Kui kindlad olete, et teie mehel pole last, kelle olemasolust pole teil õrna aimugi? Ma mõtlen just sellist last, kes on sigitatud juba enne teie tutvust (mitte kooselu ajal), kelle ema ei nõua lapse isalt midagi, kelle olemasolust on mees teadlik või aimab, kuid kellest pole ta teile rääkinud?
Kui järsku selgub, et selline laps on olemas, kuidas reageerite? Kas jätate mehe maha, sunnite võtma lapse omaks või teete kõik, et laps ei tuleks teie ellu (peate lapse ema litsiks)?
Vaevalt. Mees oli 20-aastane, kui kohtusime ja nüüdseks oleme juba 20 aastat koos olnud.
No ega ma ju saagi kindel olla
Aga tundes oma meest, siis ta ei tundu selline, kes lapse hooletusse jätaks isegi, kui naine ei nõua. St ta tunneks ikka huvi lapse vastu.
Tal muideks ongi laps varasemast, aga tema olemasolust ma tean ja näen, et ta ikka tegeleb lapsega omal initsiatiivil.
Väga vähetõenäoline. Enne mind oli tal üks partner ja tema on tänaseni lastetu.
100% kindel. Aga teoreetiliselt arutledes – kui peaks selguma, et mees on teadnud ja meelega minu eest varjanud, oleks nagu iga muugi suure vale puhul ehk lahkuminek. Kui mees ei teadnud ja nüüd alles sai teada, siis ei teeks vist suurt midagi – naist litsiks ei peaks, meest lapsega suhtlema ei innustaks, sest miks ma peaksin. Igasuguse rahalise toetamise soovi üritaksin küll kohe eos maha laita, sest meie perel ei ole üleliigset raha, mida võiks võõrastele inimestele loopida ja laps, keda mees (mitte enda valiku läbi) iialgi näinud ei ole, ongi kahtlemata tema jaoks võõras.
100% kindel, sest olin mehe esimene partner ja olime siis 17 ja 18, lapsepõlvesõbrad, teineteise eludega pm algusest peale kursis.
Aga kui tuleks välja, et ta ikkagi oli enne seda kellelegi tite teinud, siis mina seda last tõrjuma küll ei hakkaks, pigem julgustaks suhtlema ja toetama (ehkki laps peaks siis praeguseks juba noor täiskasvanu olema). Oma meest tundes – ta suhtleks lapsega kindlasti, sooviks kontakti.
Kui kindlad olete, et teie mehel pole last, kelle olemasolust pole teil õrna aimugi? Ma mõtlen just sellist last, kes on sigitatud juba enne teie tutvust (mitte kooselu ajal), kelle ema ei nõua lapse isalt midagi, kelle olemasolust on mees teadlik või aimab, kuid kellest pole ta teile rääkinud?
Kui järsku selgub, et selline laps on olemas, kuidas reageerite? Kas jätate mehe maha, sunnite võtma lapse omaks või teete kõik, et laps ei tuleks teie ellu (peate lapse ema litsiks)?
Mina olen täiesti kindel. Küll aga selgus minu ühel õel see, et tema mehel on lausa kaks last enne abielu. Kahe erineva naisega. Kummastki mees tõesti ei teadnud. Olen mõlema lapse emaga ise rääkinud ja nad mõlemad soovisid last nö endale ja rasestusid üheöösuhtest. Need lapsed ilmusid pooleaastase vahega ja olid siis umbes 11 ja 15 aastat vanad. Mees ei teadnud, aga nooruspõlve tormilisi üheöösuhteid arvestades ta võis aimata, et kuskil mõni laps on. Ta ei teadnud nende laste emade nimesidki. Kuna tema aga on selline ilmekas ja mõneti tuntud kuju, siis laste emad teadsid küll tema nime. Kumbki naine ei soovinud, et mees lapsest üldse teada saaks, aga elu läks teisiti.
Sundida lapsi omaks võtma polnud seal midagi. Loomulikult soovis õemees ise, et tema lapsed oleksid tema lapsed. Loomulikult õde toetas teda igati. Loomulikult hakkas ta kohe maksma. Minu teada polnud vähemaidki tülisid peres, sest õde ju teadis, et nooruses ta mees oli…ütleme, et elava sugueluga. Nad omavahel abiellusid alles siis, kui mõlemad olid 40+. Laste emadega enam erilist suhtlust pole, aga lastega küll. Nüüd on nad 20+ ja õemees toetab neid ülikooliõpingute ajal rahaliselt. Minu õde saab nende lastega väga hästi äbi ja meil on kõigil hea meel, et suguvõsas-hõimkonnas on kaks lahedat neiut juures.
Kui kindlad olete, et teie mehel pole last, kelle olemasolust pole teil õrna aimugi? Ma mõtlen just sellist last, kes on sigitatud juba enne teie tutvust (mitte kooselu ajal), kelle ema ei nõua lapse isalt midagi, kelle olemasolust on mees teadlik või aimab, kuid kellest pole ta teile rääkinud?
Kui järsku selgub, et selline laps on olemas, kuidas reageerite? Kas jätate mehe maha, sunnite võtma lapse omaks või teete kõik, et laps ei tuleks teie ellu (peate lapse ema litsiks)?
Täiesti kindel. Küll aga on laps, kelle olemasolust olen teadlik ja kes mu mehe “nimel”. Lapse emaga oli suhtes ja elasid ka koos, laps on naise omavoliline rasedus (ehk loe: oli kokkulepe, et ei mingeid lapsi, laps on olemas, kuna tema ema teda tahtis ja nii korraldas, jättes pillid teadlikult võtmata). Suhtlevad, aga väga vähe ja väga harva. Meie juurde koju teda ei tooda. Lapse emal uut meest ei ole ega ilmselt ka tule, sest… khmm, mehed teda ei huvitagi. Nii palju üks loll siis ikka huvitas, et laps saada ja kaela määrida.
Mul on täiesti ükskõik. kas on või ei ole. Mind ei huvita see raasugi. Miks peaks?
Aa, ma tean küll, mida nüüd kohe vastatakse: et vaat päranduse jagamise teema. Vastan juba ette: mu elukaaslase nimel on täpselt null vara. Abielus me pole, minult ei saa ta seega mitte midagi.
99.9% kindel. Minuga kohtudes oli mees süütu. Aga kui ka kuskil oleks laps olemas või nt meie suhte ajal tehtud, siis ma nõuaks kindlasti, et mees maksaks elatist. Kui naine nõus on, siis soodustaks igati nende suhtlemist. Naist ma litsiks ei peaks, oma meest aga küll (juhul kui laps on suhte ajal tehtud). Laps pole aga milleski süüdi ning tema ei pea puudust tundma elatisest ja ka isaga suhtlemisest.
laps on naise omavoliline rasedus (ehk loe: oli kokkulepe, et ei mingeid lapsi, laps on olemas,
Siis see on ju sinu mehe laps. Sinu mees on bioloogiline isa, tahtis ta seda või ei. Mina ei elaks eales mehega, kes omaenda last põlgaks ja ei toetaks. Vuih, millie inimrä**s.
Kui kindlad te selles olete, et teie mehel teiega kooselu/abielu ajal kellegi teise naisega saadud lapsi pole? Kõige hullem kui sellest saadakse teada, kui juba 40+ aastat koos oldud ja siis selgub, et mehel veel üks laps kusagil.
Kui kindlad te selles olete, et teie mehel teiega kooselu/abielu ajal kellegi teise naisega saadud lapsi pole? Kõige hullem kui sellest saadakse teada, kui juba 40+ aastat koos oldud ja siis selgub, et mehel veel üks laps kusagil.
Täiesti kindel. Vähemalt selles, et last, kelle olemasolust ta teaks või isegi ainult kergelt aimaks, ei ole. Mu mees ei jätaks oma last iialgi ilma toeta ja kindlasti sooviks tema kasvatamisest osa võtta.
Kas võiks olla lapsi, kelle olemasolust ta ei tea – vaevalt sedagi, aga raudpoltkindlalt ma seda väita ei saa. 99%, et ei ole.
Tutvusin oma mehega kui olin 14-aastane. Tema oli samuti 14. Tänaseks oleme koos elanud 34 aastat. Oleme mõlemad 48-aastased. Olen 99.99% kindel, et tal ei ole minu kõrvalt teisi lapsi.
Selle loo moraal on, et MEHED (ja naised), aga eriti mehed – kaitske i s e ennast soovimatute laste eest.
Kui seda 100% teete, siis peavad “ainult enda jaoks” last soovivad naised panka pöörduma. Praegu igatahes veel seadus mingil põhjusel lubab üksikul naisel spermapanka kasutada.
Pole ju vaja lapsi, kellest kuuldakse kui nad 20sed on. Kasvatuses ei osaleta jne. Nende naiste motivatsioon jääb veelgi hämaramaks.
Turvaseksist on räägitud viimased 30 aastat, aga mõni poleks nagu kuulnudki.
Nende naiste motivatsioon jääb veelgi hämaramaks.
Olen kahe sellise naisega vestelnud. Kas ma suudan siin kirjas edasi anda, miks nad kumbki ei soovinud oma ellu lapse isa, on kahtlane.
Lühidalt neil kell tiksus päris kõvasti juba ja nad ei tahtnud mingit suhtejama. Mõlematel korralik töökoht, hea haridus, oma kodu, sissetulek, võimalused last kasvatada. Õiget elukaaslast ei ole õnnestunud leida või on suhe purunenud, aga last tahaks. Aega enam eriti pole, et otsida, valida, pettuda, uuesti otsida jne.
Õigel päeval esimesse klubisse või baari, mingi noor sell maha võtta (mõlemad olid ikka umbes 8 aastat õemehest vanemad), hommikul vaikselt ära kõndida. Done and done. Ei mingit suhete klattimist üheöö sekspartneriga, mingit piinlikku “ma olen rase” kõnelust inimesega, keda praktiliselt ei tunne ega mingit jama põhimõtteliselt võõra mehe sugulaste ja muu sellisega. Järsku on üldse mingi hullult jobu mees ja suhtle siis sellisega terve elu. Nad läksid lapse järele ja said selle mida tahtsid. Kumbki ka otseselt ei tegelenud kuidagi lapse varjamisega – nad lihtsalt ei teatanud oma üheöösuhtele, et ootavad last.
Nii nad mõtlesid ja mulle rääkisid, teine asi, kas ma arusaadavalt selle siia suutsin kirja panna. Mina ei õigusta midagi ega avada oma seisukohti, lihtsalt edastan info.
No ja kui ilmneb see laps, mis siis? Mis siis katki on ? Laps nagu laps. Ei sunni meest omaks vötma kui ei taha, aga ei viska meest selle pärast ka välja kui ta ei taha lapsega mingit tegemist teha. Asi on juhtunud enne (vöi siis väljaspool ) mind, ega puutu minusse mingit moodi. Ootan, et ta saaks oma eksiga(armukesega) normaalselt asjad lahendatud. Ise ma ei puutuks teemasse mingil moel seni , kuni lapse heaolu on turvatud.
Kägu 20.08. Ja kuigi võib öelda, et mehel pole antud juhul ühtegi kohustust, siis vaevalt talle meeeeeldiks teadmine, et kuskil on tal laps. Oli täielik ohmu.
Nende naiste täielik ignorantsus suguhaiguste suhtes on muidugi ulme. Kas lapsevalu oli tõesti NII suur, et pandi oma elu ohtu? HIV näiteks? Ei usu, et keegi suvalisega kaitsevahenditeta seksiks.
Potentsiaalse isa geneetilisest haigustest rääkimata.
99.9% kindel. Minuga kohtudes oli mees süütu. Aga kui ka kuskil oleks laps olemas või nt meie suhte ajal tehtud, siis ma nõuaks kindlasti, et mees maksaks elatist. Kui naine nõus on, siis soodustaks igati nende suhtlemist. Naist ma litsiks ei peaks, oma meest aga küll (juhul kui laps on suhte ajal tehtud). Laps pole aga milleski süüdi ning tema ei pea puudust tundma elatisest ja ka isaga suhtlemisest.
Aga kui laps on juba täiskasvanud, siis nõuaksid elatise tagantjärele kompenseerimist? Mis see summa siis tuleb? Mõnedkümned tuhanded ilmselt.
Aga kui laps on juba täiskasvanud, siis nõuaksid elatise tagantjärele kompenseerimist? Mis see summa siis tuleb? Mõnedkümned tuhanded ilmselt.
Mu abikaasa on 32 ja ma oleks ikka siiralt üllatunud, kui tal sellises vanuses juba täiskasvanud laps on. Tagantjärgi kompenseeritakse ühe aasta jagu elatist, mitte 18. Seega ei tuleks mingit hiiglasummat ju. Aga üldiselt pigem laseks mehel toetada siis oma täiskasvanud last muul moel ja sõltuvalt sellest, kas ja millist abi tal vaja on.
Aga kui laps on juba täiskasvanud, siis nõuaksid elatise tagantjärele kompenseerimist? Mis see summa siis tuleb? Mõnedkümned tuhanded ilmselt.
Mu abikaasa on 32 ja ma oleks ikka siiralt üllatunud, kui tal sellises vanuses juba täiskasvanud laps on. Tagantjärgi kompenseeritakse ühe aasta jagu elatist, mitte 18. Seega ei tuleks mingit hiiglasummat ju. Aga üldiselt pigem laseks mehel toetada siis oma täiskasvanud last muul moel ja sõltuvalt sellest, kas ja millist abi tal vaja on.
Ega abikaasa igaveseks 32 jää. Laps ilmub välja 10 aasta pärast.
Aga miks just aasta jagu? Sest sina otsustasid nii just praegu?
Ega abikaasa igaveseks 32 jää. Laps ilmub välja 10 aasta pärast.
Aga miks just aasta jagu? Sest sina otsustasid nii just praegu?
No mingit last loomulikult tegelikult ei ole. Aasta jagu sellepärast, et elatist saab aasta jagu tagasiulatuvalt välja mõista ja kompenseerida. Ja minu meelest mõistlik ka. Kui ta on täiskasvanu, siis pole tal 18 aasta elatist ju vaja. Ta on juba suureks kasvanud ehk siis ilma elatiseta hakkama saanud.
Praegu igatahes veel seadus mingil põhjusel lubab üksikul naisel spermapanka kasutada.
Ja miks ta ei peaks lubama? Keegi ju tegelikult ei tea, kas naisel on mingi jorss kodus või pole, abielluvad ju nagunii vähesed ja ega abielupaber ka kahjuks ei garanteeri, et edaspidi kenasti koos elatakse ja last kasvatatakse.
Ja päris elus ei ole need naised ilmselt nii lahked mehele last toetada lastes midagi. Kõik toetused lähevad ju oma laste ja pere arvelt ikkagi. Muidugi, kui on raha raisata, siis võib ju olla õilishing (kuigi enamasti on ikka küüned oma poole), aga kui on ikka iga sent arvel ja lastele niigi raske nt talveriideid muretseda jne, siis ei oleks see lapse toetamine enam sugugi nii meelt mööda, ammugi ei hakkaks naine oma meest selleks sundima, pigem üritaks vahele sudida. Nii on päriselt, teoorias võib muidugi ilusaid sõnu teha, et see laps pole ju milleski süüdi ja ülalpidamiskohustus jne.
Ja päris elus ei ole need naised ilmselt nii lahked mehele last toetada lastes midagi. Kõik toetused lähevad ju oma laste ja pere arvelt ikkagi. Muidugi, kui on raha raisata, siis võib ju olla õilishing (kuigi enamasti on ikka küüned oma poole), aga kui on ikka iga sent arvel ja lastele niigi raske nt talveriideid muretseda jne, siis ei oleks see lapse toetamine enam sugugi nii meelt mööda, ammugi ei hakkaks naine oma meest selleks sundima, pigem üritaks vahele sudida. Nii on päriselt, teoorias võib muidugi ilusaid sõnu teha, et see laps pole ju milleski süüdi ja ülalpidamiskohustus jne.
Võib-olla mõtleks ma ka nii, kui me peost suhu elaks. Mina olen ennast aga kindlustanud. Mul on lisaks tööle ka isiklik korter, mida välja üürin ja kust passiivset tulu saan. Mehel on väga korralik palk ja oma väike ettevõte. Elatis ühele lapsele ei mõjutaks meie pere hakkamasaamist mitte kuidagi. Ma tunneks ennast aga väga halvasti, kui abikaasa laps elaks kehvades tingimustes. Ma ise kasvasin üles üksikemaga, kes isalt sentigi ei nõudnud uhkuse pärast. Oli ikka närutamine küll ja kui minu võimuses on seda ühe lapse jaoks muuta, siis ma seda ka teeksin.
Aga miks just aasta jagu? Sest sina otsustasid nii just praegu?
Seaduse kohaselt tekib vanemal kohustus last üleval pidada ISADUSE TUVASTAMISE hetkest t mingit “aastaid tagantjärele” nõuet ei saa esitada, kui alles nüüd nõutakse isaduse tuvastamist
ja
ka juhul kui isadus on ammu tuvastatud aga elatist pole nõutud või mitte makstud hoolimata kokkuleppest siis tõestades mitte maksmist ja samuti tõestades, et oli kirjalik kokkulepe(notariaalselt kinnitatud) saab elatist nõuda max 1a tagasiulatuvalt.
St pole ju loogiline sinu väljapakutu, et kui inimesel pole seaduse eest 18a last siis kui ta ühtäkki ilmub on tal õigus 18a “võlga”välja nõuda, seda enam, et alaealise lapse elatist pidanuks nõudma tema ema
Perekonnaseadus on Eestis see, millega soovitan tutvuda, jäävad ära spekulatsioonid nii mitukümmend aastat tagasiulatuva nõude kohta kui ka väited, et kui mingil ajahetkel (kui isa mingil põhjusel kahtleb oma isaduses, teeb DNA ja osutubki mitte isaks) n ö isadust välistades saab isa kogu makstud elatise aastate eest tagasi nõuda. Ei, õigus last enam mitte toetada tekib hetkest, kui kohus rahuldab tema nõude, et ta pole enam selle lapse biol. isa (või hetkest kui laps lapsendatakse tema nõusolekul), kuni laps oli vormistatud tema seadusliku lapsena, seni kehtis ka ülalpidamiskohustus mida ta täitis… ja kui ta on teadlikult tunnistanud end elukaaslase lapse isaks (kuigi pidi 100 % teadma et pole) siis see protsess on tagasipöördumatu- näide kui tutvuti juba sündinud lapse emaga esmakordselt kui laps oli 2k vana ja mõne aja pärast otsustati end lapse isana vormistada…siis ei saa ei aasta, künne ega 15 hiljem enam isadust vaidlustada- seda saab kuni 1a hetkest kui saadi teada või pidi teada saama, et pole selle lapse isa- antudloos teadis ju lapse nägemise hetkest peale
Lahe teema. Ma mõtlen, et mina küll kindel pole. Suhteid on tal küll olnud enne mind ja ma tean, et ta pole eriline kondoomi kasutaja… Samas. Mu mees ja ka meie lapsed on nii ägedad, et tegelikult oleks supervahva, kui sellise inimese lapsi veel maailmas oleks. Mul poleks küll midagi selle vastu :).
Ma mõtlen just sellist last, kes on sigitatud juba enne teie tutvust
Mis mul saaks selle vastu olla, kui papa Karloga käib laps juttu ajamas ja aitaks hooldekoduarveid tasuda.
Mu mehel polnud enne mind seksuaalsuhteid, nii et kuidas ta seda salajast last saada oleks saanud? Isegi tüdruksõpra polnud ega ühtki naissoost sõpra.
Tutvusime ja abiellusime ikka päris noorelt… Enne minuga tutvumist oleks tähendanud, et ta oleks alaealisena pidanud lapse saama.
Aga mis sellesse puutub, et Perekoolis on levinud arusaam, et kõik mehed petavad, kui vähegi võimalus tekib ja et ükski naine ei saa kindel olla, et tema mees petnud pole, siis: mu hea sõbranna mees pettis teda. Olid pikalt-pikalt koos juba olnud ja mees oli ka minu sõber. Mingil ajahetkel tundus, et mehes midagi muutus, just suhtumises peresse ja naisesse. Sõbranna kurtis seda mulle ja ma ise tajusin ka. Aga kahtlustada polnud põhjust, vahele ei jäänud ja näha oli, et mees ikkagi armastab edasi. Siiski ajapikku muutus mees edasi ja sõbranna kahtlused süvenesid, periooditi. Ühel hetkel jäi mees armukesega vahele ja peagi peale seda ilmus välja ka üks eelmine (mahajäätud) armuke, kes sõbrannale kõik ette kandis. Selle mahajäätud armukesega algas mehel suhe siis, kui sõbranna esimest korda tajus muutust mehes. Mehel polnud ei siis ega hiljem mingit kavatsust oma naisest lahku minna ja arvas, et küllap suudab varjata. Suutiski, aastaid, kuid mitte täielikult. Loo iva on selles, et kui on hea lähedane paarisuhe, siis teine pool tajub siiski kohe mingit olulist muutust teise juures, kui petetakse. Kui paarisuhe on hea ja selliseid muutusi pole olnud, siis saab siiski üsna kindlalt väita, et polegi petnud. Mis sest, et käod ei usu. Kellel suhe algusest peale ebakindel, nemad muidugi ei saagi kunagi kindlad olla ja selliseid suhteid on kahjuks palju… aga mitte kõik pole sellised.
Kägu 20.08. Ja kuigi võib öelda, et mehel pole antud juhul ühtegi kohustust, siis vaevalt talle meeeeeldiks teadmine, et kuskil on tal laps. Oli täielik ohmu.
Oi talle meeldis. Ja tema naisele ka. Kellele ei meeldiks tema omad lapsed? 🙂
laps on naise omavoliline rasedus (ehk loe: oli kokkulepe, et ei mingeid lapsi, laps on olemas,
Siis see on ju sinu mehe laps. Sinu mees on bioloogiline isa, tahtis ta seda või ei. Mina ei elaks eales mehega, kes omaenda last põlgaks ja ei toetaks. Vuih, millie inimrä**s.
Nii on, bioloogiline ja juriidiline. Kust sa võtad, et põlgab ja ei toeta? Maksab elatist.
