…ja mitte miski ei motiveeri teda, mitte miski. Tegemist on üsna targa poisiga, kes pole aga õppimisest ja kodustest ülesannetest üldse huvitatud. Ei tööta premeerimine, arvutikeelud, punktide kogumine, positiivne motiveerimine. Kool on nõme ja punkt. Kodused tööd saame tehtud suure närvikuluga.
Arvutis tahab mängida küll, aga kui ei saa, pole ka midagi. Praegu on peal olnud nädalane keeld ja tingimus, et mängida saab ainult siis, kui kooliasjad käivad vigisemata. Ei huvita, olen siis ilma, ah, ma ei tahagi teiega minna, teen midagi muud….kui läheb tegemata tööga kooli, ei tunne ennast kuidagi kehvasti.
Koolis on tal muidu suhted head, mälu on hea, õpetaja tore, öösel magab piisavalt, sõbrad käivad külas….aga kui vihikut näeb, kukub sõna otseses mõttes pikali.
Ma ei tea, mida teha. Ideid palun.
Teema: Kui esimese klassi laps ei taha üldse õppida….
Motiveerida saab asjade / tegevustega, mis lapsele meeldivad. Kui videomängud ei meeldi, perega koos käia kuskil ei meeldi – mis talle siis meeldiks? Maiustada, kauem üleval olla, mõni väike mänguasi? Ei saa ju olla nii, et mitte kui midagi ei meeldi…
Meie kodus ei ole õppimine vaba valik. See on lapse kohustus ja selle tegemist ma temalt nõuan. Kui jõuan töölt koju, siis veidi aja pärast hakkabki õppimine. Lugemine meeldib talle kõige rohkem, kirjutamine ja matemaatika mitte nii väga. Alustame tavaliselt lihtsamatest / meeldivamatest asjadest. Meil on kodus ka poest ostetud laste tegelusvihikuid, tihti alustame sissejuhatuseks neist (erinevuste otsimine, värvimine, lihtsad ristsõnade jne). Et saaks n-ö õigele lainele.
Kui on väga palju õppida, siis olen natuke lubanud ka tegemata jätta – kui kirjatehnikas 20 rida ei jõua, teeb nt 5-10, oleneb kirjutamise tempost. Kui on haige olnud ja palju vaja järgi teha, loeme lugemikust lausete kaupa kordamööda näiteks jne. Korra oleme teinud nii, et lapse sõnul oli lugemiku tekst igav (koolis loeti ja kodus jäi korrata) ja selle asemel andsin talle kodust üht raamatut lugeda, aga umbes samas mahus lugemikujutuga. Tähtis on lugemise harjutamine.
Üldiselt näeb õppimine meil välja nii, et ma olen ise terve aja lapse päralt. See tähendab, et kodused tegemised natuke kannatavad ja ka trenni pole mitu kuud jõudnud, aga hetkel on mul prioriteet lapses õppimusharjumuse tekitamine ja koolirõõmu säilitamine. Tuleviku nimel.
Töövihiku ülesannete tegemine käib meil nii, et laps loeb töökäsu läbi. Kui aru ei saanud, siis vaatame koos üle. Osad asjad on tõesti väga imeliku ja mitutpidi mõistetava sõnastusega. Õppimine on jagatud lõikudeks, vahepeal on seljasirutus- või näksimispausid. 1-10 minutit, oleneb lapse väsimusastmest; palju veel on vaja õppida jne. Kuna minu lapsele ka eriti õppida ei meeldi, siis ma lihtsalt proovin seda tema jaoks võimalikult pehmeks ja valutuks teha. Aga minu jaoks on tähtis, et ta oskaks ladusalt lugeda, et ta huvituks maailmast ja et ta õpiks hästi.
Õpetaja on neil ka väga tore, sellelgi on suur roll, kas laps tahab õpetaja antud kodutöid teha või mitte.
Tegemist poisiga.
Meil 1. klassi poiss armastab lugemiku tekste ette lugeda meie kassile. Olemegi kassi nüüd nimetanud “lugemiskassiks” 🙂 Täiskasvanutele laps kodus ette lugeda ei taha, aga kassile loeb hea meelega.
Ja siis ta istub, vahib demonstratiivselt lakke, viskab kirjatehnikasse üle rea suurelt ühe sõna, kusjuures ise oskab väga ilusti kirjutada. Oskused pole probleemiks. Vastumeelsus on.
Meil oli kõige frustreerivam periood oktoober/november, kui tulid kirjatähed, kodus jäi iga päev väga palju asju lõpetada ja õppimine käis läbi pisarate. Kuigi mulle on õppimine, kool ja haridus väga tähtsad, siis ma võtsin ikkagi vastu otsuse, et ma ei lase sellel kõigel ära rikkuda suhteid oma lapsega ega kodust õhkkonda. Õppimise kõrvalt peab jääma aega ka toredateks ühistehevusteks või kasvõi vestlustes või unejutuks ja seda IGA õhtu. Lõppkokkuvõttes on pere tähtsam kui kool.
Ma ei nõua perfektsust, võib-olla olen isegi liiga lõdva, aga mind innustavad meie kool ja õpetaja – meil ei panda praegu hindeid ja õpetaja ei paranda igat kõverat tähte ära, vihikuid vaadatakse üle harva ja parandatakse üksikuid suuri vigasid. Kui osad asjad on tegemata, siis kirjutab õpetaja, et palun lõpeta ülesanne ära ja seda siis laps teeb, kui on rohkem aega ja parem tuju. Näiteks nädalavahetustel.
Kui minu laps teeb nii, nagu tsiteeritud tekstis, siis olenevalt frustratsiooni astmest võin talle öelda, et tubli, nüüd tee teine rida ka ära; või kui õhkkond on natuke leebem, siis ütlen, et järgmisel real ära üle joonte kirjuta; kui on real ruumi palun tal teise sõna ka sinna mahutada. Kustutada lasen harva ja pigem üksikuid tähti. Mulle endale ka kirjatehnika ei meeldinud ja ma ei pea seda ka maailma kõige olulisemaks asjaks. Aga ma tahan, et laps õpiks ära tähekujud ja et kirjutamine talle rohkem käe sisse saaks. Mida rohkem ta harjutab, kasvõi kiiruga ja lohakalt, seda lihtsamaks see tema jaoks muutub.
Kui ma päevikust käekirja vaatan, siis kõige ilusama käekirjaga on 1. nädala tunniplaan. Nii kummaline, kui see ka poleks.
Kui on vaja kirjutada juttu või raamatu kokkuvõtet, siis need saavad tehtud ainult minupoolsete abiküsimustega. Mina küsin ja laps kirjutab täislausega vastuse. Siis jälle minu küsimus ja tema vastus. Vahel tuleb tal mõni oma mõte ka, siis lasen selle kirja panna ja ei kritiseeri.
Kõige keerulisem asi on meil õppimise juures on see, et lapsel tuleb igasugu muid mõtteid pähe ja kipub lobisema. Mõnikord võrdleb tähekujusid ja filosofeerib, millised ja miks on sarnased. Mõnikord pakub lugemispala inspiratsiooni ja tuletab talle meelde tema enda kogetut (näiteks “Sipsiku seenelkäik” – selle loo jooksul rääkis ta mulle erinevatest seentest, miks seenel käimine on parem kui kalapüük, millised seened on surmavad ja millised nõrgemalt mürgised jne). Natuke ma luban rääkida ja siis käsen jälle edasi lugeda. Aga kirjanduse üks eesmärkidest ongi ju inimese tundeid mõjutada ja inspireerida. Niiet ma ei saa seda lobisemist ka täitsa ära keelata.
Iga päev õpime ülaltoodud põhjustel 1,5-2,5 tundi. Enne õppimist üritan ta täis laadida mingi toredamad tegevusega ja pärast õppimist siis sama. Kui aega jääb 🙂
Sellised on meie igapäevased võitlused ja seiklused õppimistandrilt. Praegu ka õpime, 1 raund on hommikupoole juba tehtud.
Kui laps on vilunud lugeja, aga valjusti lugeda ei taha – las ta loeb siis vaikselt nagu suured inimesed. Pärast saad kontrollküsimusi küsida, et kindel olla, kas ta ikka luges ja sai aru või vaatas niisama raamatusse.
Meil 1. klassi poiss armastab lugemiku tekste ette lugeda meie kassile.
Meil loeti ja jutustati meriseale.
Teemaalgataja, kuidas teil üldise suhtumisega haridusse on? Kas on sugulasi-tuttavaid, keda eeskujuks tuua? Minu laps otsustas 1.klassis, et temast saab kõige kõrgemini haritud inimene suguvõsas. Lubas kohe kaks doktorit teha.
…ja mitte miski ei motiveeri teda, mitte miski. Tegemist on üsna targa poisiga, kes pole aga õppimisest ja kodustest ülesannetest üldse huvitatud. Ei tööta premeerimine, arvutikeelud, punktide kogumine, positiivne motiveerimine. Kool on nõme ja punkt. Kodused tööd saame tehtud suure närvikuluga.
Arvutis tahab mängida küll, aga kui ei saa, pole ka midagi. Praegu on peal olnud nädalane keeld ja tingimus, et mängida saab ainult siis, kui kooliasjad käivad vigisemata. Ei huvita, olen siis ilma, ah, ma ei tahagi teiega minna, teen midagi muud….kui läheb tegemata tööga kooli, ei tunne ennast kuidagi kehvasti.
Koolis on tal muidu suhted head, mälu on hea, õpetaja tore, öösel magab piisavalt, sõbrad käivad külas….aga kui vihikut näeb, kukub sõna otseses mõttes pikali.
Ma ei tea, mida teha. Ideid palun.
midagi pole teha. mul poiss juba viiendas, aga vihiku teen ikka tema eest lahti, siis vaevub õppima. hinded lähevad järjest halvemaks vaatamata minu ponnistustele. kui mina ei ponnistaks, jääks üldse õppimata, tema seisukoht on, et küll äkki kolme ikka kätte saab ilma õppimata ka.
ka muidu tore laps-leiutab pidevalt midagi, on köögis väga leidlik, käib mitmes trennis, aga koolitööst ei taha midagi teada.
Selle pärast ma pooldangi seda, et I klassis koduseid üleandeid ei anta. Meil oli tüdrukuga sama lugu – üldiselt nutikas, aga kui paar üksikut asja koju teha anti, siis oleks nagu terve taevas kaela langenud. Kuna meie kool ja õpetaja lähtusid õnneks põhimõttest, et I klassis kodutööd ei anta, siis ta sai rahulikult sisse elada ja nüüd 3. klassis teeb vabatahtlikult koju jõudes oma üksikud kodutööd ära (või on juba vahetunnis tehtud). Aga kui me oleks pidanud I klassis iga päev sellise teemaga maadlema, oleks koolirõõm ammu läinud ja õppimine vastikuks muutunud. Selle asemel sai mitmes huviringis ja trennis käi jaa klassikaaslastega suhelda. Ja ei olnud üldse probleemi, et koduste ülesannete tööharjumus tekkis alles 3. klassis.
Kui tegemist nutika lapsega, äkki on asi selles, et need kodused ülesanded on talle liiga lihtsad ja igavad? Äkki tekita tal hasarti mingi lisatrikiga või raskema ülesandega?
Mis tüüpi õpetaja on? Äkki annab temaga rääkida, et ülesannete mahtu vähendada, aga teha selle asemel paar raskemat?
Igatahes räägi õpetajaga, et teil selline mure on ja küsi, kas tal on äkki soovitusi, kuidas asja parandada? Aga seda peaks kindlasti näost-näkku tegema, mitte telefonitsi ja kirja teel.
Selle pärast ma pooldangi seda, et I klassis koduseid üleandeid ei anta. Meil oli tüdrukuga sama lugu – üldiselt nutikas, aga kui paar üksikut asja koju teha anti, siis oleks nagu terve taevas kaela langenud.
See ei aita. Meie koolis ei antud esimeses klassis mingeid koduseid üleasandeid, aga isegi nüüd kui kõigile viitele õppiv laps on kolmandas klassis, käitub ta koduste ülesannete puhul justkui oleks terve taevas talle kaela langenud. Ja probleem ei ole selles, et ta ei oska, väga hästi oskab, õigupoolest on minu abi vaja vaid selles, et istuda tal kõrval moraalseks toeks ja meenutada, et ta pidi õppima, mitte unelema ja telefonis surfama. Sisulisi probleeme tal ülesannetega absoluutselt ei ole. Seda enam ei saa ma aru, miks ta nii hullult hädaldab ja igal võimalusel edasi lükkab ülesannete lahendamist.
Sellega kujundatakse vast iseseisva töö harjumust. Ka mu oma lapsel oli komme, et ta tahtis, et ma istuks ta kõrval, kui kodutöid tegi, sekkumist aga ei tahtnud, hiljem klaverit õppids lausa ütles, et ta ei saa süveneda, kui ma kogu aeg õpetan. Igal lapsel on oma õppimismeetod ja tõesti lapsevanem võiks sekkuda alles siis, kui näeb, et laps õpib valesti või ei saa hakkama. Aga ega see kodutööde tegemine polegi ju õppimine, nii võiks öelda lapsele. Lihtsalt tee ära, mis vaja. Miks ma pean tegema? Aga sellepärast, et on kästud…me kõik teeme aegajalt midagi, mida me ei taha ja vajalikuks ei pea, aga kui peab, siis teed ära ja kõik
Selle pärast ma pooldangi seda, et I klassis koduseid üleandeid ei anta. Meil oli tüdrukuga sama lugu – üldiselt nutikas, aga kui paar üksikut asja koju teha anti, siis oleks nagu terve taevas kaela langenud. Kuna meie kool ja õpetaja lähtusid õnneks põhimõttest, et I klassis kodutööd ei anta, siis ta sai rahulikult sisse elada ja nüüd 3. klassis teeb vabatahtlikult koju jõudes oma üksikud kodutööd ära (või on juba vahetunnis tehtud). Aga kui me oleks pidanud I klassis iga päev sellise teemaga maadlema, oleks koolirõõm ammu läinud ja õppimine vastikuks muutunud. Selle asemel sai mitmes huviringis ja trennis käi jaa klassikaaslastega suhelda. Ja ei olnud üldse probleemi, et koduste ülesannete tööharjumus tekkis alles 3. klassis.
Kui tegemist nutika lapsega, äkki on asi selles, et need kodused ülesanded on talle liiga lihtsad ja igavad? Äkki tekita tal hasarti mingi lisatrikiga või raskema ülesandega?
Mis tüüpi õpetaja on? Äkki annab temaga rääkida, et ülesannete mahtu vähendada, aga teha selle asemel paar raskemat?
Igatahes räägi õpetajaga, et teil selline mure on ja küsi, kas tal on äkki soovitusi, kuidas asja parandada? Aga seda peaks kindlasti näost-näkku tegema, mitte telefonitsi ja kirja teel.
Täiesti nõus, mul endal oli hea pea /sellest sain muidugi kunagi hiljem aru, ise ju inimene arvab, et kõik teised on samasugused kui tema/ ja mulle piisas tunnis kuulamisest, ei õppinud kodus üldse, kirjalikud ülesanded ikka tuli ära teha. Kui koolis ühte asja mitu korda korrutati, lugesin salaja midagi või tegin lihtsalt midagi muud, teise aine kodutöid. Diferentseeritud õpetuse korral oleks asi muidugi olnud teine, aga tol ajal seda ei olnud; kas praegugi on, see vajaks ju õpetajalt lisatööd? Äkki oleks abi sellest, kui lapsele naljaga pooleks näidata, et ka teised teevad päeva jooksul palju asju, mis ei ole just hobid, aga tuleb ära teha – kartulite koorimine, tolmuvõtmine. Et elu ongi selline 🙂
Motiveerida saab asjade / tegevustega, mis lapsele meeldivad. Kui videomängud ei meeldi, perega koos käia kuskil ei meeldi – mis talle siis meeldiks? Maiustada, kauem üleval olla, mõni väike mänguasi? Ei saa ju olla nii, et mitte kui midagi ei meeldi…
Meie kodus ei ole õppimine vaba valik. See on lapse kohustus ja selle tegemist ma temalt nõuan. Kui jõuan töölt koju, siis veidi aja pärast hakkabki õppimine. Lugemine meeldib talle kõige rohkem, kirjutamine ja matemaatika mitte nii väga. Alustame tavaliselt lihtsamatest / meeldivamatest asjadest. Meil on kodus ka poest ostetud laste tegelusvihikuid, tihti alustame sissejuhatuseks neist (erinevuste otsimine, värvimine, lihtsad ristsõnade jne). Et saaks n-ö õigele lainele.
Kui on väga palju õppida, siis olen natuke lubanud ka tegemata jätta – kui kirjatehnikas 20 rida ei jõua, teeb nt 5-10, oleneb kirjutamise tempost. Kui on haige olnud ja palju vaja järgi teha, loeme lugemikust lausete kaupa kordamööda näiteks jne. Korra oleme teinud nii, et lapse sõnul oli lugemiku tekst igav (koolis loeti ja kodus jäi korrata) ja selle asemel andsin talle kodust üht raamatut lugeda, aga umbes samas mahus lugemikujutuga. Tähtis on lugemise harjutamine.
Üldiselt näeb õppimine meil välja nii, et ma olen ise terve aja lapse päralt. See tähendab, et kodused tegemised natuke kannatavad ja ka trenni pole mitu kuud jõudnud, aga hetkel on mul prioriteet lapses õppimusharjumuse tekitamine ja koolirõõmu säilitamine. Tuleviku nimel.
Töövihiku ülesannete tegemine käib meil nii, et laps loeb töökäsu läbi. Kui aru ei saanud, siis vaatame koos üle. Osad asjad on tõesti väga imeliku ja mitutpidi mõistetava sõnastusega. Õppimine on jagatud lõikudeks, vahepeal on seljasirutus- või näksimispausid. 1-10 minutit, oleneb lapse väsimusastmest; palju veel on vaja õppida jne. Kuna minu lapsele ka eriti õppida ei meeldi, siis ma lihtsalt proovin seda tema jaoks võimalikult pehmeks ja valutuks teha. Aga minu jaoks on tähtis, et ta oskaks ladusalt lugeda, et ta huvituks maailmast ja et ta õpiks hästi.
Õpetaja on neil ka väga tore, sellelgi on suur roll, kas laps tahab õpetaja antud kodutöid teha või mitte.
Tegemist poisiga.
Näidisema 🙂
midagi pole teha. mul poiss juba viiendas, aga vihiku teen ikka tema eest lahti, siis vaevub õppima. hinded lähevad järjest halvemaks vaatamata minu ponnistustele. kui mina ei ponnistaks, jääks üldse õppimata, tema seisukoht on, et küll äkki kolme ikka kätte saab ilma õppimata ka.
ka muidu tore laps-leiutab pidevalt midagi, on köögis väga leidlik, käib mitmes trennis, aga koolitööst ei taha midagi teada.
Minumeelest tuleks siin ikka õpetajaga nõu pidada, kui on mõistlik õpetaja, hinnaku rangemini. Kui ei ole, siis on parem mitte torkida, vaadata, kumb vanem on peres nõudlikum ja las tema tegeleb lapsega. ‘See kuidagi ikka saab, alati on saanud’, on väga halb ja keeruline olukord, ja selle muutmiseks on tarvis nii õpetaja kui lapsevanema kokkulepet. Kõik oleneb olukorrast, aga seda süveneda lasta ei tohiks. Kord ma ütlesin õpilasele, et kui sa ei õpi, siis sa jääd rumalaks ja ei saa hiljem töödki. Tema ütles vastu, et mis siis, hakkan koristajaks. Mul oli parajasti juttu olnud kellegagi, et puhastusvahendid on nii keeruliseks läinud jne, niiet ma naersin südamest selle peale ja ütlesin, et ärgu tehku endale illusioone, selleks tuleb eri koolis käia ja konkurents töökohtadele on kõva. Peale seda hakkas see õpilane õppima, ta oli võimekas ja oli ainult tarvis väike tõuge anda – ma arvan, et huumor selle asja juures aitaski, tal oli piinlik edasi saamatut mängida.
Tänan vastuste eest! Proovin kõiki lahendusi veelkord.
Arenguvestlus oli ära, arutasime õpetajaga seda asja. Ütles, et ka koolis on vahel raske teda motiveerida. Teeb asju tujutult, kuigi arusaamises polevat asi.
Kiitmine ja tunnustamine kaotas ka üsna kiiresti efekti.Eile vestlesime teemadel, et kelleks ta saada tahaks. Seletasin, et ka tema pakutud kõige lihtsamad ametid vajavad siiski kooliharidust. Palusin mõelda, mis teda tegelikult huvitaks. Tahab saada loodusõpetuse ja matemaatika õpetajaks. Katsun siis seda rauda tasakesi taguda ja huvi üleval hoida.
Kui meeldiv, laps teab juba nii vara oma kutsumust. Vähemalt peake võtab jutuks seda teemat, see ka ju hea!! Ilmselt on tegemist üldandeka lapsega, on selline termin olemas, ja mul oli ka üks oma lastest selline. Nendega on raske jah, eriti seetõttu, et nad ise ka ei tea täpselt, mida nad hetkel tahavad: kõik tuleb kergelt kätte ja kõik on saavutatav, aga mingit erilist huvi sedavõrd, et sellega püsivalt ja süvenenult tegeleda, seda ei ole. Loodusõpetus+matemaatika võib ju kujuneda isegi arstiteaduseks või geneetikaks kunagi 🙂 Ma oskaks soovitada, et õpetada last teha vahet olulisel ja ebaolulisel, lihtsalt õpetada vahet tegama, mitte keelata kõrvalisi tegevusi õppimise ajal. Muretseda malekell /või midagi võrdväärset/ ja nii kui õppimise ajal hakkab muuga tegelema, vajutada kell kinni. Lapsele võid öelda, et teed seda huvi pärast, tahad vaadata, kui kiiresti ta õpitud saab. Lõpuks vaatad palju ‘tegelikult’ õppimiseks aega kulus ja rõõmustad, et ‘sa said ju väga hästi hakkama’, järgmine kord püüad neid vahesid vähendada ja näitad, et tulemus on parem. Kui lapsel on vähegi auahnust, parematele tulemustele orienteeritud sportlik huvi vms, siis peaks see toimima. Kui ei, nuputad veel midagi :).
Mina oma laste kasvamist vaadates pole kunagi arusaanud sellest, et laps ei taha ja ei tee. Igal lapsel on midagi, mis teda motiveerib ja mida saab kasutada temas selle tahtmise tekitamiseks. Või siis pole?
Mina oma laste kasvamist vaadates pole kunagi arusaanud sellest, et laps ei taha ja ei tee. Igal lapsel on midagi, mis teda motiveerib ja mida saab kasutada temas selle tahtmise tekitamiseks. Või siis pole?
Vot, kui asi puutub õppimisse, siis on motivatsioon nullilähedane ja kõik hüved, unistused unustatakse. Mul siis selline.
ega ei oska hästi nõu anda, aga usun küll, et on selliseid lapsi. Võiks proovida tema arvamust ‘õppimisest’ laiendada, rääkida, et igaüks oskab teha ainult seda, mida ta õppinud on. Äkki aitab, kui rääkida, et kutsikad õpivad elu tundma ema järgi ja et kõik see on õppimine, ka legode kokkupanek kunagi oli temal õppimine. Ei pea alati ju tasustatud saama, tasu ongi see, et pärast oskad seda teha. Kui laps seda mõistab, siis võib talle rääkida, miks loomaaias üles kasvanud loomi loodusesse ei saa lasta.nad ei ole õppinud ise süüa saama. Tegelikult on lapsed palju targemad ja nutikamad kui me seda arvame. Kui temani jõuaks, et igaühel /peale päris tittede/ on oma kohustused siin ilmas, siis v-o ta n-ö täidaks ka oma kohustusi. Et vanemad käivad tööl /mu mees ütles koerale ikka, et ta läheb talle kondiraha teenima/. Õppimine ei ole päris vabatahtlik asi ju 🙂
Teine võimalus on muidugi rõhuda emotsioonidele, st et laps õpiks emale 🙂 mitte asjade ja hüvede pärast. Kui lapsel on emaga läheane suhe, siis võib ju öelda, et sa oled kurb, kui ta ei õpi. Minul oli ka üks laps selline, tahtis muusikakooli pooleli jätta, ei viitsinud harjutada. Oli ka teisi põhjusi, õpetajate vahetused jne. Ma ütlesin, et ta võib seda muidugi teha, aga mul on veidi piinlik, sest siis teised kõik mõtlevad, et ta ei saanud hakkama. Kooli jätavad reeglina ju pooleli ju need, kel on raskusi, temal ei olnud. Ta käiski kenasti edasi ja lõpetas looli.
Kui nüüd mõelda, kas need soovitused ei ol mitte veidi riukalikud, siis on küll, aga lapse kasvatamisel peabki veidi kavalust kasutama. Valetama ei pea muidugi, aga kui midagi muud ei aita, mis siis teha. Minu kasvamise põlvkonnas anti ka nahapeale, praegu ma keelaks isegi laste tutistamise, laksu andmise, isegi sellega ähvardamise.
Kui laps on vilunud lugeja, aga valjusti lugeda ei taha – las ta loeb siis vaikselt nagu suured inimesed. Pärast saad kontrollküsimusi küsida, et kindel olla, kas ta ikka luges ja sai aru või vaatas niisama raamatusse.
Kahjuks ei saa tema puhul veel usaldada. Kui ma ei kuula, jätab sõnadel lõpud ära ja loeb nö. diagonaalis.
Sellest ei ole mitte midagi! Jah, ideaalsel juhul oleks parim, kui laps harjutaks nii vaikselt kui ka valjul häälel lugemist, kuid kui see mitmekordne lugemine lapsele piinavana tundub, siis on väike kompromiss omal kohal. Ka vaikselt lugemine, ka ilma sõnalõppudeta lugemine (või nende sobivaks luuletamine) on lugemine – protsess, mille käigus lapse silm ja aju kohaneb abstraktsete sümbolitega, mida me tähtedeks kutsume. Mida suurem on kokkupuutepind ehk mida enam laps loeb, seda paremaks ta selles saab ning väikesed vead ja segadused kaovad alt ära.
Ma oma lapsega läksin esimeses klassis just sellele kompromissile. Kuna õpetaja ütles “lugege aabitsa see või too lehekülg”, siis seda ta tegigi, kuid hiljem mulle ettelugemast keeldus. Teine variant oli, et luges kohe mulle ette ja kõik. Mingit harjutan-esinen skeemi ei saanud mingi valemiga tööle. Sai siis tehtud kokkulepe, et olen rahul ka nii, kuid sel juhul peab iga päev ühe lehekülje mingist juturaamatust juurde lugema. See variant oli tema jaoks vähemvalus ning seega ei tekitanud ka jäädavalt trotslikku seina tema ja lugemise vahel. Ja see on minu meelest palju olulisem – leia viis, mis siiski arendab, kuid oleks lapsele vähem vastumeelne, sest nii on tal hiljem palju lihtsam teksti armastama hakata.
Teise klassi lõpus leidis mu laps järjest peotäie häid jutukaid ning sealt edasi ta lugema jäigi (tänane gümnasist loeb kolmes keeles kokku ca 50-80 raamatut aastas).
Mina oma laste kasvamist vaadates pole kunagi arusaanud sellest, et laps ei taha ja ei tee. Igal lapsel on midagi, mis teda motiveerib ja mida saab kasutada temas selle tahtmise tekitamiseks. Või siis pole?
Vot, kui asi puutub õppimisse, siis on motivatsioon nullilähedane ja kõik hüved, unistused unustatakse. Mul siis selline.
No minu omad õppimise hetkel ka hüvedest ei hooli… Lihtsalt pärast, kui neid hüvesid ei tulegi, siis jõuab küll kohale. Kas ta tõesti on nõus jätma õppimata ja järgnevad päevad olema arvuti, televiisori ja telefonita? Jääma ilma maiustustest? Istuma lihtsalt tugitoolis õhtul ja näppe keerutama? Ehk on tõesti selliseid lapsi olemas. Olen enda mõistlike lastega ära hellitatud.
§ 11. Kodused õpiülesanded
(1) 1. klassis koduseid õpiülesandeid ei anta! Ja see nõue pole seaduses mitte niisama kehtestatud, kui vaadata, kuidas vanemad siin hädas on.
http://www.riigiteataja.ee/akt/13351102?leiaKehtiv
“Saad arvutimänge mängida siis, kui õppimine on korras” on lapsele liiga üldine sõnastus, et teda motiveerida. Iga väiksele saavutuseks võiks väike preemia järgneda (ka kiitus ja kallistus on preemiaks).
Mul on siiski raske uskuda, et seitsmeaastane on juba koolist nii tüdinenud, et miski teda ei huvita ega motiveeri. Lihtsalt õigeid nuppe on vaja vajutada.
Võin eksida ja ehk teie probleemi põhjus on miski muu, aga… minu kogemus näitab, et apaatilise lapsega käib komplektis üliaktiivne lapsevanem. Ma prooviks anda rohkem initsiatiivi lapse kätte. Näiteks ütleb, et lugemine on nõme – aga miks ja mis on siis huvitav? Äkki ei meeldi just valju häälega lugeda (lugegu omaette/kassile jne). Või ei paku konkreetne tekst huvi (valida lisalugemist lapse maitse järgi). Või on ajast kahju (millega sooviks lugemise asemel tegeleda?) jne. Kuula last, ära kohe ründa või pea loengut teemal, miks on õppimine tähtis.
Me vahetasime nutitelefoni nuputelefoni vastu ja ekraaniaeg on pärast õppimist. Ise valib, kas arvuti, telefon, telekas vms.
Ehk kui ei õpi, on tõesti 0 ekraani.
Tundub ka kuidagi jube suur koormus olevat teemaalgataja lapsel.
Meil tavaliselt lugeda ja tv lõpetada. Kõik.
Päris hull kui laps juba 1. kl sellise trauma saab, mis edasi…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
