Kuna bioloogiline ravi on kallis, siis saavad vaid vähesed, peab oskama ise küsida ja võidelda. Bioloogiline on ilmselgelt uus põlvkond artriitide ja vähi ravis, siin pole sul midagi vaielda. PS. Standardravi nagu nt Trexan, on tohutu mürk ja tapab su sisemust mõnuga, miks sa ei kirjuta seda? Oled ikka arst, ma eeldan? Mina olen. Seetõttu üllatav seisukoht sul.
Kas sa just arstina tahad öelda, et bioloogiline ravi sobib igal juhul ja eranditult kõigile ja annab igal juhul otsekohe suurepärased tulemused?
Kõrvaltoimed puuduvad?
Kui ma oleks artriidihaige, ma muidugi üritaks seda endale välja võidelda, aga kas sa saaksid sirge näoga väita, et see on 100% garanteeritud hea tulemusega?
Teiseks. Sa ise ütled, et bioloogiline ravi on kallis ja seda ei anta igaühele. Kui see nii on; ja kui sa räägid inimesega, kellele on seda keeldutud andmas, siis MIKS SA NII ÕEL OLED? Kas sa ise ei saa aru, kuidas selline tõrjumine ja selekteerimine inimestele haiget teeb? Kuidas see põhjustab madalat enesehinnagut ja seda, et inimene lõpuks tõesti loobub arstie tülitamast, sest niikuinii kuuleb ta ainult seda, kuidas ta on ise süüdi, süüdi, süüdi – mitte seda, kuidas päriselt abi saaks? Äkki sa siis hoopis annaks nõu, mida peaks tegema, et seda ravi tõesti saada?
Hoopis teisest vallast – mul on poeg autist, akadeemiliselt võimekas, aga ametliku diagnoosiga, juba lapsest peale. Vahepeal olid tal jubedad peavalud, käisime psühhiaatri juures ja psühhiaater – arst! – kulutas suurema osa vastuvõtuajast sellele, et mulle selgeks teha, kuidas autism on ema külmuse ja hoolimatuse tagajärg. Viimased viis minutit õnneks kulutas ta sellele, et kirjutada meile saatekiri neuroloogi juurde (kus suhtumine oli hoopis teine).
Ja selline suhtumine on ARSTIDE SEAS VALDAV.