<p style=”text-align: left;”>Poeg sai eile 18. Täna ütles, et “kui olen 25 ja sulle küll tulen” … Meel läks kohutavalt kurvaks, pole üldse selle peale mõelnud, et, tõesti, ta ei jää ju alatiseks minu juurde (oleme alati kahekesi elanud). Nüüd pisarad jooksevad paljast mõttes sellele, et ta ühel päeval välja kolib … Kuidas teie olete hakkama saanud oma lapsest n.ö lahti laskmisega?</p>
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )
Teema: Kui laps saab täiskasvanuks
11.10.2020 16:39
To report this post you need to login first.
11.10.2020 17:15
Lapsest lahti laskmine on suur töö ja selleks võib minna aastaid. Hea märk on see, et sa seda juba täna endale teadvustad, et see ees seisab, see teeb sulle asja kergemaks. See käibki niiviisi väikeste sammude kaupa. Vahepeal juba tunned, et kõik on rahunenud ja siis tuleb jälle mingi valus hetk, millest tundub, et üle ei saa. Lahti aitab lasta mõnedest kindlatest põhimõtetest lähtumine: ma ütlen endale, et ma sean oma lapse õnnelikkuse ja iseseisvuse esimesele kohale ega jää ennast haletsema. Väga hea on, kui sa leiad endale mingi uue huviala või hobi või tegevuse, mis sind norutama ei lase jääda. Teine mõte, mis sind võiks julgustada on see, et kui oled lahtilaskmises edukas, siis tulevikus olete mõlemad pojaga suures plaanis õnnelikumad selle üle ja teie suhe jääb heaks ja tugevaks.
To report this post you need to login first.
11.10.2020 17:33
See on ka muutus inimese elus. Kokkuvõttes on see positiivne muutus. Kuigi vajab lihtsalt natuke kohanemist ja mõtlemist. Sest iga vanema soov ja unistus on ju, et tema laps/lapsed saaksid tulevikus ise hakkama, see ongi point. Oluline on luua ja hoida suhet, mis poleks klammerduv ega pealiskaudne. Ja kui lapsed saavad hakkama iseseisvusega ja on sinu jaoks ka eemal olemas, siis see ongi ju vanemate eesmärk. Ja see on peamine.
Muidugi see tühjusetunne on esialgu tugev, aga see on siiski lootusrikas, mitte masendusse viiv. See on normaalne, mõelge niimoodi. Natuke tasuks seejuures meenutada enda kodust lahkumist ja oma vanemaid ja enda tundeid.
To report this post you need to login first.
11.10.2020 17:39
No mis sa vesistad – oled ju last hästi kasvatanud, kui ta praegu ikka mõtleb, et tuleb sulle küllagi. 😉
To report this post you need to login first.
11.10.2020 17:41
Kordades hullem on see, kui ta sul koju elama ja vegeteerima jääb. Kodust lahkuv täisealine laps on edukaks kasvatatud laps. Mulle meeldib väga üksi elada ja toimetada ning kõik kolm last olen rõõmuga ellu saatnud.
To report this post you need to login first.
11.10.2020 18:43
Minul läks laps kodust 16 aastaselt, teise linna gümnaasiumi. Üllatavalt kergelt talusin, koju jäi veel väiksem laps. Nüüd elabki Tallinnas, õpib ülikoolis, paar korda kuus käib kodus. Väga asjalik ja sihikindel noor on, ei pea tema pärast muretsema.
To report this post you need to login first.
11.10.2020 19:00
Esimese lapse välja kolimist ei pannud ma tähelegi. See läks kuidagi sujuvalt. Ja kuna kolis poisi juurde, kes elas meie lähedal, siis saime siiski päris tihedalt suheldud ja üksteist näha.
Kui pere teine laps välja kolis, siis oli millegipärast raske masendus. Esimene aasta olin kui leinas. Väga halb tunne oli millegipärast. Ehkki, ta ju ka ei kolinud teise maailma otsa. Põhjus vist selles, et kodu jäi järsku nii vaikseks.
Kardan momenti, kui pere pesamunad välja lendavad. Siis ma olen vist ahastusest segane.
Oleme harjunud, et kodus on koguaeg üks melu ja sagimine. Ja kui see kõik järsku lõppeb, on kindlasti täiesti tühi tunne. Ei, ei oota seda aega!
To report this post you need to login first.
11.10.2020 19:36
Pole tundunud mingit leina ega kaugeltki mitte ka rõõmu. Meil on kasvanud palju lapsi. Nendest suur osa läks Tartusse Ülikooli – see, et tuleb saada kõrgharidus, oli küll meil peres selline eeldus. Või täpsemalt, kutse- või kõrgharidus lisaks keskharidusele. Seega nad olid gümnaasiumi lõpuga läinud – 4 last 3 aastaga. Siis kaks tükiki läksid välismaale õppima ja viimane laps õppis kutsehariduskeskuses ja elas kodus. Kuna aga 10 liikmelise pere asemel oli meid äkki nelja-viie aastaga leibkonnas 3 (enne oli meil ka üks vanainimene, kes kahjuks suri), siis oli üsna selge, et me kolime. Polnud mingit vajadust kolmekesi ja peagi kahekesi enam 3 vannitoa ja 4 tualeti järgi. Ega 9 toaga maja järgi. Seda pidada oleks olnud lollus. Seega polnud ka mingit “meie pesa on liiga vaikne” tunnet, sest uues majas polnud lapsi kunagi olnudki.
To report this post you need to login first.
11.10.2020 20:27
Mul on ka poeg ja kahekesi elame. Mina küll ootan aega, mil ta juba suur on ja oma elu peale läheb.
To report this post you need to login first.
11.10.2020 21:28
Just täna kogesin ja lasin lahti. Saatsin noorema kaitseväkke. Korraks oli klomp kurgus küll ja pisar silmas, aga vaid korraks. Ilusat elu talle peale kaitseväge ????
To report this post you need to login first.
11.10.2020 22:10
<p style=”text-align: left;”>Poeg sai eile 18. Täna ütles, et “kui olen 25 ja sulle küll tulen” … Meel läks kohutavalt kurvaks, pole üldse selle peale mõelnud, et, tõesti, ta ei jää ju alatiseks minu juurde (oleme alati kahekesi elanud). Nüüd pisarad jooksevad paljast mõttes sellele, et ta ühel päeval välja kolib … Kuidas teie olete hakkama saanud oma lapsest n.ö lahti laskmisega?</p>
Misaasja?
To report this post you need to login first.
12.10.2020 10:13
Minu vanim laps alustas sellest sügisest õpinguid välismaal. Lisaks õpingutele leidis endale ka kiiresti töö ja saab ise hästi hakkama. Mul on suur rõõm oma tublist ja iseseisvast lapsest. Helistame-kirjutame nädalas korra ikka. Ausalt öeldes mul ei ole tunnet, et ta on ära või kaugel või, et ma peaksin tast kuidagi lahti laskma. Ta on mul südames ja sealt ei lase ma teda kuhugi.
To report this post you need to login first.
12.10.2020 10:34
<p style=”text-align: left;”>Poeg sai eile 18. Täna ütles, et “kui olen 25 ja sulle küll tulen” … Meel läks kohutavalt kurvaks, pole üldse selle peale mõelnud, et, tõesti, ta ei jää ju alatiseks minu juurde (oleme alati kahekesi elanud). Nüüd pisarad jooksevad paljast mõttes sellele, et ta ühel päeval välja kolib … Kuidas teie olete hakkama saanud oma lapsest n.ö lahti laskmisega?</p>
Armas, et teil pojaga nii lähedased suhted on. Usun, et poeg ei kao su elust kuhugile, aja jooksul lihtsalt suhted muutuvad. Ühel päeval tuleb ta sulle külla oma tütarlapsega, siis toob hoida lapsi ja vanaduspõlves on sulle toeks.
Minu jaoks oli tütre kodust lahkumine väga valulik, ertit tema viimane gümnaasiumiaasta- iga päev kui teda kooli saatsin olid simad märjad. Nüüdseks olen harjunud, kuigi ta ei ela Eestis. Käime üksteisel külas, koos reisimas ja suhtleme msngeris, tütrest on saanud sõbranna.
To report this post you need to login first.
12.10.2020 13:04
Mina olen 40+, aga siiani hästi mäletan, kuidas ma lõpetasin gümnaasiumi, sain ülikooli sisse ja siis sügisel kolisin teise linna ühikasse elama. Ühikatuba oli amortiseerunud ja eelmise elaniku poolt jäetud segadust täis, aga see ei tumestanud meie entusiasmi, hakkasime kohe toakaaslasega sättima ja plaane tegema. Samuti mäletan, kuidas ma sain esimese töökoha hakkasin oma esimeselt töökohalt ise raha teenima. Kolisin ühikast oma esimesse üürikasse. Kõik need sammud pakkusid mulle palju rõõmu.
Ja nüüd mõtlen, et kui mina ise olen isesisvumisest nii palju rõõmu tundnud – kuidas saaks mina sedasama rõõmu oma lastele keelata? Ehk siis mina püüan vaadata rohkem kõrvalt neid asju.
Ma olen enne pereelu alustamist jupp aega täiesti üksi (ilma igasuguse pere ja partnerita) ka elanud. Seega on kogemus olemas, et ka täiesti üksi (rääkimata sellest, et mehega kahekesi) saab elada ja tegemist leiab küllaga.
To report this post you need to login first.
13.10.2020 21:23
Kurb on ka sellepärast, et saad aru, et aeg läheb nii jube kiiresti ja sa ei saa mitte kunagi enam tagasi seda aega kui laps oli väike ja sai koos igasuguseid toredaid asju tehtud.
Siiski on hea meel kui laps ikkagi läheb ja saab elus hakkama.
To report this post you need to login first.
13.10.2020 23:00
mu ema lasi mul 17-aastaselt välja kolida ja ütles, et lapsed on elus külalised. nüüd olen üle 30 ja oleme parimad sõbrad.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.10 23:00; 14.10 23:56;
To report this post you need to login first.
14.10.2020 19:11
Pole tundunud mingit leina ega kaugeltki mitte ka rõõmu. Meil on kasvanud palju lapsi. Nendest suur osa läks Tartusse Ülikooli – see, et tuleb saada kõrgharidus, oli küll meil peres selline eeldus. Või täpsemalt, kutse- või kõrgharidus lisaks keskharidusele. Seega nad olid gümnaasiumi lõpuga läinud – 4 last 3 aastaga. Siis kaks tükiki läksid välismaale õppima ja viimane laps õppis kutsehariduskeskuses ja elas kodus. Kuna aga 10 liikmelise pere asemel oli meid äkki nelja-viie aastaga leibkonnas 3 (enne oli meil ka üks vanainimene, kes kahjuks suri), siis oli üsna selge, et me kolime. Polnud mingit vajadust kolmekesi ja peagi kahekesi enam 3 vannitoa ja 4 tualeti järgi. Ega 9 toaga maja järgi. Seda pidada oleks olnud lollus. Seega polnud ka mingit “meie pesa on liiga vaikne” tunnet, sest uues majas polnud lapsi kunagi olnudki.
Minu arvates see on väga lahe, kui lapse või laste välja kolides on võimalus sedasama ka endal teha – kolida uude koju, visata palju vanu asju minema, teha remonti, sättida ja vaimustuda.
Mul üks laps kolis pärast Kaitseväge välja, teine on veel kodus.
Oli küll imelik, kui ta ära läks, aga ma ju tean, kuidas talle endale see meeldib! Ma ise läksin 18-aastasena ka kodust Tallinnasse, ülikooli ja jubedasse ühikasse – aga see kõik pidi nii olema.
To report this post you need to login first.
14.10.2020 23:56
Mis te nüüd heidite, et mu ema avaldas arvamust, et lapsed on elus külalised. See ei tähenda, et ta mind poleks läbi aastate kogu aeg emotsionaalselt ja vahel ka rahaliselt toetanud. Asja mõte on selles, et tuleb arvestada ja leppida sellega, et su laps ei ole osa sinu isikust. Ta elab oma elu ja kinni hoida oleks vale mõlemale poolele.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 13.10 23:00; 14.10 23:56;
To report this post you need to login first.
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
