Teema: kui isa hoiab last (beebit)

Kindlasti ei oodanud sa liiga palju, kull aga oleksid pidanud moistaandmise asemel selge sonaga utlema, mida sa mehelt ootasid, kuna moistaandmised lahevad suurel osal meestest lihtsalt markamatult mooda.

Mehele tuleb ka selgelt seletada, mida see magama panek tähendab. Tema arvabki, et magama panek tähendab seda, et lased lapsel hällis nutta seni kuni magama jääb. Ta ehk ei tule selle pealegi, et võiks lapse sülle võtta, temaga ringi käia või ta oma tuttava lõhnaga mõnusasse voodisse panna. Meestele peab ka seda ütlema, et sina saad tööd teha ainult siis, kui laps ei nuta ja seega peab ta tegema kõik, et laps ei nutaks. Seletama peab ka täpselt, milliseid asendeid ja liikumisi tuleb proovida lapse rahustamiseks. Lisaks tuleb öelda, et kui laps esimese proovimise peale ei rahune, ei tohi loobuda, vaid edasi proovida. Mul on ka kogemus, et kui täpselt ei seleta, siis mees seisab nagu tolvan kõrval ja ei tee midagi. Ma pole täpselt aru saanud, mida mehe aju sel hetkel teeb, sest muidu on mu mees väga intelligentne inimene. Teise ja kolmanda lapsega õnneks enam seda probleemi ei ole nii väga, kuigi ikkagi ootaksin ma temalt aktiivsemat ja kiiremat tegutsemist, kui lapsed mu töötoa ukse taha hädaldama ja kaklema kogunevad ja temal parasjagu puhkus on. Asi on selles, et mehed ei oska kahte asja samal ajal teha, meie naised suudame last rahustada ja samal ajal ka näiteks telekat vaadata, mehed ei suuda, neile tundub see igal hetkel laste jälgimine õudne ja igav seetõttu.

Mina ka ikka hoolega õpetasin meest kuidas ja mida lapsega teha.
Loomulikult kui mina olen päevad otsa beebiga kodus ja mees tööl, siis mina tean lapse graafikut ja \”loen\” last paremini. Aga ega sellepärast ei pea mees kõrvale jääma. Lihtsalt abi ja õpetust on vaja. Mõista andmisest võib tõesti väheks jääda…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere!
Mida te eeldate, et mees teeks lapsega kui ta last hoiab? Meil oli kokkulepe, et ta tegeleb õhtul lapsega (4k), et ma saaks paar tööasja ära teha. Kõik oli väga hästi kuni lapsel oli hea tuju, aga kui ta ära väsis ja karjuma hakkas, siis mees tõstis lamamistooli endale küll lähemale, aga ei teinud midagi, et teda otseselt rahustada. Ma ütlesin talle küll, et laps on väsinud ja vihjasin, et võiks ta magama panna, aga mees ei teinud seda.

Ta oleks lihtsalt lapsel karjuda lasknud (ma ei tea kui kaua). Aga mina niimoodi tööd teha üldse ei saa ju, sest keskendumine täiesti võimatu kui tean, et lapsel on häda ja sellega ei tegeleta. Kuna elame ka korteris, siis ei ole seda võimalust, et lähen kuskile, kus kisa ei kuule.

Lõpuks läksin, vaatasin veidi olukorda ja võtsin lapse, et ta magama panna (õhtusele uinakule enne öööund). Laps oli pärast ärkamist ka väga viril ja vajas pidevat tähelepanu. Tagasi isa kätte ma teda ei viinud, sest mõtlesin, et nagunii hakkab laps jälle röökima (eks ma olin veidi pahane ka).

Oeh, mehele mul muidu etteheiteid ei ole ja ta väga armastab meie last. On ka väga toetav mees, teeb kodutöid jms. Mul ongi küsimus, et kas ma ootasin mehelt liiga palju kui lootsin (ja andsin ka mõista), et ta võiks lapsega ka muud teha kui vaid lällutada ja mängida? Või ongi normaalne, et isa on vaid lapse hea tuju korral lapsehoidja ja halva tujuga peab ema tegelema? [/tsitaat]

Tundsin mingil moel ära oma mehe käitumise. Meil ka kodus beebi, veidi noorem siis. Ja samuti- nii kui laps hakkab mehe käes jaurama, siis antakse mulle. Ja lausa nii, et mees ise ka pahur, et mis ma teha saan kui jaurab! Ma olen küll öelnud ja juhendanud, kuid ega siis seda ei kasutata- ikka mugavam ju mulle anda väitega, et laps tahab ema! Ja ausaltöeldes ega teda ses osas muuda ka, tean et mees ei saagi niiväga lapse rahustamisega hakkama. Ja samamoodi nagu teemaalgatajal- ma pigem rahustan siis ise last kui kuulen kui hädas mees lapsega on. Lausa kriibib hinge kuuldes last karjumas ja midagi ei tehta. Mitu korda on mees mu silme all pannud karjuva beebi voodisse, et \”nagunii ta karjub, mis vahet seal siis on, kas karjub süles või voodis!\” Appiiii! Kuid samamoodi kiidan meest muudes asjades.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vat täpselt sama emotsioon ja käitumine oligi eile – mees sai ka pahuraks ja see \”nagunii ta karjub\” suhtumine! Ta põhimõtteliselt mulle tooma ei hakka, sest lubas ju last hoida ja lasta mul tööd teha, aga ma ei suuda nii nagunii midagi teha. Õnneks tal üldiselt ei ole seda suhtumist, et \”võta,laps tahab ema\”. Aga ma ikka tunnen, et ta nagu ei pinguta piisavalt kui lapsel halb on.

Ja eelpool mainiti harmoonilist elu – meil on ka muidu kõik väga harmooniline, sest ma tegelen lapsega rohkem ja teen enamuse tüütust osast ära (mähkmeid mees õnneks vahetab, aga seda ka pigem siis kui ma talle seda ütlen) ja enamasti see mind ka üldse ei häiri. Probleem ongi siis, kui on mul on vaja töötamiseks aega või kui tunnen, et tõesti vajan pausi (kasvõi nt rahus hommikusöögi söömiseks) – siis tekibki olukord, et lapse tuju langedes mees ei taha/taipa/oska midagi teha ja samahästi võiks laps minu käes olla.

Magamapanekut on ta mõned korrad teinud mu juhendamisel küll, olen talle soovitanud just variante, mis temale võiks sobida. Aga ise ta neid ei kasuta… Ja see vihjamine mul oligi, et \”laps on väsinud, ta tuleks magama panna\” – ma tõesti lootsin, et ta sellest aru saaks. [/tsitaat]

No siis meil TÄPSELT samad nn mured! Kuigi ma tööd ei tee, kuid vahel tahaks tõesti rahulikult süüa teha või süüa. Mõnes mõttes mul lausa hea meel (mitte kahjurõõm), et selliseid mehi veel on.. Loodan, et said aru mõttest! 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma võrdleks seda olukorraga, et kui autol läheb teel kumm katki, siis naine ootab, et mees vahetaks selle ära. Samamoodi ootab mees, kui naine on kodus, et see tegeleks virila lapsega. Kui naine sõidab üksi ja mees on samal ajal võibolla hoopis välismaal, siis ei jää midagi üle, tuleb ise ratas vahetada. Samamoodi peab isa ise lapse maha rahustama, kui ema pole käepärast. Kui sa tead, et käeulatuses on teine inimene, kellel see asi paremini välja tuleb, siis sa ei pinguta maksimaalselt. See on täiesti arusaadav ja inimlik.
Kui meil laps sündis, siis ma olin tuttavate perede pealt küllalt näinud, kuidas algul naine hoolitses ainult ise lapse eest ja siis hakkas ootama, et mees hakkaks pooleaastase lapse hoolitsemises kaasa lööma. Mina tegin siis algul pärast sünnitust ennast veel hädisemaks kui olingi, ja lasin mehel tite eest hoolt kanda. Samuti läksin hiljem õhtul tunnikeseks hoopis välja ja jätsin mehe lapsega kahekesi. Tulemus, et mees oskas titega sama hästi toimetada, kui mina ja saime kenasti vastutust jagada.
Sinul soovitan, et esiteks seleta mehele selge sõnaga, kuidas last rahustada. Kui see ei aita ja mees kaldub ikkagi sinu kui kõrvaloleva turvavõrgu poole, kasvõi alateadlikult, siis mine tee oma tööasju raamatukogus või internetikohvikus! Kui te kusagil maakohas elate, siis see ehk pole teostatav. Aga siis alusta sellest, et ühel õhtul nädalas lähed lihtsalt paariks tunniks kodunt ära ja mehele ei jää muud üle, kui ta peab ise toime tulema![/tsitaat]
Ma küll pole teemaalgataja, kuid selle kodunt äraminemise peale ütlen niipalju, et ma ei suudaks mujal olla teadmisega, et mees last ei rahusta! Ausalt, ma ei saa teda ses osas usaldada. Kardan, et mees lasebki lapsel meeletult röökida. Mina olen ka väljas käinud, poes siis, ja sellel ajal jalutab mees last vankriga õues tema uneajal. On minu süda rahul vähemalt, et mees on küll lapsega, kuid laps magab ja midagi hullu olla ei saa. Olen üsna kindel, et paljud mõtlevad, et näed, hellitangi mehe ära ja miks ei pane suuremaid kohustusi talle lapsega seoses, kuid midagi pole hetkel parata, tunnen oma meest kõige paremini ja tean, et nii on hetkel parim lahendus.

mida see mees enne tegi, need 4 kuud. esimese lapsega olime koos haiglas, kuna olin nii räsitud, siis esimesed päeva hoolitses beebi eest üldse mees. ja nii läks ka kodus edasi – mees mähkis, pesi, mängis, jalutas tööst vabal ajal – ainult söötsin mina, kuna tissid olid minu küljes. teisega oli sama seis ja kui laps oli aastane – jäi mees lapsega koju ja mina läksin tööle.Usalda oma meest – sest nii kaua kui sa ise kohale iga asja peale tormad -ei hakkagi mees lapsega tegelema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Laps on 4 kuud vana ja nüüd anti esimest korda isa hoolde tunnikeseks? No johhaidii, mida te siis ootate sellest isast. Sünnist saadik peks ikka mõlemad oskama last hoida.[/tsitaat]

Ma ei usu, et ta esimest korda tunniks hoida anti. Kust sa selle välja loed? Arvan, et see on pidevalt nii olnud, lihtsalt teemaalgataja rääkis mingist ühest olukorrast.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mida see mees enne tegi, need 4 kuud. esimese lapsega olime koos haiglas, kuna olin nii räsitud, siis esimesed päeva hoolitses beebi eest üldse mees. ja nii läks ka kodus edasi – mees mähkis, pesi, mängis, jalutas tööst vabal ajal – ainult söötsin mina, kuna tissid olid minu küljes. teisega oli sama seis ja kui laps oli aastane – jäi mees lapsega koju ja mina läksin tööle.Usalda oma meest – sest nii kaua kui sa ise kohale iga asja peale tormad -ei hakkagi mees lapsega tegelema.[/tsitaat]

Asi on selles, et enamik meist ei ole pärast sünnitust eriti räsitud, minul on kahe viimase lapsega haiglas lausa igav olnud. Mees on ka sünnituse ajal kenasti tööpäevadel tööl käinud (v a. sünnitamise protsessi ajal), seega tal ei olnud just palju võimalusi harjutada. Kui töölt tuli pidi keegi ka talvepuud tegema ja muru niitma ja kuurikatust parandama. Niisiis põhjus on loomulikult selles, et mehel lihtsalt pole nii palju võimalusi lapsega koos olla. Häda tekib siis, kui vahel harva on naisel ka mingi oluline asi, mis vajab ära tegemist, siis avastatkse, et mees ei oskagi selle lapsega midagi peale hakata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina imestan oma sõbranna pereelu üle. tal on ka 4-kuune tita. neil on nii harmooniline pereelu. seepärast on, et naine ei oota mehelt seda, mida mees ei oska. last sules hoida oskab. aga kui laps nutma hakkab, tuleb ema ja lohutab last. mähkmeid vahetada isa ei oska. sööta ei oska.
aga kunagi ei teki neil lahkhelisid, sest naine saab kõigega hakkama ja ei looda mehe peale.
mitte nii, nagu meil- muudkui vaidlesime ja kes mida peab tegema. kui ei oska, kas peab õppima. või peab tegema see, kel paremini välja tuleb. muudkui vaidlesime ja tülitsesime. [/tsitaat]
Väga lihtne on jätta muljet harmooniast, kui üks laulab ja teine on vait.
Tegelikult on see soleerimine.
Harmoonia tähendab kooskõla. Harmooniline pereelu on koos tegutsemine ühise eesmärgi nimel.

[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Väga lihtne on jätta muljet harmooniast, kui üks laulab ja teine on vait.
Tegelikult on see soleerimine.
Harmoonia tähendab kooskõla. Harmooniline pereelu on koos tegutsemine ühise eesmärgi nimel. [/tsitaat]

Noh, ega tööülesannete ära jagamine pole ilmtingimata harmoonilise elu vastand, igale perele oma. Meie maa majapidamises kuidagi sobib paremini, kui mees ehitab-parandab, hoolitseb autode eest, teeb küttepuid, roogib lund, niidab muru ja mina tegelen peamiselt tubaste toimetustega. Peaasi, et koormus on võrdselt jaotunud. Minule tähendaks automehhaanika ära õppimine lisapingutust, mehele tähendab kolme tütre riietuskappide sisu inspekteerimine ja sturma ning diivanikatete õmblemine lisapingutust, seega jagame ülesanded oskustele vastavalt. Lastega tegeleb mees ka, aga mehelikult, õpetades neile oma oskusi ja nägemusi elust, kaasates neid töösse. Esimese beebiga ta eriti ei osanud midagi teha, kolmanda sai juba minust paremini magama, sest selleks ajaks oli tema õlult langenud teine kohustus (maja ehitus) ja seega oli tal aega harjutada.

kui sa tahad, et isa kasvataks last, siis lase tal seda teha ja ära juhenda. sina tee kodunt väljaspool tööd, sest see ei ole töö tegemine, kui sa meest pidevalt jälgid.

kui pudelist ei joo, siis söödetakse piima pisikese lusikaga ja lõpuks on kõik harjutamise küsimus. Mulle jäi ka mulje, et mees 4 kuud ole lapsega üksi olnud.

Igatahes ma eeldan, et mees võtab nutva lapse SÜLLE ja lohutab teda, kuidas oskab. hea oleks ka lapsel magama jääda isa rinnal.

Lapse koht üldiselt ka ei ole lamamistoolis, välja arvatud siis, kui on hädavajadus. Koduste toimetuste tegemise ajal on lapse koht põrandal. Kindlasti ei ole laps lamamistoolis siis, kui isa temaga TEGELEB.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igatahes ma eeldan, et mees võtab nutva lapse SÜLLE ja lohutab teda, kuidas oskab. hea oleks ka lapsel magama jääda isa rinnal.

Lapse koht üldiselt ka ei ole lamamistoolis, välja arvatud siis, kui on hädavajadus. Koduste toimetuste tegemise ajal on lapse koht põrandal. Kindlasti ei ole laps lamamistoolis siis, kui isa temaga TEGELEB.[/tsitaat]

Aga ta ei hakkakgi seda tegema, kui sa iga kord sellisel puhul välja kargad ja lapse oma sülle haarad. Eeldusel, et tegid lapse normaalse inimesega, on tal vaja ISE õppida, mis last rahustab ja kuidas ta kiiremini pahast tujust üle saab. (Võid talle öelda, rahulikus olukorras sõbralikult ja nagu võrdsele (mitte õpetavalt sel hetkel, kui laps nutab), et isegi kui laps nutab ja ei näi rahunevat, vajab ta vanema füüsilist lähedust ja sööda talle ette mõni artikkel selle kohta, et laps tajub üksi nuttes suurt hüljatustunnet). Ja kui isa last armastab, siis ei tee see kord-paar nädalas rohkem nutta laskmist kah mitte midagi tegelikult, laps harjub kiiresti, et mea hoiab teda üht moodi ja isa teisiti ja tõenäoliselt varsti ei nuta enam isaga nii palju.

Võit on igatahes suurem teie kõigi jaoks: sina saad vaba aega / tööd teha, mees saab lapsega lähedasemaks ja enesekindlust sellest, et saab titega hakkama, ja laps võidab endale veel ühe täieõigusliku vanema, turvaisiku – praeguse harva lapsehoidja/lõbustaja asemel.

Jah, tõesti, ärge otsige vabandusi, naised, vaid minge jalutage 1,5 tundi õues ja las isa tegeleb rahus lapsega! poolteist tundi saab laps tissita hakkama küll. See rinnaga toitmine on üks mõnus vabandus alati, et laps kiivalt endale hoida ja pärast siis unnata, miks isa lapsega ei tegele (kui laps on juba aastane ja vanem ning isa on temast juba lootusetult võõrdunud)