Selline probleem ja mure siis.
Vähe sellest, et ta lapsepõlvest saadik terrorit põhjustanud, füüsiliselt väärkohelnud, peksnud, sõimanud jne ei anna ta ka täiskasvanueas rahu.
Pidevalt levitab mingeid imelikke jutte, millel pole mingit tõepõhja all. Pidevalt taaskord ema käest kuulen, mida kõike ta on jälle rääkinud, uurinud jne ning kui temalt endalt küsida, ajab tihti tagasi jne.
Seepärast paljuski on tema vastu aastate jooksul tekkinud nii suur vimm ja isegi depressioon tema käitumise tõttu. Kuigi eks minu depressioonil ole ka teisi põhjuseid, mis pole otseselt temaga seotud.
Tihtilugu ta helistab, kontrollib jne.
Kutsub koju, kui lähen, tekib tihti tüli. Kui ei lähe, on solvunud ja pahane. Eks ta on muidugi ka palju aidanud, aga selline tunne, et ta küll pakub alguses omapoolset abi, siis aga hakkab sellega manipuleerima ja seda meelde tuletama, nina alla viskama jne.
Raseduse ajal pani ta mind end korduvalt halvasti tundma ning pole isegi vabandanud vms.
Samamoodi kohtleb ta tihtilugu ema öeldes ka talle halvasti, mõnitab, karjub, solvab jne ehkki nad ei ela enam ammu koos. Ohjah…
Ema ütles hiljuti, et mina võin veel temapoolset (st isa) abi vajada, seega ei soovitanud ta täitsa nugade peale temaga minna, aga kui mõtlema hakata, kui palju haiget ta mulle teinud on… kuigi ka mina olen talle kindlasti halvasti öelnud.
Alati kui ema üle pika aja taas koju läheb, näitab ta enda kurjust ja kibestumist välja. Sama minuga. Korduvalt on mind kodus olles eksamineerinud, samuti on jäänud talle ette see, mida ma söön.
Nüüd ma blokeerisin isegi tema telefoninimbri ära, et temast veidigi rahu saada….
Jah, ma tean ise ka muidugi, et siia foorumisse kirjutamine midagi ei muuda vms, aga jah, otsustasin oma muret ja kurbust jagada….sest kurb ja õnnetu ma olen
