Esileht Pereelu ja suhted Kui kaua enne abielu koos?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Kui kaua enne abielu koos?

Postitas:
Kägu

Oleme elukaaslasega koos olnud 14 aastat, lapsedki olemas. Olen mitmel korral abiellumisest/registreerimisest juttu teinud, mees aga ütleb, et tema tahab suure peoga abielluda ja peab ootama kuna resursse tekib (ja ilmselt ei tekigi vähemalt enne 5-10a). Mina aga oleks nõus ka lihtsama registreerimisega. Mida aeg edasi, seda imelikum hakkab mul tunduma, et me kunagi abiellume. Nii kaua koos olduna ma küll enam mingit prallet ja värki ei tahaks, kuidagi kummaline.

Tahakski lugeda teiste arvamusi ja olukordi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees ei tahagi sinuga abielluda. Rahapuudus on lihtsalt ettekääne.
Üldse, kui nii kaua koos oldudja tited taga, siis tundub kuidagi piinlik see abiellumine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abielu on vaid bisnis. Tehtud nähtud ja väga valusalt vastu näppe saadud. There’s no love got to di with it!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme 10a tuttavad, lapsi kaks ja järgmisel aastal registreerime ära vaikselt. Suurt pidu ei tee, raha muuks rohkem tarvis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa oled seda kindlasti sadu kordi enne lugenud, aga kui abielu ja “terviklik” perekond nii tähtis, siis võiks esiteks abielluda ja seejärel lapsed saada.
Mõnel naisel on aga paine laps saada nii suur, et abielu pole tähtis. Ei peagi olema.

Mehele pole tihti ei abiellumine ega paljunemine oluline.

Please wait...
Postitas:
Kägu

no mis pulm see pärast aastakümneid kooselu oleks? tobe ju.
pidu võib niisama ka teha. pulmapidu sellises olukorras oleks juba pisut naeruväärne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ja lapsed on ka muidugi mehe perekonnanimega.
sada korda leierdatud teema siin. naised väärtustavad ennast nii vähe, et on nõus kandma suurema osa pere kohustustest, olles juriidiliselt eikeegid.
miks teile sobib laste isaks mees, kellele teie naiseks ei sobi??

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui kaua enne abielu koos?

Pool aastat. Tänaseks 21 aastat abielus ja 2 last. Eks selle aja sisse on ka kõike mahtunud, aga peamine, mis loeb, on inimeste tahe. Kui inimene tahab abielus olla, siis ta ka on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abielu on vaid bisnis. Tehtud nähtud ja väga valusalt vastu näppe saadud. There’s no love got to di with it!

Õigust räägid. Kui armastus hakkab otsa saama, siis naise viimane võimalus meest ära kasutada, igks juhuks kätte maksta ja prügikasti visata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie olime aasta koos enne abiellumist. Aga ma ei saa aru, mida see teadmine sulle annab. Loodad kuulda mõnda lugu, kus inimesed 15+ aastat koos elanud, lapsed saanud ja siis uhke pulma teinud? No ehk leiad, mida otsid, kuigi veidi ebatõenäoline see ju on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oleme elukaaslasega koos olnud 14 aastat, lapsedki olemas. Olen mitmel korral abiellumisest/registreerimisest juttu teinud, mees aga ütleb, et tema tahab suure peoga abielluda ja peab ootama kuna resursse tekib (ja ilmselt ei tekigi vähemalt enne 5-10a). Mina aga oleks nõus ka lihtsama registreerimisega. Mida aeg edasi, seda imelikum hakkab mul tunduma, et me kunagi abiellume. Nii kaua koos olduna ma küll enam mingit prallet ja värki ei tahaks, kuidagi kummaline.

Tahakski lugeda teiste arvamusi ja olukordi.

Minu meelest võib enda auks suur pidu korraldada küll ükskõik mis elujärgus. On ju ka abielus inimesi, kes suurelt hõbe- või isegi kuldpulmi tähistavad suure peoga. Miks mitte korraldada juba suur pidu, kui abiellumiseks läheb. Tavaliselt on see ju ikka mees, kes peo pärast abielluda ei tahagi ja naistel pidu kõige olulisem…. Muidugi võtke ette!

Kas teil kogumisaeve on ikka olemas juba sellel eesmärgil? Kindlasti tee see endale. Iga kuu mingi summa kõrvale ning need paar (missis, kui isegi 5 või 10) aastat, mis raha kogumisele läheb pole ju tegelikult köömeski, selle kõrval kui kaua olete juba koos olnud, rääkimata sellest, kui tahate elu lõpuni koos olla. Pane raha kogunema ja siis pole enam mingeid vastuväiteid… Ning kui peaksite ümber mõtlema ja lihtsalt registreerima või teeb elu muud korrektuurid, siis säästetud raha on ju igal juhul hea investeering tulevikku.

Aga küsimusele vastates… Me abiellusime umbes 4 aasta pärast puhtalt praktilistel kaalutlustel – olime kolimas ühest riigist teise ja ma olin lapsega kodune. Ilma peo ega trallita, sest abikaasa ei armasta pidusid. Ma küll armastan, aga mulle absoluudselt ei meeldi neid korraldada. Parem siis juba oli nii.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks sa vallalisena lapsed said?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olime koos enne abiellumist 8 aastat,selle aja sees sündis 2 last. Suurt pidu ei toimunud, oli registreerimine ja pärast seda restoranis õhtusöök. Kokku rahvast ca 20 inimest. Olen igati rahul, et nii läks ja suurt pidu ei korraldanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No registreerige ära. Pidu tehke hiljem, kasvõi pulma aastapäeva puhul.
Meil oli väikese eelarvega pulm. Ma ei kujuta ette et ma nüüd ootaks viis aastat hiljem ikka veel, millal piisavalt raha on, et saaks pulmareisi ja limusiini ja fotograafi… Ei arva ka, et pulmadele peaks meeletu summa kulutama. Kui on võimalusi, siis muidugi, seda parem. Aga selleks 5-10 aastat raha koguda – ei iial.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Loodad kuulda mõnda lugu, kus inimesed 15+ aastat koos elanud, lapsed saanud ja siis uhke pulma teinud? No ehk leiad, mida otsid, kuigi veidi ebatõenäoline see ju on.

Mina tean üht peaaegu sellist, just ca aasta tagasi abiellusid. 10+ aastat koos, 3 last, sh mitmeid kokku-lahku kolimisi, elasid lausa vahepeal paar aastat lahus, uute kaaslastega. Nüüd jälle omavahel koos ja tehti veel enne pruutneitside pidu (bachelorette), suured kiriklikud pulmad. Pruut (kõvasti üle neljakümne) oli uhke valge kleidi ja looriga.
Eks ta kõrvaltvaatajale ehk natuke kummalise mulje jättis, aga samas adun, et eks see ole kõrvaltvaataja enda mure.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enne abielu peaks olema vähemalt nii kaua, kuni esimene armumine üle läheb. See kestab aga kuni 4 aastat. Alles seejärel saab aru, kas tahetakse üldse koos olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Enne abielu peaks olema vähemalt nii kaua, kuni esimene armumine üle läheb. See kestab aga kuni 4 aastat. Alles seejärel saab aru, kas tahetakse üldse koos olla.

Seega ei tohiks nii kaua ka lapsi saada. Sest see on palju tähtsam otsus, mis seob palju tugevamalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pool aastat koos, siis abiellusime. Nüüdseks 32 a abielus, 5 täiskasvanud last.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olime 2 aastat koos, abiellusime, kuna mees soovis. Jäin enda perekonnanimele ja lapsed on ka minu nimega – nii leppisime kokku enne abiellumist. Minu jaoks ei oma abielu suurt tähendust, aga kuna mees soovis – siis ei nõustusin. Oleme abielus 21 aastat.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tuttavad olime 3 aastat, koos elanud 2,5 aastat.
Pulmad pidasime koduses ringis, st vanemad ja õed-vennad. Tegelikult oli algselt mõte vaid kahekesi registreerimas käia, kuid sai arvestatud soovitust mõelda ka lähedastele – et kuidas ise tunneksite, kui laps(ed) tagantjärgi teatavad abiellumisest. Käisime ka fotograafi juures, hiljem siis kodune pidulikum laud. Polnud enam ka verinoored, arvestades aega ja olukorda – pole põhjust nuriseda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

miks teile sobib laste isaks mees, kellele teie naiseks ei sobi??

No mis see naiseks sobivuse kriteerium siis on, kui 14a koos püsimine (ja selle jooksusl igasugu eluraskuste koos läbitegemine, näit. see periood, kui lapsed on väikesed) seda pole? Vaevalt mees oleks tervelt 14a koos naisega, kelle kohta ta arvab, et see üldse talle naiseks ei sobi. Sel juhul oldaks juba ammu lahus.

Mehe jaoks on pulmapeo uhkus mingi staatuse näitaja. Ta häbeneb sugulaste-sõprade ees nn. säästupulma. Isegi, kui tal tegelikult käib uhke pulm üle jõu – aga välja näidata ta seda ei taha, ikka uhke peab olema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen naine. Koos oleme 18 aastat, kaks ühist last. Meil on pigem mees see, kes abiellumise jutu vahel üles võtab. Aga mina tahaks pidu. Samas me mõlemad teame, et ressurssi meil selleks pole. Ja otsest vajadust ka mitte. Nii ta siis ongi läinud… Ma ise mõtlen, et ehk mõne ümmarguse tähtpäeva puhul, koosoldud 20 või 25 aastat, teeme lõpuks peo ikka ka ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Abiellusime pärast 8 a kooselu. Mees ütles pärast abieluettepaneku tegemist, et ammu on seda juba mõelnud, aga elu läks muudkui omasoodu ja nii see muudkui edasi nihkus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

1.5aastat, olin siis 18a.
Ettepanek tuli kui välk selgest taevast, sest nii noorena kokku saades, me ei olnud väga sellistest asjadest rääkinud.
Aaaga kui olin pillidelt üle plaastritele läinud ja vahepeal ajal vastutustundlikult kondoome kasutanud, tuli üllatusmuna- rasedus.
Eks see oli shokk ja lõi plaanid väga sassi.
Vahtisime suu ammuli ultrahelis kui rasedust tuvastati ja südamelööke näidati…
Mõlemad istusime vaikuses autosse ja seedisime infot.
Kuni mees katkestas vaikuse, et nüüd järgmine etapp on perekonnaseisu amet ja kihlasõrmus, et laps peab sündima abiellu.
Arvasin, et tegi nalja, aga ei teinudki 🙂
Koos kohe kohe 15a, abielus 13a, 1 teismeline ja 1 väikelaps ja kolmas südame all kasvamas.
Ütleks, et elu on imeline olnud ja olen väga õnnelik, et mees soovis abielluda 🙂
Mina saan uhkusega õelda, et mu ainus mees kellega intiimsuhetes olnud, on nii mu laste isa, kui ka väga tore abikaasa 😊
Aga nüüd rasedana küsisin talt üks kord, et kui me esimese raseduse ajal poleks aastaid tagasi abiellunud, kas me nüüd teeks seda kolmanda rasedusega.
Vastas, et vist mitte, et peale nii pikka kooselu ja lapsi pidu teha tunduks imelik. Samas arvas, et lihsalt registreeriks küll, sest talle on oluline et pere ühe nimega oleks. Ja kuna meil poisid kõik lapsed, siis ilmselt juba oma nime edasi viimimn oluline äkki? Kuna mu mees ja me pojad on viimased selle perekonnanime edasi viijad.

Samas kui naine on nii otseseid kui kaudseid vihjed abiellumise kohta teinud ja mees neist ilmselgelt keeldub mis iganes põhjusega. Khmkhm ei pea vast geenius olema, et mees ei soovi seda.

Please wait...
Postitas:
marike

Kas olete rääkinud läbi selle probleemi, et mees tahab suurt pidu, aga sina ei taha? Teil on ju pulmades hoopis erinev arusaam ja kui ükskord sinnamaani jõuate, siis peab üks kindlasti oma seisukohta muutma, sest kompromissi siinkohal ju ei eksisteeri – suur pulm on hoopis midagi muud kui kasvõi väike pidu või mitte midagi.

Mõtle ka läbi, et miks on sinu jaoks abiellumine oluline? Kas see on mingi põhimõtteline staatuse ja kuuluvuse küsimus, nimevahetus-teema? Või on see pigem tuleviku kindlustamise küsimus – kui teisega midagi juhutb, siis on sul õigus tema ravi üle otsustada, haiglakülastused (pere liikmed ju ainult), vara jagamise ja päranduse teema?

Minu jaoks oli just see teine küsimus oluline ja selles osas ei tasu küll pulmapäeva edasi lükata, sest emma-kummaga võib ju õnnetus juhtuda kasvõi homme. Koomas/surnud abikaasa puhul on asjaajamine märksa lihtsam kui koomas/surnud elukaaslase puhul – kui mõelda nüüd puht praktiliselt. Abielus olemine on ju paljuski puht praktiline ja majanduslik – millised seadused teie suhtes kehtivad.

Kui vastad esimesele küsimusele “jah” ja see on su põhiline põhjus, siis ehk tasub sul elukaaslasega põhjalikult rääkida teemal, et kas ta ikka üldse tahab sind endale abikaasaks.

Please wait...
Postitas:
eixd

See on valus teema minulegi. Nüüdseks olen küll 4a abielus, aga samamoodi nagu sulgi võttis see mul pikalt aega. Olime mehega koos olnud 11 aastat ja 2 lastki olemas. Ma olin varem korduvalt küsinud, et miks me ei võiks abielus olla, kui niikuinii lapsed olemas on. Ta vastas alati lakooniliselt, et abielu on vaid paber ja kuna meil juba lapsed olemas on siis, me mõtteliselt olemegi juba abielus. Minule sellest ei piisanud tol ajal, ei tahtnud olla ainus peres kel teine nimi. Oli tunne, et ma ei kuulunudki perekonda. Ma leppisin lõpuks olukorraga ja olin juba peas endale 100 vabandust valmis mõelnud milleks seda vaja pole (et end lohutada pigem). Siis mingi hetk otsustasin hakata tegelema hobiga, millest olin ammu unistanud (põhimõtteliselt teismeeast saati), aga kuna see on pigem meeste pärusmaa, siis polnud varem julenud. Võtsin lõpuks julguse kokku ja astusingi sinna ringkonda ja mind võeti väga hästi vastu. Mu mehele ei meeldinud see ja üks hetk hakkas ta abielust rääkima. Mul oli juba peas nii suur segadus, et miks nüüd. Vastasin talle ausaltöeldes samamoodi nagu ta mulle ütles, kui ma rase olin esimesest lapsest, et abielu on vaid paber ja see paber ei hoia ju kinni, tähtis on see et 2 inimest teineteist armastaks. Oi, kus ta solvus. Meil tuli sellest ikka päris korralik tüli. Loomulikult ma tegelikult tahtsin abielluda, aga niisama ei plaaninud ma talle kaela langeda andsin mõista, et vähe hiljaks on ta jäänud selle sooviga. Seega pulmi meil polnud, lihtsalt registreerimine ja perekondlik õhtusöök mõisas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie olime aasta koos enne abiellumist. Aga ma ei saa aru, mida see teadmine sulle annab. Loodad kuulda mõnda lugu, kus inimesed 15+ aastat koos elanud, lapsed saanud ja siis uhke pulma teinud? No ehk leiad, mida otsid, kuigi veidi ebatõenäoline see ju on.

Ma tean mitmeid selliseid paare, kes on lapsed suureks kasvatanud ja siis pulmad teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See “tahan suurt pidu” on tal ilmselgelt ettekääne, ei taha see mees pärast 14 aastat kestnud kooselu küll mingit suurt pulmapidu, muidu oleks see juba ammu toimunud.

Mina teeks ettepaneku abielu ära registreerida ja peo hiljem teha. Kui mees nõus ei oleks, hakkaksin regulaarselt uurima kui palju pulmapeo fondi juba kogunenud on ja millal pidu võib oodata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No me ka üks selline paar, kes abielu ära registreeris peale 10+ aastast kooselu(lapsi kah mitu selle aja sees sündis). No lihtsalt veeresid aastad- algul olime noored(ei pidanud oluliseks), siis polnud raha, siis polnud õiget hetke, siis olid rasked ajad ja kes see siis viitsib sinna perekonnaseisuametisse ihtsalt kohale minna pabereid sisse viima jne. jne. No lõpuks mind hakkas ikka natuke häirima, et kõik teised olid ühe perekonnanimega ja siis mina teisega. Ehk siis võtsime end kokku ja vormistasime kooselu paberil ka ära. Ja muutuski ainult see, et meil kõigil nüüd üks nimi, kõiges muus olime me juba ammu nagu abielus nii ehk naa. Pidu oli väike ja lähedaste sugulaste ringis(keda on täitsa arvestatav hulk).
Aga Sulle soovituseks-kui abiellumine on Sinu tõsine soov ja tahtmine, siis tuleb sellest mehele otse teada anda. Ja kui mees soovib Sinuga koos elada, siis ta arvestab Sinu sooviga ja teeb selle “raske ja vaevalise töö ära” 🙂 Lihtsalt selleks, et naine oleks rahul/õnnelik. Kui aga ei taha…no siis ma ka ei tahaks temaga koos elada…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil käis kähku

Tutvusime jaanuaris, mees tegi abieluettepaneku mais, abiellusime detsembris. Koos olnud praeguseks 19 aastat.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui kaua enne abielu koos?