Teised temaealised külalapsed on suuremate õdede-vendadega üksi kodus isegi vahel,käivad ise poes ja ei ole absoluutselt ema igatsust,muidugi on nende laste elukeskkond teine(loe pigem kehvapoolne ja tähelepanuta laste suhtes).
Kas hoitud lapsest siis tõsimeeli kasvab memmekas,olen alati juhindunud sellest,et tähelepanu,hoolitsuse ja turvatunde pakkumine alates sünnist viib sihile.
Lasteaeda minnes kardab ta oma jutu järgi lapsi,õpetajaid,et emme ei tule enam kunagi järgi ja lõppu lisab et ta armastab mind nii väga ja tahab teha kõike koos minuga.
Tõsi on see,et me olemegi väga kokku kasvanud ja kellegi hoida on ta harva olnud,vanavanematega muidugi lepib,kuid neil on aega väga vähe.
Raamatus “Lihtne lastekasvatus” on seletatud kuidagi nii, et laps on nö. pärislaps kuskil 10- aastaseni ja sel ajal on kokkukasvanud olek vanematega täiesti loomulik. Edasi hakkab juba teismeiga, mil loodus soosib aeglast eemaldumist vanematest. Nii et ühelt poolt tohutu kiindumus vanemasse on alla 10a lapsel loomulik – aga teisalt, kaasaja ühiskonna jaoks ka ebamugav. Autorid väidavad, et lääneriikides lausa napib aega lapsepõlve korraliku läbimise jaoks. Kiire elutempoga täiskasvanud tahaks seda tüütut etappi meeleldi kuidagi kuidagi lühendada, kiirkorras läbi kapata. Nii et ühelt poolt, kui alla 10-a laps on vanemasse väga kiindunud, on see loomulik, ega tähenda, et “kui ta preagu on selline, siis jääbki eluaeg selliseks” (ei jää, teismeiga tuleb natuke varem või natuke hiljem peale). Aga teisalt, praktilise elukorralduse mõttes on sellised väikelapsed, hmm… ebamugavad.
Juba alla 10a ise ringi kooserdavad lapsed on jällegi mugavad. Kuigi, tuleviku mõttes ei tasu see (et nad on lõpetanud, tihtipeale olude sunnitud lõpetama asjaolude survel – puudulik hoolitus- oma väikelapse-eluetapi justkui kiiruga ja varem) neile eeliseid andagi. Näiteks minu lapsepõlves oli ka üks laps, kes juba lasteaia lõpus ja esimeses klassis käis ringi põhiliselt üksi. Kui vaja riideid osta, siis ema andis vaid taskuraha ja ütles, et osta ise midagi (ja läks ja ostis ka). Samal ajal kui teised, muidugi, viidi käekõrval poodi ja osteti riided selga. Pikas perspektiivis see varajane iseseisvus nagu midagi head ei andnudki: vara tekkis ka kampadesse kuulumine, pahedega kokkupuutumine, koolis mitte käimine (sest ise, oma peaga, oli ikkagi raske aru saada, milleks seda kooli üldse vaja on) jne. “Memmekatel”, kes iseseisvusid nö. selle lapsega võrreldes tigutempos, läks pikas prespektiivis paremini.
Eelnev oli kirjutatud selgitamaks, et võidujooksul “kelle väikelaps laseb kiiremini emmest lahti” pole tegelikult pikas perspektiivis mingit mõtet. Ei tasu põdeda, et kasvabki üles mingiks memmekaks jne. Muidugi on see elukorralduse mõttes tüütu (täiskasvanu seisukohalt), aga kui lapsele meeldib teha asju koos emmega, siis väikelapseeas ei peagi meeleheitlikult selle vastu võitlema ning võib talle ilma igasuguse põdemiseta seda võimaldada. Kui on võimalik teha kodus tööd – väga hea!
Mis puutub aga lapse jutu esimesse poolese, et ta KARDAB teisi lapsi – sellega tuleks küll tegeleda. Jah, õige on mõelda tuleviku peale – kooliminek võib kujuneda problemaatiliseks teiste laste kartmise tõttu. Ilmselt on vaja lastepsühholoogi, kellega hakata pundart harutama, MIKS üldse on tekkinud teiste laste ees hirm ja kuidas sellest hirmust jagu saada ning milline oleks saa parim viis last teistega harjutada (äkki alguses tõesti mõni huviring, mitte kohe lasteaed?). Ise ei oska kahjuks head lastepsühholoogi/terapeuti soovitada – aga võibolla keegi teine oskab.
Rõhutaks veel kord, et kaks asja tuleb lüüa lahku – probleem ei ole mitte niivõrd kiindumus ja tahtmine asju koos emmega teha. Probleem, millega peab tegelema, on just hirm teiste laste ees. Praegu on laps 4, 7a peab ta peab minema kooli – nii et hea oleks, kui nende vahepealsete aastate jooksul saaks sellest teiste laste kartmisest pisitasa lahti.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.09 20:27; 09.09 13:53;