Minu rootslasest väga heal sõbrannal suri 4 päeva tagasi arvatavasti hällisurma 4 kuune imik. Eriti kurvaks teeb asja see, et tegemist oli viljakusravi ja pikkade aastate proovimisega saadud väike imega. Mitu päeva olen mõelnud, et me kõik võtame ilmselt oma väikseid terveid lapsi iseenesest mõistetavalt. Vanema jaoks on see nii loomulik, et kui laps sünnib, siis keegi ei mõtle, et see võib kõik üheainsa hetkega põrmu langeda. Samas iga hetk karta, et midagi juhtub, siis jääb elu elamata. Endal kodus pooleaastane laps ja ei kujuta ette, kas tema surmaga lõpeks ka ilmselt minu maailm. Kõige raskem on lapse kaotanud emale midagi öelda, mitte miski ei korva seda valu, kui laps on juba kord läinud. Ei osanud minagi muud, kui koos temaga telefonis koos nutta. Ma isegi ei tea, miks ma sellest siia kirjutan.. oeh. Tegu ei ole ju minu lapsega, aga silmad on nutust punased. Life is a bitch, ei muud!
Teema: Kui laps sureb…
Sügav kaastunne.
jah kurvaks teevad muidugi sellised asjad.endal ka kodus neljane poeg ja 2 nädalane tütar.tõesti on nii et nendega läheks kogu mu maailm ja elutahe,sest nemad ongi minu elu ja minu õnn…tean naist kelle neljane laps põles majja sisse,ma ei kujuta ette seda valu ja ahastust,sest selle mõeldes on hinges juba valus…
Vahest on lihtsam oma kurbust teistega jagada.. sellised õnnetused on tõesti tragöödia ja ega minagi vist ei oskaks sellises olukorras lohutada. Olen isegi mõelnud, et mis juhtuks, kui minu 5 kuusega peaks midagi juhtuma, siis vist tõesti lõppeks ka minu elu.. minu ema kaotas mu venna, kes oli 11 aastane ja seda valu ei korva mitte keegi mitte kunagi, isegi uus laps, kes sündis mitu mitu aastat hiljem. aga nüüd emana saan sellest aru ja täitsa kujutan seda valu ette.
Lapsevanema suurim õnnetus ongi elada oma lapsest kauem… Ei kujuta ette elu peale lapse surma:( Ometigi olen ka mina mõelnud, mis küll saaks.. Lapse pooleaastaseks saamiseni kartsin ka kohutavalt hällisurma, alati, kui magades väga vaikseks jäi, käisin kontrollimas, paar korda olen suures paanikas lapse lausa üles ajanud, sest tundus, et ta ei hinga, tegelikult tegi ta seda lihtsalt nii vaikselt.. Mina, kes ma nooremana olin surmkindel, et ei tahagi lapsi, ei taha nüüd enam mõeldagi, et jääksin oma naerulinnust ilma.. Sügav ja südamlik kaastunne sulle ja sinu sõbrannale!
Jah, see on väga-väga suur valu. Ka meie lähisugulasel juhtus nii vaid 2 kuud tagasi.Sõnu ei olegi, lohutada ei saagi.Lapse surm on igaljuhul südantlõhestav.
Ma mõtlen sellele iga päev, mis siis, kui midagi juhtub?! ma tunnen isegi, et see ei ole enam normaalne, kui sa koguaeg elad sellise kartusega, et midagi juhtub…vahepeal tunnen et vajan psüholoogi, et sellised mõtted pähe ei tuleks.
minu sõbranna lapsest sai ka ingel, ja polnudki muud kui ainult koos temaga nutta, sell puhul lihtsalt pole sõnu,, on vaid tunded,..aga selline on elu, peab edasi liikuma lihtsalt peab,,, valu tuleb jätta südamesse aga nägu peas peab taastuma…
Minu suur kaastunne sinu sõbrannale. Mina ei võta oma last iseenesest mõistetavana. Igal õhtul palvetan ta voodi ees.
Samas elus on väga palju kaotusi ja alles elu lõpus saad öelda mis neist kõige jubedam on olnud. Minule oleks mehe kaotus halvav. Samas tean, et minu enda elul peab olema mõte ja ei ole õige seda otsida kelleski teises. Praegu aga tänan Jumalat, et mul on perekond ning tunnen südamest kaasa kõigile, kes on oma lapsed/ mehed kaotanud.
Sellised lood toovad alati pisara silma. Enne lapse sündi ei saanud sellest aru, aga nüüd nutame koos mehega ka teleka ees, kui kuskil filmis mõne lapsega midagi juhtub…väga kurb
On küll kohutav ja kurb. Saaks vaid aru, miks sellised asjad juhtuvad. Lapse surm on alati kohutav olgu see siis 4 kuune, 4 aastane või 14 aastane.
Ega sa vist ei saagi muud teha, kui lihtsalt olemas olla oma sõbranna jaoks.
Iseenesestmõistetavalt ma oma last ei võta aga iga päevaselt tema võimaliku surma peale ka ei mõtle. Nii ei oleks normaalne elada.
Ma ei ole kerge vesistama aga lugedes seda hakkas mul kohutavalt kahju!
Minu siiiras sügav kaastunne perele!
Olgu lein neile võimalikult kerge. Ole tubli ja toeks perele sel raskel hetkel.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mõtlen sellele iga päev, mis siis, kui midagi juhtub?! ma tunnen isegi, et see ei ole enam normaalne, kui sa koguaeg elad sellise kartusega, et midagi juhtub…vahepeal tunnen et vajan psüholoogi, et sellised mõtted pähe ei tuleks.[/tsitaat]
Kui vana su laps on? Minul oli nii esimesel kuuel kuul umbes kui lapse sain. Nüüd nagu on vähemaks jäänud seda(laps 10 kuune)
Teadsin nooremana, et minu onul ja ta naisel sündis mitukümmend aastat tagasi teine lapsuke, kes elas ainult paar kuud. Olin enne mõelnud, et selles mõttes hea, et niigi vara võeti lapsuke ingliks, et polnud jõudnud veel vanematega liiga kaua koos olnud – et ehk see kaotusvalu polnud nii suur kui suurema lapse puhul olnud oleks.
Kui mu oma laps kahekuuseks sai, siis tuli ükskord see juhtum meelde. Siis istusin tema, magava pojakese kõrval ja valasin suuri pisaraid, et kuidas ma üldse sain mõelda, et ehk on imiku surma vähem valus üle elada kui suurema lapse oma. Tegelikult ei võta ma tõesti iseenesestmõistetavana seda, et laps iga hommik minu kõrval ärkab. Ka siis, kui päevaund magab, käin kogu aeg kontrollimas. Aga kuidagi kuudega läheb veidi rahulikumaks süda.
Teemaalgataja, siiras kaastunne su sõbrannale… Nutke koos, siin tõesti ei aita muud midagi. Ma ei kujuta tõesti ette, miks antakse emadele-isadele sellist kohutavat valu tunda 🙁 Maailm on nii ebaõiglane 🙁
see on tõesti kohutav ja lõputu valu, mis lapse surmale järgneb. ja elu peale seda pole enam kunagi endine.
kaob ära motivatsioon enamuse asjade tegemiseks, mis enne oli oluline kaotab igasuguse tähtsuse, igasugune rabelemine ja kemplemine mõttetute asjade nimel paneb tüdimusest õlgu kehitama, saatjaks saab pidev hirm lähedaste kaotuse ees.
varasem suhtumine- minuga seda nagunii ei juhtu asendub suhtumisega minuga võib see vabalt juhtuda.
tekib viha ja kogu maailma süüdistamine.
ainuke, mille nimel tasub veel üldse edasi elada on laste ja lähedaste eest hoolitsemine, igapäevane kohustuslik rutiin.
halb on see kui on suured rahalised kohustused, sest väga raske on tööd teha. tahaks kõigest lahti öelda ja peitu pugeda, et saada rahu. tekib ebakindlus inimestega suhtlemise ees.
kodu on segamini, kappidest kukuvad asjad välja, süüa teha ei suuda, poeskäik kodunt väljumisega on suur ja raske ettevõtmine…
oled nagu robot, kes teeb tuimalt ära vältimatud asjad
soovitan sul oma sõbraga rääkida neil teemadel millest ta tahab ja nii kaua kui ta tahab. enamus inimesi ei jaksa ega taha üle paari korra sellest rääkida, siis hakkavad eemale hoidma. aga rääkimine on see, mis aitab. kui oled kümneid kordi kaotusest rääkinud, hakkad seda kuidagi nagu kõrvalt nägema ja see kaugeneb, natuke läheb kergemaks ja hakkad harjuma. aitab ka saatusekaaslastega rääkimine- siis näed, et selliseid asju juhtub ka teistel. mingigi lohutus.
otsid märke teispoolsusest, käid sensitiivide juures, loodad kogeda midagi üleloomulikku, mis annaks tunnistust elu jätkumisest teisel pool piiri. püüad leida põhjendust juhtunule.
absoluutselt kõik pööratakse tagurpidi ja miski pole enam endine.
jah, see natukenegi lohutab, ja uue lapse saamine aitab ka väga palju
Mina kaotasin oma poja. Ta oli vaid 1 aasta ja 3e kuune. Pojal tuli Leukeemia, kogu haigus võttis aega vaid 21 päeva ja pojake muutus ingliks. Viimase päeva viibis ta intensiivis, kuhu mind jääda ei lubatud.
Kergemaks valu ei lähe, lihtsalt olen õppinud sellega elama. Poja surmast sai 6ndal veebruaril 2 aastat. Suudan juba sellest rääkida ja inimeste keskel olla. Aga alguses pikka pikka aega oli tõesti nii, et tekkis tahtmine end peita kõige ja kõigi eest, ehmatasin kõige peale, süüa teha ei suuda, üldse olid peas vaid väga halvad mõtted.
Nüüd olen uuesti rase (3,5 kuud). Pisike on väga oodatud,aga ma ei tea kui pisike sünnib kas mul on ka suur hirm, päris hulluks ka hirmu pärast minna ei tahaks. Arstidel ka ei tahaks iga asja pärast vereproovi teha. Mõtteid ja hirme on palju.
Mina ei saa siiani aru, kuidas selline asi juhtub.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
