Mõni lihtsalt ei taha, ilma igasuguse depressioonita ka ei taha. Ja see on normaalne ning pole absoluutselt ühegi teise inimese asi.

Aga miks selline inimene saab lapsed, kes alles titeeas? Astuge vabasurma üksi, ilma lapsi maha jätmata.

#4183918:

#4183840:

#4183796:

#4183771:

Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta. Kui koer ei hakkagi iial aru saama kuhu tema peremees jäi ning jääbki teda alati ootama, otsima ja igatsema, siis lapse hinge jääb alatiseks küsimus “Miks?!”, “Miks ema minu peale ei mõelnud, kas mina polnud siis elamist väärt ega ema jaoks oluline…”. Ja võite kindlad olla, et see küsimus ja tunnetus muutub vanusega aina hingematvamaks, eriti siis, kui ollakse juba ise vanemad ja tekib oma lapsi vaadates reaalne arusaam selle kohta, mida tähendaks oma laste hülgamine (sellisel viisil).

Selle peale vastas üks enesetapule lapse kaotanud ema selliselt: kas ma oleksin tahtnud, et ta oleks edasi elanud, tundes end iga päev nii kohutavalt? Ei, ei oleks, sest see oli hullem kui surm.

Ma mõistan, miks see oma lapse enesetapule kaotanud ema nii rääkis – ta soovis ennast kuidagigi lohutada. Inimlikult mõistetav.

Ent kui me nüüd hakkame samasugust mõtteviisi laiendama, kasutades seda kogunisti uute enesetappude soodustamiseks ja neile takkakiitmiseks, siis ei ole see enam okei. Et elu on raske, sa tahad “rongilt maha astuda”? Aga palun väga, tee ära, siis saabub suur vabanemine ja saadki elumuredest hoobilt priiks! Päris nii ju ka ei saa ja pealegi on see väga libedale jääle minek – sest kust maalt on tõesti raske? Ja kui kaua (nädal, kuu, aasta?) peab inimene ennast kohutavalt tundma, nii et ta võiks surra? Eriti, kui ta on laps ja kogu elu alles ees? Kui lapsel on näiteks kaks kuud kohutav olemine olnud (nt ei saanud gümnaasiumi sisse, kallim jättis maha), kas siis peaks olema õigustatud tema suitsiid või eutanaasia?

Kui inimesel on depressioon, siis see on tõepoolest haigus. Kuid levitades ühiskonnas mõtteviisi, surm on vabanemine ja surres saabub sulle igavene õndsus ja rahu ja muud surma kohta ainult padukiitvat, võib see kahevahel olevale inimesele saatuslikuks saada.

Just vaatasin, vist oli Täistunnis, et keegi härra on välja mõelnud gaasitamise printsiibil töötava assisteeritud suitsiid aparaadi. Gaasitamine pole muidugi midagi uut. Paraku ka hr Paul rakendaks seda ainult letaalselt haige inimese peal ja “depressioonis” olevatele ta seda kindasti ei võimaldaks. Sama on Šveitsi jy kliinikutega. Huvitav, miks see nii on? Äkki ikka sellepärast, et depressioon on UIM ja mitte mingi haigus.

Hollandis või kusagil võimaldati küll ühele kroonilises depressioonis inimesele abistatud enestappu nii et …

Ega siis muud kui – ilusat emadepäeva! Neile, kes veel suudavad emad olla ja kelle lastel on võimalik oma emale lilli tuua ja kaissu pugeda.

Kui enesetapjast lapsevanem on nt laste vastu vägivaldne vm halba, siis on kindlasti parem lastel temata kasvada. Muidugi jah, isegi peksjatest ja joodikutest vanemate lapsed tahavad ometi lastekodust v uuest kodust oma vanemate, eriti ema, juurde tagasi. Keeruline teema.

#4184235:

Kui enesetapjast lapsevanem

Aga kui naine on mehe poolt ajutümitatud või loom  armukese poolt tünga saanud. Kus siis abi otsida. Häbi tunne võibolla nii suur, et vajugi suurest häbist maa alla.

Päris utopistlikud ja ohtlikud mõtted levimas, psüühilisi haigusi siiski ei ravita lendelemise, vaimse tervise eest hoolitsemise, vaimse tervise vitamiinide , sõprade toetuse, hea tuju ja koduloomadega. Terve maailm näib vaimse tervise eest hoolitsemisel olevat hulluks läinud, küll püütakse skisofreeniat ravida rohekoridoride ja taimetoidu, küll teadvustatud oleku ja tantraseksiga. Ja riiklikud sotsiaalpolitikad veel sagedasti rahastavad seda jura. Eriliseks teerajaks on nüüd valitud silmapistvad kergete vaimsete häirete all kannatajad, kes siis seltskonnaajakirjade esikaantel oma haiguslugusid müüvad.

#4184964:

Eriliseks teerajaks on nüüd valitud silmapistvad kergete vaimsete häirete all kannatajad, kes siis seltskonnaajakirjade esikaantel oma haiguslugusid müüvad.

Hakkas huvitama, keda sa nüüd siis täpsemalt silmas pead? Ma ei loe seltskonnaajakirju, aga vaataks ka siis üle, kuna töötan vaimse tervise edendamise alal.

#4184886:

#4184260:

#4184235:

Kui enesetapjast lapsevanem

Aga kui naine on mehe poolt ajutümitatud või loom armukese poolt tünga saanud. Kus siis abi otsida. Häbi tunne võibolla nii suur, et vajugi suurest häbist maa alla.

Võtad oma lapsed, pakid asjad ja lähed oma elu elama, kui korter/maja mehe oma. Kui kaasomand, ma viskaks mehe asjad välja ja vahetaks lukud. Ei mingit sügavat häbi. Häbi on ju mehel, mitte naisel!

arvad, et ajutümitatud inimene suudab seda? think again…

#4185547:

#4184964:

Eriliseks teerajaks on nüüd valitud silmapistvad kergete vaimsete häirete all kannatajad, kes siis seltskonnaajakirjade esikaantel oma haiguslugusid müüvad.

Hakkas huvitama, keda sa nüüd siis täpsemalt silmas pead? Ma ei loe seltskonnaajakirju, aga vaataks ka siis üle, kuna töötan vaimse tervise edendamise alal.

Kui Sa seltskonnaajakirju ei loe, miks sa peaksid neid siis lugema hakkama, kui ma sulle lingi saadan. Jää oma põhimõtetele kindlaks “vaimse tervise edendamise alal töötaja”!

#4185594:

#4185573:

Väga tihti on inimese püsival ummikusoleku tundel mingi päris lihtne konkreetne põhjus. Inimesel on mure, mis takistab tal oma eluga edasi minemast, ja ta oskab seda muret ka sõnadesse panna ning selle mure murdmiseks vajab ta selgeid, konkreetseid samme. Mõnikord on nende lahendamiseks vaja ka spetsialistide, ametnike ja/või jõustruktuuride abi, inimene ise ei tohigi siin konkreetseid samme astuda. Ent kui inimene läheb seda küsima (teeb näiteks politseisse avalduse), siis kahjuks pahatihti ei ole seal talle abi andmisest ja probleemi lahendamisest huvitatud mitte keegi. Parimal juhul lihtsalt kuulatakse ära, suu kriipsus, tehakse omaette mingeid märkmeid ja lubatakse lahkumisel “võtame ühendust”. Oma lubadust ei peeta või on see “ühendusevõtt” mittemidagiütlev ja ümmargune.

Inimese lahendamata mure kestab aga aastaid edasi, muutudes juba krooniliseks. Normaalne elu ongi püsivalt häiritud. Tulevad tunded, et olen omadega ummikus, edasi elada ei saa ja lahendust ei paista. Lõpuks tekib depressioon, mis omakorda hakkab tasapisi maad andma suitsiidiplaanidele. Nii see tihti läheb. Kui elatakse perekonnana, siis kannatavad ka lapsed. Ja see ei huvita tegelikult kedagi.

Küsimus ei ole mitte selles, nagu inimene “häbeneks” abi küsida, vaid hoopiski selles, et neil, keda peetakse ülal maksumaksjate raha eest just nimelt selle eesmärgiga, et nad selliste murede korral abistaksid, ei ole tahtmist aidata. Palju lihtsam on visata ükskõikselt, “pöörduge psühholoogi poole!” ning lugeda sellega oma “abi” lõppenuks, kui anda inimesele seda abi, mida ta küsib. Jätame inimese päris mure lahendamata, parem viskame talle AD-tableti (ja tema lastele kah) ning ongi sellega kõik tehtud, linnuke kirjas et näe, “on abi osutatud”.

Vaimse tervise haigused on erineva kuluga, mõni haigestub aeglaselt mõni hetkega (nt skisofreeniasse haigestunul võib esimene haigustunnus esineda ägeda psühhoosina). Nende haigustega ei tegele jõustruktuurid või ametnikud, vaid psühhiaatrid, kes kirjutavad ravimeid ja ravi välja diagnoosist lähtudes. Ja haigus kas siis allub ravile või mitte. Kõik.

Sina oled siis selle koolkonna mõtteviisiga, mille kohaselt tekivad kõik vaimsed haigused enam-vähem lambist ja ka enesetapu ainukene põhjus saab olla see ei-tea-kust tekkinud vaimuhaigus.

Huvitaval kombel käib kogu see jutt ka ainult täiskasvanute kohta. Kui näiteks 17-aastasel on suitsiidikalduvus, siis öeldakse kohe, et ju  siis ema ei armastanud teda piisavalt, muud põhjust siin olla ei saa. Polevat võimalik, et haigestuks ükski  armastavast kodust pärit nooruk! Et siis – täiskasvanu suitsiidsuse ainukene tekkepõhjus on lambist tekkinud vaimuhaigus, aga nooruki suitsiidsuse ainukene tekkepõhjus on külmad vanemad. Kõik. Millest niisugune kahepalgelisus?

#4185730:

#4185598:

#4185594:

#4185573:

Väga tihti on inimese püsival ummikusoleku tundel mingi päris lihtne konkreetne põhjus. Inimesel on mure, mis takistab tal oma eluga edasi minemast, ja ta oskab seda muret ka sõnadesse panna ning selle mure murdmiseks vajab ta selgeid, konkreetseid samme. Mõnikord on nende lahendamiseks vaja ka spetsialistide, ametnike ja/või jõustruktuuride abi, inimene ise ei tohigi siin konkreetseid samme astuda. Ent kui inimene läheb seda küsima (teeb näiteks politseisse avalduse), siis kahjuks pahatihti ei ole seal talle abi andmisest ja probleemi lahendamisest huvitatud mitte keegi. Parimal juhul lihtsalt kuulatakse ära, suu kriipsus, tehakse omaette mingeid märkmeid ja lubatakse lahkumisel “võtame ühendust”. Oma lubadust ei peeta või on see “ühendusevõtt” mittemidagiütlev ja ümmargune.

Inimese lahendamata mure kestab aga aastaid edasi, muutudes juba krooniliseks. Normaalne elu ongi püsivalt häiritud. Tulevad tunded, et olen omadega ummikus, edasi elada ei saa ja lahendust ei paista. Lõpuks tekib depressioon, mis omakorda hakkab tasapisi maad andma suitsiidiplaanidele. Nii see tihti läheb. Kui elatakse perekonnana, siis kannatavad ka lapsed. Ja see ei huvita tegelikult kedagi.

Küsimus ei ole mitte selles, nagu inimene “häbeneks” abi küsida, vaid hoopiski selles, et neil, keda peetakse ülal maksumaksjate raha eest just nimelt selle eesmärgiga, et nad selliste murede korral abistaksid, ei ole tahtmist aidata. Palju lihtsam on visata ükskõikselt, “pöörduge psühholoogi poole!” ning lugeda sellega oma “abi” lõppenuks, kui anda inimesele seda abi, mida ta küsib. Jätame inimese päris mure lahendamata, parem viskame talle AD-tableti (ja tema lastele kah) ning ongi sellega kõik tehtud, linnuke kirjas et näe, “on abi osutatud”.

Vaimse tervise haigused on erineva kuluga, mõni haigestub aeglaselt mõni hetkega (nt skisofreeniasse haigestunul võib esimene haigustunnus esineda ägeda psühhoosina). Nende haigustega ei tegele jõustruktuurid või ametnikud, vaid psühhiaatrid, kes kirjutavad ravimeid ja ravi välja diagnoosist lähtudes. Ja haigus kas siis allub ravile või mitte. Kõik.

Sina oled siis selle koolkonna mõtteviisiga, mille kohaselt tekivad kõik vaimsed haigused enam-vähem lambist ja ka enesetapu ainukene põhjus saab olla see ei-tea-kust tekkinud vaimuhaigus.

Huvitaval kombel käib kogu see jutt ka ainult täiskasvanute kohta. Kui näiteks 17-aastasel on suitsiidikalduvus, siis öeldakse kohe, et ju siis ema ei armastanud teda piisavalt, muud põhjust siin olla ei saa. Polevat võimalik, et haigestuks ükski armastavast kodust pärit nooruk! Et siis – täiskasvanu suitsiidsuse ainukene tekkepõhjus on lambist tekkinud vaimuhaigus, aga nooruki suitsiidsuse ainukene tekkepõhjus on külmad vanemad. Kõik. Millest niisugune kahepalgelisus?

Aga Sina oled selle koolkonna esindaja, kes täpselt sõnastab seda, mida mina mõtlen. Väga hea arvamus endast. Akki on sul ka mingid kombitsad, mida teised ei näe või kätes aura püüdja. Püüa hõljuda, siis tabad minu aju närvisignaale veelgi tugevamini ja täpsemalt.

Kui sul argumendid otsa saavad, siis muutud isiklikuks, hakkad solvama. Sina mind ei tunne, nii nagu ka mina ei tunne sind (ilmselt), seega me saamegi siin järeldusi teha vaid teise kirjutatu põhjal. Aga püüaks ikka jääda teineteise suhtes lugupidavaks, eks.

Mina olen seda meelt, et täiesti tühjale kohale need suitsiidid ei  teki. Jah, on tõepoolest olemas vaimuhaigusi, mis oma olemuselt võivad tõugata inimesi enesetapule (skisofreenia, isiksusehäired jts). Kuid samamoodi on olemas ka olukorrad, mil neisse sattunu on nii sügavalt hädas, et ei näe teist väljapääsu. Mul vanaema rääkis, kuidas nende külas oli  tema klassiõde uputanud end järve, kuna poiss oli teinud talle lapse ja abiellunud siis sootuks teisega. Tüdruku isa oli vihastanud nii, et viskas raseda tütre majast välja ja tollel polnud enam kuhugi minna ega kuskil elada. Tappis enda ära.

Samuti on suitsiidide hulk kasvanud plahvatuslikult majandussurutiste perioodidel, mil eile edukas ärimees on korraga kaotanud kogu oma vara. Eesti lapsed praegu tapavad ennast, taustal aastaid kestnud talumatu koolikiusamine, millele täiskasvanud enamasti ei reageeri, või käsivad üksnes ohvril ennast muuta.

Seda, miks siin praegushetke Eestis inimeste, eriti noorte enesetapud sedavõrd lakke on lennanud ja depressioon vohab, tuleks palju sügavamalt uurida. Pealiskaudne viskamine, et “ju siis ema ei kallista” ei vii tegelikult mitte kuhugi. Eestlaste enesetappude arv on juba nii kõrge, et tuleks endalt küsida otse, mis on meie ühiskonnas valesti, miks ei ole meie inimesed, eriti aga noored, õnnelikud? Miks nad näevad lahendust mitte eluraskustega toimetulemises, vaid elust lahkumises?

Selle ülimalt komplitseeritud olukorra taustal on väga ehmatav tõdeda, et suitsiidide teemas valitseb ainult kaks ülilihtsustatud arvamust: Kui ennast tapab ära teismeline, siis on selles süüdi see, et tema ema ei kallistanud teda piisavalt. Kui ennast tapab ära täiskasvanu, siis on selles süüdi tema vaimuhaigus. Muid variante pole.

Ja nii me kas näitame näpuga üksnes ema peale või saadame inimese psühholoogi/psühhiaatri juurde tablette sööma ja jutustama. Ja kui need ei aita ja inimene pärast psühholoogi juurest tulekut ikkagi ennast ära tapab, siis kehitatakse vaid õlgu ja ohatakse, et ega need vaimse tervise spetsialistid saa ju midagi teha, nemad ainult niisama natukene suunavad. Aga võib-olla oli asi hoopis selles, et see inimene ei vajanud niivõrd psühholoogil jutustamist, vaid hoopis päriselt konkreetset abi, mida talle korduvast küsimisest hoolimata lihtsalt keelduti andmast? Kui sedasi saanuks säästa kas või ühe elu, oleks asja ette läinud.

#4185879:

Seda, miks siin praegushetke Eestis inimeste, eriti noorte enesetapud sedavõrd lakke on lennanud ja depressioon vohab, tuleks palju sügavamalt uurida.

kuule praegushetkeke- kodukootud analüütik, edukate enestappude statistika näitab vääramatut vähenemist. Sina loe rohkem ikka minu mõtteid, nendes asjades oled Sa pädevam.

#4186016:

Kas tõesti? Paluks statistikat!

Aga palun vastavad graafikud on leheküljel 8 https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/341893/WHO-EURO-2021-2573-42329-58594-est.pdf?sequence=1&isAllowed=y

#4186080:

#4186016:

Kas tõesti? Paluks statistikat!

Aga palun vastavad graafikud on leheküljel 8 https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/341893/WHO-EURO-2021-2573-42329-58594-est.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Noh, uurisin seda veidi ja panen siia mõned tsitaadid:

“Lk 18: Rohkem esineb suitsiidikatseid ja ebaselge tahtlusega suitsiide. Kahe aasta (2009 ja 2019) võrdluses on näha, et kordaja on oluliselt kõrgem aastal 2019, eriti tugevalt on see märgatav nooremates vanusgruppides. Trend ajas on olnud stabiilselt tõusev.

Lk 19: Alaealiste (0-17-aastased) poolt toime pandud enesetapukatsete arv aastas on alates aastast 2015 järsult kasvanud peaaegu kahekordseks.

Enesetapukatsete trend on olnud ajas tõusev (absoluutarv on 2020. aastal 1,4 korda kõrgem kui 2009. aastal).”

Sellesse statistikasse süvenedes jäi mulje, et n-ö õnnestunud suitsiidide hulk on küll vähenenud, kuid katsete arv see-eest küll mitte. See tähendab, et üritajale jõutakse kiiremini jaole, samuti on paranenud kiirem pääs EMOsse, ta saab rutem abi, tänu millele katse jääbki katseks. Samuti tunnistatakse tolles uurimuses korduvalt, et neil puuduvad võimalused eristada õnnetusjuhtumeid enesetapust. Ehk et, inimene, kes ei leia oma eluprobleemidest väljapääsu, sõidab autoga ja kaine peaga sirgel teel vastu puud ja kirja läheb see õnnetusena ega kajastu statistikas. Samuti tunnistatakse kokkuvõttes lk 23 sedagi, et inimese pöördumine vaimse tervise abile ei välista suitsiidi.