Teema: Kui hea saladuste hoidja oled, kas oled kunagi kellegi usaldust kuritarvitanud?

#3643719:

Näiteks midagi (kogemata) välja lobisenud, mida paluti enda teada hoida?

Mina kahjuks ei ole selles üldse hea, eriti purjus peaga. Tänu sellele mitu sõbrannat kaotanud.

Teismeeas oled?

Ühel korral olen välja lobisenud sõbranna saladuse – mille kohta ta küll polnud otseselt öelnud, et see saladus on, aga põhimõtteliselt sain ma aru küll, et see pole mingi laiema arutluse teema. Siiani on sellepärast väga häbi, et seda tegin.

Mina olen hoidnud ühte saladust 26 aastat. Tegu oli olukorraga, kus mina sain tõsiselt
vigastada. Asi oli ohutusnõuete rikkumises. Kuna situatsioon tekkis inimese noorusest ja rumalusest, ei hakanud ta peale kaebama. See oleks ta karjääri rikkunud. Ongi saladus, mida ainult meie 2 teame. Me ei suhtle enam ja ilmselt on asi igavikku vajunud. Invaliidiks ma õnneks ei jäänud. Arstid tegid head tööd.

Ühe sünnipäevakutse olen kord täiesti naiivselt jutuks võtnud.

Tuli välja, et ta ei olnudki kutsutud, kuigi oli sünnipäevalapsega palju-palju suurem sõbranna kui mina. Nende omavahelises suhtlemises ei olnud ka mingit märki, et neil mingi solvumine, klaarimise teema vm erimeelsus oleks.

Ehk siis ma üldse ei saanud aru, et kutse kuidagi saladus oleks olnud.

Praeguse sõpruskonnaga on paaril korral aga olnud nii, et kõik teavad ühe sõbranna teemasid, aga keegi kellegiga neid jutuks võtta ei tihka, kuigi juba on aru saada, et ta on neid kõigiga arutanud. K

õigile öeldes, et ei taha, et teised teavad. Samas koos oleks lihtsam ja loogilisem ka abiks olla. St ei pea kolmandate eest varjama, et nt miks hetkel kohtuda ei saa – sest tegeled ühise sõbra probleemiga.

Ainuke, kellega olen kunagi jaganud asju teiste inimeste kohta, mida tegelikult tean, et ei peaks, on minu abikaasa. Aga üldiselt seda väga harva ja kalkulatsiooniga, et ega tal eriti kellelegi ju edasi rääkida neid ei ole. Jah, teismeeas oli raskem keelt hammaste taga hoida, kuid sain juba siis üsna hästi hakkama võrreldes eakaaslastega. Ma arvan ja mulle on ka öeldud, et olen väga hea saladuste hoidja (nö usaldusväärne) ja täna on ka töö selline, et liigne lobamine võib väga kallilt kätte maksta.

Muide….see on tegelikult õpitav ja harjutatav. Enesekontrolli oskuse arendamine lihtsalt 🙂

Ma ei suuda oma õde usaldada, sest ta rääkis mu isiklikke asju edasi oma elukaaslasele.

Tema meelest on see normaalne suhtes olles, et usaldatakse. Kurat võtaks usaldagu keelt kandmata.  Teiste asjade rääkimine ei ole nüüd küll suhtes tarvilik. Minu jaoks oli see valus reetmine – ma rääkisin õega ehk oma hea sõbraga paludes diskreetsust.

Üle 10 aasta on möödas, aga ma ei taha õde näha. Kannatan ära kui peab.

Täiskasvanuna olen ainult elukaaslasele rääkinud asju edasi. Ma elan väga läbi lähedaste probleeme ja elukaaslane on inimene, kelle peale saan end “maha laadida”, teades, et tema edasi ei räägi.

Olen ikka rääkinud. Püüan parandada ennast. Nüüd olen teinud nii, et kui keegi ütleb, et ära sa seda kuskil räägi või vaata, et sa temale ei räägi, siis ma teen seda. Siis olen ka selliseks muutunud, et kui keegi keeldu peale ei panegi, siis ma teatud asju ise ei räägi edasi, sest olen otsustanud, et ma ei tee seda, kuna see võib mingil moel kahjuks tulla, kui mitte kohe, siis kunagi hiljem äkki.
Kui keegi räägib minu, näiteks terviseasju edasi, siis see pole  minu jaoks probleem. Ma ei pea neid saladusteks. Võin ise rääkida, aga tavaliselt see ei huvita ertii kedagi ju.
Mul mees on selline, kellele ei saa väga poolsalajasi asju üldse rääkida. Kohe räägib kuskil välja, näiteks laste asjad, siis probleemid just. Ja mitte võõrastele vaid teistele meie lastele, kui  ometi ma olen pinninud teda, et vaata, et sa seda ei räägi, sest ainult mina tean seda ja kui sa räägid, on kohe teada, kust see tuli. Järgmine päev saan ma kuulda, et mees on pojaga või tütrega sellest juttu teinud/aga ma ei reetnud sind, ma ei öelnud, kes rääkis, ütlesin, et kuulsin hoopis mujalt). Stiilis. Muidugi on selge, kust kõik tuleb. Seega väldin mehele pereasjadest rääkmist, kui ta enda arust on nii kaval, aga see paistab läbi.

#3644468:

Mina ei saa aru sellest lobisemise vajadusest, aga mõni inimene kohe kuidagi ei oska. Tean ühte sellist inimest, kes millegi põrutava teada saamise järel helistab läbi kõik tuttavad, see on alatu, temaga rääkides olen eriti ettevaatlik.

“Õnne 13” laine on vist see, kes andes lubaduse hoida, helistas peale sea otsekohe Lepiku Salmele, kes oli kõigs suurem külakell üldse.
Mul on olnud huvitav kogemus ühe suure saladusega. Minu lähedane(vennanaine), usaldas mulle ühe pereasja. Saladuskatte all. Ja see oli asi, mis oli kõigi huviorbiidis, ütleme kinnisvarateema omal moel. Ja mina raudselt lubasin hoida saladust. Ja ma hoidsin. Ja pärast sain ma selle eest oma vitsad üldse. Kuna vennanaine mingi aja pärast paljastas oma veidra teo ise, mis osadele ei meeldinud. Ja kui ta asja avalikuks tegi, siis ütles, et aga mina pole vaid süüdi, ka Mann  teadis ammmu juba. See olin siis mina. Ja siis vahtisid kõik hoopis minu otsa. Osad ei rääkinud minuga mitu kuud peale seda saladust. Et mind ei saa usaldada. Siis oli tahtmine kõik kuu peale saata nende hulgast.

Üldiselt elu on näidanud, et kõige rohkem saab saladus hoitud siis, kui sa ise oled selles mingil moel osaline.

Minu töö on selline, kus vaja palju diskreetsust ja pean pidevalt tegema nägu, et midagi ei tea.

Samas oma eraelus olen põhimõtteliselt jaburate saladuste hoidmise vastu. Minu mees kuuleb niikuinii kõike. Kui keegi ütleb, et ära räägi kellelegi, siis austan seda soovi. Mingid muud veidrused, et keegi vahetas tööd või lõheb reisile pole minu jaoks saladus. Olen küll tädile rääkinyd, et õde nüüd vahetas tööd jms ja õde oli siis pahane. Õnneks inimesed juba teavad mind ja eks räägivad nii palju kui julgevad. 😂