Teema: Kui laps läheb 1.klassi, siis kuidas kõike korraldada?!

ma ei mõtle siin üldse materiaalseid võimalusi(seoses selle stardiga elus) – ise oleme täiesti tavaline keskmise sissetulekuga pere. aga oma lapsele oleme pühendunud, täpselt nagu meie vanemad kunagi meile mehega keskmisest rohkem tähelepanu pöörasid. ei pea see lapsuke ise kasvama nagu umbrohi. meie oma küll mitte 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ütleks et vaesed lapsed, kelle emad neid 7-aastaselt veel titeks peavad ja nende igat sammu kontrollida tahavad.
Ainult endal teete sellega elu raskemaks.
Paljudel siin endal mingit kogemust ei ole, endal sisemine ärevus lapse kooli mineku puhul sees ning nimetavad teisi hooletuteks lapsevanemateks!
Ma võin omadest kogemustest kinnitada, et täpselt samamoodi pabistasin ja mõtlesin igasugu variante välja kui laps kooli läks. Õnneks jätkus mul mõistust mitte töölt ära tulla, abilisi palgata vaid lihtsalt treenisin oma lapse nii iseseisvaks, usaldasin teda ning ta sai absoluutselt kõigega hakkama. Suuuuur enamus minu tutvusringkonnast on teinud samamoodi ja kõigil lastel on läinud hästi, kõik on hakkama saanud, kes lähemalt, kes kaugemalt koolist tulemisega, kes pikemalt, kes veidi lühemalt kodus olemisega. Koolilapsed ei vaja üldjuhul ema kodus, neile just meeldibki et saavad iseseisvalt toimetada, sest nagunii on muul ajal nende elu suhteliselt kontrollitud.
Aga on ka tutvusringkonnas erijuhtumeid keda on poputatud ja koolist koju tassitud ning need lapsed on siiski teistsugused, väljaspool kodu ei oska nad nii hästi endaga hakkama saada, kui vanemate kontrolli alt pääsevad, siis karjuvad, kisavad, raiskavad raha jne. Ehk siis käituvad nagu vabadusse lastud vasikad või vastupidi on väga arglikud.
Soovitan uskuda nende vanemate juttu kes ütlevad, et lapsed saavad üldjoontes hakkama kui neil lastakse hakkama saama. Loomulikult tuleb väiksemaid viperusi ette, aga last tulebki õpetada nendega toime tulema. Vigadest õpitakse.
Ja ei nõuagi keegi 7-aastaselt täielikku iseseisvumist, mõelge kui palju asju jääb, milles te siiski tema ellu peate sekkuma, teda abistama, telefoni teel olete ju tema jaoks alati olemas ja toeks.
Ma mäletan seda aega kuidas ma pabistasin ja kartsin, aga tagantjärgi polnud selleks absoluutselt põhjust – laps oleks hakkama saanud ka oluliselt kaugemal koolis käimisega ja trennidesse minekutega ja oluliselt rohkemate asjadega. [/tsitaat]
meie klassis on nii, et üks väga iseseisvaks treenitud laps on igapäev kellegil külas. ema loal muidugi. ema on tööl. nii ma siin toon teda enda poole. ta oleks meil õhtuni välja. ma siis viin ta koju tagasi ka. sest meie poolt oleks mõeldamatu minu jaoks teda seiklema lasta. eks need iseseisvad lapsed ka suuresti teiste emade, koduste emade, kasvatada ole ka. ma käsin siis lastel õppida. annan süüa. sõidutan koju ka õhtuks.
vanem laps on mul samuti niimoodi äranunnutatud.
viiendas klassis pole enam mingit vahet lastel, keda on viidud toodu, või kes on iseseisvalt käinud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]nomaeitea. abivõrgustik selleks, et laps esimesse klassi saaks minna. vabandust, ma ei taha kedagi solvata, aga olen kolm last esimesse klassi saatnud ja kujuta ette, et selleks abivõrgustiku looks või teisele tööle end sättima hakkaks.

tänapäeval on ühistransport korralik, telefonid on igaühel, kodus ajaveetmise võimalused maksimumini viidud, sõbrad on olemas, vanemad igal juhul kättesaadavad.

hoidja 7 aastasele? ja mure, et 7 a. laps ei saa ise söödud?

ärge arvake, et ma olen rongaema. pigem kanaema. aga lapsed on alati tahtnud ise koju-kooli liikuda, ma ei kujuta ette, et teeks neile eskorti. tegelikult lapsed naudivad seda, et nad saavad ise asjatada. selleks peab neid innustama. mitte lapshoidja palkama.

[/tsitaat]

aga see ongi ju sinu arusaamine asjadest, mul ja ka nii mõnelgi teisel on hoopis muu arusaam. ja me räägime siin 7-aastastest! \”kodus ajaveetmise võimalused maksimumini viidud\” – no just sedagi tahan vältida. laps tuleb koolist, sööb mingit jama, vajub arvuti ette – lahe elu tõesti. või tuleb esimese klassi laps koolist, ema (või vanaema või hoidja) on kodus, soe toit ootamas, natuke mängimist/puhkamist ja siis õppimine. õhtul trenn/sõpradega õues/ema-isaga millegi koostegemine. ise valiks viimase variandi.
ja laps saab piisavalt ka ise asjatada. ei trambi tal sugugi iga hetk keegi järgi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsimus väga iseseisvate ja õhtuni üksi olevate laste emadele – kas teie lapsed teevad päeval ära ka koolist antud kodutöö või hakkate nendega koos õppima, siis kui ise töölt tulete?
Lugesin vastuseid, et lapsed tulevad koolist, söövad, mängivad, käivad õues ja sõprade juures ja siis ongi õhtu käes. Aga millal nad õpivad? [/tsitaat]

Laps tuleb koolist ja esimese asjana õpib ära. See on nii esimesest päevast olnud. Mina lapsevanema tema asju üle ei kontrolli ega õppimise kohta õhtuti üle ei pea küsima. Laps on ise kohusetundlik, talle meeldib koduseid ülesandeid lahendada. Liigne ninnu-nännutamine, koos õppimine, igaõhtune meeldetuletamine, pidev kontroll ei lasegi lapsel enda asjade eest ise vastutada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ja kui lugeda nt kellegi meenutusi lapsepõlvest, siis ausalt, ma pole kordagi lugenud sellist juttu, et \”vou, lahe, ema-isa olid kogu aeg tööl, ma muudkui olin omaette titest saadik\”. ikka meenutatakse pigem seda kui mõnus see vanemate hoolitsus ikka on – me kõik saame ISE toimetada terve oma täiskasvanuelu. las see lapsepõlv siis olla selline vähe teistmoodi aeg.[/tsitaat]

hoidja palkamine ja kooli-koju saatmine ei ole ainus hoolimise näitaja. minu meelest. ma lihtsalt arvan, et seda loomulikku asja (kooli minekut siis) ei tasu nii traagiliselt võtta. ja lapsed on tublid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

hoidja palkamine ja kooli-koju saatmine ei ole ainus hoolimise näitaja. minu meelest. ma lihtsalt arvan, et seda loomulikku asja (kooli minekut siis) ei tasu nii traagiliselt võtta. ja lapsed on tublid. [/tsitaat]

kooliminek ei olegi mingi traagika – hoopis põnev sündmus on. aga ma ei leia, et laps, kes veel kevadel oli lasteaias kasvatajate tähelepanu ja hoole all, on 3 kuud hiljem naksti valmis pikad päevad üksi veetma. vaielda sel teemal on täpselt sama mõttetu nagu 1,3 aastase sõimelapse ema veenmine, et nii väike laps ei vaja \”sotsialiseerumist\” – ausalt, mulle eriti võõrad lapsed korda ei lähegi, mulle piisab sellest, et minu lapsel ei ole vaja olnud aastaselt sotsialiseeruda ja 7-selt iseseisvuda.

ja mis puutub üldse siia kooli viimine-toomine-vastutulemine? mina ei ole seda maininud, sest meie kool asub pmt kodu kõrval. läheb-tuleb ise. aga jah, trenni ta küll esimesel aastal üksi ei lähe. mis mulle ei meeldiks oma lapse puhul, on see üksi kodus olemine, 5 päeva nädalas ja ikka pikalt.ja miks peakski kui võimalus on teha teisiti, lapse jaoks paremini?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma kordan – ma TAHAN oma lapsega koos olla. see ei ole mingi hull ohverdus mulle, et plaanin töökoormust vähendada – ajan oma firma asju ja siiski ise valin, kas ja millal töötan. ja see ei ole ainult minu, \”ülemuretseva\” ema arvamus, et esimesel kooliaastal vajab laps täiskavanu tuge. seda kirjutavad-räägivad ka lastepsühholoogid, õpetajad.
aga eks laste start elus ongi erinev. kes ukerdab üksi ja iseseisvub kaugelt enne õiget aega, kellel käivad asjad teistmoodi. vastavalt siis vanemate valikule ja võimalustele. ja
neid teistmoodi vanemaid ei ole mõtet halvustada, nad teevad niikuinii nii nagu ise oma lastele paremaks peavad. [/tsitaat]

masendav jutt. ainult mina tean ja otsustan mis mu lapsele parim on, mina ees ja taga. Vaene laps kes peab kõik nii tegema nagu vanemad talle välja mõelnud on. Aga lapse enda arvamus ja tahtmised? selliste vanemate lapsed ei julgegi midagi ilmselt arvata.
7- aastase iseseisvumine on normaalne, mitte ajast ees. 10- aastase iseseisvumine on alaareng.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

masendav jutt. ainult mina tean ja otsustan mis mu lapsele parim on, mina ees ja taga. Vaene laps kes peab kõik nii tegema nagu vanemad talle välja mõelnud on. Aga lapse enda arvamus ja tahtmised? selliste vanemate lapsed ei julgegi midagi ilmselt arvata.
7- aastase iseseisvumine on normaalne, mitte ajast ees. 10- aastase iseseisvumine on alaareng. [/tsitaat]

aga kes siis minu eest otsustama peaks, mis mu lapsele parim? Perekoolist keegi võõras äkki või? minu lapsele on parim, et keegi on tema esimesel kooliaastal kodune – ja nii ongi. meie pere arvates. sellist asja ei saa 7-aastane oma vanemate eest otsustada. otsustab vastavalt oma vanusele – mis värvi pluus selga, keda sünnipäevale kutsuda, kas õhtuks teeme juustusaiu või kaneelipirukaid. vot selliseid asju otsustab.
masendav elu? no tule küsi mu lapse käest – elu nagu hernes pigem!
ja iseseisvub laps näiteks laagris, oma trennikaaslastega. iseseisvub koolis ise hakkama saades, nii suhete kui õppimise koha pealt. iseseisvub sõbra juures maal olles, täiskasvanute lähedalolekul aga ilma ema-isata. minu jaoks on selline iseseisvumine 7-aastase jaokks mõistlik.

[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui laps on koolipäeviti 5 tundi üksinda, ei tähenda see kuidagi, et ta oleks jäetud piisava tähelepanuta või temast keegi ei hooli. [/tsitaat]
Ei tähenda jah. Tähendab ainult seda, et laps on jäetud järelevalveta.

Võib ju tõesti öelda et umbrohi ei hävine.
Aga teine kõnekäänd on ka: \”Mis ei tapa, teeb tugevaks\”. Äkki kehtib hoopis see nende varakult iseseisvuvate laste kohta?

siin Lastekaitseliidu töötaja arvamus:

Malle Hallimäe Lastekaitseliidust , et Eesti seadustes ei ole täpselt kirja pandud, kui vana lapse tohib lapsevanem terveks pikaks päevaks üksinda koju jätta. Kirjas on vaid see, et lapsevanem vastutab oma järglase turvalisuse ja heaolu eest.

“Lapsevanem peab ise olukorda hindama ja oma last tundma. Kui laps on tubli ja vanem on kindel, et ta saab hakkama, siis võib-olla tohiks laps natuke aega üksi kodus olla,” ütles Hallimäe.

Algkoolilastele soovitas Hallimäe püüda suveks ikkagi täiskasvanud hoidja leida, et vältida võimalike õnnetuste ohtu. Ta lisas, et 7-8 aastane on veel liiga väike selleks, et terve tööpäeva üksi kodus kenasti hakkama saaks. Abiks oleks ka see, kui mõni täiskasvanu saaks last päeva jooksul mitu korda vaatamas käia.

Kui vanemal siiski midagi muud üle ei jää ning laps peab omapead hakkama saama, tuleks tingimata lapsega eelnevalt kõnelda võimalikest ohtudest, rääkida liiklusest tänaval, panna paika reeglid, millisel territooriumil tohib laps liigelda ja millisel alal õues mängida.

Kindlasti peavad lapsel olema vanemate kontaktid, et saaks vajaduse korral ühendust võtta.

Ta tuletab lapsevanematele meelde, et võrreldes teiste Euroopa riikidega juhtub Eestis lastega tunduvalt rohkem õnnetusi, mistõttu peaks algkooliaste üksi koju jäämine tulla kõne alla vaid siis, kui tõesti muid variante ei ole.

Hallimäe märkis ka, et näiteks USAs ja Suurbritannias on seadustes kirjas, et vanemad ei tohi järelvalveta jätta lapsi, kes on nooremad kui 14 aastat!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]koolipäeviti 5 tundi, 5 koolipäeva – 25 tundi. lisa siia juurde veel koolivaheajad. pisut nagu palju minu arust 7-aastasele.
PS kas teie 6-sed ikka lasteaias käivad? või on see ebavajalik luksus sellele, kes 3 kuud peale lasteaia lõppu ise hakkama peab saama?[/tsitaat]

Mis mõttes 3 kuud pärast lasteaeda iseseisvalt hakkama. Ma ei tea, mida teie need 7 aastat oma lastega teete, ilmselt suurt mitte midagi, aga meie pere on tegelenud pidevalt laste õpetamise, harimise, kasvatamisega – iseseisvumine on selle kõige tulem ja se tuleb tunduvalt varem kui 3 kuud pärast lasteaia lõppemist.

Mul on raske mõista vanemaid, kes koolilastele päevas grammigi privaatsust ei taga. See on muuseas üks oluline kriteerium terve närvisüsteemi arenguks. Lapsed väsivad ka 5-tunnisest koolipäevast ja koolikärast, pidevast suhtlusest ja ajude pingutamisest – nad vajavad pärast kooli vaikust ja rahu, mille tagab ainult üksiolek. Ja seda paraku iga päev.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]siin Lastekaitseliidu töötaja arvamus:

Malle Hallimäe Lastekaitseliidust , et Eesti seadustes ei ole täpselt kirja pandud, kui vana lapse tohib lapsevanem terveks pikaks päevaks üksinda koju jätta. Kirjas on vaid see, et lapsevanem vastutab oma järglase turvalisuse ja heaolu eest.

“Lapsevanem peab ise olukorda hindama ja oma last tundma. Kui laps on tubli ja vanem on kindel, et ta saab hakkama, siis võib-olla tohiks laps natuke aega üksi kodus olla,” ütles Hallimäe.

Algkoolilastele soovitas Hallimäe püüda suveks ikkagi täiskasvanud hoidja leida, et vältida võimalike õnnetuste ohtu. Ta lisas, et 7-8 aastane on veel liiga väike selleks, et terve tööpäeva üksi kodus kenasti hakkama saaks. Abiks oleks ka see, kui mõni täiskasvanu saaks last päeva jooksul mitu korda vaatamas käia.

Kui vanemal siiski midagi muud üle ei jää ning laps peab omapead hakkama saama, tuleks tingimata lapsega eelnevalt kõnelda võimalikest ohtudest, rääkida liiklusest tänaval, panna paika reeglid, millisel territooriumil tohib laps liigelda ja millisel alal õues mängida.

Kindlasti peavad lapsel olema vanemate kontaktid, et saaks vajaduse korral ühendust võtta.

Ta tuletab lapsevanematele meelde, et võrreldes teiste Euroopa riikidega juhtub Eestis lastega tunduvalt rohkem õnnetusi, mistõttu peaks algkooliaste üksi koju jäämine tulla kõne alla vaid siis, kui tõesti muid variante ei ole.

Hallimäe märkis ka, et näiteks USAs ja Suurbritannias on seadustes kirjas, et vanemad ei tohi järelvalveta jätta lapsi, kes on nooremad kui 14 aastat!

[/tsitaat]

Kui see lastekaitseliidu töötaja end aeg-ajalt hariks, siis ta saaks teada, et enamik õnnetusi lastega juhtub lapsevanemate juuresolekul ehk siin ei ole tegemist üksi jäetud lastega. Kui ta end veel rohkem süvitsi hariks, siis ta teaks ka seda, et üksi olevatel lastel, aga ka täiskasvanutel toimib ohutunnetus palju tõhusamalt, kui kellegi teise pilgu all olles. Inimene tajub üksi olles ohte teravamalt ja kuna tal pole kellegi teise abile loota, suudab ohu korral ta kordi adekvaatsemalt käituda ehk töötab inimese enese aju ja ellumjäämisinstinkt.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui see lastekaitseliidu töötaja end aeg-ajalt hariks, siis ta saaks teada, et enamik õnnetusi lastega juhtub lapsevanemate juuresolekul ehk siin ei ole tegemist üksi jäetud lastega. Kui ta end veel rohkem süvitsi hariks, siis ta teaks ka seda, et üksi olevatel lastel, aga ka täiskasvanutel toimib ohutunnetus palju tõhusamalt, kui kellegi teise pilgu all olles. Inimene tajub üksi olles ohte teravamalt ja kuna tal pole kellegi teise abile loota, suudab ohu korral ta kordi adekvaatsemalt käituda ehk töötab inimese enese aju ja ellumjäämisinstinkt.[/tsitaat]

ma arvan, et see lastekaitsetöötaja tegelikult teab, millest räägib. sina püüad vaid oma seisukohta kaitsta, temal on kogemused.

kodus juhtuvad õnnetused (täiskasvanu juuresolekul) kõige tihemini kuni 4-aastaste lastega. peale seda saavad määravaks juba mujal tekkinud traumad. ka üksi kodus olles juhtuvad õnentused.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ma arvan, et see lastekaitsetöötaja tegelikult teab, millest räägib. sina püüad vaid oma seisukohta kaitsta, temal on kogemused.

kodus juhtuvad õnnetused (täiskasvanu juuresolekul) kõige tihemini kuni 4-aastaste lastega. peale seda saavad määravaks juba mujal tekkinud traumad. ka üksi kodus olles juhtuvad õnentused. [/tsitaat]

Ma olen enam kui kindel, et see lastekaitse töötaja kordab lihtsalt juttu, mida ta kusagilt Ameerika ajakirjast lugenud on, oma pead mõtlemiseks kasutamata.

Et miks siis kuni 4nda eluaastani? Seitsmestel passib lapsevanem tihedamini juures või? Kus see loogika on?

no aga su enda loogika – kas oskad märgata erinevust 4 aastase ja 7 aastase vahel?
või kui paljusid 5-aastaseid sa tead, kes emaga kodused. aga 3-seid? vähem , aga siiski on, eks. eks sealt ka see õnnetuste aru vahe. no ja siis veel see, et
4-aastane pidi üldse olema üks eriti traumarohke vanus – jõudu, oskusi juba on, mõistust aga veel mitte.