Esileht Pereelu ja suhted Kui isa ei lase elada

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: Kui isa ei lase elada

Postitas:
Kägu

Selline probleem ja mure siis.

Vähe sellest, et ta lapsepõlvest saadik terrorit põhjustanud, füüsiliselt väärkohelnud, peksnud, sõimanud jne ei anna ta ka täiskasvanueas rahu.

 

Pidevalt levitab mingeid imelikke jutte, millel pole mingit tõepõhja all. Pidevalt taaskord ema käest kuulen, mida kõike ta on jälle rääkinud, uurinud jne ning kui temalt endalt küsida, ajab tihti tagasi jne.

Seepärast paljuski on tema vastu aastate jooksul tekkinud nii suur vimm ja isegi depressioon tema käitumise tõttu. Kuigi eks minu depressioonil ole ka teisi põhjuseid, mis pole otseselt temaga seotud.

Tihtilugu ta helistab, kontrollib jne.

Kutsub koju, kui lähen, tekib tihti tüli. Kui ei lähe, on solvunud ja pahane. Eks ta on muidugi ka palju aidanud, aga selline tunne, et ta küll pakub alguses omapoolset abi, siis aga hakkab sellega manipuleerima ja seda meelde tuletama, nina alla viskama jne.

Raseduse ajal pani ta mind end korduvalt halvasti tundma ning pole isegi vabandanud vms.

Samamoodi kohtleb ta tihtilugu ema öeldes ka talle halvasti, mõnitab, karjub, solvab jne ehkki nad ei ela enam ammu koos. Ohjah…

Ema ütles hiljuti, et mina võin veel temapoolset (st isa) abi vajada, seega ei soovitanud ta täitsa nugade peale temaga minna, aga kui mõtlema hakata, kui palju haiget ta mulle teinud on… kuigi ka mina olen talle kindlasti halvasti öelnud.

Alati kui ema üle pika aja taas koju läheb, näitab ta enda kurjust ja kibestumist välja. Sama minuga. Korduvalt on mind kodus olles eksamineerinud, samuti on jäänud talle ette see, mida ma söön.

 

Nüüd ma blokeerisin isegi tema telefoninimbri ära, et temast veidigi rahu saada….

 

Jah, ma tean ise ka muidugi, et siia foorumisse kirjutamine midagi ei muuda vms, aga jah, otsustasin oma muret ja kurbust jagada….sest kurb ja õnnetu ma olen

 

+9
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ole nagu minu tütar. Ükskõik mida ma räägin, arvan, mõtlen. ta  avaldab oma arvamuse vastuseks, millele vastu midagi öelda ei või. Muidu ta läheb ära.

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kurb muidugi, et oma väga lähedase inimesega ei saa normaalselt suhelda. Saan aru, et paps on rikas ja sellepärast ei ole sul mõistlik temaga täielikult suhet katkestada, sest sul võib ta abi veel vaja minna. Vot nüüd peadki endale selgeks tegema, kuidas sul edasi elada parem on, kas ilma isa terrorita (lõpetad lihtsalt temaga suhtlemise ära) või neelad sita osa alla, mis ta sulle tekitab, sest ilma isa raha abita ei ole ka sugugi tore elada. Vähemalt mulle jääb praegult mulje, et tegu on sita iseloomuga rikka papsiga. Valik on sinu!

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja.

Ei ole päris nii nagu keegi siin välja pakkus, et tegu on rikka papsiga vms ja seetõttu ei tasu temaga suhteid katkestada.

Pigem, et äkki läheb tema abi vaja kuidagi teisiti. Teinekord ntx transpordil, kolimisel vms.

No eks aeg-ajalt on ta siiski ka rahaliselt toetanud, aga mitte just märkimisväärse summaga niiet see selleks.

Nii palju mõni kuu tagasi ütles, et kui mul avaneb võimalus saada pangalaenu , et korter osta, saaks ka tema rahaga aidata. Siis hiljem jälle kuulen ema kaudu kõik tagasi, mis ta ütles ja see teeb tuju jälle nii kehvaks ja kurvaks.

Tegelikult ei taha ma temaga ka tülitseda, aga usaldada teda samuti võimalik pole, sest ta näeb kõigis ja kõiges nii palju halba.

Sisimas tunnen väga suurt kurbust, et mul selline isa ja mu väiksel 3,5k lapsel, keda kasvatan olude sunnil üksikvanemana, selline vanaisa on…..

+2
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanaisa? Oot, miks teda lapse lähedusse lased?

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii palju mõni kuu tagasi ütles, et kui mul avaneb võimalus saada pangalaenu , et korter osta, saaks ka tema rahaga aidata.

Kui võtad raha vastu, oledki elu lõpuni tänuvõlglane. Võta nüüd end kokku ja enda ja oma lapse eest vastutus, aja oma transpordi asjad ise korda ja saad isaga suhelda kohustuste vabalt, võibolla jääb ka pingeid vähemaks

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Niikaua, kui isa teab, et sa tema abi vajad, ükskõik millist, niikaua saab ta sulle ka halvasti öelda kui tahab. Anna talle teada, et temalt mingit abi ei küsi ja tema raha ei vaja, olgu ainult lapselapsele hea vanaisa ja see on kõik, mida sa palud. Kui teab, et sa oled tema abist lahti lasknud, ehk siis tõmbab tagasi.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja.

 

Kahjuks ei ole võimalik teha päris niimoodi, et ei laseks teda lapse (lapselapse) lähedusse, kuna ta tuleb meile ikka külla, mõni päev tagasi tähistasime maakodus perekeskis jõule. Kahjuks elab ta mulle suhteliselt lähedal-32km.

Isegi raseduse lõputrimestril pani ta mind enda halbade väljaütlemistega suisa selliselt tundma, et ma juba mõtlesin, et akki olnuks parem, kui ma polekski lapse sünnini jõudnud vaid valinuks selle teise tee…ohjah.

Aga kui ma oma väikest rõõmupalli 3.5k titat vaatan, siis ei teagi, kuidas sain üldse midagi niisugust mõelda..

 

Aga põhiprobleem on ikka tema käitumises ja suhtumises.

Noorem õde on temaga juba pmst igasugu kontaktid katkestanud, võiks väita, et temast isegi lahti öelnud tahtmata teda näha, temaga kontakteeruda jne.

Mitu kuud tagasi võttis noorem õde üles väga suure tüli, milles süüdistas isa oma depressioonis, haigusseisundis jne. Isa ei kaitsnud end vist ühegi sõnaga, pigem vastupidi…ei tea, kas tundis end süüdi vms? Ise ma päris nii ei julge, sest tema puhul kardad juba, et kui ta ägestub, võib ta isegi kätega kallale tulla.

Lapsena peksis ta mind pidevalt.

Ohjah.. eks paljuski seetõttu on mul madal enesehinnang, pole sõpru tekkinud, olen tihti kurvameelne ja masenduses

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsena peksis ta mind pidevalt.

Ohjah.. eks paljuski seetõttu on mul madal enesehinnang, pole sõpru tekkinud, olen tihti kurvameelne ja masenduses

Mine siis teraapiasse. Hästi ei saa aru jah, mis abi sa siit ootad.
Sa ei pea enda peksjaga suhtlema, mis vahet kas 32 või 3km

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

3,5kuune laps pole enam tita ja hakkab tasapisi märkama, kuulama ja meelde jätma. Eluaegse trauma põhjustad lapsele oma ohjahhitamisega. Titakese vaatamisest on vähe kasu. Poleks sa kaugeltki ainus laps, kes oma isaga ei suhtle. Pole sugugi kõigil lastel vanemasid ja vanaisasid, kuigi elavad.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub, et tegelikult kirjutad oma mehest, mitte isast.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja.

Viimasele Käole.

Ma kirjutan oma enda lihasest isast, 59a meesterahvast.

Meest mul hetkeseisuga kahjuks või õnneks polegi-tõin ühes oma postituses välja ju selle, et kasvatan last olude sunnil üksinda, ehkki lapse isaga on säilinud õnneks head suhted ja ta aitab teisiti.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Saad esimese nipi – ära põhjenda, kõnni. Vanaisa pole ka lapse isa ja temaga ei pea mingeid suhteid olema. Laps saab sama trauma, aga pane edasi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las  kohalik lastekaitsespetsialist tegeleb selle vanaisaga, pakub tasuta teraapiat jms, sest kui sul lähedastering kitsas, siis spetsialistid võiks vanaisaga tegeleda, et temast asja ja tuge saaks. Selleks spetsialistid ja nende teenused ongi.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tead, kui nüüd isa veel mingi sitaga hakkama saab, siis ütledki, et “nüüd aitab, mina sinuga enam ei suhtle ja ära minu ja lapselapse ligi enam roni”. Kui sa ei suuda suhtlemist lõpetada, siis läheb su elu sama moodi edasi ja pole mõtet üldse ennast petta mingi lootusega, et isa sinuga paremini käituma hakkab.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vana Sa oled, teemaalgataja? Kirjutad nii, nagu isa kätes oleks Sinu elu õnn ja tulevik. Tegelikult ei ole!

Aja selg sirgu ja hakka elama oma elu. Sõidutamiseks ja kolmiseks on olemas teenused, sõbrad, lapse isa. Astu välja ohvrirollist! Seni, kuni käitud ohvrina, koheldakse Sind vastavalt. Kui isa on olnud vägivaldne ja olete terve perega tema terrori all elanud, siis ma ei saa aru, miks Sa tahad ennast niimoodi piinata? Sul on ainult üks elu – otsusta, kuidas Sa tahad seda elada.

 

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma isegi täitsa mõistan miks teemaalgataja ei suuda oma isaga suhtlemist lõpetada. Mul oli sarnane suhe oma emaga, kes suutis pidevalt mulle midagi halvasti öelda, terroriseerida ja ähvardada. Mul läks 26 aastat enne kui suutsin temast lõplikult lahti öelda. Üritasin juba 16 aastaselt, aga andestasin ja nii mitmeid kordi, nüüd olen lõpuks suutnud 3 aastat täiesti ema kõnesi, kirju ja nägemist ignoreerida.

Oma lähedasetega on juba nii, et lapse süda ju ikka loodab, et ema, isa või hoopiski õde või vend muutub ja andestad kuna hoolid ja armastad ja jube raske on oma lähedastest lahti öelda ja nii jäädki lootma ja lased endaga halvasti käituda. Mul tekkis lõpuks kogu sellest teemast depressioon ja ei suutnud enam. Usu sul on lõpuks lihtsam ja vähem stressi, tuleb lihtsalt lahti lasta. Ära vasta kõnedele ja ignoreeri, lõpuks su isa väsib ja ei helista enam ega terroriseeri. Lihtsalt endas on vaja see jõud leida, et lahti öelda. On jah raske, aga su tervis ja tunded on palju tähtsamad.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

samuti on jäänud talle ette see, mida ma söön.

Tervislik toitumine jääb isale ette?

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meest mul hetkeseisuga kahjuks või õnneks polegi-tõin ühes oma postituses välja ju selle, et kasvatan last olude sunnil üksinda, ehkki lapse isaga on säilinud õnneks head suhted ja ta aitab teisiti.

Välismaa mees? või kohalik abielumees

Pidevalt taaskord ema käest kuulen, mida kõike ta on jälle rääkinud, uurinud

.

Ema ütles

Üks suur ussitamine käib, üks ütles nii, teine mõtles naa. Ütled emale, et sind ei huvita mida nad isaga omavahel arutavad, sul isaga omad jutud. Mis ütleja see ema on.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sinu isa on üks paras energiavampiir ja sina lased tal seda olla. Suhteid temaga ei pea katkestama, aga sa saad neid muuta. Keera asjad ümber.

Esiteks, tee süda kõvaks ja kalgiks ning ära nuta iga asja peale, mis ta sulle ütleb. Võid ennetada ja ise talle nähvata, kui vaja. Seejärel solvu ja mõnda aega ära suhtle.

Teiseks, ära tunne ennast võlglasena, kui ta sulle abi osutab. Võta seda nii, et tema on su isa ja sina oled tema laps, tal on KOHUSTUS sind aidata. Eriti, kui ta sinu lapsepõlves seda ei teinud. Võta kogu tema abi nii, et isa on sulle selle võlgu. Mitte sina talle.

Kui sa seda ei suuda, siis võid tema abist ka keelduda. Aga mitte jonnides, vaid naeratades. Ütle, et sul pole tema abi vaja (ja las ta tunneb ennast mahajäetu ja mittevajalikuna).

Samuti ei ole sul kohustus talle oma elust aru anda. Kui ta sind üle kuulab ja küsimusi esitab, siis pole sul kohustust talle tõtt rääkida ega aruandeid esitada. Veel vähem ennast õigustada.

Toon väikese näite. Mul on väga kontrolliv eakas tädi. Tema küsis minult vastuvaidlemist mittesallival toonil, kuidas mina oma lapsi toidan? Mida teen söögiks hommikuks, lõunaks ja õhtuks? Loetlegu ma ette!

Mina naeratasin ja teatasin, et meie sööme ainult kommi. Hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Pühapäeviti sööme küpsiseid. Ja oligi tädikesel suu kinni. Ma ei kavatsegi mingi vanemate sugulaste aruandekohuslane olla.

Isa väljamõeldiste ja juttude üle ainult naera. Keera kõik naljaks ja ürita ülejäänud sugulaste ning pere ees jätta mulje, et vanamees on väheke ohoh. Aga oma elu muud üksikasjad hoia isa eest kenasti varjatud. Sa tead ju küll, et ta kasutab iga informatsiooni sinu vastu.

Mul on endal kaks tütart ja neil on üsnagi halva iseloomuga isa. Vanem tütar püüab kogu aeg isa heakskiitu leida, tunneb talle kaasa ja kannatab ta tujusid. Isa käitub temaga vastikult. Noorem tütar aga käitub isaga isekalt – laseb endale asju osta, raha anda, autoga sõidutada. Tänamise asemel ütleb tüdruk, et isa peabki oma lapse heaks selliseid asju tegema (ja tal on õigus). Isa teeb kõike, mida noorem tütar tahab ja kannatab ära kõik tema nähvamised.

 

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mitte isa ei lase sul elada, vaid sa ise ei lase endal elada. Täiskasvanud naine ja ise lapse ema, ja nii abitu ja sõltuv oma  isa käitumisest ja lahku läinud ema juttudest isa kohta?! Saa suureks. Täiesti hämmastav, mille üle ikka üks täiskasvanu muretseda saab. Otsi parem häid suhteid oma lapse isa ja tolle perekonnaga, mida sa halad oma isa ja ema üle. Kaua sa last mängid, kui ise väidad, et lapsepõlv oli kohutav ja isa nii halb, miks sa siis nüüd ise oma lapsepõlve pikendad?

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnitab, karjub, peksab, sõimab, loob lugusid ja sina oled valmis tema “abi” vastu võtma raha näol, et laenu sissemakset kokku saada? Seega seod enda ja oma lapse tuleviku siis oma lapsepõlves kogetuga? Miks küll? Miks sa vastad telefonile, miks sa lähed külla ja lased enda juurde sisse ja kuulad neid külajutte? Õde ju hoiab distantsi, tee siis sama, kui muu ei aita.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kujutage nûûd ette olukorda, kus oleks sarnane mehe ehk Isa ja naise ehk ema vaheline olukord kus on ka laps, seda last ja naist sunnitakse sellise mehe/isaga suhtlema, kuna on vàike laps. Niimoodi rikutaksegi lapse elu àra, sest isa on toksiline aga laps peab ja on kohustatud temaga suhtlema teatud vanuseni, kuna lapsel puudub ju arusaam, mis on hea mis halb. Samuti kui asi oleks kohtus, siis surutakse suhtluskorda kuniks lapse psûhhika on rikutud, ja siis oiatakse et lastel on vaimsed hàired. See on see vôrdsus, isegi psûhhopaat saab ôiguse laps ára rikuda igatepidi, kuhu me jôdnud oleme….

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et sul on juba manipulaatotist isa poolt sõltuvussuhe alateadvusesse surutud. Ainus võimslus elu nautida on täielikult välistada igasugune abi vastu võtmine selliselt isalt. Sa saad väga hästi ilma tema abita hakkama. Isegi kui saa mugavamad elutingimused siis hiljem, siis mugavus ei kaalu üles manipulastori võimu all elamist. Nauding ise oma eluga toimetulekust on tunduvalt suurem väärtus. Kui on abi tõepoolest vaja, siis pöördu pigem sotsiaalabi poole ja soovitan isast võimalikult kaugele kolida.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ükski normaalne naine ei kirjuta oma isast nagu oma mehest. Talud seni kuni armastad, kui ei armasta, ei talu ja seda küll välja ei loe, et armastus isa vastu kaoks. Lahendus sulle on lihtsalt tasakesi naeratada ja isa ümardada, sest õnneks on sul tema lähedust vaja, asjata isa pildi ei hoitaks.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ilmelt on isa vanakoolikas  onu Heino ja üheks põhjuseks võib olla see, et tütre üksikema staatus teeb temale tuska. Kummaline pere on nagunii – ema viskab hagu alla, et käib tütrele rääkimas, mida isa räägib, ilmselt on emal ka mingi okas hinges, et sedasi käitub. Samas jälle keelab isaga suhteid katkestamast, et äkki on abi vaja jne. Ega see hingerahu leidmine kerge ei ole ja need, kes ütlevad, et ära võta abi vastu, ei tea, mis majaduslikus seisus TA on.

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ebameeldivatelt inimestelt abi vastu ei võeta ja nendega ei suhelda ka niisama. Pole need lood nii nigelad midagi. Uus aasta toob hinnatõusud ja tore, kui selline issi on, kes aitab.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Näen siin üht levinud ja inimlikku mõtlemisviga: kuna tema on minusse nii palju investeerinud ja võib veelgi investeerida, siis mina pean ära kannatama ükskõik millise käitumise ja iga hinna eest suhteid säilitama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, miks sul koguaeg isa abiga kolida ja transporti vaja. Selleks on ju ka alternatiive.

Sul on õde, ema, lapse isa… ehk veel mõni sõbranna. Kas te siis ülejäänud ei saa kuidagi sind sele kolimise ja transpordiga välja aidata. Võimalik on ka teenuseid osta mudiugi, kui tõesti mööbel raske või kaugele vaja sõita.

Mina suhtleks küll isaga ainult ja ainult seetõttu, et temaga on põnev, huvitav ja tore. Pole vaja hoida kedagi nagu si**a pilpa peal, et järsku ikka läheb vaja, kuigi hais on kohutav.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina suhtleks küll isaga ainult ja ainult seetõttu, et temaga on põnev, huvitav ja tore. Pole vaja hoida kedagi nagu si**a pilpa peal, et järsku ikka läheb vaja, kuigi hais on kohutav.

Sina oled sina ja teemaalgataja on teemaalgataja. Arvatavasti ei ole ka lapsevanemal alati põnev ja tore kõrvalt vaadata, kui oma laps, lisaks üksikvanem, kannatab raske depressiooni käes. Ikka hoolime, armastame ja hoiame kontakti, kuigi sina seda lugu pilpasitaks nimetadki. Ka söömishäired on väga tõsiste tagajärgedega. Inimsuhteid ja inimesi blokeerima asudes, on alati hea eelnevalt konsulteerida oma raviarstiga.

0
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui isa ei lase elada