Teema: Kui kaua kestab mehe keskeakriis ?

#3744285:

#3744277:

Ma siiski ei üldistaks nii, aga saan aru, et sul on oma pettumused elus, mida ka teistele inimestele ja suhetele peegeldad.

No ega mina seda tuntud väljendit “keskea kriis” välja ei mõelnud, sellel siiski on mingi põhjus, et seda nähtust nii sageli esineb. Ma ei ütle sugugi, et kõigil nii on vaid katsun enda näitel seletada keskeakriisi fenomeni.

No eks algne mõte on ikka see, et inimene ei ole pidevalt kriisis (nagu sina) vaid teatud perioodil elus tekivad sellised identiteedi ja enesekindluse kriisid, mil tuleb otsida uus hingamine.  Tegelikult on see ju täiesti psühholoogiliselt tõestatud fenomen, mis inimestel ca 45 kuni 65 aasta vanuses tekkib.

Teemaalgataja puhul oli minu jaoks ehk provotseeriv, et ta nii enesekindlalt arvab, et mees tuleb tema juurde tagasi ja hakkab jälle”normaalseks”. Jah, see juhtub tõesti paljude isenditega, aga tegelikutl võib mehel ka areng toimuda muudes suundades, keegi ei oska seda ette ennustada. Ehk siis, naine võiks ikka pigem süveneda sellesse, mida ta ise teha tahab oma elus (kuigi teisest inimesest lahti laskmine on ka paras lein), kui et jääda ootama perioodi, mis ei pruugi tulla.

Oma prtneri keskea kriisiga kaasa minemine, et tähenda üldsegi seda, et minna teisega koos jooma ja läbustama. Hoopis seda, et leppida teises inimeses toimuvate muutustega (saada üle sest leinast)  ja elada oma elu nii nagu ise tahad. Võib ju olla avatud selle jaoks, et teine tuleb tagasi, aga ka avatud sellisele stsenaariumile, et “tagasi tulemist” ei juhtu.

#3744387:

Ma miskipärast ei usu sellesse teooriasse, et inimese isiksus kuidagi kardinaalselt muutub äkitselt 50 aastaselt. Pigem on ikka nii, et inimesed saavad aru, et lapsi kasvatades oleks partneri suhtes väga ebaõiglane muudkui mööda pidusid ringi tõmmata ja muude meeldivate tegevustega tegeleda ja seetõttu nad mingi aja kõnnivadki mööda ühiskonna paika seatud nööri. Kui aga lapsed juba pead kannavad, pole enam seda piirangut, sest partner ise on ju täiskasvanu, kelle elu õnn ei tohiks ometi sellest sõltuda, kuidas teine inimene oma aega veedab. Seega kui lapsed on suureks kasvatatud, siis lihtsalt ei nähta enam mõtet sellel soovide ootusfaasi panekul, eriti kuna enam ei saada ka parnerilt seda mida soovitakse ja on alati soovitud (lihtsalt sel ajal kui lapsed kasvavad tuleb endale aru and, et pole õige aeg nende soovide täitmiseks, sest sinust sõltuvad teised elud).

Isiksus ei muutugi, identiteet muutub. Ma arvan, et märksa vähem inimesi surub ennast ühiskonna raamidesse, kuivõrd lihtsalt iseenda väljakujunenud harjumustesse. ja mingi hetk siis hakkadki arutama ja järgi mõtlema, et miks mul need harjumused on (ehk tõesti ühiskondlikud normid) ja ma ei tunne end ju tegelikult hästi selliselt elades. Seetõttu ongi tegelikult imelik, et sa teadlikult surud ennast oma mehe ja ühiskonna seatud normidesse… Laste eest hoolitsemisest saan veel aru, aga selleks on ka erinevadi vorme, et mitte nii allaheitlikult käituda (a’la te ei söö ühiseid õhtusööke vaid mees sööb lastega ja sina oma toas või et… jagate maja ja aja ära ja mees ei pea sinu räpa sisse tulema või sinu aega pere ajaks pidama jne). Mis siis saab, kui sa ülehomme avastad, et sul on vähk või mõni hullem haigus, mida ravida ei saa? Sa ei saagi siis kunagi elada nii, nagu sa päriselt tahad? Milleks?

See on ikka väga äärmuslik, et inimene paneb oma õnne sõltuma oma partneri käitumisest. Saan aru, et petta ja valetada on vale ja ebaviisakalt käituda. Aga üle tähtsustada mingit koristamist või muid pisidetaile – see on ikka sinu pere ekstreemne näide kui erinevad te olete. su mehele oleks vaja omasugust pedantset naist ja vastupidi ka, aga miskipärast otsustasite end üksteise poolt nurka suruda. Tavalises (õnnelikus) paarisuhtes ikka nii ei ole.

#3744424:

#3744412:

a’la te ei söö ühiseid õhtusööke vaid mees sööb lastega ja sina oma toas või et… jagate maja ja aja ära ja mees ei pea sinu räpa sisse tulema või sinu aega pere ajaks pidama jne)

???? Mis moodi see lastega peres välja näeks? Et õpetan lastele kõiki neid ühiskonnas hakkama saamise printsiipe – a la ühiselulises olukorras tuleb enda järelt enam-vähemgi puhtust pidada, söögilauas tuleb viisakalt süüa, teiste inimeste soove tuleb ka arvestada jne. Kui mina teises toas räpakollina elan, kellegi soovidega ei arvesta, mis eeskuju see lastele annaks? Loomulikult pean ma ise ka tublimalt käituma, kui lastelt seda nõuan. Kui ma lastelt ei nõuaks, ei tekiks neil mingeid oskuseid ja harjumusi, mis neid edaspidises elus aitaks ühiselulistes tingimustes toime tulla. Ühiselus on ühiselu reeglid, minu soovide järgi elamine eeldab siiski üksi elamist.

Kas pole samaväärselt oluline õpetada lastele, et iga inimene on samaväärselt oluline, ükskõik millised on ühiskondlikud (viisakus)normid? Ennast pidevalt laste nimel alla surudes ei kasvata sa muud kui samasuguseid rahulolematui, vastuolulisi  (ja võibolla isegi katkisi) inimesi, nagu sa isegi oled.

Sinu räpasus annaks lastele eeskuju, olla sina ise, olla endale truu. Pere peaks olema ikka koht, kus aktsepteeritakse isiksusi sellisena nagu nad on. Kus saab end vabalt tunda. Kastidesse topitakse meid niikuinii juba koolis, tööl, jne…

#3744487:

#3744469:

Kas pole samaväärselt oluline õpetada lastele, et iga inimene on samaväärselt oluline, ükskõik millised on ühiskondlikud (viisakus)normid?

Ei, tegelikult ma ei ole sellega nõus. Teatud normid on asja pärast välja kujunenud. Puhtus on haiguste ennetamise koha pealt oluline näiteks. On mõned käitumismallid-omadused, mis on ümbritsevate inimeste elu rohkem mõjutavad ja mõned, mis on vähem mõjutavad. Ei ole tõene, et kõigil peavad päris võrdsed õigused olema justnimelt omaenda soovide järgi käituda. Kui üks omadus teistele proportsionaalselt rohkem lisatööd näiteks kaela toob, või elu ohtlikumaks teeb, siis seda omadust ei saa samaväärselt teiste kõrval tolereerida. Drastilise näitena on soov seksida lastega näiteks. Samuti aktuaalne on soov olla vaba (mitte kanda maski) näiteks teiste inimeste tervise arvelt. Elus ei ole asi iga omaduse ja soovi osas võrdne, alati tuleb kaaluda proportsionaalselt kasu ja kahju.

Selgus, et meil on väga erinevad väärtushinnangud. Ja minu jaoks ka selge, miks sa selle mehega koos oled – tegelt tahad salamisi samasugune pedant olla 🙂 kuigi sa pole. Ehk teil tõesti õnnestub oma lapsed ilma traumadeta pedantideks koolitada. Palju jaksu!

PS: Räpasust, maski kandmist ja pedofiiliat omavahel võrrelda on päris hea tase! Proovin ka: Kui mõrvaril on ikka suur sisemine soov kedagi ära tappa, siis ta seda reeglina ikka teeb, lapsena õpitud lauakommetest hoolimata.

#3746045:

#3745974:

Täpselt nii kaua kestab kui naine oma kompleksidest, virisemisest ja uhuutamisega tegelemisest üle saab ning füüsiliselt uuesti vormis on. Tavaliselt on lihtsam noorem naine leida kui üritada eelmist normaalseks tagasi kasvatada.

ah, ära plära :)))
Keegi ei virise ja vormis on ka

No piisab ka kompleksidest ja uhuutamisest :).

Kui ei oleks oma silmaga näinud, siis ei usuks. Täiesti tavaline mees muutus praktiliselt nädalaga. Vahetas välja kogu garderoobi roosade pükste ja lilleliste särkide vastu. Muutus “vaimseks”, hakkas rääkimagi teise häälega. Kes tahtis teada, kas taastub, siis mina võin vastata, et mingil määral. See klounaad riietusega kadus, mingi nn uhhuutamine jäi. Hääl taastus, silmavaade ka enamvähem. Iseloom ei taastunud. Kogu protsess võttis aega kuni esimeste taastumismärkideni umbes 5 aastat. Kõik jõudis selle ajaga lõhkuda: pere, suhted õdede-vendadega, sõpradega. Ainus, mida ma loodan, et see tõesti talle sobib ja ta on õnnelik. Tundub aga, et kainenemine ja pohmell peale seda tuleb ränk.

#3744334:

Oma prtneri keskea kriisiga kaasa minemine, et tähenda üldsegi seda, et minna teisega koos jooma ja läbustama. Hoopis seda, et leppida teises inimeses toimuvate muutustega (saada üle sest leinast)  ja elada oma elu nii nagu ise tahad. Võib ju olla avatud selle jaoks, et teine tuleb tagasi, aga ka avatud sellisele stsenaariumile, et “tagasi tulemist” ei juhtu.

Täiesti nõus selle kommentaariga.