Mina mäletan ise-ennast suure unevajadusega teismelisena.
Ma ei olnud sugugi hommikuvalgeni üleval, siis polnud sellised ajadki – polnud televiisorist midagi vaadata ja internetist polnud mina kuulnudki. Aga isegi kui öiseid ülevalolemisi ei olnud, võisin ma nädalavahetustel vabalt magada kahe-kolmeni päeval.
Ja koolist koju tulles magasin ka alati tunnikese või kaks.
Seega mina oma last (nüüd juba tudeng) nädalavahetustel üles ei aja. Ärkab siis, kui ärkab. Pealegi – nädala sees peab ta ülikoolilinnas niigi iga päev tõusma, saab siis vähemalt nädalavahetusel kodus unustuseni magada ja puhata. Hakkab tööl käima ja pereinimeseks, siis ei saa ta seda enam kunagi nii süümepiinavabalt teha.
Mina olen praegu 50 eluaastale lähenev ja võin täpselt samamoodi kui teismelisena magada ilma kordagi ärkamata 12 tundi järjest. Süüa siis mõne võileiva (muide – meie peres kohvi üldse ei jooda) ja sobivate tingimuste korral uuesti magama minna. Neid tingimusi muidugi enamasti ei ole 🙂 Seega unistus: magada nii kaua, kui süda kutsub, on minu jaoks endiselt unistus.
Mäletan oma vanaema, kes alati magas peale lõunasööki tunnikese päevaund. Minul on ka seda endiselt vaja, tunnen lõuna paiku lausa füüsiliselt, et keha tahaks korraks pikali heita ja uinuda. Kahjuks pole see nüüd, täiskasvanuna, enamasti võimalik – tööl ju ei maga ja nädalavahetustel on kogu aeg vaja midagi teha või kusagil olla.
Uni on mul hea alati. Ka siis, kui olen eelmisel ööl maganud üle 10 tunni, uinun uuel õhtul sekunditega. Põhimõtteliselt võin ma magama jääda igal pool ja väga kiiresti. Andke ainult võimalus. Ja magada mulle meeldib! Ma näen ka väga palju unenägusid ja see meeldib mulle ka väga. Magamine on minu jaoks lõõgastav ja samas ka väga huvitav 🙂
Nii et minu arvamus on, et inimene peab saama magada nii kaua, kuni ta ise ärkab.
