Esileht Pereelu ja suhted kui lähedane ei lõpeta ülikooli

Näitan 15 postitust - vahemik 91 kuni 105 (kokku 105 )

Teema: kui lähedane ei lõpeta ülikooli

Postitas:
Kägu

Suguvõsa suurus ei mängi mingit rolli. Igaüks elagu oma elu. Mul on ainult paar tädipoega ja mul pole küll udust aimugi, kas nad elatavad end ise või teevad seda nende vanemad. Ma ei leia, et see kuidagi minu asi oleks.

Osad postitajad siin kiresid, et nemad ei saa kohe üldse aru, kuidas selline olukord võib tekkida ning ma siis seletasingi oma teooriat, KUIDAS see võimalik on. Kordan üle, et ma ei ole teemaalgataja, vaid suvaline kägu. Me ei tea, mis nende suguvõsas tegelikult toimub, kas tegu on onupoja, tädipoja, kasupoja või kellega iganes, see ei olegi oluline.

Lööge nüüd need summad kokku, mis sellele keskealisele lapsele on kulunud – elamiskulud, ülikooliga seotud kulud, tasulised moodulid, ka saamata jäänud üüritulu. Ma pakun, et absoluutne miinimum on seal 500 eurot kuus, pigem rohkem, seega aastas 6000 eurot, 7 aasta peale 42 000 eurot. Enamik pensioniealisi inimesi ei ole nii heal järjel, et saavad kinnisilmi 500 eurot kuus ära anda ja seda 7 aastat järjest. Paratamatult hakkab sellise vereimeja olemasolu nende enda elujärge ja säästmisvõimet mõjutama.

Kujutame nüüd ette, et sellel nn onu perel on hooldada vana talukoht, mis põlvkondade viisi suguvõsa valduses on olnud. Kõik on seal oma lapsepõlve veetnud, kohaga on emotsionaalne side. Kui seal midagi suurt ja kallist on vaja ära teha, katusevahetus, uus korsten, mida iganes, siis võibki juhtuda, et pereliikmed või lähisugulased panevad õla alla, eriti kui omanikel endal rahaga kitsas on. Nagu ma saan aru siis perekoolikas lööks käega – las laguneb! pole minu asi – aga paljud inimesed niimoodi ei mõtle, eriti meie vanem põlvkond. Jõuamegi jutuga tagasi sellesse punkti, kuidas laisa onupoja lapsepõlve pikendamine kaudsel moel ka teiste sugulaste elujärge hakkab mõjutama.

+2
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kujutame nüüd ette, et sellel nn onu perel on hooldada vana talukoht, mis põlvkondade viisi suguvõsa valduses on olnud. Kõik on seal oma lapsepõlve veetnud, kohaga on emotsionaalne side. Kui seal midagi suurt ja kallist on vaja ära teha, katusevahetus, uus korsten, mida iganes, siis võibki juhtuda, et pereliikmed või lähisugulased panevad õla alla, eriti kui omanikel endal rahaga kitsas on. Nagu ma saan aru siis perekoolikas lööks käega – las laguneb! pole minu asi – aga paljud inimesed niimoodi ei mõtle, eriti meie vanem põlvkond. Jõuamegi jutuga tagasi sellesse punkti, kuidas laisa onupoja lapsepõlve pikendamine kaudsel moel ka teiste sugulaste elujärge hakkab mõjutama.

Aga ka sel juhul on see onu enda otsustada, kas ta annab raha oma täiskasvanud lapsele või vahetab suguvõsa emotsionaalse väärtusega talukoha katust. Või ei tee kumbagi ja ostab näiteks pensionipõlve kindlustamiseks aktsiaid, või lendab hoopis noore armukesega soojale maale.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kujutame nüüd ette, et sellel nn onu perel on hooldada vana talukoht, mis põlvkondade viisi suguvõsa valduses on olnud. Kõik on seal oma lapsepõlve veetnud, kohaga on emotsionaalne side. Kui seal midagi suurt ja kallist on vaja ära teha, katusevahetus, uus korsten, mida iganes, siis võibki juhtuda, et pereliikmed või lähisugulased panevad õla alla, eriti kui omanikel endal rahaga kitsas on. Nagu ma saan aru siis perekoolikas lööks käega – las laguneb! pole minu asi – aga paljud inimesed niimoodi ei mõtle, eriti meie vanem põlvkond. Jõuamegi jutuga tagasi sellesse punkti, kuidas laisa onupoja lapsepõlve pikendamine kaudsel moel ka teiste sugulaste elujärge hakkab mõjutama.

Aga ka sel juhul on see onu enda otsustada, kas ta annab raha oma täiskasvanud lapsele või vahetab suguvõsa emotsionaalse väärtusega talukoha katust. Või ei tee kumbagi ja ostab näiteks pensionipõlve kindlustamiseks aktsiaid, või lendab hoopis noore armukesega soojale maale.

Küsimus ei olnudki selles, mida meie selles olukorras teeksime või kuhu onu võiks oma raha kulutada. Siin osad käod imestasid, kuidas selline olukord võib üldse tekkida ja miks see sugulastesse puutub, mina esitasin oma teooria, kuidas see reaalsuses välja võib näha.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Siin osad käod imestasid, kuidas selline olukord võib üldse tekkida

Sa vist ei saanud aru, et see “imestus” oli ülekantud tähenduses. Kedagi ei huvita reaalselt, kuidas selline olukord tekkis. Point on selles, et see ei ole mingite sugulaste asi, kaua keegi koolis käib, töötu on, oma raha kulutab jne. Teemaalgatajal ei ole mingit reaalset probleemi – ta on selle ise endale tekitanud. Ma selle onupoja asemel ei laseks selliseid hullusid üldse uksest sisse, veel vähem hakkaks neile midagi tõestama.

+5
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kui lähedane ei lõpeta ülikooli

Lähedasteks ehk esimese astme sugulasteks on õed-vennad, lapsed-vanemad. Teise astme sugulased on vanavanemad, lapselapsed, tädid-onud.

Kõnealune onupoeg on kolmanda astme sugulane, mitte lähedane.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas ma olen ainus, kes aru ei saa, miks terve suguvõsa mingi keskealise onupojaga jahub või kuidas see üldse teistesse puutub? Mul oleks küll täiesti suva, kaua mu onupoeg seanahka veab või kes tal selle kinni maksab. Elage oma elu.

Mõtle nüüd veidi laiemas plaanis ning saad võib-olla aru. Kui on tegu väikse suguvõsa ning tavaliste keskmisel järjel inimestega, mitte rikkuritega, siis hakkabki selle onupoja lapsepõlve pikendamine ning töötuna elamine kõiki mõjutama. Mina kujutan seda nii ette, et onu ja tema naine, tõenäoliselt siis pensionil inimesed, annavad arvestatava osa oma sissetulekutest sellele laiskurile. Samas nende enda vajadused ei ole ju vähenenud, oletame, et nad elavad maamajas, mis vajab pidevat tööd ja kõpitsemist, auto ütleb otsad, tuleb terviseprobleem. Kes neid vajadusel toetab? Toetavadki teemaalgataja vanemad ning sealtkaudu jõuab see kõik ka teemaalgatajani.

Mina jälle ei saa sinu seisukohtadest aru. Kui vanainimesed ei saa hakkama rahaliselt, siis toetavad neid nende lapsed või laps, antud juhul siis see sama laiskvorst! Mis mõttes peab mitte hakkama saavat vanurit (eriti kui ta oma raha ise piltlikult ära kingib), toetama mingi kaugem suguvõsa, õde või vend või nende lapsed?

Niikaua nad ju annavadki oma raha pojale, kui teavad, et saab teie seljas liugu lasta! Mu meelest mitte ainult see laisk poeg ei ela teiste kulul, vaid ka tema vanemad – samasse auku kogu see luuserite punt.

Mis krdi koosolekuid ja istumisi te kogu aeg peate?!

Minu jaoks oleks jutt lyhike.

Nemad kasvatagu oma poega ja võimaldagu talle sellist elu nagu soovivad. Ise teavad. Aga. Minul pole võimalik neid omakorda majanduslikult yleval pidada ehk et väljast raha juurde ei tule.

Väga lihtne.

Minu jaoks täiesti ettekujutlematult ohmu perekond. Mul poleks ei sooja ega kulma, millest mu onupoeg oma vorstiarvet maksab või tema vanemad hambapastat ostavad. Vanematel on mõlemal pension. Ka minu vanematel on oma pension. Igayks elabki oma pensionist. Tooealine elab oma palgast või passiivsest tulust või millest iganes – kuidas peaks see minu asi olema?!

 

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ongi ilmselt kahte moodi suguvõsasid. Ühes kõik topivad nina teiste asjadesse ja aitavad ja neil on mingid talukohad, millega kõigil on emotsionaalne side ja kõik panustavad sinna oma raha, mis sest et ainult üks neist on omanik. Teised, kes ütlevad, oma asi, mis teed, aga ära sa minu juurde nutma tule, kui see kõik sul vastu taevast lendab. Ja kes ütlevad, et pole minu maja, pole minu probleem. Ja kindlasti on ka olemas mingi selline masohhismi vorm, kus lastakse luuseritel luuserdada ja ei topita nina tema asjadesse, pärast aga lunastatakse tema patud suguvõsa rahaga, see on mu arust kõige mõttetum variant veel. Tahad minu abi, kuula minu nõu, saad ise hakkama, saa siis lõpuni.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul näiteks pole udust aimugi, kas või millist kinnisvara mu sugulased omavad ja see ei huvita mind ka. Meie suhtlus piirdub FB sünnipäevaõnnitlustega.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Nõme suguvõsa tundub teemaalgatajal olevat – kõik topivad oma nina teiste asjadesse. Keegi ei käsi ometigi täiskasvanud sugulast toetada! Ent jääb mulje, et need suhulased on võtnud mingi masohhistlik märtrirolli: plekivad igavese üliõpilase kõik elamiskulud oma isikliku ego upitamiseks kinni ja siis nõuavad täpset aruaannet, kui palju ja mille peale see raha kulutab. Tüütud “heategijad”!

+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ent jääb mulje, et need suhulased on võtnud mingi masohhistlik märtrirolli: plekivad igavese üliõpilase kõik elamiskulud oma isikliku ego upitamiseks kinni ja siis nõuavad täpset aruaannet, kui palju ja mille peale see raha kulutab. Tüütud “heategijad”!

Ma töötasin kunagi ülikoolis ja siis oli selliseid perekondi küll. Nad olid küll vene rahvusest. Ujusid terve perekonnaga kohale ja hakkasid rääkima, et meie Vasja, on küll natuke pätt ja pole kõige targem, aga muidu hea poiss. Meie suguvõsaga otsustasime, et ta tuleb kooli. Kas tasulisse siis ka ei saa? Kusjuures Vasja ise ei olnud sellest õppimisest vähimalgi määral huvitatud. Osad käisid terve perekonnaga ka aru pärimas, et kuidas siis “lapsel” koolis läheb. Meie maksame ja on õigus teada. See oli siis, kui veel tasuline õpe oli. Ma arvasin, et sellist asja enam ei ole, aga on vist ikka.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu lähedane jättis 7a tagasi oma töö ja kodulinna ning kolis teise linna tegema bakalaureust oma unistuste alal. Siis oli ta varastes 30ndates (praegu 41) ning me kõik toetasime teda väga. Tal oli natuke oma sääste, vanematel oli ka tühjalt seisev korralik korter ja me arvasime, et maksimaalselt kestab see 3 aastat (kuigi alguses rääkis ta küll elevusega, et saab juba varemgi minna erialase töö peale). Kuna kodulinnas oli hea töökoht, sõbrad ja me käime sugulastena väga tihedalt läbi ja oleme väga lähedased, siis muidugi oli natuke mure, aga kuna kõik tundus kenasti laabuvat, siis toetasime väga.

Kui lõpetamise aeg tuli, selgus, et ta polnud tegelikult tingimusi täitnud (k.a minged aineid vahele jätnud jne). Meil pole samad vanemad, tema vanemad jätkasid tema toetamist, nüüd tuli ju maksta ka õppemaksu nende semestrite eest, kus programm täidetud polnud, ja tööl ta ei käinud. Selleks sügiseks (s.o siis seitsmendaks õppeaastaks!) läks asi tegelikult juba väljakannatamatuks — ta ei käi tööl, praktiliselt nüüdseks elab asotsiaalset elu (kellegagi läbi ei käi, sööb nii palju kui ema käest saab). Ise on aga täiesti veendunud, et kõik on kõige paremas korras, mängib päevad läbi arvutimänge ja selgus, et võttis sügisel ka akadeemilise puhkuse, et veelgi pikendada oma olukorda. Tegime pereringis kriisikoosoleku ja pärast seda ema rääkis temaga, et see ei saa jätkuda igavesti. Tolle korteri kommunaalkulud on ju ka suured ning neid tasuvad ta vanemad oma maja kõrvalt — siis aitavad teised jälle neid. Lõpuks nii kaugele sai, et ta läks psühholoogi juurde, perearst kirjutas ka antidepressandid. Kuna tal on ülikoolis teha jäänud ainult üks aine, siis ema lootis, et saabki talvel ära lõpetada. Nüüdseks on aga selgunud, et tema plaan on suveni puhata ja siis sügisel vaadata, kuidas kooliga saab. Ema tal käib meie juures kurtmas, meil teistel lähedastel ka suur mure, aga mõistus on otsas, mida edasi teha. Psühholoogi juures käik ka ei tundnud lõpuks ikkagi kuidagi aitavat. Kohtusin temaga ise eile, minule jäi mulje, et ta ongi praeguse eluga ära harjunud, kus pole ühtegi kohustust, et sealt ongi raske välja rabeleda. Püüdsin selgitada, et tegelikult me kannatame ju kõik, aga tulutult. Arutasime ka seda, et kui seitse aastat pole õnnestunud lõpetada, kas poleks mõistlikum lihtsalt kool pooleli jätta ja kodulinna tagasi kolida, siis saaksid vanemad ka korteri maha müüa, aga see variant ka ei sobi. Minul on mõistus otsas.

Kas keegi on olnud sarnases olukorras? Oskaks mingit nõu anda? Eriala on ka selline, millega tegelemiseks oleks vaja ikkagi isiklikku kirge ning pole kindlasti selline ala, mis võimaldaks palju raha teenida ja suurt karjääri, pigem just tema ammune unistus. Kuidas saaks aidata?

Venelased olete või? Venelased tavaliselt topivad kogu suguvõsaga oma nina teiste asjadesse.

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kui lähedane ei lõpeta ülikooli

Lähedasteks ehk esimese astme sugulasteks on õed-vennad, lapsed-vanemad. Teise astme sugulased on vanavanemad, lapselapsed, tädid-onud.

Seaduse järgi küll, aga reaalelus oleneb sugulaste arvust ja suhetest. Kui lähisugulasi vähe, võivad (südame)lähedased olla teise või kolmanda astme sugulased.

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et seda “onupoja” värki ei peaks kommenteerijad väga torkima. On suur võimalus, et tegemist on tegelikult ikka vennaga või poolvennaga, lihtsalt teemaalgataja on püüdnud jälgi segada, arusaadavalt. Olge suuremeelsed ja vaadake sellest mööda, iga detaili ei pea inimesest välja pigistama ja kirjutaja anonüümsuspüüdlusi saboteerima.

Eeldades, et tegu on tõsilooga, on ikkagi olemas olukord kus kaks pensionäri panevad silmad kinni ja maksavad loodri eest, aga ise on nii armetus seisus, et teistel (olgu need teised õed-vennad või muul põhjusel vanematele lähedased inimesed) ei ole südant neid niimoodi elamas näha. Teate ju nt joodikmeeste pensiokatest emasid, kuidas nad võivad ära elada sisuliselt olematute summadega, kuid oma pojakese toetamist ei lõpeta enne kui eluküünal endal kustub. Ka seal on tihti sama probleem, et teised lapsed ei suuda vaadata, kui õudsas olukorras ema elab, aga toetada ka ei saa, sest kõik läheb joodiku kurku. Või siis toetavadki ja kõik lähebki joodiku kurku.

Rohkem paindlikkust ja suuremeelsust palun, kui te kommenteerite. Vahel võib mõne logiseva detaili ka meelega tähelepanuta jätta, kui on aru saada, et see võib tulla püüust varjata tegelikke, äratuntavaid fakte.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olge suuremeelsed ja vaadake sellest mööda, iga detaili ei pea inimesest välja pigistama ja kirjutaja anonüümsuspüüdlusi saboteerima.

Kedagi ei huvita teemaalgataja loo detailid ja pole mingit vahet, millise astme sugulasega on tegemist. Mõte on ju ikka sama: sa ei saa teise (keskealise) inimese eest elada ega tema elu muuta, kui ta ise seda muuta ei soovi.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Iseenesest ei ole see ülikooli lõpetamine nii elu ja surma küsimus, eriti kui selgub, et see polnudki niiii eluuunistus tüübil. Kui olnuks, oleks ammu lõpetatud. Tööl saab käia ka keskhariduse ja eelmise kogemuse baasil, isegi erialast tööd saab, kui oled sama ala üliõpilane, seega pole tegelikult mingit objektiivset põhjust, miks mees ei saaks tööle minna ja ise ennast elatada, lõpetab ta siis või mitte (tõenäosus järjest suureneb selle “mitte” poole). Et talle võimaldatakse muretu elu ja vegeteerimine ilma omapoolse panuseta, siis ei saa tast ei lõpetajat ega tööleminejat lõpuks, sest on nii mandunud. See on praegu isegi halvem kui pooleli ülikool. Ja minu meelest ei peeta ka tänapäeval mingeid edasijõudmatuid igavesi üliõpilasi koolis nagu pilpa peal, kui oled võlgu, siis lendad välja, väga kaua need tema variandid ka enam vastu ei löö.

+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 15 postitust - vahemik 91 kuni 105 (kokku 105 )


Esileht Pereelu ja suhted kui lähedane ei lõpeta ülikooli