Esileht Väikelaps Kui laps ei harjugi kunagi lasteaiaga?

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Kui laps ei harjugi kunagi lasteaiaga?

Postitas:
Kägu

Alustasime eemise aasta novembris,kui laps oli 3.8 aastane.
Saime asja nii kaugele,et ta käis no nii 3 päeva nädalas poolikuid päevi,ikka nutu ja stressi saatel-vahel harva ka tõesti rõõmsalt.Tänase lasteaia aasta alguses oleme käinud taas 3 päeva,kuid miskit paremuse poole ei lähe. Hetkel on laps üle 4 aasta vana.
Lasteaed on iseenesest tore,maalasteaed,rühmas 3-5aastased.Tal on ka oma sugulane rühmas kellega koduses keskkonnas terve suve koos veetsid ja mängisid-juba sünnist saati on nad lähedased.
Lasteaias on aga see lugu,et see sugulane mängib pigem teistega ja minu lapsest välja ei tee eriti,kuigi koduses keskkonnas on suured sõbrad.
Kas sellest võib olla tulenev lapse hirm ja stress lasteaias käimise ees?
Lisaks on õpetajad väga toredad ja üks neist isegi peretuttav.Kui ma end tema asemele asetan,oleksin ma ka kurb,kui mu ainus sõber hoopis teistega mängib ja mind ei kaasa.
Samas on ta mul väga tagasihoidlik laps,kes naljalt teiste võõrastega ei suhtle ja ei tahagi mängida,pelgab suurt lärmi.Tuttavate laste seltskonnas ja kodus on aga trall ja tants ja hoopis teine laps.Magama teda sinna harjutada on ka üpris keeruline.
Õnneks on mul võimalus teha tööd kodus ning see ongi mind tänaseni päästnud,teisiti ei kujuta ettegi mis edasi saaks.
Mure on tõesti mis tema sotsiaalsusest edasi saab,kui lasteais on pikemat aega tõrked.Mis saab veel kooli mineku ajal?Kool on kohati veel karmim koht sellise argliku lapse jaoks?
Kui ma temalt küsin,mida ta kardab siis vastused on alati erinevad.
Lasteaias ei soovi ta milleski väga kaasa teha,jätab endast mulje nagu ei oska.Ei söö üle paari ampsu ja räägib vähe või üldse mitte võõraste inimestega.
Kodus on ta väga arenenud,joonistab ja armastab tantsida-laulda,ajab asjalikku juttu ja huvitub maailma asjadest.
Teised temaealised külalapsed on suuremate õdede-vendadega üksi kodus isegi vahel,käivad ise poes ja ei ole absoluutselt ema igatsust,muidugi on nende laste elukeskkond teine(loe pigem kehvapoolne ja tähelepanuta laste suhtes).
Kas hoitud lapsest siis tõsimeeli kasvab memmekas,olen alati juhindunud sellest,et tähelepanu,hoolitsuse ja turvatunde pakkumine alates sünnist viib sihile.
Lasteaeda minnes kardab ta oma jutu järgi lapsi,õpetajaid,et emme ei tule enam kunagi järgi ja lõppu lisab et ta armastab mind nii väga ja tahab teha kõike koos minuga.
Tõsi on see,et me olemegi väga kokku kasvanud ja kellegi hoida on ta harva olnud,vanavanematega muidugi lepib,kuid neil on aega väga vähe.
Kas ja kuhu pöörduda,et mingit edasiliikumist saavutada või talle lihtsalt ei sobigi antud keskkond?

Mures ema

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei sobi jah. Kardab lapsi ja õpetajaid. Õpi kuulama ja usaldama oma last.

Please wait...
Postitas:
Kägu

“Diagnoos”: tundliku ema tundlik laps 🙂 Täiesti normaalne nähtus. Küll jõudumööda harjub, ole rõõmus ja toeks ja lihtsalt – ära muretse. Päriselt.

Lisan:
… ja anna talle toimetulekuks tööriistad (läbimängu, raamatutega), näiteks
– mida teha, kui on liiga lärmakas?
– kuidas liituda mänguga? (ja et on okei mängida vahel ühe, vahel teisega, vahel kuuega korraga… ja muidugi ka üksi…)
– kuidas paluda abi? (ja et see on okei, kõik vajavad vahel abi)
jne.
Kokkuleppel õpetajaga võib midagi toredat kaasa võtta (kui see pole talle liigne tähelepanu) – nii turvatundeks kui jutualustuseks.

Idealistina arvan, et õpetaja saab väga palju ära teha, et igal lapsel oleks rühmas hea. Kui oskab ja tahab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No mina jätsin lapse üldse koju. Nüüd on ta 5-aastane ja hakkab käima kaks korda nädalas huviringis. See on lühem kui lasteaed, aga saab tasapisi endaealistega harjutada. Järgmisel aastal panen ka eelkooli.

Sa vist elad kuskil maal? Kui on võimalik veel aastaks koju jätta, siis miks mitte. Soovitan uurida huviringide kohta. Mõnikord on huviring lasteaia juures, sinna saab kokkuleppel viia ka neid lapsi, kes ise selles lasteaias ei käi. Maksad huviringi tasu ja viid lapse selleks ajaks sinna kohale. Kui liigute ka mõne linna vahet, siis seal on kindlasti mingisuguseid huviringi võimalusi. Kui mitte sel aastal, siis 5-aastastele on juba üsna suur valik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võimalus on muidugi,aga ma ise tunnen kuidas ma vajan tungivalt lapsevaba aega kasvõi mõnel päeval nädalas ja nii on ka kergem tööd teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üks põhjus, miks ta harjuda ei pruugi võibki olla see, et viid teda liiga harva. Ta ei saa kuidagi lasteaiarütmi sisse harjuda, kui nii vähe käib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nõustun viimase kommenteerijaga. Võib olla, et tegelt peaksid teda just sinna terveks päevaks viima. Esiteks kui ta teab ise, et on seal ainult mõned tunnid ja ema tuleb kohe järele, siis võibolla ta isegi ei ürita sisse sulanduda, sest ta ju “kohe pääseb”. Teiseks kui ta on niigi tagasihoidlik, siis kuidas tal peaks tekkima klapp nii lühikese ajaga teiste lastega, kes elavad omas rütmis oma sõpradega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu noorem laps ei harjunudki. Hoidsime sõna otseses mõttes rühmas kohta kinni ja lõpuks võtsin nimekirjast ära. Temale ei sobinud/ei sobi siiani lärm. Kuigi koduses õhtkoknnas võib ta ise päris lärmakas olla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teised temaealised külalapsed on suuremate õdede-vendadega üksi kodus isegi vahel,käivad ise poes ja ei ole absoluutselt ema igatsust,muidugi on nende laste elukeskkond teine(loe pigem kehvapoolne ja tähelepanuta laste suhtes).
Kas hoitud lapsest siis tõsimeeli kasvab memmekas,olen alati juhindunud sellest,et tähelepanu,hoolitsuse ja turvatunde pakkumine alates sünnist viib sihile.
Lasteaeda minnes kardab ta oma jutu järgi lapsi,õpetajaid,et emme ei tule enam kunagi järgi ja lõppu lisab et ta armastab mind nii väga ja tahab teha kõike koos minuga.
Tõsi on see,et me olemegi väga kokku kasvanud ja kellegi hoida on ta harva olnud,vanavanematega muidugi lepib,kuid neil on aega väga vähe.

Raamatus “Lihtne lastekasvatus” on seletatud kuidagi nii, et laps on nö. pärislaps kuskil 10- aastaseni ja sel ajal on kokkukasvanud olek vanematega täiesti loomulik. Edasi hakkab juba teismeiga, mil loodus soosib aeglast eemaldumist vanematest. Nii et ühelt poolt tohutu kiindumus vanemasse on alla 10a lapsel loomulik – aga teisalt, kaasaja ühiskonna jaoks ka ebamugav. Autorid väidavad, et lääneriikides lausa napib aega lapsepõlve korraliku läbimise jaoks. Kiire elutempoga täiskasvanud tahaks seda tüütut etappi meeleldi kuidagi kuidagi lühendada, kiirkorras läbi kapata. Nii et ühelt poolt, kui alla 10-a laps on vanemasse väga kiindunud, on see loomulik, ega tähenda, et “kui ta preagu on selline, siis jääbki eluaeg selliseks” (ei jää, teismeiga tuleb natuke varem või natuke hiljem peale). Aga teisalt, praktilise elukorralduse mõttes on sellised väikelapsed, hmm… ebamugavad.

Juba alla 10a ise ringi kooserdavad lapsed on jällegi mugavad. Kuigi, tuleviku mõttes ei tasu see (et nad on lõpetanud, tihtipeale olude sunnitud lõpetama asjaolude survel – puudulik hoolitus- oma väikelapse-eluetapi justkui kiiruga ja varem) neile eeliseid andagi. Näiteks minu lapsepõlves oli ka üks laps, kes juba lasteaia lõpus ja esimeses klassis käis ringi põhiliselt üksi. Kui vaja riideid osta, siis ema andis vaid taskuraha ja ütles, et osta ise midagi (ja läks ja ostis ka). Samal ajal kui teised, muidugi, viidi käekõrval poodi ja osteti riided selga. Pikas perspektiivis see varajane iseseisvus nagu midagi head ei andnudki: vara tekkis ka kampadesse kuulumine, pahedega kokkupuutumine, koolis mitte käimine (sest ise, oma peaga, oli ikkagi raske aru saada, milleks seda kooli üldse vaja on) jne. “Memmekatel”, kes iseseisvusid nö. selle lapsega võrreldes tigutempos, läks pikas prespektiivis paremini.

Eelnev oli kirjutatud selgitamaks, et võidujooksul “kelle väikelaps laseb kiiremini emmest lahti” pole tegelikult pikas perspektiivis mingit mõtet. Ei tasu põdeda, et kasvabki üles mingiks memmekaks jne. Muidugi on see elukorralduse mõttes tüütu (täiskasvanu seisukohalt), aga kui lapsele meeldib teha asju koos emmega, siis väikelapseeas ei peagi meeleheitlikult selle vastu võitlema ning võib talle ilma igasuguse põdemiseta seda võimaldada. Kui on võimalik teha kodus tööd – väga hea!

Mis puutub aga lapse jutu esimesse poolese, et ta KARDAB teisi lapsi – sellega tuleks küll tegeleda. Jah, õige on mõelda tuleviku peale – kooliminek võib kujuneda problemaatiliseks teiste laste kartmise tõttu. Ilmselt on vaja lastepsühholoogi, kellega hakata pundart harutama, MIKS üldse on tekkinud teiste laste ees hirm ja kuidas sellest hirmust jagu saada ning milline oleks saa parim viis last teistega harjutada (äkki alguses tõesti mõni huviring, mitte kohe lasteaed?). Ise ei oska kahjuks head lastepsühholoogi/terapeuti soovitada – aga võibolla keegi teine oskab.

Rõhutaks veel kord, et kaks asja tuleb lüüa lahku – probleem ei ole mitte niivõrd kiindumus ja tahtmine asju koos emmega teha. Probleem, millega peab tegelema, on just hirm teiste laste ees. Praegu on laps 4, 7a peab ta peab minema kooli – nii et hea oleks, kui nende vahepealsete aastate jooksul saaks sellest teiste laste kartmisest pisitasa lahti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sugulase laps ei saa küll sinna midagi teha, et teemaalgataja laps paremini harjuks. Sugulase laps on ka siiski kõigest laps, kel on lasteaias omad sõbrad ja lasteaiarutiin, teemaalgataja lapsega on harjunud kodustes oludes mängima. Talle ei saaks panna seda ülesannet, et harjutada teist last lasteaia-kaaslasstega. Ma ei usu, et lapse lasteaiastress on tingitud sellest, et sugulane, kes muidu temaga mängib, lasteaias seda ei tee, see oleks liiga üheülbaline selgitus ja veeretaks nagu vastutuse teise lapse kaela. See on ju jabur.

Ma mõtleks tõsiselt eespool välja toodud asjaolu peale, et kui laps käib nii vähe lasteaias ja poolikud päevad, siis ta tõesti ei saagi samal määral sulanduda kui teised lapsed. Ei jõuagi sõbrad tekkida. Kui ta oleks täispäeva, nt 3 päeval nädalas, siis ehk leiab rühmas mõne sõbra. Tihtipeale hakkavad vaiksemad lapsed omavahel klappima, ehk on rühmas veel keegi, kes eelistab sellist väiksemas grupis mängimist.

Tasub rääkida ka õpetajatega uuesti, et kui laps on lasteaias, et siis nt mingis rühmategevuses panna ta väikse rühmaga koos mängima ja tegutsema.

Meil on vanem laps selline, kes suuremas seltskonnas hoiab tagaplaanile, ise teiste laste juurde ei lähe, pigem vaatleb. Aga teisel lasteaia-aastal leidis rühmas paar kindlat sõpra, kelle pärast tahtis lasteaias käia, et nendega kokku saada ja mängida. Lasteaias hakkas käima poolikud päevad 3,5-aastaselt ja täispäevad 4,5-aastaselt. Tagantjärele näen, et see poolikute päevadega käimine võib-olla oligi takistuseks. Koolis praegu on samamoodi, pigem vaatab, mis teised teevad, aga samas on leidnud ka paar head sõpra. Nii et see vaiksem olek ja aeglasem kohanemine ei pea alati kiusamist ja midagi hullu tähendama.

Noorem laps hakkas lasteaias käima 2 a 11 kuu vanuselt, harjutamine võttis 2 kuud, sest lihtsalt röökis alguses, ei söönud-joonud. Aga siis käis see plõks ära ja kisa tegi ainult moe pärast, kui ära läksin (alguses muidugi olin ainult paari tunni kaupa jätnud, nii et lõunauneks sai lõpuks 2 kuu pärast alles jätta). Siis mul kodus töötamise võimalust enam ei olnud, nagu vanema lapsega, nii et polnud midagi teha. Tuli see hüsteeria ja nutt ja maas püherdamine ära kannatada, jube oli, aga laps harjus. Ja varsti läks juba rõõmsalt lasteaeda, tekkisid sõbrad, kadus see hüsteerika ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps tunnetab sinu muretsemisest, et lasteaed ikka ei ole täiesti OK koht, kus end lõdvaks saab lasta.
Ja kes ei eelistaks koos emmega kodus hängida, selle asemel et õpetaja tähelepanu pärast karjas võistelda (milles ta nagunii tagasihoidliku loomuga hea pole, ta ise tunnetab seda).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Milleks need matemaatikaülesanded?! Võib ju lihtsalt öelda, et laps oli kolm aastat ja üheksa kuud (3 a 9 k) vana. Ilmselt pole paljudele võõras ka vaid kuude nimetamine – 45 kuud. Kuigi nii suure lapse puhul räägiksin küll ligi neljaaastasest ja jätaksin kuud loetlemata.
Lapse vanus kümnendmurdusesse arvutada on täiesti jabur, kui tegu pole just 1,5aastasega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin n.ö. kodune laps ning harjusin kooli väga raskelt, ei taha meenutadagi kooli algust. Mitte et oleks kiusamist olnud, aga kogu see lärm, kella peale minek-tulek oli raske. Lisaks oli klassi palju neid, kes ühe lasteaias käisid. Kahetsen, et mind kasvõi aastaks lasteaeda ei pandud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See lärm väsitabki kohutavalt alguses, kolmeaastast ja harjumata koolilast ka (ise ka ausalt öeldes oleks lasteaiarühmas lastekisa sees istudes õhtuks peast hull ja hall- ja mul ON kodus kolm last, niiet ma tean üht-teist laste kisast 🙂 ). Juba lihtsalt sellepärast võiks laps käia vähemalt eelkoolis ja/või lasteaia viimases klassis, et ära harjuda inimhulgaga ja lärmiga ja kuidas selles ellu jääda. Maakohas lisaks lähevad lasteaia rühmakaaslased juba ka kooli esimesse klassi, niiet on tuttavad juba olemas.
Järjekindlust soovin teemaalgatajale, mis vaja, see vaja, toetada last keerulise harjumisega ja sisseelamisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin n.ö. kodune laps ning harjusin kooli väga raskelt, ei taha meenutadagi kooli algust. Mitte et oleks kiusamist olnud, aga kogu see lärm, kella peale minek-tulek oli raske. Lisaks oli klassi palju neid, kes ühe lasteaias käisid. Kahetsen, et mind kasvõi aastaks lasteaeda ei pandud.

Juba lihtsalt sellepärast võiks laps käia vähemalt eelkoolis ja/või lasteaia viimases klassis, et ära harjuda inimhulgaga ja lärmiga ja kuidas selles ellu jääda.

Nojaa, aga antud juhul on tegu teisi lapsi keskmisest rohkem kartva lapsega. Kardab niipalju, et kodus jutukas, joonistav, laulev ja tantsiv laps lausa “kivistub” – konutab, ei räägi, ei tee midagi kaasa (jätab mulje, nagu ei oskas). Ja mitte esimesed päevad/nädalad, vaid terve eelmise õppeaasta ning selles sügisel pole ikka muutust näha. Seega, ma arvan, et antud juhul ainult plärtsti! vetteviskamise (uju või upu!) peale lootma ei tasu jääda. Laps oma kapslist välja tulla ei julge, teistel lastel omakorda on raske omaks võtta imelikult käituvat rühmakaaslast, kes ei tee kaasa tegevusi ning kellega ei saa kontakti – suletud ring.

Tõhusam oleks vast nii, et kõigepealt proovida mingi teraapia/väga ettevaatliku harjutamise abil (täpset meetodit, kuidas liikuda, oskab soovitada spetsialist – kindlasti pole teemaalgataja esimene inimene maailmas, kelle lapsel on selline probleem) saada väiksemaks ülisuur hirm võõraste laste ees.

Ja siis kõige krooniks võibolla saavutada see üks või rohkem aastat lasteaias käimist enne kooli – mis oleks siis tõesti lasteaias käimine sellisel moel, et ta suudab ühistegevusi kaasa teha ja leida lasteaias käimises midagigi toredat, mitte kivistunult rühmas konutamine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Väikelaps Kui laps ei harjugi kunagi lasteaiaga?