Teema: Kui lapse sugu ei vasta mehe ootusele

Eks kõigil on lapse soo kohta eelistust, aga see ei jää sügavalt hinge kriipima kui asjad nii ei lähe – see on siiski sinu laps.

Ma ei tea kui vana mees on aga tundub, et mees ei ole veel siiani saanud vaimselt küpseks täiskasvanuks – kui ta ei oska toime tulla asjaoluga et elu ei lähe alati nii nagu tema seda ette näeb. Mehele soovitaksin teraapiat või psühholoogi sest kirjutuse järgi ei ole ta vaimselt küps.

Siin kohal mängib ka kasvatus väikest rolli aga mees peab aru saama sellest et elu läheb omamoodi, lapse sugu ei ole võimalik ette ennustada. Kui aga mees elab välja pidevalt pettumust et asjad ei lähe tema soovi järgi – kuidas on võimalik sellised elada? Kas naine pidevalt kustutab tulekahjusid et mees jumala eest ei pettuks?

Ma ei tea kaua te koos olete olnud aga selline pettumiste asi tavaliselt eskaleerub, ehk mina ütleks et kas mees psühholoogi juurde või et põgene.
Elus tuleb veel palju pettumusi ning kui mees nendega hakkama ei saa siis midagi paremaks ajaga ei lähe kahjuks.

Laps on laps, pole vahet mis soost ta on. Ta on sinu laps!

#4043169:

Eks kõigil on lapse soo kohta eelistust, aga see ei jää sügavalt hinge kriipima kui asjad nii ei lähe – see on siiski sinu laps.

Ma ei tea kui vana mees on aga tundub, et mees ei ole veel siiani saanud vaimselt küpseks täiskasvanuks – kui ta ei oska toime tulla asjaoluga et elu ei lähe alati nii nagu tema seda ette näeb. Mehele soovitaksin teraapiat või psühholoogi sest kirjutuse järgi ei ole ta vaimselt küps.

Siin kohal mängib ka kasvatus väikest rolli aga mees peab aru saama sellest et elu läheb omamoodi, lapse sugu ei ole võimalik ette ennustada. Kui aga mees elab välja pidevalt pettumust et asjad ei lähe tema soovi järgi – kuidas on võimalik sellised elada? Kas naine pidevalt kustutab tulekahjusid et mees jumala eest ei pettuks?

Ma ei tea kaua te koos olete olnud aga selline pettumiste asi tavaliselt eskaleerub, ehk mina ütleks et kas mees psühholoogi juurde või et põgene.

Elus tuleb veel palju pettumusi ning kui mees nendega hakkama ei saa siis midagi paremaks ajaga ei lähe kahjuks.

Laps on laps, pole vahet mis soost ta on. Ta on sinu laps!

Ma nõustun. Ta ei olegi vaimselt küps, kuigi vanust juba 34. Alguses oli raske temaga, just see vaimne ebaküpsus asjadesse suhtumisel, aga olen täna juba harjunud ja tean, kuidas olukordi siis lahendada või millal lihtsalt mõneks ajaks eemale hoida, et ta enda pettumuse asjade osas, mis ei lähe nii nagu ta tahab (näiteks tööl) saaks enda sees üle elatud. Kardan aga et see lapse teema on liiga suur teema elus, et seda ta ei saa paari päevaga endasse tõmbununa korda enda sees.
Võimalik, et ma puhun asja liiga suureks, aga ma olen liiga suure surve alla pandud.
Ainult mingi poja jutt, siis kogu aeg küsimus, et noh kas on juba selgunud, mis soost laps on, sama küsimus ka mehe vanemate poolt pidevalt toonis, et kas tuleb ikka poeg jne.
Eks raseduse hormoonid annavad omajagu hoogu juurde, aga seda kirjutades lihtsalt pisarad voolavad.
Võimalik, et pean selle teema osas endale munad kasvatama ja teatamagi, et sünnib tütar ja väga oodatud ja armastatud tütar, kes on täpselt sama väärtuslik, kui oleks poeg. Mul ei ole aga seda jõudu hetkel, olen üldse hingelt nõrk ja haavatav ja kui terve suguvõsa elab seljas enda poja jutuga, mees eesotsas, siis ma olengi nõutu ja siin ennast välja elan.

Anna mehele mõni bioloogiaõpik kätte. Las loeb, et lapse sugu oleneb ikka mehest ehk temast endast. Võtku oma suguvõsa ka kampa ja arutlegu, et miks mees vale kromosoomi enda poolt andis.

Tunnen kaasa, TA! Võib päris keeruline saada laps mehega, kes on ise vaimselt veel noorukieas, ja see laps veel ülesse kasvatada. Tulevikus hakkab see mehe suguvõsa muude asjade pärast teil seljas elama.

Tuleb mehe suguvõsale öelda, et sünnib tütar ja kogu lugu. Kui nad sellest üle ei suuda olla, siis on see nende isklik probleem.

Mehele soovitan teraapiat. Saagu oma pojakultusest üle.

#4043175:

Võimalik, et ma puhun asja liiga suureks, aga ma olen liiga suure surve alla pandud. Ainult mingi poja jutt, siis kogu aeg küsimus, et noh kas on juba selgunud, mis soost laps on, sama küsimus ka mehe vanemate poolt pidevalt toonis, et kas tuleb ikka poeg jne. Eks raseduse hormoonid annavad omajagu hoogu juurde, aga seda kirjutades lihtsalt pisarad voolavad. Võimalik, et pean selle teema osas endale munad kasvatama ja teatamagi, et sünnib tütar ja väga oodatud ja armastatud tütar, kes on täpselt sama väärtuslik, kui oleks poeg.

Täiesti õige käitumine, ainult nii saadki teha. Sellest ülesaamine on nende “isiklik tragöödia” ja sinu selles süüdistamine on lihtsalt terror.

Selliste kohta öeldakse, et loomad poegivad, päris mehed saavad tütreid 🙂

Ütle nüüd ja otse, pehmendamine ja ootamine lapse sugu ei muuda. Võibolla on mees ise normaalne ja asi on survestavas perekonnas. Võiksite selle vestluse maha pidada – nüüd olete teie mehe ja lapsega pere ja enne kõike väike mees teie poole hoida ja oma sünniperele vastu seista mõnes asjas.

Tütred muutuvad pea lõpuks ikka alati issi printsessideks. Meestel on raske vahepeal väikeste lastega kiindumussuhet luua – kuna naisel kasvab laps kõhus 9 kuud, mees saab haiglas lapse kätele. Küll see pettumus ka üle läheb – eriti siis kui need kaks kätt hakkavad käsi ümber kaela panema.

#4043313:

Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

Eks ikka mida varem, seda parem. Ära näita välja, et sa muretsed tema reaktsiooni üle. Pigem näita, et sina oled ekstra õnnelik just tütre üle. Äkki siis sinu rõõm vähemalt rõõmustab teda ka ja ta saab nautida seda, et tütar teeb tema armastatud naist väga õnnelikuks. Ja see entusiasm ja rõõm võib nakatada teda ka siiralt tütre üle rõõmu tundma.

Räägi, mis tütre puhul võib paremini olla. Tütred aitavad suurema tõenäosusega vanu vanemaid, külastavad ja helistavad tihedamini, näitavad lapselapsi tihedamini. Tütred hukkuvad vähem nooruspõlve vägitükkides, ei ole hirmu, et kas laps tuleb elusalt koju tagasi mingilt rallilt või joomalt. Ja kui tütar on väärtustepõhiselt kasvatatud, siis leiab ta ka väärilise väimehe, kellest saab nagu lisapoeg perele. Ilus ja tark tütar on ka isa uhkuseks, kui ta juba naiseks on sirgunud. Poisiga on uhke väikelapseeas, aga kui kasvab lontrus, siis pigem isale häbi.

Tabuteema, aga uuringud on ka tõestanud, et meestele on pojad tähtsad: https://www.herfamily.ie/parenting/study-reveals-couples-sons-likely-stay-together-243529

Eks siis tuleb sellest avatult rääkida ja võtta lapse sündi ratsionaalsemalt. (Mõlemal sool oma plussid-miinused, nii et ratsionaalselt võttes vahet ju pole.)

#4043328:

#4043313:

Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

Räägi, mis tütre puhul võib paremini olla. Tütred aitavad suurema tõenäosusega vanu vanemaid, külastavad ja helistavad tihedamini, näitavad lapselapsi tihedamini. Tütred hukkuvad vähem nooruspõlve vägitükkides, ei ole hirmu, et kas laps tuleb elusalt koju tagasi mingilt rallilt või joomalt. Ja kui tütar on väärtustepõhiselt kasvatatud, siis leiab ta ka väärilise väimehe, kellest saab nagu lisapoeg perele. Ilus ja tark tütar on ka isa uhkuseks, kui ta juba naiseks on sirgunud.

No milleks selline tsirkus? Kui mees ei suuda tütrega leppida, siis ei muuda ka see jutt ta meelt.

#4043235:

Kas mees siis lootenatoomia uh-s kaasas ei olnud, et ta ei tea veel?

Tõeline mees ei käi sellistes kohtades.

#4043313:

“Poeg on näitamise asi” on päris tabavalt öeldud. Eks siin on põhjuseid palju, miks mu mees just poega tahab ning üks põhjus on ka see näitamine tõesti.

Peamine argument kahtlemata on perekondlik taus. Juba põlvest põlve on selline “nõudmine” peres ja nii ka alati läinud on, minu mees on esimene hetkel, kellel selle mustri järgi ei lähe. Võimalik, et tal endal samamoodi mingi surve peal pere poolt alateadlikult (või siis vägagi teadlikult).

Samas on ta piisavalt vana, et mustreid murda hirmuta emme-issi tõekspidamisi riivata.

Teine põhjus kindlasti see näitamise asi. Kindlasti mitte kõik mehed, aga paljud mehed peavad poega mingiks uhkuse asjaks ja näitamise objektiks. Miks see nii on, mina naisena öelda ei oska. Kas tõesti poeg teeb mehest kõvema mehe? Aga see palju tutvusringkonnast kõrvu jäänud, et kui kellegi sünnib poja asemel tütar, siis on küsitud mehelt, et noh kas oled väga pettunud.

Mulle ei mahu pähe kuidas saab pettuda terves lapses, kes on valinud sind enda vanemaks.

Ja kolmas põhjus kindlasti selles, et mu mees on väga mehiste huvidega. Motosport ja kõik mootoritega seonduv, väike vanade autode kollektsioon jne. Eks muidugi ta tahaks järglast, kes jagaks temaga neid huve, keda motorajale kaasa võtta jne. Kunagi väga ammu, kui veel laste saamisest isegi ei rääkinud, siis ta ütles, et tütrega ei oskaks ta mitte midagi peale hakata.

Miski aga ei garanteeri ju, et kui poiss sünnib, et teda need asjad huvitavad. Võib-olla meeldib poisile hoopis maalida, laulda jne.

Ühesõnaga ma mõistan meest, sest paljudele meestele on see poja saamine oluline. Aga sellise surve alla panna mind, ei ole ka inimlik. Liiati, kui minust sõltub soo juures pigem vähe.

Tahaks nii väga, et mees saaks ometi aru, et pole vahet, kas poiss või tüdruk. Oluline on siiski see, et laps oleks terve! Vaevalt, et ta eelistaks mingi terviserikkega poissi tervele tüdrukule. Või siis see, et me üldse lapse saame. Ka seda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Kui paljud paarid annaksid kõik, et saada (terve) laps, ükskõik kas tüdruk või poiss.

Minu mehel justkui selline arusaam kinnistunud, et muud varianti ei olegi ju kui et lapsi on ta võimeline saama, kindlasti kõik lapsed tema puhul terved ning esimene laps kindlasti poeg. Jah ilus unistus küll, aga sisaldab liiga palju faktoreid, mis pole meie endi teha, seega ei saagi kõik unistused täpipealt nii täituda nagu me ette kujutame (liiati kui selle unistuse puhul on juhusel ja õnnel rohkem pistmist kui meie endi teha).

Ma ise olen tulevase beebi üle nii õnnelik ja järjest rohkem rõõmustan, et see on tütar. Kuigi ma oleksin täpselt sama õnnelik ka poja üle (ja selle võrra võib-olla oleksin poisi puhul isegi õnnelikum, et siis oleks ka mees ja tema pere rahul ja jääks see pinge ära, mis praegu on). Hirm aga siiski on, kuidas mees reageerib.

Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

Mina olen see õnnelik ema, kellel on kaks tütart ja just nimelt üks mu tütardest huvitub motospordist, autorallist, bensiini hais on lõhn ta hingele. Pöörane motohuviline, sõidab ise ja käib vaatamas, kui parasjagu ei sõida. Teab enamus sõitjaid nime, numbri ja näo järgi. ????   . Lapse sugu ei määra tema tuleviku huve!

Tuleb poeg, võib ju vabalt balletist huvituda. Moto jmt ei paku huvi!

Mina ütleks mehele otse, tuleb terve ja tugev tütar, kes õigepea sind oma pisikese sõrme ümber keerab!  Ja kasvades võib ka tütrele huvi hakata pakkuma samad asjad, mis isale huvi pakuvad.

Minu tütarde huvi motospordi, rallide ja muu mootorimüra vastu tuli ilmselt minult. Ma olen väikesest peale venna sabas käinud ja see nn “meestemaailm” on mulle kohati rohkem huvi pakkunud,kui nii mõnelegi mehele!

Rahu, selg sirgu ja ütle otse!

Torisema hakkab, siis ütle: “soo kromosoomi määrasid sina! ” . Ja ega see viimane võimalus poega saada ei ole, kunagi võib  ju veel proovida 🙂

#4043162:

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!

Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.

Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.

See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.

Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.

Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.

Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

no selline mees peaks lapsi tegema kuskil katseklaasis, kus enne emakasse lapse istutamist on võimalik sugu tuvastada. Sulle päriselt ka selline koopainimene jubedalt meeldib?

#4043162:

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!

Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.

Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.

See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.

Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.

Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.

Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

Hm, ei taha mõeldagi, mis veel siis saaks, kui sellisel mehel sünnib poeg, kes osutub hiljem geiks …

#4043612:

#4043162:

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!

Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.

Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.

See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.

Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.

Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.

Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

Hm, ei taha mõeldagi, mis veel siis saaks, kui sellisel mehel sünnib poeg, kes osutub hiljem geiks …

Või poeg, kellel on nö naiselikud hobid, nt võistlustants või koorilaul.

Hei, kallis, selgusid testi tulemused! Beebiga on kõik korras. Aga tundub, et armsa pojakese asemel meisterdasid sa hoopis sama armsa tütrekese valmis. Ma tean, et sina vist oleksid poega veidi enam tahtnud, kuid mul on küll tütre üle tohutult hea meel. (No ja kui sa oma tütrele hea isa oled, siis võime tulevikus kindlasti talle väikevenna ka hankida, kui õnnestub.)

Minu isa ka vist ootas poega, igatahes kasvatas mind selles vaimus, et võttis tööle kaasa (kraana ja rekkajuht), remonditöökojas käisime koos, puutöökojas oli mul oma väike haamrike, õues ronisin puude otsas koos poistega juuksed vaigused ja see oli isa jaoks ok, ema jaoks mitte nii väga. Ka praegused huvid on vbla rohkem mehised (autod, mootorrattad, merendus, jahindus) ja meestega on kergem sõpru ja ühiseid jututeemasid leida ning kuna mul on 2 poega siis neil on ilmselt ka kergem nende asjadega suhestuda kuid kuna igapäevaselt käin ma riides siiski naiselikult siis vahest on küll kahju, et pole kellelegi printsessikleite ja diaarasid osta. Mees küll oleks nõus ka kolmanda lapsega kui tuleks tüdruk aga kunagi ju ei tea ning tervise tõttu mul väga proovida ka enam ei soovitata. Mulle tegelikult selline mehelik seltskond ka sobib, tunnen end mugavalt ja saan kõikides tegevustes sh. ehitus või remont kaasa lüüa, eks see printsessi teema tuleb järgmisesse ellu kaasa võtta.