Suguvõsa suurus ei mängi mingit rolli. Igaüks elagu oma elu. Mul on ainult paar tädipoega ja mul pole küll udust aimugi, kas nad elatavad end ise või teevad seda nende vanemad. Ma ei leia, et see kuidagi minu asi oleks.
Osad postitajad siin kiresid, et nemad ei saa kohe üldse aru, kuidas selline olukord võib tekkida ning ma siis seletasingi oma teooriat, KUIDAS see võimalik on. Kordan üle, et ma ei ole teemaalgataja, vaid suvaline kägu. Me ei tea, mis nende suguvõsas tegelikult toimub, kas tegu on onupoja, tädipoja, kasupoja või kellega iganes, see ei olegi oluline.
Lööge nüüd need summad kokku, mis sellele keskealisele lapsele on kulunud – elamiskulud, ülikooliga seotud kulud, tasulised moodulid, ka saamata jäänud üüritulu. Ma pakun, et absoluutne miinimum on seal 500 eurot kuus, pigem rohkem, seega aastas 6000 eurot, 7 aasta peale 42 000 eurot. Enamik pensioniealisi inimesi ei ole nii heal järjel, et saavad kinnisilmi 500 eurot kuus ära anda ja seda 7 aastat järjest. Paratamatult hakkab sellise vereimeja olemasolu nende enda elujärge ja säästmisvõimet mõjutama.
Kujutame nüüd ette, et sellel nn onu perel on hooldada vana talukoht, mis põlvkondade viisi suguvõsa valduses on olnud. Kõik on seal oma lapsepõlve veetnud, kohaga on emotsionaalne side. Kui seal midagi suurt ja kallist on vaja ära teha, katusevahetus, uus korsten, mida iganes, siis võibki juhtuda, et pereliikmed või lähisugulased panevad õla alla, eriti kui omanikel endal rahaga kitsas on. Nagu ma saan aru siis perekoolikas lööks käega – las laguneb! pole minu asi – aga paljud inimesed niimoodi ei mõtle, eriti meie vanem põlvkond. Jõuamegi jutuga tagasi sellesse punkti, kuidas laisa onupoja lapsepõlve pikendamine kaudsel moel ka teiste sugulaste elujärge hakkab mõjutama.