RE: Kui laps ei suhtle teiste lastega
Mul on tütar, kes on nüüdseks juba 9 aastane. See tema vähene suhtlemine on mulle tegelikult peavalu valmistanud ma arvan et umbes tema 4-ndast eluaastast. Siis mul hakkas nagu rohkem silma torkama ja muret tekitama. Ma ütleks, et esimesed 3 aastat oli ta üsna tavaline laps, aga põrgulikult jonnakas, jäik, järelandmatu.
Ta suhtleb küll siis kui ta seda soovib ja kui see on vajalik, aga sellist mõnusat vestlust (ja nö small talki-i) temaga nagu ei arene. Kui temaga lihtsalt vestelda, siis enamusele vastab \”ei tea\”, \”ei mäleta\”, isegi kui see puudutab teemat, mida ta päris kindlasti ja 100% teab. Praeguseks olen aru saanud, et küsimustega teda pole üldse mõtet tüüdata, kui siis vaid teemadel, mille kohta sa juba vastuseid tead.. :D. Teiste lastega suhtleb ikka, isegi paremini kui täiskasvanutega, aga see pole tavaliselt tema initsiatiivil. Suurema pundiga mängudes lööb kaasa, aga väga tihti irdub sealt peagi ja ikka nosserdab omaette.
Ta käib tavalises koolis, on normaalselt arenenud igati, arukas, iseseisev, saab koolis väga hästi hakkama. Tal on ka nö oma sõbrad, aga sellist sooja sõbrustamist ma tegelikult eriti ei näe. Ta käib külas, kutsub ka ise sõpru küll, aga ta on ikka ülimalt kinnine. Tema empaatiavõime on oluliselt väiksem (või siis väga peidus), kui teistel lastel. Kurbust või nuttu esineb tal pigem siis, kui ta haiget saab või enda suhtes ülekohut tunneb. Aga näiteks kurva filmi peale tal kunagi pisar silma ei tule.
Tal on (eriti varasemalt) olnud ka palju nö kiiksusid – vähene külmatundlikkus (no lihtsalt temal pole kunagi külm), suur valu talumine (tal võib veri tilkuda, aga ta ei kurtma ei tule), kohutav toiduvalimine (väga kindel ja ühekülgne nimekiri sobilikest toitudest. Õnneks see nüüd eelpuberteediga kasvavas näljas annab järgi vaikselt), ülim riiete valimine just tundlikkuse aspektist (pigistab, kõdistab, paha jne. ka see kiiks on tänaseks õnneks enamvähem ületatud), pesemise vastalisus (peapesu ja küüntelõikus oli aastaid mulle suurim väljakutse nädalas. ka see õnneks on nüüd juba normaliseerunud). Lisaks on ta selline trotslik ja vastaline oma loomult nińg kõiges negatiivsusele kalduv. Tal oli ka kuni koolini öine enurees ja senimaani tekivad tikid väga kergelt (tulevad periooditi kas pearaputused, köhatused, häälega hingamine vms. Õnneks need on olnud üsna kergel kujul ja ikka aja möödudes ära kadunud). Kui ta oli 5-ne, siis hakkasin ääriveeri asja uurima ja käisime ka lastepsühholoogil ning hiljem ka lastepsühhiaatril teste tegemas. Lastepsühhiaater ütles, et on üsna palju jooni, mis nagu viitavad pervasiivsele arenguhäirele, aga päris aspergeri diagnoosi ta ei pannud. Ütles, et maailmas ongi erinevaid inimesi ja teda tuleb võtta sellisena nagu ta on. Ja nii me ka teeme. Eks kurb ikka on, et temaga sellist mõnusat jutustamist ja lähedust pole, aga tundub, et ta sellest ise õnnetu ei ole. Meil on peres veel 2 last ja enamasti ongi nii, et teised on koguaeg meiega (isa-emaga) allkorrusel elutoas toiemtamas, kaisus, süles jne, aga tema on enamasti oma toas üksi nohistamas. Kui teistega punti tuleb, siis sellist kaissu pugemist temal ka pole. Füüsilist lähedust vajab vähe.
Aga põhiline on, et ta saab ilusti hakkama, on oma asjades iseseisev ja koolis kenasti sujub. Käib trennis, laulukooris, kunstiringis. Ma loodan, et teda ootab ilus tulevik.