Teema: Kui kiiresti kolisite kaaslasega kokku?

Kuu aega pealt tutvumist. Küll sa ära tunned, kui on õige inimene. Täpsustan – enne 25.-ndat eluaastat ilmselt ei tunne ära. Ära enne seda kiirusta.

Me olime tutvudes 25 ja 27. Olles kolm päeva koos veetnud, tuli mees mulle külla ja enam põhimõtteliselt ära ei läinudki 🙂 Nii et kokku kolisime umbes 4. päeval. Mehel oli muidugi oma korter ka, aga jäime esialgu elama minu korterisse, sest selle asukoht oli minu töökoha suhtes mugavam. Pool aastat hiljem ostsime uue ühise kodu. Abiellusime varsti pärast seda ja oleme praeguseks abielus olnud 20 aastat.

Kokku kolimise kiirus ei loe. Loeb see, kui kaua koos reaalselt elatakse. See, et keegi kolib neljandal aastal kokku, ei tähenda, et ta esimesel kuul välja ei koli.

Ja mina ütlesin midagi muud?

#3800608:

Siis ehk oleks võinud tsiteerimata ja vastamata jätta?

Ei, sest lähemal mõtlemisel sain aru, et ma ikka vastasin hästi.

Ei vastanud. Minu arust. Aga las teemaalgataja ise valib. Palun ärme nüüd jätka seda “vastasin hästi!” – ” ei vastanud!!!” – “vastasin küll!” – “ei!” – “ja!” jada.

Pärast 10 a kestnud visiitsuhet kolisin mehe poole teise linna elama.

Mina olin esimesel, mees teisel ringil – kokku kolisime 4 kuud peale suhte algust. Mehe esimene naine oli mehe pool aasta varem enne maha jätnud ja lapsega ära kolinud. Kui naine teada sai, et mehel on uus suhe, siis andis teada, et kolib nende ühisesse koju tagasi. Mees küsis, kas võib minu juurde elama tulla ja tuligi. Jaanipäeval tähistama 20ndat pulma-aastapäeva.

Aasta pärast tutvumist kolisime kokku

#3800586:

Teemaalgataja, ära lase end eksitada neist vastustest, kust jääb mulje, et kohe peale tutvumist on ok kokku kolida. Need on erandjuhud – kindlad suhted, kus äratundmine saabub ruttu. Kõik suhted ei ole sellised – ja nad pole seepärast halvemad. On selge, et selliste teemade alla ruttavad vastama need, kellel on mõni edulugu. Need, kes kolisid kokku 4. aastal või kes kolisid kokku nädalaga, kuid läksid lahku kuuga, ei kirjuta.

Absoluutselt nõus. Me kolisime kokku 2,5 aastat pärast tutvumist, mõlemal oli 3-4aastane suhe seljataga. Väga mõnus rütm oli meil, kohtusime nädalavahetustel, puhkused võtsime alati koos ja siis veetsime nädalaid kuskil reisides.  Muuseas, äratundmine tuli meil juba peale esimest kohtumist, need paar aastat kohtamisi oli nagu pikk eelmäng 🙂 Samas ma pole kunagi olnudki see tüüp, kellel on õudselt vaja, et mees majas oleks. Õnneks mees mind ei survestanud ka. Kui me nüüd peale 20 kooseluaastat lahku peaks minema, siis ma kohe kindlasti kellegagi enam kokku ei koli. Kohtamistest ja koos vaba aja veetmisest mulle täiesti piisab.

Ma tean, konservatiivsemad ja vanamoelisemad mehed vihkavad minusuguste naiste suhtumist, aga ma pole ka nende jaoks 😉

#3800764:

Minul seljataga üks abielu (20a ja tänaseks 3 last). Olen 40 ja see olnud ka ainus kooselu, kuigi tegelikult oli tegu enamik aega visiitabieluga kahe riigi vahel. Seega olen harjunud iseseisvusega.

Täna suhet uue kaaslasega umbes 9 kuud ja minu aus vastus talle oli kohe, et mina kohvritega jooksma ei hakka.

Koos elama olen nõus vaid abielu korral.

Mul on oma korter, lapsed tänaseks suured, elu nagu lill. Saame kvaliteetaega koos veeta ja vaadata, mis saab. Kohtunud oleme mõlemad teineteise sugulastega, lastega jne. Ühised reisid nii lastega kui lasteta plaanis. Aga argielu ausalt ei igatse. Minu omapära.

Kohtunud mehega  seitse kuud, muus osas seis sama ning meie ühine otsus on, et koos elama ei hakka.

#3800690:

tutvusime augustis, kokku kolisime detsembris, abiellusime aprillis. abielus juba 24 aastat,

Omastarust nüüd jäätegi selle sama ohmuga kokku või?
Mingi 10% “lolle” vaid teevad nii.

Meie kolisime kokku peale aastat, kuid tean ka 50ndate alguses olevat paari (lapsed 12-17), kes kolisid kokku ja ostsid ühise kinnisvara peale kuute kuud. Minu jaoks väga julge samm, kuid tundub, et nende puhul toimis.

Viimased kolm suhet:

1) 11 kuud pärast suhte algust (oli sõjaväes, varem ei saanud), käisin tol ajal veel teises linnas 12.klassis. Koos olime 4,5 aastat;

2) 3 kuud pärast suhte algust, aga sisuliselt koos elada ei jõudnudki, sest läksime kapitaalselt tülli (korteri valisime välja, aga sisse ei kolinudki);

3) kohe suhte alguses – tuli esimest korda külla ja ära enam ei läinudki. Abiellusime 11 kuu pärast ja koos oleme olnud tänaseks 11 aastat ja meil on 3 last.

Sa tunned õige asja ikka üsna kähku ära. Samuti – kui tundub, et miski ei sobi, siis ei hakkagi sobima!

Samas, mu sõbranna on 4 aastat olnud oma boyfriendiga paar, kuid koos ei ela. Kumbki elab oma korteris, üksteisele küllaltki lähedal.

Olime koos olnud 8kuud (sain just 17) . Hetkel kooselu 18,5 aastat.

Enamikul on seega tagamõte ja eesmärk raha säästa. Et saaks ühe korteritest kiiresti välja üürida. Kama kaks kui kaua aega on esmasest tutvumisest möödunud-võetakse aga lapsed ja loomad ja minek..

Elasin 10 aastat üksinda. 30-aastaselt sain tuttavaks praeguse abikaasaga. Klapp oli algusest peale ja kuidagi kujunes kohe suhte alguses nii, et seadsin end tema juures sisse (mul oli ka enda korter, aga kuna tal oli suurem elamine ja koer, siis algusest peale sai rohkem aega tema juures veedetud). Nii et võib öelda, et kolisin kohe suhte alguses mehe juurde. Tegelikult selline ametlik kolimine, kui tõesti sai kõik vajalik enda korterist ära toodud ja korter üürile antud, toimus aasta pärast tutvumist ja suhte algust.