Minu puhul tähendab see, et ma ei soovi oma murest rääkida, kuna ei viitsi veel lahendust otsida, lükkan seda teadlikult edasi, või mingi ebamäärane lahendus on olemas ja kellegi pidev ohkimine ja küsimine sel teemal suurendab minu koormat, mitte ei tee mu elu kergemaks. Üleüldse, rasketel hetkedel tahan ma, et mind rahule jäetaks, rõõmsaid hetki tahan jagada. Minu jaoks ei ole jagatud mure kunagi olnud pool muret, pigem tekitab see muret juurde, kuna ma tunnen justkui kohustust nüüd selle muretseja muret vähendada.
Et ta ei taha öelda sulle, mis mure teda vaevab. Kas pole nii lähedased/head sõbrad, kui sa arvad või tal pole vaja sinu muretsemist. Põhimõtteliselt nagu, et pole sinu asi.
Või siis polegi tal muret ja küsija on selle talle ise külge mõelnud.