Teema: Kui kindlad olete, et teie mehel pole salajast last?

Mu mees rääkis suhte alguses vabalt, et tal tema teada ei ole ole kuskil lapsi. Tal on väga hea öelda sellist asja, kui ise kindel on.

Aga teoreetiliselt, sellises olukorras:

#3577684:

Kas jätate mehe maha, sunnite võtma lapse omaks või teete kõik, et laps ei tuleks teie ellu (peate lapse ema litsiks)?

Miks ma pean midagi tegema? Hakkama reageerima? Sundima teist inimest? Nalja teed või? Teine inimene ei ole minu omand.
Kui seda pidada normaalseks, et iga asja peale peab emotsionaalselt “reageerima”. Või pidada normaalseks teise inimese sundimist. Või inimese, keda sa ei tunne, ning olukordade, millest sul pole aimugi põhjal, hakata teist naist litsiks tembeldama? Siis sellise mõtteviisiga on midagi väga valesti ja viga. Tegelegu selline inimene *oma* asjadega, mitte ärgu andku hinnanguid teiste elu kohta.

Kui need tegevused toimusid enne mind, siis miks mina peaksin hakkama midagi muutma? Vahele segama? Küll aga arvestaksin, et “minu teoreeriline mees” on võimeline oma lapse emast lahku minema ja mitte midagi lapse abistamiseks tegema. Tõenäoliselt oleks ta valmis ka minuga nii käituma. Ning lapsi temaga tegema see just ei kutsu, ohumärk.

Ei ole päris kindlalt.

Mehega tutvudes, oli ta 18aastane. Mehel oli enne mind üks püsipartner olnud, kes on tänaseni kahjuks lastetu(on väga üritanud saada, aga erinevate tervisemurede tõttu, on ta rasedused jõudnud kõige rohkem viienda kuuni). Tore inimene on, ikka teretasime kui juhtusime nägema(nüüd elab ammu teises riigis).

Kuna abikaasa nüüdseks 36-aastane, siis jah, ilmselt teisi lapsi tal ei ole????

#3578028:

Ei usu, et keegi suvalisega kaitsevahenditeta seksiks.

Sa ei usu et keegi tänapäevalgi suvalisega kaitsevahenditeta seksiks? 🙂 Oled küll pimedusega löödud, ausõna. Mitte, et ma seda heaks kiidaks, aga isegi mina, pensionieelik, tean ju, et seda tehakse ikka ja mitte harva.

Olen üsna kindel, et tema ainsad lapsed on meie ühised lapsed, kuid eelkõige olen kindel selles, et isegi juhul kui tal on salajane laps, siis ta ise sellest ei tea.

Minu jaoks on mehed, kes ei toeta oma lapsi, alama klassi olendid. Ükskõik mis suhe sul lapse emaga on, laps on sinu liha ja veri ning sinu ülesanne on kindlustada talle elamisväärsem elu.

Ehk siis kui mu mehel oleks laps, kellest ta teaks, kuid keda ta ei toetaks, siis oleks mu mehe väärtus minu silmis väga järsult kahanenud. Kui teed, siis vastuta. Kui kondoomi ei kasutanud, siis järelikult tahtsidki oma seemet “külvata” ja olid lapse saamise võimalusega arvestanud. Arvesta siis ka lapse toetamisega.

Lapse ema “litsiks” pidada võib vist küll ainult väga madalalaubaline inimene. Lapsed on elu osa ja ükskõik mis tingimustel nad siia maailma on tulnud, on nad kellegi jaoks suur õnn, uus elu.

Võib-olla olen lihtsameelne ja roosade prillidega, kuid kuna olen mehega väga lähedane, siis arvatavasti võtaksin tema salalapse vägagi omaks ja seisaks ka omalt poolt hea selle eest, et lapsel oleks nii materiaalne kui emotsionaalne tugi oma isa pere poolt. Vaevalt, et ma selle lapse emaga sõbruneksin, kuid laps – kui ta juba olemas oleks ja tehtut olematuks ei tee ju – oleks küll pigem positiivne uudis kui negatiivne. Aga kõige aluseks oleks ikka DNA test, enne seda ei mingit toetust.

Mul on nii, et mehel võibarvatavalt enne meie kokkusaamist laps olla, kes oli hetkel siis, kui koos elama hakkasime kahe aastane. Dna-d pole keegi teinud praegu(siis ei tehtud) ja teadmine lihtsalt info põhjal. Teema selline, et kuna sada % ei tea, keegi pole seda teemat üles võtnud spetisiaalselt, siis ongi nii, et võib vabalt mehe laps olla, aga mees pole midagi teinud ega maksnud. Naine oli abielunaine, tal oli oma mehega ka kaks last, enne oli tal üks laps ja peale väidetavat minu mehe last on veel üks laps küla pealt. Koos nad ei elanud, kuna naisel oli perekond. Küll aga pidutsesid koos, muud ei olnud.

Kui nüüd, sellel lapsel on omal juba laps, otsustatakse mingil põhjusel dna test ära teha, siis las teevad. Laps oli ju teise mehe nimel kogu aeg. Nii et ametlik isa olemas. Kui tahavad nad siis peale seda testi tõesti suhelda, las suhtlevad.

Litsiks ma ei pea teda, ise teab, mis on. Ja otseselt vastu ma pole neile, sest see oli enne mind. Võiksin ka suhelda, kui vaja. Kui oleks minu ajal, siis minu poolt null suhtlus nii mehe, kui tema salajase eluga. Sest kui oli salajane, siis mulle pole vaja aastatepikkuse hilinemisega seda toppida. Kui algul ei olnud vaja, siis hiljem ka mitte.

Niikaua su pea liiva alla peitmine töötab, kuniks mees ootamatult ei sure ja pärimiskaasus kaela sajab.

Ei maksa siin sõnu loopida ja et sind ei puuduta. Hahaha. Kümneks aastaks pärandi, kaasa arvatud pangakontode arestimine puudutab igayht.

Vii ennast reaalsusega kurssi.

Mehe kohta ei tea, aga siit Perekoolist sain teada, et mu isal on vist sohilaps, vähemalt minu isa nimelist siin üks naine taga otsis-tema ema oli talle isa nime öelnud-initsiaalid L.A.

See otsimine ilmus sel ajal, kui isa suremas oli, tegu väga rikka mehega.

#3577961:

Kui kindlad te selles olete, et teie mehel teiega kooselu/abielu ajal  kellegi teise naisega saadud lapsi pole?

Täiesti kindel, mees tegi nimelt vasektoomia.

#3578103:

#3578091:

#3578058:

Aga kui laps on juba täiskasvanud, siis nõuaksid elatise tagantjärele kompenseerimist? Mis see summa siis tuleb? Mõnedkümned tuhanded ilmselt.

Mu abikaasa on 32 ja ma oleks ikka siiralt üllatunud, kui tal sellises vanuses juba täiskasvanud laps on. Tagantjärgi kompenseeritakse ühe aasta jagu elatist, mitte 18. Seega ei tuleks mingit hiiglasummat ju. Aga üldiselt pigem laseks mehel toetada siis oma täiskasvanud last muul moel ja sõltuvalt sellest, kas ja millist abi tal vaja on.

Ega abikaasa igaveseks 32 jää. Laps ilmub välja 10 aasta pärast.

Aga miks just aasta jagu? Sest sina otsustasid nii just praegu?

Rumal inimene, loe seadusi.

Esiteks muutub elatis sissenõutavaks alles alates isaduse tuvastamise hetkest, mitte tagasiulatuvalt.

Teiseks on juba seaduslikult tuvastatud isaduse puhul võimalik elatist nõuda kuni 1 aasta tagasiulatuvalt, mitte rohkem ja sedagi peab tõestama, et niisugune vajadus on, st isa pole enne vabatahtlikult maksnud.

Muudele hirmujuttudele vastuseks, et pärandiprobleeme saab reguleerida testamendiga.