Teema: Kui hästi saate läbi oma täiskasvanud lastega ,kes elavad eraldi ?

Jah, saan hästi läbi. Elame mõlemad Tallinnas ja kohtume umbes korra nädalas.

Mulle tundub, et elukaaslane on teda selles osas palju mõjutanud, aga kuna nad omavahel tunduvad sobivat, siis olen selle mõru pilli alla neelanud ja leppinud.

Mina hakkasin ka vanematel palju harvemini külas käima peale elukaaslase leidmist. Miks? Sest mulle meeldib temaga kahekesi meie kodus palju rohkem olla, kui võtta ette pikk sõit vanemate juurde ja seal olla. Oma kodus on mugavam: teen mida tahan, millal tahan. Vanemate juures on alati vaja midagi teha (mu vanemad on täies elujõus keskealised inimesed ning ei vaja abi, kui see aeg tuleb, aitan meelsasti), kellegi juures käia ja samadele küsimustele sada korda vastata. Ei mäletata, kus töötame (oma vanemadki mitte), kuigi viimati vahetasin tööd mitu aastat tagasi, kus elame (seegi sama olnud pikalt), millega tegeleme (jälle, kõik sama). Ja siis tekibki tunne, et milleks, kui kedagi tegelikult ei huvita minuga suhtlemine (asjad jääks ju meelde, kui huviga kuulataks). Olen parem kodus ja naudin oma vähest vaba aega omas kodus, ilma stressita. Teen neid toimetusi, mida minul vaja teha on, sest ega minu äraolekul elamine end ise ei korista ega pesu pestud saa.

hästi saame. ausalt öeldes tunnen puudust võimalusest rohkem nendega omavahel suhelda ja meie omi jutte rääkida. enamasti on kaaslased kaasas ja siis ei ole nagu seda õiget hetke. aga mis teha, eks nii see elu juba kord on.

Väga sageli ei kohtu, rohkem FB-telefon-skaip, aga kui kokku saame, siis pole küll mingit tõrget ega võõristust – kallistame, vaterdame, teeme plaane. Üldiselt lasen neil rahus omaette olla: kui on abi vaja või mõni mure, siis küsivad-räägivad ja muidugi aitan nagu oskan või suudan. Aga täiskasvanud inimeste ellu ei peagi ennast kogu aeg vahele toppima, usun ma. Lase lapsel elada!

Minu jaoks on see suhteliselt raske teema. Meie täiskasvanud laps sisuliselt katkestas peale eraldi kolimist kõik suhted – esimesel aastal käis kodus veel jõulude ajal ning siis poolteist aastat hiljem tuli korra paariks tunniks, kuid nüüd pole me teda juba üle kolme aasta näinud. Ise ta meile ei helista, meie kõnedele vahel siiski vastab, kuid räägib jah-ei vormis. Mulle ja mehele on sünnipäeval ja isadepäeval-emadepäeval sõnumi saatnud, kuid noorema õe ja vennaga puudub igasugune suhtlus (nende kõnedele ei vasta). FB-s meie sõbrakutseid vastu ei võtnud. Tema elukohas me kordagi käinud ei ole (tänavat ja maja numbrit siiski teame).

Algul arvasin, et laps naudib üksielamise vabadust ja uskusin, et meie varem üsnagi lähedased suhted taastuvad. Nüüd aga tundub mulle, et ta on meid oma elust lihtsalt välja kirjutanud. Kummaline, kuna kodus elamise ajal saime minu meelest hästi läbi ja ühtki lapsepõlvetraumat, mille tõttu perekonnaga mitte suhelda, minu teada ka ei olnud. Aga hetkel olen tänulik ka nende harvade ühepoolsete telefonikõnede eest ja loodan, et mingil hetkel me siiski hakkame jälle rohkem suhtlema.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

ausalt öeldes tunnen puudust võimalusest rohkem nendega omavahel suhelda ja meie omi jutte rääkida. enamasti on kaaslased kaasas

Mina just naudin laienenud pereringi ja ei ole mul oma lastega mingeid salajutte, mille rääkimist kaaslaste juuresolek takistaks. Laste kaaslased on mulle kallid ja olen nendega lähedane.

Siin mitu kägu kirjutanud, et laps hakkas eemale hoidma peale kaaslase tekkimist. Äkki te olete ka sellised “tahaks lapsega omaette oma jutte rääkida, aga lapsel jälle kaaslane kaasas” vanemad? Loomulikult hakkab laps seepeale teist eemale hoidma.

ei, olen alati miniasse nagu tütresse suhtunud.
Pigem ma usun, et erinev peretaust mängib rolli, ja kui on sellised introvertsemad tüübid ka. Ega neil midagi meie vastu pole, lihtsalt omaette on veel mõnusam.

Mis jõuludesse ja jaanipäeva puutub, siis eks seal mängib rolli see, kus peres neid tähistatakse ja kus mitte. Nt minu vanemad elavad maakohas omaette talus. Ema ja isa on mõlemad elus. Mul on mitu õde-venda, kel ka lapsed. Jõulude ajal tuuakse alati kuusk tuppa. Üks naabrionu mängis jõuluvana. Kui lapsed juba suuremaks said, siis vahepeal olid lumiste talvedega kingikotid peidetud õue suure kuuse alla ja küünaldest rada viis sinnani. Minu vanemad on viitsinud selliseid asju korraldada. No muidugi me siis oleme jõulude ajal pigem seal, kui lesest ämma juures, kus sellist trilli-tralli ei toimu. Sama jaanipäeval. Ämma juures istuksime oma perega ümber ufogrilli. Minu vanemate poole tulevad kokku pool suguvõsa, naabrid ja peretuttavad. Oleme sinna ka omi sõpru kaasa võtnud tõelisele maajaanitulele.
Mis võib lapsi eemale peletada, on ka see, kui neid võetakse tasuta tööorjadena. Ämma meelest on tema poeg vist loodusvara, kelle sealviibimist ei tohi raisku lasta. Vahel nagu polegi midagi teha, aga ämm lausa mõtleb töid välja. Peaasi, et pojake niisama ei passiks. Ükskord, kui me alles hakkasime koos elama, läksime sinna läbisõidul paariks tunniks. Ämm oli täiesti vapustatud, et me ilusal suvepäeval, kui võiks ometi trimmerdada või puid lõhkuda, tuleme rannast ja sõidame sõprade poole edasi.
Aga vastuseks teemaalgataja küsimusele, siis minu vanim laps elab ka juba teist aastat eraldi. Osa asju on tal veel siin ka ja vahel ta tuleb läbi midagi võtma. Kui nädalavahetusel midagi erilist süüa teen, kutsun teda ka sööma. Kui ta saab, kui tööl pole, siis tuleb. Kuna me nüüd igapäev ei näe, siis on rohkemgi rääkida, kui oli siis, kui ta kodus elas. Nüüd, kui laps tuleb, võtan endale ka aega, istun ja ajame juttu. Kui ta kodus elas, siis polnudki sellist jutuajamise aega, kuigi muidugi vahel kujunes ka jutuajamisi. Aga ma arvan, et saame ehk pareminigi läbi, kui tema siin elades.

Kägu kirjutas:

Mis jõuludesse ja jaanipäeva puutub, siis eks seal mängib rolli see, kus peres neid tähistatakse ja kus mitte. Nt minu vanemad elavad maakohas omaette talus. Ema ja isa on mõlemad elus. Mul on mitu õde-venda, kel ka lapsed. Jõulude ajal tuuakse alati kuusk tuppa. Üks naabrionu mängis jõuluvana. Kui lapsed juba suuremaks said, siis vahepeal olid lumiste talvedega kingikotid peidetud õue suure kuuse alla ja küünaldest rada viis sinnani. Minu vanemad on viitsinud selliseid asju korraldada. No muidugi me siis oleme jõulude ajal pigem seal, kui lesest ämma juures, kus sellist trilli-tralli ei toimu. Sama jaanipäeval. Ämma juures istuksime oma perega ümber ufogrilli. Minu vanemate poole tulevad kokku pool suguvõsa, naabrid ja peretuttavad. Oleme sinna ka omi sõpru kaasa võtnud tõelisele maajaanitulele.
Mis võib lapsi eemale peletada, on ka see, kui neid võetakse tasuta tööorjadena. Ämma meelest on tema poeg vist loodusvara, kelle sealviibimist ei tohi raisku lasta. Vahel nagu polegi midagi teha, aga ämm lausa mõtleb töid välja. Peaasi, et pojake niisama ei passiks. Ükskord, kui me alles hakkasime koos elama, läksime sinna läbisõidul paariks tunniks. Ämm oli täiesti vapustatud, et me ilusal suvepäeval, kui võiks ometi trimmerdada või puid lõhkuda, tuleme rannast ja sõidame sõprade poole edasi.

Minu meelest on see üksjagu ebameeldiv postitus ja heaks illustratsiooniks väitele, et just pojad hakkavad eemale hoidma. Sest nende naised teevad neile selgeks, et sinu ema pole eriti midagi väärt, paremal juhul. Sellele on paar põhjust: kas on minia meeletult armukade või tuleb ise katkisest perest, kus vanemaid oldi harjutud põlastama. Minu ühel pojal on selline naine, ja nende pere silmis, kaasa arvatud lapsed, olen ma täiesti mõttetu ja nõme eit. Sain alles hiljuti väga juhuslikult ja mõneti ootamatult teada, kuidas minia täpsemalt oma peret minu suhtes alati töödelnud on. See selgitas mulle lapselaste mõnikord mõistatusliku käitumise, ja pole vist vaja öelda, kui valus see mulle oli.
Aga mul on ka teine poeg ja teine minia, kellega on suhted absoluutselt teistsugused. Tema kallistab mind alati, me lobiseme ja nende laps armastab mind sama palju vastu. Tema pealt olen siis teada saanud, et äkki ma polegi selline värdjas ja idioot nagu olin juba harjunud mõtlema.
Kummagi poja lapsi olen hoidnud palju.

Nii et palju sõltub naistest, väga palju. Ämma kohta alati minagi ikka leiab.

keksik kirjutas:

Ma ämm veel küll ei ole aga võin kommenteerida seda – naine mõjutas teemat. Minu mees oli meie kooselu alguses väga lähedane oma emaga. Kooselu edenedes ta natuke hakkas ise temast kaugenema, nii et paari aasta pärast leidsin end tihti talle ütlemas – helista oma emale, saame temaga kokku jne. Nii et tema laps ise kaugenes, mina pigem nägin vaeva, et ta oma emaga ikka suhtleks. Ühel hetkel, peale suurt konflikti, ma seda utsitamist ja meeldetuletamist lihtsal enam ei teinud. Ma võin mürki võtta, et kui nüüd minna ja minu ämma käest küsida, siis ta arvab, et suhtluse raugemise taga olen mina. Et mina ei luba, takistan jms.

Ega siis ei ole alati või koguni enamasti mängus mingid keelud ja käsud. Sellest saad ju isegi aru. Mees tajub, kui naine ta ema põlgab, ja hoiab oma naise poole. Sa võisid utsitada, aga see oli selleks, et iseendagi ees puhtaks jääda – näed, mina teen kõik, et suhtes oleks head. Aga sul tuligi see “suur konflikt”, pärast mida sa ei pruugigi enam silmakirjatseda.
Ma ei tea, mismoodi mul võiks selle teise miniaga tulla mingi suur konflikt. Tegelikult ma ei tea, mismoodi mul peaks see isegi selle esimese miniaga tulema, kuivõrd näost näkku on ta alati lausa sulavõi.

Ma ämm veel küll ei ole aga võin kommenteerida seda – naine mõjutas teemat. Minu mees oli meie kooselu alguses väga lähedane oma emaga. Kooselu edenedes ta natuke hakkas ise temast kaugenema, nii et paari aasta pärast leidsin end tihti talle ütlemas – helista oma emale, saame temaga kokku jne. Nii et tema laps ise kaugenes, mina pigem nägin vaeva, et ta oma emaga ikka suhtleks. Ühel hetkel, peale suurt konflikti, ma seda utsitamist ja meeldetuletamist lihtsal enam ei teinud. Ma võin mürki võtta, et kui nüüd minna ja minu ämma käest küsida, siis ta arvab, et suhtluse raugemise taga olen mina. Et mina ei luba, takistan jms

Ma võin ka pea anda, et mu ämm arvab minust sama. Ma ka aastaid tuletasin mehele meelde, et nüüd võiks vanematele külla minna, nüüd vii emale lilled, valmistasin kingitusi, võtsime ämma kaasa erinevatele väljasõitudele jne. Samuti peale ühte nõmedat konflikti, ma enam neid asju ei tee, seega on muutunud ka mees ämma silmis ilmselgelt tähelepanematuks. Raudselt ajab minu kaela kõik, aga seda, et ta ise on sellise poja kasvatanud, seal ta osalust ei näe. Kusjuures minule mees kingib lilli ja teeb üllatusi. Alles nüüd saan aru, et ilmselt pole seal peres kunagi olnud sellist lähedust ja heatahtlikkust nagu minu peres. Mõtlen järjest enam, et varasemalt võisid minu kingid ja lilled tunduda hoopis üle võlli ja minu ämm võis mind hakata pidama vastavalt oma kasvatusele hoopis silmakirjalikuks. Lõpuks ju jõudsime selle ühe konfliktini. No igastahes edasine elu elagu selliselt nagu varasemalt, ilma pereliikmete külaskäikude ja tähelepanuta. Peaks ju olema talle igati harjumuspärane, aga kahjuks inimene harjub kõige heaga ja tema klatšilaadast ma enam ei pääse.

Kägu kirjutas:

keksik kirjutas:

Ma ämm veel küll ei ole aga võin kommenteerida seda – naine mõjutas teemat. Minu mees oli meie kooselu alguses väga lähedane oma emaga. Kooselu edenedes ta natuke hakkas ise temast kaugenema, nii et paari aasta pärast leidsin end tihti talle ütlemas – helista oma emale, saame temaga kokku jne. Nii et tema laps ise kaugenes, mina pigem nägin vaeva, et ta oma emaga ikka suhtleks. Ühel hetkel, peale suurt konflikti, ma seda utsitamist ja meeldetuletamist lihtsal enam ei teinud. Ma võin mürki võtta, et kui nüüd minna ja minu ämma käest küsida, siis ta arvab, et suhtluse raugemise taga olen mina. Et mina ei luba, takistan jms.

Ega siis ei ole alati või koguni enamasti mängus mingid keelud ja käsud. Sellest saad ju isegi aru. Mees tajub, kui naine ta ema põlgab, ja hoiab oma naise poole. Sa võisid utsitada, aga see oli selleks, et iseendagi ees puhtaks jääda – näed, mina teen kõik, et suhtes oleks head. Aga sul tuligi see “suur konflikt”, pärast mida sa ei pruugigi enam silmakirjatseda.
Ma ei tea, mismoodi mul võiks selle teise miniaga tulla mingi suur konflikt. Tegelikult ma ei tea, mismoodi mul peaks see isegi selle esimese miniaga tulema, kuivõrd näost näkku on ta alati lausa sulavõi.

Hm, jah, ja kui mina jälle loen, kuidas sina täiesti võõra inimese kohta suvaliselt foorumis arvad, et ju tegelikult ta ikka mehe ema põlgas ja mees seda tajus ja naine ainult silmakirjatses, siis mina jällegi omakorda hakkan mõtlema, et ei tea, võib-olla sul ka see sinu minia, kes sinuga hästi läbi saab, tegelikult poeb samamoodi nagu teine, sest selliste lambist võetud eelarvamustega inimesega ei saa just kuigi kerge olla läbi saada.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

keksik kirjutas:

Ma ämm veel küll ei ole aga võin kommenteerida seda – naine mõjutas teemat. Minu mees oli meie kooselu alguses väga lähedane oma emaga. Kooselu edenedes ta natuke hakkas ise temast kaugenema, nii et paari aasta pärast leidsin end tihti talle ütlemas – helista oma emale, saame temaga kokku jne. Nii et tema laps ise kaugenes, mina pigem nägin vaeva, et ta oma emaga ikka suhtleks. Ühel hetkel, peale suurt konflikti, ma seda utsitamist ja meeldetuletamist lihtsal enam ei teinud. Ma võin mürki võtta, et kui nüüd minna ja minu ämma käest küsida, siis ta arvab, et suhtluse raugemise taga olen mina. Et mina ei luba, takistan jms.

Ega siis ei ole alati või koguni enamasti mängus mingid keelud ja käsud. Sellest saad ju isegi aru. Mees tajub, kui naine ta ema põlgab, ja hoiab oma naise poole. Sa võisid utsitada, aga see oli selleks, et iseendagi ees puhtaks jääda – näed, mina teen kõik, et suhtes oleks head. Aga sul tuligi see “suur konflikt”, pärast mida sa ei pruugigi enam silmakirjatseda.
Ma ei tea, mismoodi mul võiks selle teise miniaga tulla mingi suur konflikt. Tegelikult ma ei tea, mismoodi mul peaks see isegi selle esimese miniaga tulema, kuivõrd näost näkku on ta alati lausa sulavõi.

Hm, jah, ja kui mina jälle loen, kuidas sina täiesti võõra inimese kohta suvaliselt foorumis arvad, et ju tegelikult ta ikka mehe ema põlgas ja mees seda tajus ja naine ainult silmakirjatses, siis mina jällegi omakorda hakkan mõtlema, et ei tea, võib-olla sul ka see sinu minia, kes sinuga hästi läbi saab, tegelikult poeb samamoodi nagu teine, sest selliste lambist võetud eelarvamustega inimesega ei saa just kuigi kerge olla läbi saada.

Olen täitsa nõus, et sul on õigus ja võimalik nõnda arvata. Igaühel on oma lugu ja taust, vastavalt sellele ka arvamused ja järeldused.