Naised, teie oma kogemuste pealt, kui kaua (kuud, aastad) te tajusite mehe keskeakriisi, enne kui ta taas normaalseks ja rahulikuks tegelaseks muutus ? 🙂
Kas kellelgi läks mees ära ka, jooksis n-ö oma teised (loodetavasti viimased) sarved maha ja tuli tagasi ning jäi ja kuidas nüüd sujub ?
“Mehel on keskea kriis” on selline väljend, mille naised välja mõtlesid, et keelduda tunnistamast, et mees on otsustanud oma elule uue suuna leida ja vanad harjumused uueks muuta. Kui sa naisega ei taha nende muutustega kaasa minna, siis mine parem lahku ja tiksu oma “normaalsuses ja rahulikkuses” edasi.
Kui sa naisega ei taha nende muutustega kaasa minna, siis mine parem lahku ja tiksu oma “normaalsuses ja rahulikkuses” edasi.
ma naisena ei taha kaasa minna kahtlaste vallaliste sõpradega ringi tõmbamiste, nädalavahetuse öösel ära olemiste, alkoholi, pidevate autoürituste ja ebatervislike eluviisidega. Parem tõesti tiksun oma “normaalsuses ja rahulikkuses” edasi :))
Aitäh
Aga oodata ja kannatada tahad? Sest seda sa just teed ja sa loodad, et mees muutub (küll tagasi, aga siiski, et muutub). Mõttetuim asi, mida elus teha on loota, et keegi muutub.
nädalavahetuse öösel ära olemiste
Nädalavahetusel öösel ära olemine ju iseenesest ei ole mingi halb keskeakriisi märk. Probleem ei ole ju mitte selles, et mehel on rutiinist ja igavast argielust kopp ees. Probleem on selles, millega ta seda tegutsemiseindu täidab. Mina olen ka nädalavahetuseti öösiti kodust ära, kusagil matkal või sõpradega koos (mitte nüüd koroona ajal). Need ei ole ju iseenesest halvad asjad. Mees võib ka alati kaasa tulla ja on oodatud. Sinu mure on selles, et su mees käib kohtades, kuhu sina ei ole oodatud, rikub liigjoomisega tervist ning tekitab veel pealegi kahtluse, kas ta mitte kõrvalt kellegagi ei seksi ja sulle suguhaiguseid koju ei too. Probleemiks on ilmselgelt kaasnev hoolimatus sinu suhtes. Ja see võib üle minna aga ei pruugi, oleneb kas armastus on täiesti möödas või mitte päris.
Kas olete mehega sama vanad? Või sina isegi tiba vanem?
loodan, et muutub justnimelt seetõttu, et enne ta selline ei olnud, see muutus on tulnud üsna järsku, järelikult lõi miski ikka pähe, nagu vasikas oleks aiast välja saanud, vabaduuuus. Ei saa igavesti kesta, ise üle 40
Aga võibolla on mees hoopis lõpuks otsustanud: “Aitab sellest kodus nunnu abikaasa rolli mängimisest! Edaspidi tahan elada nii, nagu mina tahan, mitte nii nagu mu naine arvab, et on normaalne.”?
See vasikas ei pruugi sugugi tagasi jooksma hakata vaid jääbki oma vabadusi nautima, ükskõik kui kaua sa seal kodus “vissi-vissi” hüüad. Milleks oma närve rikkuda, kui teine ainult pihku itsitab selle peale?
Jooksis ühe müüjapreiliga minema jah, kes on palju noorem. 5 aastat hiljem avastas, et naine ikka pole päris normaalne, kuigi on noor ja kena. Samas meie suhe on ka ära lõhutud, ei tule sellest enam midagi. Istub nüüd üksi, aga mis selleski halba.
Aga võibolla on mees hoopis lõpuks otsustanud: “Aitab sellest kodus nunnu abikaasa rolli mängimisest! Edaspidi tahan elada nii, nagu mina tahan, mitte nii nagu mu naine arvab, et on normaalne.”?
Mulle tundub see väga minu mõttena, et ei tea, kas pärast laste väljakolimist ikka peaks mehega kokku jääma. Ta on mulle armas ja ega tal miskit olulist viga ei olegi, kui et tema meelest on ainult üks õige viis elada (korralikult ja viisakalt) ja mina tahaks elada nii nagu mina tahan. Elu aeg ei viitsi omaenese kodus kellegi teise soovide järgi elada. Mulle tundub, et pärast laste suureks saamist puudub mul motivatsioon hirmsasti püüelda ühiskonnale aktsepteeritava elu suunas, mida seni olen harmoonilise pereelu tekitamiseks näidelnud. Üks ülesanne elus on täidetud ja nüüd tahaks rohkem sellist elu, mis ei ole pidevalt teiste inimeste soovide järgi enese seadmine. Tahan söömise ajal tahvli või raamatu taga istuda, tahan jätta vahel asjad tegemata ja toa sassi, sest lihtsalt ei ole parasjagu tuju ja viitsimist, tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) ja toituda mõnel päeval lihtsalt külmadest snäkkidest, tahan elada ebasäästlikult ja mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja), tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma. Jne. Õnneks minu minekuid-tulekuid mees ei piira, siis meil ei olekski kooselu.
loodan, et muutub justnimelt seetõttu, et enne ta selline ei olnud, see muutus on tulnud üsna järsku, järelikult lõi miski ikka pähe, nagu vasikas oleks aiast välja saanud, vabaduuuus. Ei saa igavesti kesta, ise üle 40
Miks ei saa igavesti kesta? Minul on nii 50, 60, kui ka 80 aastaseid tuttavaid, kes ei istu rahulikult igavledes kodus vaid teevad asju, mida nad naudivad. Kui ta alkoholi kuritarvitab, siis tõepoolest ei saa igavesti kesta, sest tervis annab üks hetk järgi, aga teisalt, on ka inimesi, kes on kõrge vanuseni elanud, olles ise padujoodikud.
Tahan söömise ajal tahvli või raamatu taga istuda, tahan jätta vahel asjad tegemata ja toa sassi, sest lihtsalt ei ole parasjagu tuju ja viitsimist, tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) ja toituda mõnel päeval lihtsalt külmadest snäkkidest, tahan elada ebasäästlikult ja mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja), tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma. Jne.
Mina elangi nii. Miks sina midagi etendad? Las mees koristab ise, teeb kastet ja parandab sokke. Ma ei tee midagi, mida ma ei taha teha.
Inimese organism on huvitav: mehe keskeakriis üldises plaanis kulgeb kuni naise menopausini.
loodan, et muutub justnimelt seetõttu, et enne ta selline ei olnud, see muutus on tulnud üsna järsku, järelikult lõi miski ikka pähe, nagu vasikas oleks aiast välja saanud, vabaduuuus. Ei saa igavesti kesta, ise üle 40
Miks ei saa igavesti kesta? Minul on nii 50, 60, kui ka 80 aastaseid tuttavaid, kes ei istu rahulikult igavledes kodus vaid teevad asju, mida nad naudivad. Kui ta alkoholi kuritarvitab, siis tõepoolest ei saa igavesti kesta, sest tervis annab üks hetk järgi, aga teisalt, on ka inimesi, kes on kõrge vanuseni elanud, olles ise padujoodikud.
Ja äkki ei olegi üldse keskeakriis vaid hoopis otsus, et punkt tänasest elan nagu tahan ????
Aga võibolla on mees hoopis lõpuks otsustanud: “Aitab sellest kodus nunnu abikaasa rolli mängimisest! Edaspidi tahan elada nii, nagu mina tahan, mitte nii nagu mu naine arvab, et on normaalne.”?
Mulle tundub see väga minu mõttena, et ei tea, kas pärast laste väljakolimist ikka peaks mehega kokku jääma. Ta on mulle armas ja ega tal miskit olulist viga ei olegi, kui et tema meelest on ainult üks õige viis elada (korralikult ja viisakalt) ja mina tahaks elada nii nagu mina tahan. Elu aeg ei viitsi omaenese kodus kellegi teise soovide järgi elada. Mulle tundub, et pärast laste suureks saamist puudub mul motivatsioon hirmsasti püüelda ühiskonnale aktsepteeritava elu suunas, mida seni olen harmoonilise pereelu tekitamiseks näidelnud. Üks ülesanne elus on täidetud ja nüüd tahaks rohkem sellist elu, mis ei ole pidevalt teiste inimeste soovide järgi enese seadmine. Tahan söömise ajal tahvli või raamatu taga istuda, tahan jätta vahel asjad tegemata ja toa sassi, sest lihtsalt ei ole parasjagu tuju ja viitsimist, tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) ja toituda mõnel päeval lihtsalt külmadest snäkkidest, tahan elada ebasäästlikult ja mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja), tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma. Jne. Õnneks minu minekuid-tulekuid mees ei piira, siis meil ei olekski kooselu.
Ma päriselt ei saa aru, mis takistab sind selle kena mehe kõrval neidsamu asju tegemast (või tegemata jätmast), mida su hing nii hirmsasti igatseb? Kas mees siis ei luba sul söömise ajal telefonis istuda mõnikord või nõuab, et sa tema riideid nõeluksid ja tõmbab tüli üles, kui sa põranda pesemata jätad või talle ütled, et kuule, homme õhtul ma süüa ei tee, sööme võileibu või too ise kuumaletist pärast tööd midagi kaasa kui sooja sööki tahad. Meil on hõbepulmad peetud, aga need tegevused, mida sa kirjeldasid, on meil kõik täiesti legaalsed ja lubatud. 😀 Mis ei tähenda, et meil iga päev nii käiks. Lihtsalt meie abielu on kestnud nii kaua just tänu sellele, et me oleme kogu selle aja lubanud teisel olla just täpselt see, kes ta olla tahab. Ei pea näitlema teineteise ees.
Mina elangi nii. Miks sina midagi etendad? Las mees koristab ise, teeb kastet ja parandab sokke. Ma ei tee midagi, mida ma ei taha teha.
Tema nii ei suuda, ainus viis temaga koos elada, on olla korralik. Ta läheb täiesti närvi, kui näeb pidevalt laisklevat inimest, ise ta veedab vaba aega õues pidevalt mingit ülitähtsat tööd tehes, näiteks praegu silub mutimullahunnikuid. Ja söök on tema jaoks väga püha lehm, süües tahvlis või nutitelefonis istumine on tema jaoks umbes sama võigas kui laua taga puuksutamine või keset grilliplatsi pissimine.
Tahan söömise ajal tahvli või raamatu taga istuda, tahan jätta vahel asjad tegemata ja toa sassi, sest lihtsalt ei ole parasjagu tuju ja viitsimist, tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) ja toituda mõnel päeval lihtsalt külmadest snäkkidest, tahan elada ebasäästlikult ja mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja), tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma. Jne.
Need kõik on tegelikult normaalse kooselu tunnused, mida sa siin kõva häälega taga igatsed.
Igaüks istub, nagu tahab.
Igaüks koristab siis, kui tahab. Kui sina ei taha ja tema ka ei taha, siis ongi sassis.
Kui sina ei viitsi jahukastet teha, siis on selle töllmoka kord seda sulle teha. (see on 100 korda lihtsam töö, kui piduriklotsi vahetus, ärgu mitte hakakugi)
Riided ostku omale uued, poed (e) on ediselt avatud. Samuti töötavad riieteparandused. Mehel seisab vajadusel ka nõel ja niit käes.
Mehekesele raporteerid häbiga igat ostu? Selles mõttes, et see tola võiks sinu uue asja üle koos sinuga rõõmu tunda, selle asemel aga tekitab ta sulle häbitunde?
See pole sul ju mees, vaid despoot. Mida sa ootad, naine?
järelikult lõi miski ikka pähe, nagu vasikas oleks aiast välja saanud, vabaduuuus.
See vabaduuuus on ilmselt armuke.
Minu eksil ei läinudki üle. Algas see tal värviliste riiete ostmisega kui ta oli 37. Siis leidis noorema naise ja läksime lahku. Siis hakkas investeerijaks ja gründeriks, aga ta projektid olid ebareaalsed ja läks majanduslikult põhja. Noor naine lasi jalga juba enne kui ta gründeriks hakkas.
Nüüd on tal uus kiiks, on omast arust arvamusliider. Igal teemal võtab internetis sõna ja targutab, iga ala ekspert ja kõigist targem. Suur kergendus, et ta eks on. Nüüd juba peaaegu 50. Õnneks oli eks minust 5 a vanem. Nii et kui me ta kriisi naisteperioodil lahku läksime olin veel päris noor ja mu uus mees oli veel vaba.
Tavaliselt läheb siis üle, kui mees on oma bioloogilise surmaeelse iha rahuldanud ehk nooremale naisele oma 2. ringi tited ära teinud. Siis kui uus kodu on täis laste kisa ja noor naine on väsimuse tõttu ilust ära vajunud, tulevad mehed tüüpiliselt ikka jälle “mõistusele” ja tahavad tagasi rahulikku elu vana naisega. Öäk 🙂
Naised, teie oma kogemuste pealt, kui kaua (kuud, aastad) te tajusite mehe keskeakriisi, enne kui ta taas normaalseks ja rahulikuks tegelaseks muutus ? ????
Kas kellelgi läks mees ära ka, jooksis n-ö oma teised (loodetavasti viimased) sarved maha ja tuli tagasi ning jäi ja kuidas nüüd sujub ?
Lõpetab siis kui naisel algab keskeakriis ja ta EI TAHA enam sellist elu. Siis hakkab mees pingutama, kui naine väärt on.
Tahan söömise ajal tahvli või raamatu taga istuda, tahan jätta vahel asjad tegemata ja toa sassi, sest lihtsalt ei ole parasjagu tuju ja viitsimist, tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) ja toituda mõnel päeval lihtsalt külmadest snäkkidest, tahan elada ebasäästlikult ja mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja), tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma. Jne.
Need kõik on tegelikult normaalse kooselu tunnused, mida sa siin kõva häälega taga igatsed.
Igaüks istub, nagu tahab.
Igaüks koristab siis, kui tahab. Kui sina ei taha ja tema ka ei taha, siis ongi sassis.
Kui sina ei viitsi jahukastet teha, siis on selle töllmoka kord seda sulle teha. (see on 100 korda lihtsam töö, kui piduriklotsi vahetus, ärgu mitte hakakugi)
Riided ostku omale uued, poed (e) on ediselt avatud. Samuti töötavad riieteparandused. Mehel seisab vajadusel ka nõel ja niit käes.
Mehekesele raporteerid häbiga igat ostu? Selles mõttes, et see tola võiks sinu uue asja üle koos sinuga rõõmu tunda, selle asemel aga tekitab ta sulle häbitunde?
See pole sul ju mees, vaid despoot. Mida sa ootad, naine?
Kui see ülikorraliku mehe naine ühel päeval teatab, et elab, nagu soovib – alates homsest, on mehel kaks valikut- lepib või lahutab.
Ma ei talu üldse oma läheduses inimesi, kellel on ümbritsevatele ootused, keda pidevalt häirib midagi, kogu aeg peab keegi midagi (rohkemat või teisiti) tegema. Masendav.
Arvan ka, et kui riided augulised- lahendab ise, tahab seda kastet- tehku, istugu ja söögu, kuidas tahab… Mina teen, mida mina tahan. Ja nii võiks ka see naine käituda. Tahab, istub nutifonis, tahab, siis laiskleb.
Kui mees arvab, et peab kogu aeg tähtsaid toimetusi tegema, tehku. Naine teeb, mida tema tahab ja seda tuleks tegema hakata lihtsalt! Milles kunst.
tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma.
Jumal küll, mine osta kohe!
tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) j
Las teeb ise, te ei pea selleks lahku minema. Minu mehe lemmik on mannapuder, mida mina jälestan. Imelikul kombel pole ta selle tegemist ise ära õppinud, kuigi muidu teeb süüa küll ja palju. Veider.
No ma siis sünnipäevaks teen talle seda putru. Ise arvan, et see on tal kuidagi lapsepõlvest kujunenud heaolu sümboliks, et keegi teine teeb.
mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja),
Las parandab ise, kui see on talle nii tähtis
tahan osta uue nutiseadme, ilma, et ma peaksin mingil seletamatul põhjusel mehe ees häbi tundma.
Jumal küll, mine osta kohe!
tahan jätta sooja jahukastme tegemata (mu mehe lemmik paraku) j
Las teeb ise, te ei pea selleks lahku minema. Minu mehe lemmik on mannapuder, mida mina jälestan. Imelikul kombel pole ta selle tegemist ise ära õppinud, kuigi muidu teeb süüa küll ja palju. Veider.
No ma siis sünnipäevaks teen talle seda putru. Ise arvan, et see on tal kuidagi lapsepõlvest kujunenud heaolu sümboliks, et keegi teine teeb.
mehe riietel auke mitte parandada (ta on ülikorralik aga tohutu säästliku eluviisi kummardaja),
Las parandab ise, kui see on talle nii tähtis
Mis sellest siis kasu oleks, kui tulemusena mees ise algataks lahkumineku, sest tema närvid ei pea sellisele kooselule vastu? Ta on kergelt nagu mr. Monk ühest seriaalist, kellele igasugu reeglid ja kord ja säästlikkuse printsiip on ülitähtsad ja ta tunneb end väga haavatavana, kui nendes rutiinides miski muutub, tänapäeval on sellele mingi autismispektri häire nimetus kindlasti olemas, mitte et see midagi muudaks. Seda ma räägingi, et valik on kas lahus elamine või mehe reeglite jõudumööda arvestamine. Alati ei ole seda kolmandat võimalust, et ela lihtsalt mehega koos oma reeglite järgi. Mees muutub siis nii närviliseks kaaslaseks, et see poleks mingi elamistväärt elu.
Ega seepolegi nii mustvalge teema ühti, sest teatud piirides kooselu eeldab, et sa ei oleks laisk ja lohakas ja arvestaksid sellega, mis teise jaoks võigas tundub. Kui olukord oleks vastupidine, et mees on kodus laisk, vedeleb diivanil, mängib arvutimänge ja nosib seal klaviatuuri kohal oma võileiba lauda tulemata, pissib õues otse ukse ette jne. Siis hakataks kohe seda meest hurjutama, sest tegelikkuses ikka kooselus ei saa teha päris seda ainult mis ise soovid. Või tõesti inimesed ei usu, et keegi pärisel tahabki olla oma kodus laisk ja rõve? Mina isiklikult küll soovin.
Mina elangi nii. Miks sina midagi etendad? Las mees koristab ise, teeb kastet ja parandab sokke. Ma ei tee midagi, mida ma ei taha teha.
Tema nii ei suuda, ainus viis temaga koos elada, on olla korralik. Ta läheb täiesti närvi, kui näeb pidevalt laisklevat inimest, ise ta veedab vaba aega õues pidevalt mingit ülitähtsat tööd tehes, näiteks praegu silub mutimullahunnikuid. Ja söök on tema jaoks väga püha lehm, süües tahvlis või nutitelefonis istumine on tema jaoks umbes sama võigas kui laua taga puuksutamine või keset grilliplatsi pissimine.
Sellest saan küll aru, et inimene läheb närvi, kui keegi teine PIDEVALT mölutab või laua ääres ebaviisakalt käitub (mis nutiseadme passimine on, ma olen 100% nõus ja sama ka kõik maalma toitumisnõustajad – söömise ajal süüakse). Üksteise suhtes võiks olla vähemalt selline elementaarne viisakus, et hoiate ühiselt korda ja käitute sündsalt.
Aga seda, et sina pead tema riideid parandama ja temale jahukastet tegema, seda küll ma ei taipa. Samuti seda, et sa ei või oma raha eest omale uusi asju osta (või sa tööl ei käi?). Niipalju võiks ikka ühes paarisuhtes individuaalsust olla, et igaüks hoolitseb enda asjade eest ja muidugi ka seda, et mõlemad partnerid teevad süüa. Inimene, kelle jaoks on söök “püha lehm”, peaks loogiliselt ise ka olema suurepärane kokk. Muidugi saab võileibu ka viisakalt laua ääres süüa, aga jah…
Samuti seda, et sa ei või oma raha eest omale uusi asju osta (või sa tööl ei käi?
Tema jaoks on see säästureeglite eiramine ja tervist kahjustav tegevus, see väga sageli nutimaailmas olemine. Ma teenin raha piisavalt ja ei panusta mitte vähem ja tegelikult vaatamata piinlikustundele mehe ees ostan endale ja lastele nutiseadmeid, kuigi mees paneb seda tegelikult pahaks, sest tema meelest on see esiteks tervist rikkuv ja teiseks väheväärtuslik aja viitmise viis. See jahukaste ja parandamine ei ole ka näide, kuidas tema mind ekspluateerib, vaid asi on selles, et tema teeb tööd, parandab minu ja pere jaoks asju KOGU AEG. Vahetpidamata, tema jaoks puhkus ongi töö. Ja kui mina seda jahukastet ja aukude parandamist ka ei teeks, oleks meie koduste tööde mahud väga ebavõrdsed tema kahjuks. Probleem ongi selles, et tema on nagu Vargamäe Andres, kelle jaoks elu koosnebki töö tegemisest ja ta on seejuures õnnelik, aga ta ei kannata vaadata, kui teised lihtsalt oma elu nutiseadmes mööda saadavad, selle asemel, et oma aega millegi kasulikumaga mööda saata. Tema mõtted iseenesest ei ole valed. Aga mina ei taha elu lõpuni olla korralik, virk, viisakas ja kõike “õigesti teha”. Ei taha, tahangi olla lohe ja laisk ja mingi aja olen ma nõus laste üles kasvatamise ajal olema see virk ja viisakas ja hakkaja pereema, aga oma elu teise poole kavatsen veeta mõnusalt laiseldes ja oma kodus täiesti viisakuseta süües tahvli taga. Mind ei huvita, et toitumisnõustajad ja etiketreeglid ütlevad, et see on vale. See on minu elu ja mina olen nõus kasvõi lühema eluga, et saaks aga ebatervislikult nutiseadme taga oma sööki järada, sest selline elu on lihtsalt mõnus.
Samuti seda, et sa ei või oma raha eest omale uusi asju osta (või sa tööl ei käi?
Tema jaoks on see säästureeglite eiramine ja tervist kahjustav tegevus, see väga sageli nutimaailmas olemine. Ma teenin raha piisavalt ja ei panusta mitte vähem ja tegelikult vaatamata piinlikustundele mehe ees ostan endale ja lastele nutiseadmeid, kuigi mees paneb seda tegelikult pahaks, sest tema meelest on see esiteks tervist rikkuv ja teiseks väheväärtuslik aja viitmise viis. See jahukaste ja parandamine ei ole ka näide, kuidas tema mind ekspluateerib, vaid asi on selles, et tema teeb tööd, parandab minu ja pere jaoks asju KOGU AEG. Vahetpidamata, tema jaoks puhkus ongi töö. Ja kui mina seda jahukastet ja aukude parandamist ka ei teeks, oleks meie koduste tööde mahud väga ebavõrdsed tema kahjuks. Probleem ongi selles, et tema on nagu Vargamäe Andres, kelle jaoks elu koosnebki töö tegemisest ja ta on seejuures õnnelik, aga ta ei kannata vaadata, kui teised lihtsalt oma elu nutiseadmes mööda saadavad, selle asemel, et oma aega millegi kasulikumaga mööda saata. Tema mõtted iseenesest ei ole valed. Aga mina ei taha elu lõpuni olla korralik, virk, viisakas ja kõike “õigesti teha”. Ei taha, tahangi olla lohe ja laisk ja mingi aja olen ma nõus laste üles kasvatamise ajal olema see virk ja viisakas ja hakkaja pereema, aga oma elu teise poole kavatsen veeta mõnusalt laiseldes ja oma kodus täiesti viisakuseta süües tahvli taga. Mind ei huvita, et toitumisnõustajad ja etiketreeglid ütlevad, et see on vale. See on minu elu ja mina olen nõus kasvõi lühema eluga, et saaks aga ebatervislikult nutiseadme taga oma sööki järada, sest selline elu on lihtsalt mõnus.
Pean tunnistama, et kui eelnevalt kirjutasin, et “keskea kriis” on see, kus ühel (mehel) saab villand “nunnu abikaasa mängimisest”, siis ma üritasin teha mingit kirjanduslikku ilutsemist ja tõesti ei arvanud, et ongi tegelikult selliseid inimesi, kes niimoodi oma rolli mängivad. Tunnen kaasa nii sulle kui su abikaasale, et te üksteist leidnud olete, aga tegelikult ju üldse ei sobi kokku. Loodan, et oled vähemalt mehe suhtes aus ja ta teab sinu plaane, et siis ka oma elu ja tuleviku suhtes reaalseid visioone arendada.
Pean tunnistama, et kui eelnevalt kirjutasin, et “keskea kriis” on see, kus ühel (mehel) saab villand “nunnu abikaasa mängimisest”, siis ma üritasin teha mingit kirjanduslikku ilutsemist ja tõesti ei arvanud, et ongi tegelikult selliseid inimesi, kes niimoodi oma rolli mängivad. Tunnen kaasa nii sulle kui su abikaasale, et te üksteist leidnud olete, aga tegelikult ju üldse ei sobi kokku. Loodan, et oled vähemalt mehe suhtes aus ja ta teab sinu plaane, et siis ka oma elu ja tuleviku suhtes reaalseid visioone arendada.
Ega kõigile inimestele ei olegi täpselt sobivat partnerit paraku olemas. See on jutuks hea küll, et kõigile leidub keegi. Laisa inimesega koos elamine on väga vähestele sobiv ja ülitööka inimesega koos elamine on ka vähestele sobiv. Leidsime mehega üksteist üsna kõrges vanuses, seni polnud kedagi leidnud. Vahel lihtsalt on nii nagu on, paned lihtsalt endapoolse panusega suhte toimima. Hindame üksteises mõningaid omadusi ja elame koos täpselt nii kaua kui soovime. Kui mees arvaks, et me ideaalselt kokku klapime ja igavesti kokku jääme, siis tõenäoliselt ei oleks ta nii kindlameelne abielueitaja. Mina arvan, et väga paljud mehed etendavad oma naistele näiteks sellist rolli, nagu naised kujutavad ette, et üks hea ja tubli mees peaks olema. Seejärel kusagil keskeas nad lihtsalt tüdinevad sellest naise ootuste täitmisest. Naised on sageli väga kinni oma ideaalses maailmanägemuses ja on veendunud, et nad teavad, kuidas üks “õige mees” peaks mõtlema ja tundma. Reaalsuses enamik neist mõtlevad ja tunnevad teisiti aga kui nad seda kohe välja näitaksid, siis jääksidki neil järglased saamata, sest enamik mehi naistele tegelikult ei meeldiks, kui nad tegelikkuses ka nende mõtteid teaksid.
Ega kõigile inimestele ei olegi täpselt sobivat partnerit paraku olemas. See on jutuks hea küll, et kõigile leidub keegi. Laisa inimesega koos elamine on väga vähestele sobiv ja ülitööka inimesega koos elamine on ka vähestele sobiv. Leidsime mehega üksteist üsna kõrges vanuses, seni polnud kedagi leidnud. Vahel lihtsalt on nii nagu on, paned lihtsalt endapoolse panusega suhte toimima. Hindame üksteises mõningaid omadusi ja elame koos täpselt nii kaua kui soovime. Kui mees arvaks, et me ideaalselt kokku klapime ja igavesti kokku jääme, siis tõenäoliselt ei oleks ta nii kindlameelne abielueitaja. Mina arvan, et väga paljud mehed etendavad oma naistele näiteks sellist rolli, nagu naised kujutavad ette, et üks hea ja tubli mees peaks olema. Seejärel kusagil keskeas nad lihtsalt tüdinevad sellest naise ootuste täitmisest. Naised on sageli väga kinni oma ideaalses maailmanägemuses ja on veendunud, et nad teavad, kuidas üks “õige mees” peaks mõtlema ja tundma. Reaalsuses enamik neist mõtlevad ja tunnevad teisiti aga kui nad seda kohe välja näitaksid, siis jääksidki neil järglased saamata, sest enamik mehi naistele tegelikult ei meeldiks, kui nad tegelikkuses ka nende mõtteid teaksi
Ma siiski ei üldistaks nii, aga saan aru, et sul on oma pettumused elus, mida ka teistele inimestele ja suhetele peegeldad. Mina jälle ei kujuta ette, et suruksin ennast igapäevaselt suhtesse, kus ma ei saa iseendaks olla. Siis oleks depressioon ja muud vaimsed haigused varnast võtta. Tööelus veel suudaks mängida rolli, kuigi sedagi mitte lõputult. Aga võibolla sul on õigus ja mina mingi sinisilm – vaimsed haigused ongi praegusel ajal levimas hullemalt veel kui viirusepandeemia. Loodan, et teie pere ja lapsed neist puutumata jäävad, või kui, siis leiate kergesti sobiva abi.
Ma siiski ei üldistaks nii, aga saan aru, et sul on oma pettumused elus, mida ka teistele inimestele ja suhetele peegeldad.
No ega mina seda tuntud väljendit “keskea kriis” välja ei mõelnud, sellel siiski on mingi põhjus, et seda nähtust nii sageli esineb. Ma ei ütle sugugi, et kõigil nii on vaid katsun enda näitel seletada keskeakriisi fenomeni.
