Kas kellelgi on häid soovitusi või nippe, kuidas võõrutada laps selliste sõnade ja väljendite kasutamisest, mis teile ei meeldi?
Meie 4-aastane on kusagilt korjanud endale külge kombe öelda emale ja isale “Come on!” Kodus me ise seda ei kasuta, ei tea, lasteaiast, telekast, kuskilt on selle meelde jätnud. Nüüd on nii, et kui on vaja kedagi midagi tegema meelitada, käib üks kaaamooonitamine. Nt mul söömine pooleli, tema seisab laua äärde nagu ampse loeks ja ütleb iga 5 sekundi tagant “kamoon”! See peab siis tähendama, et tulgu ma juba temaga mängima. Või hakkavad issiga õue minema, laps saab enne riidesse ja peab ootama, iga natukese aja tagant huikab, kamooon, issi! Mänguväljakul kisab teistele lastele ka kamoon, kui neid endaga mängima kutsub.
See, et ta oodata ei kannata ja seljas elab oma soovidega, on eraldi probleem, millega juba tegeleme. Ta teab, et peab ootama ja keegi ei hüppa tema soovide pärast söögilaua tagant püsti ega hakka kiiremini sööma. Ta ootab ka, aga veedab selle ooteaja kamoonitades. Mind ajab see, päris ausalt, jumala närvi. Kuulen, kuidas mees ka juba kipub häält tõstma esimeste kamoonide peale, mis on tema puhul ennekuulmatu, sest ta on vana rahu ise ja ei ärritu pea kunagi lapse peale.
Olen seletanud, et ära korruta seda kamooni, ütle nt tule mängima vms. Ei midagi, 10 sek pärast tuleb uus kamoon. Kohutav tüütus, ma kannata seda väljendit. Minu peale ei kamoonitata. Nüüd oleme siin päevad otsa üksteise seltskonnas ja juba pärastlõunal on selline tunne, et kui veel ühte kamooni kuulen, mul pea plahvatab. Jube, mu oma laps ongi just sellise tüütu käitumisega, mida ma laste juures kunagi sallinud pole.
Kas on mingi metoodika, kuidas see loll harjumus välja juurida?
