Tore. kui läheb korda, siis lapsevanem julgustab last ise enda eest seisma ja endale olulist asja küsima. Ja on lapsele toeks, kui siiski juhtub, et ei saagi sõbraga ühte klassi. Selgitab, et ega lapsepõlvesõprused ei kestagi igavesti, et on normaalne, et teed lähevad vahku. Julgustab looma uusi suhteid ja leidma uusi sõpru.
Kummaline lugeda selliseid vastuseid. Miks peaks sõprus ometi lõppema seetõttu, et ei käida enam ühes klassis? Oleks veel, et erinevates koolides, aga sama kooli erinevates klassides käimine nüüd küll sõpruse lõppemise põhjuseks olla ei saa.
Ja kas on siis õigalne, et sama vana sõber peab (võibolla lausa enda teadmata) tugiisikuks hakkama? Vanemana peaks last hoopis julgustama uutele tutvustele avatud olema, muidu saab ülikooli minek väga raske või suisa võimatu olema. Või on eeldus, et laps valib sõbraga sama eriala?
Sa ei tea ju teemaalgataja lapse ja tema sõbra suhteid. Miks sa võtad eelduseks, et teemaalgataja laps on sõbrast sõltuv ja temasse klammerduv ning ei saa ilma sõbrata hakkama? Täiesti normaalne soov on sõbraga ühte klassi saada. See ei tähenda, et laps ise hakkama ei saaks. Ise ju soovid ka võõrasse seltskonda pigem koos mõne tuttavaga kui üksi minna.
Teemaalgataja, su lapse ja tema sõbra soov ei ole imelik ega kummaline. Aga nad peavad seda ise korraldama. Kas kirjutavad kooli või avaldavad dokumente viies soovi. Las ise otsustavad, kuidas toimivad.