Teema: Kui laps 4 aastaselt lasteaeda panna, siis kas tal on raskem kohaneda, sest teised lapsed on …

Minu laps vahetas lasteaeda 4-aastaselt ja olgugi, et ta on mul väga aktiivne, väga seltsiv ja väga avatud poiss, oli esimene poolaasta ikka väga raske. Justnimelt sõprade leidmise koha pealt, kuna peamised grupid ja parimad sõbrad olid juba välja kujunenud ja tema oli siis alati sellien backup variant. Oi, kus mul endal süda tilkus verd, kui õhtuti lapsega lasteaiapäevast rääkisime ja ta ütles, et teda ei taheta eriti mängu võtta, sest kõigil juba on sõbrad olemas. Või kui ma lasteaiast päeval mööda jalutasin ja teda üksinda puu otsas turnimas nägin. Tavaliselt oli tema see, kelle järgi kõik joondusid, keda alati oma mängudesse püüti saada ja kellega kõik mängida tahtsid. See pani teda eelmise lasteaia sõpru taga igatsema, nendest rohkem rääkima. Eks tänu sellele oli tagasilööke ka, mil laps ei tahtnud lasteaeda minna (eelmises ei olnud seda muret kordagi, alati ootas lasteaiapäeva).
Ega mul eriti midagi teha ei olnudki, kui lapsele soovitusi anda. Lisaks panin ta koos kahe rühmakaaslasega väljaspool lasteaeda toimuvasse trenni, nii said poisid omavahel rohkem sõbraks ja hakkasid ka lasteaias rohkem seltsima.
See kõige raskem periood kestis kuni veebruarini vast. Peale seda käis mingi klikk 🙂 Nüüd räägib, kes kõik tema sõbrad on, kellega koos mida mängis jne. Täna näiteks ütles, et tegi kõigiga midagi, kellega ehhitas, kellega mängis politseid, kellega ladus klotse, kellega voolis jmt. Eks muidugi ole eelistused ka temal välja kujunenud, kellega rohkem seltsib- omasugused leiavad ikka omasuguse ja vaikselt ongi ta siis selliste aktiivsemate poiste gruppi sisse sulanud. Mul ainult hea meel 🙂 Mõni rühmakaaslane on meil ka kodus mängimas käinud, samuti on ta ise paaril külas käinud. Mul on vägaväga hea meel, et see raske periood läbi sai ja ma juba 2 kuud ei ole kuulnud hommikuti laused, et täna ei taheta lasteaeda minna 🙂

Aga see kõik oleneb ka lapsest, näiteks meil rühmas on poiss, kes tuli nüüd 4-aastaselt meie rühma ja tema ei ole siiamaani kohanenud. Kuna tal on väike beebi kodus, siis on tal enamus nädalast puhkepäevad. Eks see teeb ka teistega sõbrunemise keerulisemaks (samas minul on ka beebi kodus ja nädalas teen suuremale lapsele ühe puhkepäeva juurde. Kuid viimasel ajal ta enam ei taha seda, ütleb, et tahab lasteaeda mängima minna). Lisaks on see poiss hästi vaikne ja tagasihoidlik. Kui oleme koos sattunud hommikuti lapsi tooma, siis tema jääb alati nuttes aeda, kui ema ära läheb.
Oluline on last toetada ja ise positiivne olla, lasteaed on tore ja vahva koht 🙂 Kui sa ise oled lasteaia suhtes ja lapse hakkamasaamise kohalt ebakindel, siis kannad selle ka lapsele üle.
Ühesõnaga- edu 🙂

Panin lapse lasteaeda, kui ta oli 3a 8k ja ma ei ütleks, et ta teistest kuidagi maha oleks jäänud, kindlasti mitte. Kohaneb teiste lastega kiirelt. Mida hiljem sa lapse lasteaeda paned, seda parem ja neljasele meeldib juba väga teiste lastega koos olla ja lasteaias on neil väga huvitav.
Vot 2- aastane on liiga väike, et lasteaias käia, aga kahjuks pannakse lapsed nii varakult lasteaeda. Sa teed kõik õieti, teemaalgataja.

on küll vahet.
mina isiklikult läksin 4-aastaselt lasteaeda ja oli täpselt see keiss, et teised juba omavahel sõbrad, aga mina kui uus kohanesin ikka üpris raskelt. alles esimese aasta lõpuks (kevadeks) läks kergemaks.
oma lapsed panin kõik 2-3-aastaselt ja kohanemine on olnud suhteliselt valutu(m). < seda viimast oskab iseäranis hästi märgata ja kinnitab minu ema, kes elab meiega koos, tunneb mu lapsi hästi ja mäletab ka minu lasteaedaminekut.

Mul kaks suhteliselt seltsiva loomuga tütart. Kuna olin väiksemaga kodune, sai ka vanem pikemalt koju jääda. Lõpuks läksid lapsed lasteaeda ühel ajal, aga eri vanuserühmadesse. Vanem läks lasteaeda 4 a, noorem 2 a.

Lasteaiaga kohanes ja paremini hakkama sai algusest peale just vanem! Noorem on nüüdseks juba teist aastat lasteaias, aga ikka ei kohane, ikka on probleem sõprade leidmisega, ikka on hommikused nutmised jne.

Endal tunne selline, et vanem laps sai rahulikult kodus \”küpseda\” ja oma vaimu valmis seada, läks lasteaeda täie teadmisega, misasi see lasteaed on jne. Noorem oli veel liiga väike ja lasteaia jaoks ebaküps, tema oleks tahtnud veel turvaliselt emme kaisus kodus kasvada vähemalt 3 a saamiseni. Kahetsen, et ei olnud ka nooremaga kodus, vaid toppisin ta lasteaeda liiga vara. Enamik psühholooge väidab üksmeelselt, et laps saab kollektiiviküpseks siiski ca 3. eluaasta paiku.

Aga jah, lõpuks sõltub palju siiski lapse enda iseloomust, rühmast, õpetaja oskusest lapsi koostööle suunata ja rühmas head sisekliimat hoida.

Meil just selline kogemus seljataga. Lapsed koos käinud alates 2,5 aastaselt.
Ei ole mingit probleemi. Alguses loomulikult harjub, samas harjusid ka väga paljud vanad olijad, sügisel nutuga. Meie lapsel polnud nuttugi, lihtsalt tasakesti tutvus ja nüüd on nagu kodus.

Minu soovitus oleks laps siiski 3aastaselt lasteaeda panna. Mul läksid ka kaks last ühel ajal lasteaeda. Üks läks 3aastaste rühma, teine 4-5aastaste rühma. Loomulikult alguses kohanes vanem laps kiiremini. Kordagi ei nutnud, kui ma ta üksi jätsin. Mul polnudki aega temaga koos olla lasteaias, sest samal ajal harjutasin nooremat last. Noorem loomulikult nuttis alguses. Aga kui mõlemad olid harjunud lasteaiaga, hakkasid haigused pihta ja rohkem olid lapsed ikkagi kodus. Ühelgi üritusel me ei käinud, sest lapsed sattusid just siis haiged olema.
Ometigi kujunes nii välja, et nooremal on tekkinud omad sõbrannakesed. Juba kutsutakse sünnipäevale. Vanem poiss läks aga rühma, kus teised olid juba aasta koos olnud. Siiani ta kurdab, et teda ei võeta mängu. Ei ole välja kujunenud ühtegi sõpra. Algul ka ei tahtnud enam lasteaeda minna. Nüüd jälle käib rõõmsalt.