Ma edastaks kolmeosalise mina-teate. Näiteks: Sa ütled minu lapse kohta väga halvasti. Sinu käitumine teeb mulle väga haiget ja ka lapsel on seda halb kuulda. Palun ära tema välimuse kohta rohkem sõna võta. Aitäh.
Mina nii ei teeks, kui laps on kõrval. Sa kordad, sisendad ja võimendad neid sõnu, mida võõras halvasti ütles. Juhuks kui laps aru ei saanud, sa kordad ikka üle mitu korda, et teine ütles ta välimuse kohta halvasti. Ära tee seda.
Kui sa esmalt lapse huvidest lähtudes sooviksid reageerida, siis tark ema hakkaks näiteks naerma ja vastaks: “Jah, tõesti, suur pea on meie perekonnas õnneks tõesti olemas 🙂 Suured silmad, suur pea, ilus nina, keskmine kaunis kasv – see on tõesti meil looduse kingitus 🙂 ” Mõtleb siis sõbranna, mida mõtleb sinust, aga vähemalt ei tao sa seda naela lapse pähe enam sügavamale, seda korrates (oi sulle tehti haiget, oi kui haiget sule tehti, oi ta ütles, et sa oled kole, oi, sa olevat kole! vaesekene! )
Ja pärast veel mainiks lapsele, et näe, tore, et tädi Maie märkas, kui täiskasvanumaks sa oled kasvanud, et sul on kena pea ja mõnus kasv”.
17-aastasega nii ei saa ilmselt, aga 11-14-aastasega küll. Rääkimata nooremast.
See, kui halvasti öeldut üle korrata lapsele, ei ole tark. Miks peaks üks ema seda tahtma teha.