Suur pea on enamikul lastest, niiet see pole mingi näitaja.
Siiski. Mina olen mõnda last vaadates küll mõelnud, et küll on inetu laps. Juhtub harva. Nii ilusad vanemad ja nii kole laps. Ega ma paduvõõraste lapsi ka ei vahi, see käib ikka tuttavate laste kohta, kelle puhul ma tean, et lapsel pole mingit geeniviga või haigust, mis seda põhjustaks. Muidugi, jah, seda, et mõni laps ongi inetu, tunnistada pole kombeks ega ühiskondlikult aktsepteeritav 🙂 ja ma võtan need laksud ja miinused siin PKs ka rahuga vastu. Julgen seda tõesti näha ja tunnistada.
Ütlema seda, et oi sul laps on inetu, ei hakka. Aga kiitma, et küll on ikka nunnukas või kaunitar või missugune kaunis poisslaps, ka ei hakka. Lõpuks ma juba tean, et mõni eriti ilus laps (nagu meie vanem tütar) kasvab täiesti keskpärase välimusega täiskasvanuks. Oih, nii vist ka ei tohiks oma lapse kohta öelda, et keskpärase välimusega. Mis teha, selline on tõde.
Ma pole küll näinud, et mõni inetu laps kasvaks iluetaloniks, aga enamus neist kasvabki ju täiesti tavaliseks, keskmiseks. Lõppude lõpuks on reaalelus lisaks puhtale ilule suur roll ka sarmikusel. Me kõik teame inimesi, kes objektiivselt võttes pole ilusad, aga silm särab ja sarmi õhkub. Näitlejate seas on neid näiteks palju, eriti teatrinäitlejate seas. Muidu elus ka.
Mis vastu ütleks? Miks ma tingimata peaksin midagi vastu ütlema, kui keegi ütleb, et mu lapsel on see või teine asi inetu. Oleneb ütlejast. Enamiku puhul libiseksin teemast mööda, mõne detaili puhul ütleksin, et kasvab välja ja eriti õelate juhmakate ütlejate puhul küsiksin, et mis see sinu ettepanek on, mis me siis selle inetu lapsega teeme, lööme maha või?
Lõpuks on ilu vähemalt osaliselt vaataja silmades. Aga mitte täiesti 🙂