Vannun ju isegi vahel,
Sa mainid seda nagu tavalist asja.
Ei see ei ole tavaline, et sa vannud isegi vahel.
Mina olen 50 eluaastale lähenev naine, mitme lapse ema, ja ma ei ole iialgi oma kõnepruugis vandesõnu kasutanud. Ma mõtlen selliseid, mida saaks võrrelda sõnaga, mida Su laps kasutas.
Maksimaalne, mida ma ütlen, kui on vaja kiruda, on “kurivaim” ja “kurja küll” ja midagi sarnast. Isegi lihtlabas sõna “kurat” ei suuda ma öelda. Olen proovinud, aga ise punastan selle peale ja tunnen ennast lausa ebamugavalt.
Loomulikult ma tean igasuguseid sõnu, aga mu keel lihtsalt ei paindu neid välja ütlema. Miks ma peaks nii labane olema? Või bravuurikas? Või mida see peaks mulle andma? Või vestluspartnerile minu kohta ütlema?
Seega mõtle hästi järele, miks Su laps arvab, et selliseid sõnu oma kõnepruugis kasutada on normaalne.
Lapsed omandavad sõnu loomulikult igalt poolt. Täiesti võimalik, et Sina pole talle neid sõnu otseselt õpetanud ega ise kunagi täpselt seda sõna kasutanud. Aga Sa oled jätnud oma lapsele mulje, et vägisõnade ja roppuste kasutamine kõnepruugis on midagi, mida tema kõige lähedasem inimene ise ka mõnikord teeb.
Teatud sõnade teadmine ja nende mõistmine ei ole sugugi selle eelduseks, et need automaatselt kohe ka oma sõnavarasse võetakse.
See on enam-vähem samast ooperist, et kõik ju teavad, mida teevad narkootikumid ja sigaretid. Aga mingil põhjusel kõik inimesed (ütleksin lausa et enamus inimesi) otsustavad neid mitte kasutada.
Valikute küsimus. Väärtushinnangute küsimus. Elustiili küsimus. Analüüsivõime küsimus.
Ja need kõik saavad alguse eeskujust ja kasvatusest. Ja jõuamegi Sinu kui lapsevanema juurde.
P.S. teine küsimus on muidugi see, et miks ja millal jõudis meie keel ja kultuur sinna, et teatud kehaosade nimetamisest sai midagi roppu? Miks näiteks inimese suguelundisse saatmine on ropp? Aga näiteks kui saata inimest .. noh näiteks kõrva või silma või ninna, ei ole ropp? Kõik on ju tegelikult anatoomilises mõttes inimese kehaosad oma funktsioonidega. Pealegi, tatine nina või vaigune kõrv tunduvad hoopis ebameeldivama kohana, kuhu pugeda, kui seda on kellegi intiimne kehaosa, millesse teatud viisil sisenemine on enamasti siiski meeldiv tegevus, eksole.