Teema: Kui koduks saab ämma maja

Oleneb ämmast. Üldjuhul see väga hea mõte ei ole. Inimene ikka mõtleb: minu maja, minu reeglid. Teine jälle mõtleb: mina elan ju siin ka, kuhu jäävad minu õigused, kus saaks mina end siis vabalt tunda? Ja nii need tülid tekkivad. Aga kui on mõistlik ämm-äi, siis äkki isegi… Kuigi mina enne küll ei koliks, kui olmeprobleemid ja üksteise ootused-lootused (ämma ja äiaga) on väga selgeks räägitud. Ja karta on, et kui kaks perenaist päevast päeva ühes köögis peavad toimetama, siis läheb mingil hetkel riiuks. Kui elamine on rohkem nagu kahepereelamus (eraldi köögid jms), siis on õnnestumisprotsent palju suurem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oleme mehega vabaabielus, meil on 2 väikest last. Siiani oleme elanud 2-toalises üürikorteris aga kuna mehe vanematel on samas linnas maja, kus lastel oleks hea oma aias ringi joosta ja rohkem ruumi, siis ongi päevakorral mehe vanemate majja kolimine. Mehele ja lastele antud mõte meeldib väga, mina nii positiivselt meelestatud ei ole – esiteks kaotame olulise osa privaatsusest ja ega see vist ka väga normaalne ei ole oma ämma-äiaga koos elada. Samuti mis saab tulevikus kui mina olen oma aega ja raha sinna majja investeerinud – millised õigused mul sellele tulevikus siis on?[/tsitaat]

Ma arvan, et sul ei ole mingeid õiguseid sellele majale tulevikus. Ka siis kui investeerid sinna. Kui kohtusse investeeringut tagasi nõudma lähed, siis öeldakse sulle, et elasid ju tasuta sees ja hoidsid üüriraha kokku. Ühesõnaga – ei soovita sinna kolida teil. Proovige parem oma elamispind hankida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meile tegid ka ämm-äi pakkumise, et ehitaksime nende majale teise korruse peale. Oleks eraldi sissekäiguga. Ämm-äi elavad laste kooli-lasteaia lähedal, oleks lastel hea. Samuti, et nad on vanad ning oleksime kohe aitamas. Juurdeehitatav osa saaks minu ja mehe kaasomandisse. Asukoht on neil hea, krundi saaks pooleks jagada: pool ühele, pool teisele perele.
Asja kasuks räägib see, et me mehega käime tihti väliskomandeeringus. Siis oleks lapsed lihtsalt hoitud.
Samas jällegi, meil on endal piisavalt finantse, saaksime ise omale maja ehitada. Aga seda siis linna lähedale, kus oleks üks paras logistika.
Ei tea ka, mis teha. Mees väga tahaks.[/tsitaat] Teise korruse ehitamisega majale muidu ei oleks probleeme? Maja kandekonstruktsioonid jms.

No way! Ära seda viga küll tee jumala eest! Ei olene see ämmast ka midagi. Mul oli ka tore ämm ja sain temaga läbi nagu sõbrannad. Mind häiris äi. Siis võidki privaatsuse ära unustada ja sa ei ole oma kodus. Oma kodu on ikka hoopis midagi muud. Elan ka 2-toalises korteris, aga mitte miski valem ei aja mind siit kuskile ämmade ja äiade juurde elama!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meile tegid ka ämm-äi pakkumise, et ehitaksime nende majale teise korruse peale. Oleks eraldi sissekäiguga. Ämm-äi elavad laste kooli-lasteaia lähedal, oleks lastel hea. Samuti, et nad on vanad ning oleksime kohe aitamas. Juurdeehitatav osa saaks minu ja mehe kaasomandisse. Asukoht on neil hea, krundi saaks pooleks jagada: pool ühele, pool teisele perele.
Asja kasuks räägib see, et me mehega käime tihti väliskomandeeringus. Siis oleks lapsed lihtsalt hoitud.
Samas jällegi, meil on endal piisavalt finantse, saaksime ise omale maja ehitada. Aga seda siis linna lähedale, kus oleks üks paras logistika.
Ei tea ka, mis teha. Mees väga tahaks.[/tsitaat]

Sel pole mingit vahet. Õu on teil ikka ühine.

Meie elame praegu ämma-äia juures, mees lubas et ehk aastaks jääme siia.. nüüd juba 4 aastat täis ja varsti loodetavasti saame koretrisse ära kolida. Ei jõua ära oodata. Mis mind kõige rohkem närvi ajab on see, et oma ema-isa jaoks on mees valmis alati midagi tegema, ärkab nädalalõppudel varem, kui teab et isa ootab abi, koduhoovis on ikka tegemist. Aga meie jaoks (korteri remont, väljaskäimised lapsega) aega napib… Meil on vähemalt 2 eraldi korrust ja mul on oma köök, aga mina küll olen sellest koos elamisest nii tüdinenud et kellelegi ei soovita.

sa võta pangast laenu, osta korter ja üüri see välja. siis on sinul ka mingi elamispind olemas. ämma majale sul küll vaevalt mingit õigust on ja olema saab, aga korter kulub kunagi kindlasti ära.

Kui ma hakkaksin paberile plusse ja miinuseid kirjutama, siis ainult üheks miinuseks minu jaoks, oleks isikliku privaatsuse puudumine.

Arvatavasti olete te mehega tööinimesed. Nädalapäevadel olete hommikust öhtuni tööl, nädalavahetusel aga tegelete oma asjadega ja majapidamisega.
Vähemalt 10 aastat on garaneeritud, et lapsed on vanavanemate hoole all-abiks viima/tooma lasteaiast; haiguse puhul on lastega kodus; peale kooli on soe söök laual ja silm lastel peal- see on meeletu abi. Sellest ma ei räägigi, et suvel öhtuti vöite mehega minna kuhu tahate- hoidjad on alumisel korrusel olemas.

Ainuke koht, kus tihti kipuvad ämmad ja minijad tülli minema on köök. Kuna teil saab köök eraldi olema, siis on seegi suur asi.
Aga jah, ämmal ja ämmal on vahe. Arusaamatuste käigus on aga väga tähtis, keda kaitseb mees.
Kas ta astub oma naise kaitseks välja?

Meie elasime ämmaga koos ainult 2 kuud, aga ikka tuli ette arusaamatusi. Nt prügi välja viimine. Ämma arvates pidin siis välja viima, kui tema tahtis. Minu mees aga ütles ämmale, et tema naine viib selle siis välja, kui tema tahab.
Korra proovis veel söögitegemisel jöudu proovida, aga mees oli jälle minu kaitseks väljas. Et kapsarullide suurus ei ole üldse tähtis(mina teen väiksemad, ämm aga suuremad), peaasi on maitse ja pealegi, tema naine teeb väga hästi süüa.

Eks sina tunned oma meest ja ämma köige paremini.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Oleme mehega vabaabielus, meil on 2 väikest last. Siiani oleme elanud 2-toalises üürikorteris aga kuna mehe vanematel on samas linnas maja, kus lastel oleks hea oma aias ringi joosta ja rohkem ruumi, siis ongi päevakorral mehe vanemate majja kolimine. Mehele ja lastele antud mõte meeldib väga, mina nii positiivselt meelestatud ei ole – esiteks kaotame olulise osa privaatsusest ja ega see vist ka väga normaalne ei ole oma ämma-äiaga koos elada. Samuti mis saab tulevikus kui mina olen oma aega ja raha sinna majja investeerinud – millised õigused mul sellele tulevikus siis on?[/tsitaat]
Võta rahulikult ja pane kulud-tulud enda jaoks paika.
Sinu asemel mina teeksin nii:
1. koliksin ainult juhul, kui selles majas oleks eraldi majapool/majaosa minu perele, see tähendab muuhulgas, eraldi tuba lastele, samas kõrval eraldi tuba mehele ja minule ja ideaalis veel üks eraldi tuba elutoaks. Ja miinimumnõudena eraldi WC-vannituba. Parem, kui oleks ka omaette köök.
2. Meie majapoole peal otsustame meie, talitame meie, koristame meie.
3. Mehe vanemate majapoole peal otsustavad nemad, talitavad nemad, koristavad nemad.
4. Kodukulude maksmine tuleb väga täpselt selgeks rääkida ja kindel kord paika panna, kui suur osa jääb teie perele, kui suur nende perele.
5. Sina ei investeeri aega ega raha sinna rohkem, kui investeeriksid üürikorteris elades, nii lihtne see ongi. Kusjuures MÕTLE iga kord – kui sa ÜÜRIKSID aiaga maja, kas sa siis tõesti ei teeks seal mitte midagi aias, toas, koridoris? Ikka teeksid. Niisiis polegi see osa teab mis väike, aga ka mitte liiga suur.
6. Aga samamoodi sa ei eelda, et ämm-äi peaks teie lastele iga kell tasuta lapsehoidjateks olema.

Sedaviisi säilitaksid sa päris suure hulga privaatsust. Privaatsus, muide, pole sugugi alati ruumide jaotusega seotud, vaid aja ja raha, otsuste ja valikutega märksa enamgi.

te võiks ämma-äiaga sel kokkukolimise teemal pikemalt mõtteid vahetada, et selguks, kuidas nemad kooselamist ette kujutavad – kas on nõus lapsi hoidma, kui palju oleks nõus hoidma, kui palju nt remondi vms puhul teile otsustamisvabadust andma, palju ise rahaliselt nt remonti panustama jms, et selguks, mis neile meeldib ja mis võiks häirima hakata. Nt võivad nad mingi hetk hakata ootama-eeldama, et mees peab ohjeldamatult hakkama maja kallal nokitsema-remontima, sest no selge, et oma maja puhul on alati midagi parandada.

aga muidu jah kipun arvama, et mina ämma-äiaga kokku ei koliks, kui, siis vaid nt ajutiselt, kui oma kodu remondis on.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ämma-äia majja kolimine on väga väga halb mõte. Ära tee seda![/tsitaat]
Mitte tingimata. Meie ka kolisime kooselu alguses ämma juurde. Läbi saime väga hästi. Paari aasta pärast ostis ämm endale töökohale lähemale 1-toalise korteri, tegi maja meie nimele ja kolis minema. 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Selliseks eluks peavad inimesed ja peredünaamikad ikka väga hästi sobima.
Mina loodan, et minu lapsed tulevikus sedasi ei mõtle nagu siin mõned vastajad. Et ämma-äia juures elades on lapsehoidjad iga kell võtta, lastel lisaks koolist koju tulles soe söök laual. Einoh, kas te ise ei taha, et teil 60-ndates eluaastates oma elu oleks? Tahaksite lapselastele iga päev sooja sööki vaaritada ja suveõhtuti kodus passida, et noorem põlvkond saaks tulla-minna kuna heaks arvavad.
Ma ei kujuta ette sellist asja, ise küll nii ohvrimeelne ei ole, et kui pensionile jään, siis hakkan laste lapsi kasvatama. Võibolla mõtlen ka sellepärast nii, et mind ja mu meest ei ole vanemad lastekasvatamisel abistanud ja seega olen üsna väsinud ja usun, et kui lapsed suured, siis tahan ise nautida seda, et saan spontaanselt iga kell mõnele kultuuriüritusele minna ja kindlasti ei viitsi iga päev sooja sööki vaaritada.
Kui muidugi vanavanemad tahavadki sellist elustiili, siis on teine asi. Aga siis tuleb ka arvestada sellega, et miski ei ole tegelikult siin ilmas päris tasuta…[/tsitaat]
samad mõtted. Huvitav et enda privaatsuse pärast muretsetakse väga, aga teiste oma ei tule nagu mõttessegi.

Minul ämma-äia pole ja minia rolli ei oska ennast panna. Aga selle ämma rolli küll. Ma mõtlen, et kui mul oleks lapselaps, siis oleks nii tore temaga loomaaias, teletornis, vabaõhuüritustel käia. Aga kui noored arvaksid, et ma PEAN lapse pärast kooli vastu võtma, kõhu täis söötma ja võib-olla koolitükidki ära tegema, et nagunii istun kodus ja midagi ei tee, siis ei, aitähh! Selle kohustuse olen ma oma laste ees täitnud ja mul on väljateenitud puhkus.