Esileht Koolilaps Kui laps saadab putsi

Näitan 16 postitust - vahemik 31 kuni 46 (kokku 46 )

Teema: Kui laps saadab putsi

Postitas:
Kägu

Minu lapsepõlvekodus ei ropendatud. Ema oli kohe väga järsk ja kuri sel teemal, isegi leebemate vandesõnade peale. Nii et ehkki ma teadsin küll roppe sõnu, siis ei oleks ma iialgi julgenud kodus ropendada.

Minu täiskasvanuelus on samamoodi. Ma ei ropenda kunagi ja ma ei salli, kui teised ropendavad. Minu lapsed ei ole mitte kunagi vist isegi “kurat” öelnud. Mu endaga aga juhtus hiljuti inetu lugu. Sõitsin autoga linnaliikluses. Teismeline poeg istus kõrval. Järsku tegi keegi autoga ees väga vale liigutuse. Nii, et ma sain napilt pidama. Muidu oleks talle tagant sisse sõitnud. Ja ilma, et ma oleksin jõudnud midagi mõelda karjatasin kriitilisel momendil: t…a! Ma ei tea, kust see tuli, aga ma nii hirmsasti ehmatasin. Kõigepealt selle ohtliku manöövri pärast ja siis iseenda ropenduse peale. Mul oli nii häbi, et oleksin tahtnud läbi autoistme vajuda. Laps vaatas mind väga imestunud pilgul. Ja ma ei osanud olukorda ka kuidagi ära siluda.

Kas ma saan teemaalgataja naerunäo emotikonist aru, et ta pidas seda naljakaks, et tütar teda p…i julges saata?

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Järsku tegi keegi autoga ees väga vale liigutuse. Nii, et ma sain napilt pidama. Muidu oleks talle tagant sisse sõitnud. Ja ilma, et ma oleksin jõudnud midagi mõelda karjatasin kriitilisel momendil: t…a!

See vist on pisut teine asi; seda nimetatakse autojuhtide keeleks.

Ja sellises olukorras antakse isegi väga peenele daamile andeks, kui ta sel hetkel autojuht on, sellisesse halba situatsiooni satub ja korraks selles keeles siis ka midagi lausub.
Even sexy.

Aga kehtib muidugi ainult juhul, kui muul ajal igasugu blogijatekeelepo..uid ja muu “telliskivijalapealekeel” on sel isikul täiesti välistatud.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nõustun viimase käoga.

Nii, et ma sain napilt pidama. Muidu oleks talle tagant sisse sõitnud. Ja ilma, et ma oleksin jõudnud midagi mõelda karjatasin kriitilisel momendil: t…a! Ma ei tea, kust see tuli, aga ma nii hirmsasti ehmatasin. Kõigepealt selle ohtliku manöövri pärast ja siis iseenda ropenduse peale. Mul oli nii häbi, et oleksin tahtnud läbi autoistme vajuda. Laps vaatas mind väga imestunud pilgul. Ja ma ei osanud olukorda ka kuidagi ära siluda.

Noh, nii palju põdeda on minu jaoks jälle teine äärmus. Mina siiski eeldan, et laps teab, et ega ma tegelikult päris ingellik, süütu ja rikkumata olevus ka pole. Et minusugune võib ka sellised sõnu teada. Oleks öelnud lihtsalt: “Vabandust, aga ma tõesti niiiiiii ehmatasin! See oli jube! Huhhhhh – hea, et midagi ei juhtunud”. Ja rahulikult edasi elanud.

Hoopis teine lugu on, kui näit. väljas hakkas vihma sadama – “t…”, poliitiku jutt ei meeldi – “t…”, liha jäi ahjus küpsedes natuke kõvaks -“t…”, pluus läks tagurpidi selga – “t…” jne. jne. Siis oleks tõesti raske hakata lapsele etteheiteid tegema, et miks ta seda sõna kasutab ja võiks ikka viisakalt rääkida.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Järsku tegi keegi autoga ees väga vale liigutuse. Nii, et ma sain napilt pidama. Muidu oleks talle tagant sisse sõitnud. Ja ilma, et ma oleksin jõudnud midagi mõelda karjatasin kriitilisel momendil: t…a!

Mul oli veel jubedam asi. Tegelikult ma ei ropenda absoluutselt kunagi. Pagan küll on mu kõige “ropem” kirumissõna.

Läksin uude kooli lastevanemate koosolekule. Kõik lapsevanemad ka võõrad jne.

Seisin klassis, akna all, aken oli lahti. Äkki tekkis mingi tõmbetuul ja lõi selle klaasi mulle näkku. Klaas kildudeks, minul aga mingi šokimoodi asi, mingit valu polnud. Katsusin nägu ja vaatasin ühe silmaga kätt, sain aru, et mul lausa voolab kuskilt näost verd. Sel hetkel, kui ma seda kätt vaatasin, siis peas tormasid hoopis täiesti kõrvalised mõtted, mitte näiteks see, et kas mul näiteks teine silm peast väljas pole (ei olnud) ega mingi ruutmeeter klaasi peas kinni pole (oli kümmekond kildu, kõige suurem umbes peopesa suurune, nurgaga põses). Minu mõte tormas ainult sellesse, et mu teismeline laps oli aastase lapselapsega õues koolimaja ees ja kuidas nendega saab, kui mind kiirabiga ära viiakse. Ketras peast tuulekiirusel läbi, et pidime järgmine päev vanima lapse pulma minema ja samal õhtul pidin koolitust andma, paari päeva pärast minema töövestlusele ja seejärel pidama mehe ümmargust sünnipäeva. Siis küll tuli üle huulte p**s-p**s-p**s ja ikka vast 7-8 korda.
Loomulikult kutsuti kiirabi, aga üks lapsevanem tegi mulle märkuse, et ropendada ei tohi ja sulges šokeerituna näppudega kõrvad. Vat kus aeg hakata teist inimest kasvatama.
Sry kõrvalepõike eest.

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu lapsepõlve ajal oli tuss väga ropp sõna, selle kasutamise peale oleks ema-isa läinud väga põlema. Nüüd on see täiesti aktsepteeritud ja soovitatav nimetus tütarlapse suguelundi kohta, mis minu kõrvale kõlab endiselt jubedalt. Et tussist on tehtud tussu, ei muuda asja.
Mis see puts halvem on?
Väikelapse puhul peetakse loomulikuks, et oma vanematega jonnib, katsetab piire turvalises keskkonnas. Noh, teismeline ka katsetas piire. Need piirid tuleb nüüd paika panna, ilma suurema tüli ja karistusteta.

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kogenud, et laps mu putsi saatis.
Minu jutt oli lühike, võtsin pluusikraest kinni ja küsisin väga kurjalt, et kas ta aru ka saab, mida ta endale lubab ning saatsin oma tuppa koos keeluga sealt väljuda enne, kui oma teo üle järele on mõelnud ja vabandab nii, et seda tõsiselt mõtleb.
Tuli umbes paari tunni pärast vabandama, ise nuttis lahinal ja ütles, et tal on väga häbi sellepärast.
Rohkem seda probleemi meil olnud pole.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
nutetudsilmad

Esimese asjana küsiksin: “Kuidas palun?! Kas sa sa sööd ka selle suuga?”, ja edasi uuriksin, kas ta ikka teab, mida see sõna täpselt tähendab. Kui ei tea, siis selgitaksin väga otsekoheselt selle sõna tähendust ja soovitaksin tal hoolega valida, mida suust vanemate kuuldes välja ajab, sest seda on lihtsalt häbi kuulata.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt samuti teeks, kui laps tuli lasteaiast koju ja kilkas, et kaka see, kaka too. Meil käis see kaka kodus lasteaiast umbes kuu-kaks. Iga kord selgitasin lapsele, et see on väga rumal ja paha sõna. Minu laps sai kiirelt aru, et tema nii ei taha rääkida.

Ütleks lapsele, et see on väga kole ja rumal sõna, seda kasutavad rumalad labased inimesed ja meie niimoodi ei räägi ei kodus, ei väljaspool kodu. Ükskõik, kuidas teised räägivad, meie ei räägi nii. Ükskõik, kui su parim sõber räägib nii-sina nii rääkida ei või. Ropendamise eest võib ka mõne hüve ära jätta, aga tähtis on isiklik eeskuju ja suhtumine. Laps peab saama selge signaali, et see pole aktsepteeritud käitumine.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõigepealt vaata peeglisse ja lõpeta oma vandumine ära ja siis nõua seda oma lapselt. Miks sina tohid ja tema mitte?

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Järsku tegi keegi autoga ees väga vale liigutuse. Nii, et ma sain napilt pidama. Muidu oleks talle tagant sisse sõitnud. Ja ilma, et ma oleksin jõudnud midagi mõelda karjatasin kriitilisel momendil: t…a!

Mul oli veel jubedam asi. Tegelikult ma ei ropenda absoluutselt kunagi. Pagan küll on mu kõige “ropem” kirumissõna.

Läksin uude kooli lastevanemate koosolekule. Kõik lapsevanemad ka võõrad jne.

Seisin klassis, akna all, aken oli lahti. Äkki tekkis mingi tõmbetuul ja lõi selle klaasi mulle näkku. Klaas kildudeks, minul aga mingi šokimoodi asi, mingit valu polnud. Katsusin nägu ja vaatasin ühe silmaga kätt, sain aru, et mul lausa voolab kuskilt näost verd. Sel hetkel, kui ma seda kätt vaatasin, siis peas tormasid hoopis täiesti kõrvalised mõtted, mitte näiteks see, et kas mul näiteks teine silm peast väljas pole (ei olnud) ega mingi ruutmeeter klaasi peas kinni pole (oli kümmekond kildu, kõige suurem umbes peopesa suurune, nurgaga põses). Minu mõte tormas ainult sellesse, et mu teismeline laps oli aastase lapselapsega õues koolimaja ees ja kuidas nendega saab, kui mind kiirabiga ära viiakse. Ketras peast tuulekiirusel läbi, et pidime järgmine päev vanima lapse pulma minema ja samal õhtul pidin koolitust andma, paari päeva pärast minema töövestlusele ja seejärel pidama mehe ümmargust sünnipäeva. Siis küll tuli üle huulte p**s-p**s-p**s ja ikka vast 7-8 korda.

Loomulikult kutsuti kiirabi, aga üks lapsevanem tegi mulle märkuse, et ropendada ei tohi ja sulges šokeerituna näppudega kõrvad. Vat kus aeg hakata teist inimest kasvatama.

Sry kõrvalepõike eest.

Ausalt öeldes, vaevalt et kedagi sinu perekondlikud ja eraisikliku ärihuvid kedagi huvitasid. Kui sinul tulid üle huulte vastavad sõnad, siis miks arvad et lapse probleem on sinu arvukatest üritustest ebaolulisem.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mitte päris teemasse, aga mis see kodus kasutatav sobiv üldnimetus peaks olema naise suguelundi kohta? Tussu, pissu ja häbe on minu kõrva jaoks palju nilbema taagaga kui näiteks puts, mis on vastupidiseslt eelnevatele sellise enesekindla kõlaga. Pats, päts ja puts kõlavad kõik sarnaselt ja kuidagi lõbusalt. “Putsu” võiks olla siis lastepärasem versioon sellest.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vannun ju isegi vahel,

Sa mainid seda nagu tavalist asja.
Ei see ei ole tavaline, et sa vannud isegi vahel.

Mina olen 50 eluaastale lähenev naine, mitme lapse ema, ja ma ei ole iialgi oma kõnepruugis vandesõnu kasutanud. Ma mõtlen selliseid, mida saaks võrrelda sõnaga, mida Su laps kasutas.
Maksimaalne, mida ma ütlen, kui on vaja kiruda, on “kurivaim” ja “kurja küll” ja midagi sarnast. Isegi lihtlabas sõna “kurat” ei suuda ma öelda. Olen proovinud, aga ise punastan selle peale ja tunnen ennast lausa ebamugavalt.
Loomulikult ma tean igasuguseid sõnu, aga mu keel lihtsalt ei paindu neid välja ütlema. Miks ma peaks nii labane olema? Või bravuurikas? Või mida see peaks mulle andma? Või vestluspartnerile minu kohta ütlema?

Seega mõtle hästi järele, miks Su laps arvab, et selliseid sõnu oma kõnepruugis kasutada on normaalne.
Lapsed omandavad sõnu loomulikult igalt poolt. Täiesti võimalik, et Sina pole talle neid sõnu otseselt õpetanud ega ise kunagi täpselt seda sõna kasutanud. Aga Sa oled jätnud oma lapsele mulje, et vägisõnade ja roppuste kasutamine kõnepruugis on midagi, mida tema kõige lähedasem inimene ise ka mõnikord teeb.

Teatud sõnade teadmine ja nende mõistmine ei ole sugugi selle eelduseks, et need automaatselt kohe ka oma sõnavarasse võetakse.
See on enam-vähem samast ooperist, et kõik ju teavad, mida teevad narkootikumid ja sigaretid. Aga mingil põhjusel kõik inimesed (ütleksin lausa et enamus inimesi) otsustavad neid mitte kasutada.

Valikute küsimus. Väärtushinnangute küsimus. Elustiili küsimus. Analüüsivõime küsimus.
Ja need kõik saavad alguse eeskujust ja kasvatusest. Ja jõuamegi Sinu kui lapsevanema juurde.

P.S. teine küsimus on muidugi see, et miks ja millal jõudis meie keel ja kultuur sinna, et teatud kehaosade nimetamisest sai midagi roppu? Miks näiteks inimese suguelundisse saatmine on ropp? Aga näiteks kui saata inimest .. noh näiteks kõrva või silma või ninna, ei ole ropp? Kõik on ju tegelikult anatoomilises mõttes inimese kehaosad oma funktsioonidega. Pealegi, tatine nina või vaigune kõrv tunduvad hoopis ebameeldivama kohana, kuhu pugeda, kui seda on kellegi intiimne kehaosa, millesse teatud viisil sisenemine on enamasti siiski meeldiv tegevus, eksole.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Seega, ära imesta, et käbi pole kännust kaugele kukkunud.

Mis keelt see meespool seal teil veel räägib? Kas mõni eestikeelene sõna ikka sekka satub?

Mis jutt! Minu vanemad ei ropendanud kunagi, ometi teadsin enamikke roppe sõnu ja neid kuulsin ikka igalt poolt mujalt.

Roppude sõnade teadmine ja nende kasutus oma vanematega suhtlemisel on nagu marmelaad ja diislikütus. Eksole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lõi moka kinni. Tase!
Nagu hõikad, nii ka kajab, mokkadega ja ropu suuga tädi. Mokad, kinni lööma, ammuli… Ning oma häbitunnet kirjeldad sõnaga MARK, jah? :))))

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meil käis see kaka kodus lasteaiast umbes kuu-kaks. Iga kord selgitasin lapsele, et see on väga rumal ja paha sõna.

Mis mõttes kaka rumal ja paha sõna on? Milles sõna süüdi on? Kas arukamalt ei saa lapsele selgitada, miks meile kaka sõna nalja ei tee nagu mõnele lasteaialapsele? Isegi raamat Kaka ja kevad on kirjutatud…

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina teadsin lapsena palju roppusi ja lorilaule. Meil oli selline pere, kus kasutati sellist nö folkloori. Mina neid sõnu kasutada ei võinud ja pidin olema viisakas kuni suureks saamiseni. Ei võinud kedagi p saata ega tõdeda et v ja villane venib.
Mu lapsed teavad ka paljusid roppusi aga on kodus viisakad. Omavahel omaealistega ei ole.

0
0
Please wait...

Näitan 16 postitust - vahemik 31 kuni 46 (kokku 46 )


Esileht Koolilaps Kui laps saadab putsi