Teema: kui lähedane ei lõpeta ülikooli

Ülikool on ju siin täiesti kõrvaline teema. Kui ta lõpetaks ülikooli, ei lahendaks see ju ühtegi probleemi.

Mingu tööle! Mis nõu sa tahad? Enamus selles vanuses õppijaid õpib töö kõrvalt. Saavad kõik edukalt hakkama. Kui erialasele tööle ei saa, mingu müüjaks.

#3948561:

Ma ei saa aru mida see ülikooli lõpetamine siia puutub. Kui inimene on mugava eluga harjunud, siis vaevaöt et ta ka peale hariduse saamist tööle läheks. Ega siin polegi nõu anda

Mul 4 poega, maasta madalast olen selgeks teinud, et õpite ainult endale, et saada tulevikus hea töökoht, mis võimaldaks head ära elamist. Meil 5 poissi vanuses – 20, 18, 7, 5, 3. Kõige vanem käib ülikoolis, elab küll vanaemalt päritud korteris, aga käib tööl, kommunaalid maksab ise, söögid jms ka, aegajalt anname midagi, aga majandab end ise üldiselt. 18a käib kui võimalus mõned õhtud, või nv isa firmas tööl. Ta tegeleb väga suures mahus oma spordialaga, millest on kujunemas ka karjäär. Oma enda isiklikud vajadused-lõbustused maksab teenitud rahast, st taskuraha ei saa, saab süüa kodus, ja katus pea kohal. Aegajalt mõne riide-jalanõu soovi saadab. Hinnetega on so-so, selline 3-4 mees, samas kui vanem poiss hästi lahtise peaga olnud. Ehk, et oma enese lõbu maksab ikka igaüks ise kinni. Ja kui on oma pind, peab ise maksma. Täiskasvanud inimene peab suutma kooli kõrvalt ka mingil määral tööl käia.

Muide käin ka ise koolis kolmandat aastat, E-R olen “üksikema”, täiskohaga taksojuht, ja muu kodune elu ja on üks nö oma hobi, millega teenin ka veidi.

Ehk et jalaga pe*se sellele vennale ja tuleb suureks saada ja tissitamine lõpetada.

Ikka 5 poissi, alguses numbri näpukas ????
Ma ei saa aru mida see ülikooli lõpetamine siia puutub. Kui inimene on mugava eluga harjunud, siis vaevaöt et ta ka peale hariduse saamist tööle läheks. Ega siin polegi nõu anda

Mul 4 poega, maasta madalast olen selgeks teinud, et õpite ainult endale, et saada tulevikus hea töökoht, mis võimaldaks head ära elamist. Meil 5 poissi vanuses – 20, 18, 7, 5, 3. Kõige vanem käib ülikoolis, elab küll vanaemalt päritud korteris, aga käib tööl, kommunaalid maksab ise, söögid jms ka, aegajalt anname midagi, aga majandab end ise üldiselt. 18a käib kui võimalus mõned õhtud, või nv isa firmas tööl. Ta tegeleb väga suures mahus oma spordialaga, millest on kujunemas ka karjäär. Oma enda isiklikud vajadused-lõbustused maksab teenitud rahast, st taskuraha ei saa, saab süüa kodus, ja katus pea kohal. Aegajalt mõne riide-jalanõu soovi saadab. Hinnetega on so-so, selline 3-4 mees, samas kui vanem poiss hästi lahtise peaga olnud.  Ehk, et oma enese lõbu maksab ikka igaüks ise kinni. Ja kui on oma pind, peab ise maksma. Täiskasvanud inimene peab suutma kooli kõrvalt ka mingil määral tööl käia.

Muide käin ka ise koolis kolmandat aastat, E-R olen “üksikema”, täiskohaga taksojuht, ja muu kodune elu ja on üks nö oma hobi, millega teenin ka veidi.

Ehk et jalaga pe*se sellele vennale ja tuleb suureks saada ja tissitamine lõpetada.

Tänan vastajaid! Natuke pani see juba perspektiivi küll. Me oleme kogu aeg mõelnud, et kui nüüd viimaks ära lõpetab, siis saaks kodulinna tagasi kolida, aga tegelikult tõesti — ei ole ju mingit garantiid, et miski muutuks. Ema on tal püstihädas, aga vankumatu selle koha pealt, et ikkagi oma laps ja tema oma last välja tõsta ei lase.

Praegu on nagu eriti narr olukord, sest sisuliselt ta siis järgmise septembrini ei teekski kodus üldse midagi. Kardan, et selline muidusöömine võib viia ka suurema mandumiseni. Ise olen seda tema puhul juba tähele pannud — paar aastat tagasi sai temaga vähemalt rääkida, nüüd räägib ta ainult oma arvutimängust.

Kui ta kaks aastat lõpetamist ära ei teinud, siis me arvasime, et ühel hetkel ülikool ise eksmatrikuleerib ta. Ma ei saagi tegelikult aru, kuidas saab niimoodi ülikoolis käia seitse aastat — vanasti said ikka eksmati, kui edasi ei jõudnud…

Mina ikkagi keskenduks ülikooli lõpetamisele ja sugulaste poolt selleks innustamisele.

Esiteks on see ülikooli õppemaks ju ema raha! Eksmati korral siis ema mahavisatud raha.

Teiseks võib diplomi kättesaamine olla tõukejõuks ka töö otsimisele. On palju inimesi (mina nende hulgas), kes võtavadki elu etapikaupa. Ka mina ei läinud ülikooli ajal tööle (väikesi lepingulisi tööotsi siiski tegin). Lihtsalt olen selline, kes keskendub korraga ühele suuremale asjale – kas õppimisele või tööle, aga mõlemat teha väga ei oska.

Kui ülikooliharidus käes, siis annab see suuremad võimalused kui tal praegu on, ning too suur laps ei saa pugeda peitu argumentide taha stiilis, et kahjuks ei saa, pole võimalik jne. Väga paljud tänapäeva töökohad nõuavad ülikoolidiplomi olemasolu, kusjuures tingimata ei peagi olema sama eriala. Mina ise olen oma filoloogidiplomiga töötanud nt lektorina, koolitusjuhina, töötukassa spetsialistina jne.

Seega soovitan perel selle noormehega rääkida. Öelda otse, et niisugune pidev puhkamine mõne üksiku aine mitteläbimise pärast ei ole aktsepteeritav. Mida rohkem puhkad, seda rohkem unustad õppimise. Parem on ühe soojaga ülikool läbi teha ja siis vaadata, kuis edasi. Vähemalt ei lähe kõrgharidusele kulutatud ema raha raisku.

Olen teemaalgajata.

Kodulinna kolimine oleks seetõttu hea, et siin vähemalt lähedased ümber ja oleks võib-olla lihtsam tagant utsitada, toetada. Mõistan, et ega see ka ilmselt miskit ei lahendaks.

Eelmisel aastal tal tekkis korra soov tööle minna (kusjuures, tõesti see tekkis siis, kui isa rangelt ütles, et tema enam ei toeta). Ta seadis aga üsna absurdsed tingimused töökohale ja juba esimese keeldumise peale jättis pooleli. Üks teine sugulane soovitas teda veel enda tuttava juurde, sinna ta ka ei läinud. Eks me proovisime ka rääkida, et 41-aastase keskharidusega töötu jaoks võib-olla ei olegi saadaval nii palju valikuid. No näitena: tema palgasoov oli 1700 eurot. Selline palk tema erialal on kõrgelt üle eriala keskmise, ja seda kogenud spetsialistide puhul.

Ahjaa — ülikooli lõpetamise teemal veel seda, et ta on ise korduvalt ja korduvalt toonud välja, kuidas tudengi staatus garanteerib talle hüved (pensionistaaž jookseb, ravikindlustus on, ülikool maksab ka mingit raha, lisaks toetab ju riik). Antidepressantide tõttu on ka osaline töövõimetus määratud. Kuna ühtegi kulu pole, siis ongi ju väga mugav olukord. Kui tudengi staatust poleks, siis motiveeriks ehk ka see.

PS, jagasin teemat teisele sugulasele, kes suhtub olukorda palju karmimalt kui mina (no mina olen ka lapsest saati koos kasvanud muidugi temaga). Ta palus kirjutada siia, et “suur laps” on väga õigesti öeldud 😀

Aga tegelikult pole see juba ammu enam naljakas, kahju, et ta ise aru ei saa, et tema mugav elu tuleb kõikide teiste arvelt. Tolle sugulasega läksid nad kapitaalselt tülli kui too sattus sinna linna töö asjus külla ja tahtis kokku saada. Minu kallis onupoeg eeldas selle peale, et sugulane maksab, ja kui ta ütles, et oma kohvitassi eest maksa ikka ise, siis onupoeg ütles, et tema pole nõus niimoodi kokku saama, kui peab ise maksma.

Ilmselt ei olegi sellel olukorral mingit head lahendust, vähemalt mitte senikaua, kuni ta ise ei taju, et probleem on.

Ühesõnaga – see, et poeg parasiteerib, on vanemate enda vaba valik. Seni, kuni nad lasevad parasiteerida, seni kutt parasiteeribki. Järelikult vanematele meeldib selline olukord (ärgu ajagu lolli juttu, et ei meeldi, kui ei meeldiks, oleks ammu lõpetanud) ja keegi ei peaks nende pärast muretsema. Ja vanemad peaksid seda kuulma vähemalt 10st eri suust, äkki tuleks neil mõistus pähe lõpuks.

Püüdsin selgitada, et tegelikult me kannatame ju kõik, aga tulutult.

Millist laadi kannatusi tolle inimese elu sinule põhjustab? Konkreetselt kuidas see sinu elu mõjutab?

Oot-oot, ainult antidepressantide pärast osalist töövõimetust küll ei määrata. Kisub libaks ära see jutt tõesti.

#3948675:

Hakkab libaks jälle kiskuma see lugu. Huvitav, kas see on üks ja sama jututreial siin, kes juba päris palju selliseid teemasid on tootnud. Et alguses on nagu täitsa usutav jutt, aga siis hakkab vindi üle keeramine. Nagu see teismelise lapsehoidjaks sundimise teema oli.

Täpselt samad mõtted, et liba.

#3948706:

41 pole kutt, vaid keskealine mees.

No ma ei tea, täna ajalehes pealkiri, et liiklusõnnetuses hukkus keskealine mees, loed läbi ja näed, et räägitakse 64-aastasest. Keskealisuse mõiste on vist muutunud.

Kui 41 on kutt, siis on 41 naine neiu. Kõlab tobedalt, eks, sest kuigi meditsiin hoiab elus, ei ela me 120. Elukaare järgi on kutist asi kaugel.

Mina loen teemast välja, et tegemist on sõltlasega – mängusõltlasega. Ja ema on siis kaassõltlane, kes kõike seda oma rahasüstidega kaasa aitab.

Abi ei saa muidugi olla muu, kui et inimene peab endale ise tunnistama, et ta on sõltlane ja tahtma sellest ringist välja astuda.

Teemaalgajata olen. Paraku ei ole liba. Aga olen nõus, et võib sellisena kõlada küll.

Töövõimetuse kohta ma midagi öelda ei oska – ei ole seda kunagi ise taodelnud, tema ise niimoodi eelmisel sügisel ütles, et saab nüüd töövõimetuse raha. Kui te ütlete, et seda niimoodi perearsti juures käies ei saa, siis peaks tõesti uurima, mida ta selle all mõtles (või kust ta päriselt raha saab?).

Aga keegi küsis kuidas see reaalseid kannatusi põhjustab. Esiteks on ta mulle väga lähedane inimene, kellega olen lapsest saati koos kasvanud (mina mõned aastad vanem), seega muidugi teeb selline olukord ja tema järk-järguline mandumine väga haiget. Kogu meie perekond on väga lähedane ja see olukord põhjustab ka omavahelisi konflikte, meil on juba mitu leeri seetõttu tekkimas. Eks ta on ka vahepeal teistelt laenu küsinud või ebaviisakalt käitunud, ja see raskendab kahjuks ka teisi meie peresiseseid suhteid. Tema poolele ongi alles jäänud põhimõtteliselt ema ja siis mina, vähemal määral ka minu õde ja vend.

Ausalt öelda oli päris mõtlemapanev lugeda sellest, et tegemist võib olla arvutimängusõltuvusega. Ma ei ole niimoodi mõelnud, see mäng on lihtsalt asi, millest ta pidevalt räägib. Ma võin küsida nooremate sugulaste käest, kas see on tasuta või mitte (äkki sinna siis raha kulubki).

Lähen ise sel nädalavahetusel talle külla, proovin siit teemast saadud mõtete teemal natuke temaga vestelda. Hetkel on peamine mure selles, et ta ei planeeri enne järgmist sügist kooliga jätkata. Tulin eile õhtul sellisele mõttele, et äkki saaks siis hoopis teha sellise kokkuleppe, et kuni sügiseni kolib ta tagasi kodulinna (saab ju ema-isa majas elada), ja korteri saab seniks kasvõi välja üürida.

Õpitud abituse vastu aitab vaid see, kui tekib reaalne vajadus end liigutada. Samas kui inimesel on vaimsed probleemid, siis ei aita ka see. Aga siis on olulisem vanematel sääste koguda, et miski hoiaks vaimsete probleemidega last veepeal ka siis kui nemad on vanad. Terve eraldi korteri tasumine ei ole mõistlik valik. Pigem koligu laps vanemate juurde ja pangu korter üürikorterina tulu tootma. Praegune lahendus on väga lühinägelik.

Sellel erialal polegi üldse lõputööd, on erinevad kursused ja kui maht saab täis, siis on lõpuks lõpueksam.