Teema: Kui enam vaimset tööd teha ei saa

#4141543:

#4141469:

Ei saa olla füüsiliselt nii nõrk, et mingit tööd teha ei jaksa.

Oi, kuidas saab. Eriti kui vanust on juba enam kui 50 aastat. Inimesed on väga erinevad ja mõnel lihtsalt on väga vilets tervis. Mu lähikonnas on selliseid viletsa tervisega inimesi lausa mitu. Üks oli mu vanaema. Tema oligi suurema osa elust kodune, kasvatas lapsi ja tegeles majapidamisega, vanaisa oli see-eest tugeva tervisega ja suure töövõimega – tasakaalustasid teineteist (ja elasid õnnelikult koos üle 60 aasta). Vanaemal oli mitu häda, tal oli migreen ja mingi häda jalgades, mis selget diagnoosi ei saanudki. Pikalt seistes ja kõndides hakkasid ta jalad talumatult valutama ja kuidas siis saaks füüsilist tööd teha? Kui ta tööl käis, siis töötas justnimelt peaga, ta oli tark ja haritud naine.

Need viletsa tervisega lähedased, kes praegu on veel tööeas, on kas osalise või puuduva töövõimega. Pealtnäha terved, aga diagnoose on mitu ja päris objektiivselt ei suudagi füüsilist tööd teha. Üks siiski teeb, osalise koormusega, sest muud tööd ta ei leia. Aga see osaline koormuski käib tal tegelikult üle jõu. Aastaid tagasi, kui kroonilisi haiguseid oli vähem, suutis käia füüsiliselt nõudlikumal tööl täisajaga ja jaksas veel töö kõrvalt muu elugagi tegeleda. Aga nüüd enam kahjuks mitte.

Teemaalgataja, võibolla leiad mingi osakoormusega töö, mida füüsiliselt siiski jaksad teha. Häid variante kahjuks pole, aga erinevad mitte-vaimsed tööd on erineval viisil ja määral koormavad. Võibolla mõni töö siiski sobib?

Füüsilisi töid on ka selliseid, mis üldse mingit pingutust ei nõua. Olen töötanud näiteks taimede pikeerijana – pidi imepisikesi taimekesi teise kasti suurema vahega ümber istutama. Küllap selliseid töid on veelgi – näiteks valvuritädid muuseumis, kes saalinurgas sokki koovad…

#4141813:

#4141768:

#4141767:

Kas toetuste mõte nagu polegi see, et kui ei suuda enam töötada, siis ei tööta?

Kas toetused üksikul inimesel äraelamist võimaldavad?

Kui toetused äraelamist võimaldaksid, oleks meil terve rahvastik “haige ja hädine”, kes see ikka tööl käia viitsiks. Vaevalt et teemaalgatajagi nii haige on, et ühtegi tööd teha ei saa, aga mugavam on ju kodus diivanil lesida.

Sinusuguste empaatiavõimetute suu kriips peas tüüpide pärast Eestis sotsteenused nii viletsad ongi. Mu meelest on jätkusuutlikum toetada inimesi, kui neil on raske, sest siis on ka mingigi võimalus, et nad naasevad tööle ja produktiivsemas vormis, kui kuskil hinge vaakudes. Aga inimväärilisest elust tähtsam on muidugi kapitalismi orjamine, kuniks haigelt vana ja vaesena kõnged?

Risk on muidugi olemas, et kõik, kes toetusi saavad, ei ole ausad, aga sellise vastutuse peaksime ühiskonnana võtma, kui soovime olla põhjamaised, nagu armastatakse rõhutada.

Elan ise sellises süsteemis ja näen lähedalt, mis on head ja vead. Ikka on nurisemist (kuigi harva, seda peetakse halvaks tooniks), et keegi vegeteerib kodus jms, aga toetusi ei saa keegi põhjuseta. Need põhjused võivad olla väga seinast-seina, aga inimesi ei jäeta pea kunagi lihtsalt ripakile – selleks peab peaaegu et vaeva nägema. Valdava tendentsina näen, et need nö sandid siis rehabiliteeritakse. Kõigist muidugi ei saa täisajaga töötajaid, aga nt saavad oma võimetele vastava ümberõppe.

#4142030:

#4141768:

#4141767:

Kas toetuste mõte nagu polegi see, et kui ei suuda enam töötada, siis ei tööta?

Kas toetused üksikul inimesel äraelamist võimaldavad?

Jah.

Kuidas nad siis võimaldavad, kui toetus, nagu siit lugeda sai, on 500 eurot? Kui nüüd nt inimesel on pangalaen, kodulaen nt, siis ju ei võimalda? Mis siis saab, on inimene tänaval?

#4142582:

riTeata ebasobivastNäitan 6 postitust – vahemik 31 kuni 36 (kokku 36 )«12 Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kui enam vaimset tööd teha ei saa Vastus teemale: Kui enam vaimset tööd teha ei saa

Sa unustasid mainida, et inimene saab ka ronida mäetippu ja jääda sinna surma ootama. Aga füüsiliselt nõrk inimene vaevalt suudab mäetippu ronida, jääb üle siis kusagile lähema põõsa alla roomata.

Esmalt defineeri, mis on vaimne töö?

Ja kuidas “diagnoos” takistab vaimset tööd. Ükski diagnoos ei takista midagi, takistab ikka konkreetsed tervise seisundid, mis staadiumis konkreetne haigus on ja sellest tulenevad piirangud.

Ja vaimset tööd on ka väga erinevat liiki – kui me siin seame vaimse töö definitsiooniks “vastand liikuvale tööle”. Nt andmesisestaja ei ole füüsiline töö. Dokumendihaldusspetsialist ehk saabuvate-väljuvate kirjade registreerimine.

Kui diagnoos ja ka seisund on, et päris dementne ja miski meelde ei jää, siis võib olla probleem ka füüsilise tööga, kui töövõtted meelde ei jää. Siis ei olegi midagi teha.

Krooniline ärevushäire, kujutan ette, küll takistab ka vaimse töö tegemist. Kui ikka iga kord paanikahoog peale tuleb tööprogrammi või mis iganes vahendit avades, siis ei saagi hakkama. Kõigile ei aita ka ravimid, rahustitega elu lõpuni kannatada oleks ka piin – pealegi, mis vaimsest teravusest siis enam rääkida, kui kogu aeg vaaliumis oled? Olge mõistvamad, inimesed – alati ei saagi kohe ennast teise inimese olukorda panna. Mina olen solidaarse sotsiaalsüsteemi poolt.

#4141802:

#4141543:

#4141469:

Ei saa olla füüsiliselt nii nõrk, et mingit tööd teha ei jaksa.

Oi, kuidas saab. Eriti kui vanust on juba enam kui 50 aastat. Inimesed on väga erinevad ja mõnel lihtsalt on väga vilets tervis. Mu lähikonnas on selliseid viletsa tervisega inimesi lausa mitu. Üks oli mu vanaema. Tema oligi suurema osa elust kodune, kasvatas lapsi ja tegeles majapidamisega, vanaisa oli see-eest tugeva tervisega ja suure töövõimega – tasakaalustasid teineteist (ja elasid õnnelikult koos üle 60 aasta). Vanaemal oli mitu häda, tal oli migreen ja mingi häda jalgades, mis selget diagnoosi ei saanudki. Pikalt seistes ja kõndides hakkasid ta jalad talumatult valutama ja kuidas siis saaks füüsilist tööd teha? Kui ta tööl käis, siis töötas justnimelt peaga, ta oli tark ja haritud naine.

Need viletsa tervisega lähedased, kes praegu on veel tööeas, on kas osalise või puuduva töövõimega. Pealtnäha terved, aga diagnoose on mitu ja päris objektiivselt ei suudagi füüsilist tööd teha. Üks siiski teeb, osalise koormusega, sest muud tööd ta ei leia. Aga see osaline koormuski käib tal tegelikult üle jõu. Aastaid tagasi, kui kroonilisi haiguseid oli vähem, suutis käia füüsiliselt nõudlikumal tööl täisajaga ja jaksas veel töö kõrvalt muu elugagi tegeleda. Aga nüüd enam kahjuks mitte.

Teemaalgataja, võibolla leiad mingi osakoormusega töö, mida füüsiliselt siiski jaksad teha. Häid variante kahjuks pole, aga erinevad mitte-vaimsed tööd on erineval viisil ja määral koormavad. Võibolla mõni töö siiski sobib?

Mis diagnoosid need sellised on, too palun näiteid.

Palun (ma ei ole küll see, kellelt küsid). Minu vennanaine on alla 40 ja tal on pärilikkusest alanud probleemide tõttu vahetatud mõlemad puusad ja mõlemad põlved, üks põlv on kolm korda opereeritud. Mis füüsilist tööd ta teha saab. Ta küll kõnnib lonkamata, aga ta ei tohi kükitada näiteks (kui poes kaupa välja panna näiteks) ega kaua seista, trepid on probleem, raskusi tõsta ei tohi. Liikumine on aeglane.

Tuttaval on artriit, kui ma õigesti tean selle nimetust. Ta on 30+. Liikumisega pole midagi viga, aga sõrmed on nii valusad ja kõverad, et ta ei jaksa pastakatki käes hoida. Sõrmed on nii moondunud, et inimesed ehmatavad. Ta käib ka suvel võimalusel käpikutega. Arvutit saab toksida, kuigi mitte kaua järjest. Kui tal tõlkimisega seonduv töö peaks otsa saama, siis kuhu ta selliste kätega läheb. Klienditeenindajaks mitte, sest seal tuleb ikka asju ulatada või pakendada või kasvõi sularaha vastu võtta. Ta ei saa midagi sellist teha.

#4142908:

#4142582:

#4141802:

Mis diagnoosid need sellised on, too palun näiteid.

Täiesti tavalised diagnoosid, üsna levinud haigused. Näiteks (täit loetelu ei anna) reumatoidartriit, krooniline radikulopaatia, mõned ainevahetushaigused jne.

Keegi ei keela puuduva töövõimega inimesel töötada, aga kui teatud summast rohkem teenides vähendatakse toetust. Osalise töövõimega inimene niisama kodus istudes toetust ei saagi, ta peab kas töötama, tööd otsima, õppima, olema hoolekandeasutuses vms.

Ükski neist diagnoosidest ei takista “vaimse töö” tegemist. See, millest sina räägid, on “kas on mõtet tööd teha või elada toetusest – kumb on kasulikum?”.

Mina kirjutasin ju hoopis sellest, et on inimesi, kes ei suuda isegi kerget füüsilist tööd teha. Vaimse töö tegemist need diagnoosid muidugi ei sega. Sellest ma ka ei räägi, kas on mõtet tööd teha või elada toetustest. Lihtsalt edastan seda, mis reeglid meil osalise või puuduva töövõime korral kehtivad. Kui inimene jaksab mingisugust tööd teha, siis loomulikult on tal mõtet tööd teha – nii on ju sissetulek suurem (ja ehk endal ka parem tunne).

#4142960:

#4141802:

#4141543:

#4141469:

Ei saa olla füüsiliselt nii nõrk, et mingit tööd teha ei jaksa.

Oi, kuidas saab. Eriti kui vanust on juba enam kui 50 aastat. Inimesed on väga erinevad ja mõnel lihtsalt on väga vilets tervis. Mu lähikonnas on selliseid viletsa tervisega inimesi lausa mitu. Üks oli mu vanaema. Tema oligi suurema osa elust kodune, kasvatas lapsi ja tegeles majapidamisega, vanaisa oli see-eest tugeva tervisega ja suure töövõimega – tasakaalustasid teineteist (ja elasid õnnelikult koos üle 60 aasta). Vanaemal oli mitu häda, tal oli migreen ja mingi häda jalgades, mis selget diagnoosi ei saanudki. Pikalt seistes ja kõndides hakkasid ta jalad talumatult valutama ja kuidas siis saaks füüsilist tööd teha? Kui ta tööl käis, siis töötas justnimelt peaga, ta oli tark ja haritud naine.

Need viletsa tervisega lähedased, kes praegu on veel tööeas, on kas osalise või puuduva töövõimega. Pealtnäha terved, aga diagnoose on mitu ja päris objektiivselt ei suudagi füüsilist tööd teha. Üks siiski teeb, osalise koormusega, sest muud tööd ta ei leia. Aga see osaline koormuski käib tal tegelikult üle jõu. Aastaid tagasi, kui kroonilisi haiguseid oli vähem, suutis käia füüsiliselt nõudlikumal tööl täisajaga ja jaksas veel töö kõrvalt muu elugagi tegeleda. Aga nüüd enam kahjuks mitte.

Teemaalgataja, võibolla leiad mingi osakoormusega töö, mida füüsiliselt siiski jaksad teha. Häid variante kahjuks pole, aga erinevad mitte-vaimsed tööd on erineval viisil ja määral koormavad. Võibolla mõni töö siiski sobib?

Mis diagnoosid need sellised on, too palun näiteid.

Palun (ma ei ole küll see, kellelt küsid). Minu vennanaine on alla 40 ja tal on pärilikkusest alanud probleemide tõttu vahetatud mõlemad puusad ja mõlemad põlved, üks põlv on kolm korda opereeritud. Mis füüsilist tööd ta teha saab. Ta küll kõnnib lonkamata, aga ta ei tohi kükitada näiteks (kui poes kaupa välja panna näiteks) ega kaua seista, trepid on probleem, raskusi tõsta ei tohi. Liikumine on aeglane.

Tuttaval on artriit, kui ma õigesti tean selle nimetust. Ta on 30+. Liikumisega pole midagi viga, aga sõrmed on nii valusad ja kõverad, et ta ei jaksa pastakatki käes hoida. Sõrmed on nii moondunud, et inimesed ehmatavad. Ta käib ka suvel võimalusel käpikutega. Arvutit saab toksida, kuigi mitte kaua järjest. Kui tal tõlkimisega seonduv töö peaks otsa saama, siis kuhu ta selliste kätega läheb. Klienditeenindajaks mitte, sest seal tuleb ikka asju ulatada või pakendada või kasvõi sularaha vastu võtta. Ta ei saa midagi sellist teha.

See inimene peaks nõudma endale bioloogilise ravi välja. Ilmselgelt standardravi ei aita ja ega moondumisi enam tagasi ei keera, aga vähemalt ei süvene, paistetus taandub, valu taandub. Elukvaliteedi tõus on 3000%, päriselt!

Kes krt ta arst on, et noor inimene on niimoodi sandistuda lastud?

Üle keskea inimene(ja 50+ on seda kindlalt), ei saa enam teha samu asju võrdselt noortega. Näiteks taimede pikeerimine on kindlalt selline sundasendis töö, mis liigitub mitte kerge füüsilise alla, kui seda peab püstiasendis terve tööaja tegema. See pole sama, mis oma kodus 50 taime ära pikeerida ühe päevaga.
Valvurikohad istumise ja seismisega kuskile suures muuseumis – soovitada hea, aga neid pole ju.
Lasteaed ei ole kõnealunegi.

#4143453:

Täisdementne inimene pole võimeline sellist teemaalgatust kirjutama, nagu teemaalgataja. Aga kelle hinnang see on, et intellekt ei võimalda enam seda tööd teha, mida seni tegid? Kas see on arsti hinnang, kas testiti vaimset võimekust? Kui just ei juhtu ränka õnnetust või insulti, siis ei lange intellekt nii järsult.

Kui kolleegid või tööandja arvavad, et sa pole enam varasemal tasemel, siis see ei tähenda, et sa üldse mitte mingit vaimset tööd teha ei suudaks, teemaalgataja. Ammugi ei tähenda see, et vaimne töö oleks keelatud. Lisaks peavad nad tõendama, mil viisil sa pole enam tasemel. Tavaliselt ajaga küll vaimne võimekus tasapisi langeb, ent ajaga kogunenud kogemused ja oskused teevad selle tasa.

Ju see on ikka tõendatud, muidu TA poleks seda ju kirjutanud.

Kindlasti on selliseid töid, mis sobiskid, oleneb juba elukohast, kus TA elab ja mis seal oleks.

#4143431:

See inimene peaks nõudma endale bioloogilise ravi välja. Ilmselgelt standardravi ei aita ja ega moondumisi enam tagasi ei keera, aga vähemalt ei süvene, paistetus taandub, valu taandub. Elukvaliteedi tõus on 3000%, päriselt! Kes krt ta arst on, et noor inimene on niimoodi sandistuda lastud?

Millistel asjaoludel sa väidad, et ta juba ei saa bioloogilist ravi või et sellel ei ole vastunäidustusi, kui ta ei saa seda? Milleks lahmid? Sa nagu mõtled, et bioloogiline ravi on mingi süütu asi ja samas mingi võluvits? Ei ole kumbagi.

#4143876:

Paraku teemaalgataja paistab olevat just selline, kes on ahastuses, et ei saa töötada, nii et tema suunal ei ole vaja küll kuidagi parastada, nagu ta sooviks niisama teiste kulul lulli lüüa.

Minu arust teemaalgataja ei ahasta mitte sellepärast, et tööd teha ei saa, vaid sellepärast, et saadav toetus on mõnusaks äraelamiseks liiga väike. Oma raha eest istuge kodus või viimsepäeva laupäevani! Aga ärge nihveldage ennast abirahade peale ja siis imestage, et kõik seda heaks ei kiida.

#4143935:

 

Kui teemaalgataja on HAIGE ja talle on määratud töövõime kaotus, siis see ei ole NIHVERDAMINE.

Võibolla ta oleks pidanud juba ammu veidike vähem tööd tegema, ehk siis poleks nii haigeks jäänudki, et enam tööd teha ei saa. Nüüd tullakse veel halvustama, et teisel häda käes.

Inimesed, kes saavad toetusi, ei ole reeglina siiski mingid nihverdised, vaid reaalselt puuduva töövõimega ja sealjuures on suur osa nendest haiged justnimelt liigse töötamise tõttu. Eestlased võiksid seda töörabamise tungi veidi taltsutada.

Eks vast paljudel on tutvusringkonnas mõni selline osalise töövõimega “haige”, kes nädalavahetustel joob ja trallib hommikuni ringi ja kellel puue tuleb siis meelde, kui selle pikendamise aeg käes on.

Jumal hoia, mis töökohti siin soovitatakse! Valvur muuseumisse, valvur kuhugi asutuse valvelauda, raamatukogutöötaja – iga sellise koha peale on kümneid tahtjaid ja need kohad liiguvad sageli tutvuse kaudu. Tegelikult raamatukogus vist siiski eeldatakse erialast kõrgharidust.

Lugeda ei saa, mis juhtus?

https://www.ohtuleht.ee/1080936/sain-soki-puudega-tootajad-jaid-aasta-algusest-toetuseta-amet-moistame-pahameelt