Ma tahaks kuidagi oma last toetada, aga mõtted on otsas. Igal hommikul läheb kooli väga väga kurvalt ja nutuselt. Ainus asi, kui küsida, et milles asi, vastab, et koolis on nii igav. Ta ei suuda istuda seal ja neid igavaid asju teha. Keskendumisega muidu probleeme ei ole, tundi ei sega. Aga tundub, et tema jaoks on see suur pingutus.
9 aastane, 3. klass. Hinded kõik A’d. Võtab vastutuse, õpib ise, sundima eriti ei pea, kohusetunne on paigas, pakib asjad, teeb suuremad projekti varakult ära. Aga seal pole ka materjali enamaks, et suunaks olümpiaadidele vms. Ise keeldub ka tegemast kõike, mis pole kohustuslik. Kui jutuke peab olema 5 lauset, siis on see täpselt 5 lauset.
Sõbrad on olemas, suhtleb nendega ka väljaspool kooli. Käib trennis, 2 korda nädalas, aga mingeid suuri hobisid ei ole.
Nutiaega on 1 h päevas ja saab seda juurde 1h kui loeb raamatut 20 lk. Nädalavahetusel nutiseadmed ei ole lubatud. Telekast multikaid natuke ikka vaatame.
Kellel suuremad lapsed, kas on sarnast kogemust. Ma nüüd 3 aastat kuulan seda, kuidas talle koolis ei meeldi. Ja mida aeg edasi, seda intensiivsemaks see läheb. On ühe korra ka jätnud hommikul kooli minemata. Autoga viisin ja jalutas 3 km üksi koju tagasi, sest ta „ei suutnud ja ei tahtnud minna”. Mis siit edasi tuleb?
Oleme rääkinud ja istunud pikalt ja arutanud, et milles asi. Me ei ole riielnud, ei ole öelnud, et peab käima ja mind ei huvita, mida sa tunned. Tahan aru saada. Vahepeal on tunne nagu depressioon oleks, et midagi ei paku huvi ega tekita rõõmu. Samas räägib mulle avatult oma mõtetest, kes tüdrukutest meeldis vms teemasid. Et ma ei tunne ka seda, et ta minu eest varjaks midagi. Aga peale ära kuulamise ei oska ma midagi teha.
Õpetaja on väga toetav ja tore, oleme rääkinud.