Esileht Lapse ootamine Kui lapse sugu ei vasta mehe ootusele

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Kui lapse sugu ei vasta mehe ootusele

Postitas:
Kägu

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!
Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.
Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.
See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.
Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.
Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.
Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

+9
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks kõigil on lapse soo kohta eelistust, aga see ei jää sügavalt hinge kriipima kui asjad nii ei lähe – see on siiski sinu laps.

Ma ei tea kui vana mees on aga tundub, et mees ei ole veel siiani saanud vaimselt küpseks täiskasvanuks – kui ta ei oska toime tulla asjaoluga et elu ei lähe alati nii nagu tema seda ette näeb. Mehele soovitaksin teraapiat või psühholoogi sest kirjutuse järgi ei ole ta vaimselt küps.

Siin kohal mängib ka kasvatus väikest rolli aga mees peab aru saama sellest et elu läheb omamoodi, lapse sugu ei ole võimalik ette ennustada. Kui aga mees elab välja pidevalt pettumust et asjad ei lähe tema soovi järgi – kuidas on võimalik sellised elada? Kas naine pidevalt kustutab tulekahjusid et mees jumala eest ei pettuks?

Ma ei tea kaua te koos olete olnud aga selline pettumiste asi tavaliselt eskaleerub, ehk mina ütleks et kas mees psühholoogi juurde või et põgene.
Elus tuleb veel palju pettumusi ning kui mees nendega hakkama ei saa siis midagi paremaks ajaga ei lähe kahjuks.

Laps on laps, pole vahet mis soost ta on. Ta on sinu laps!

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tuleks mehelt küsida, miks ta siis vale kromosoomi andis :)))

Aga olen ka kuulnud, et nii mõnelgi mehel on see macho kiiks, et poiss peab kindlasti olema. Kas siis esimene laps või teine, aga poiss PEAB tulema. Nagu vanasti talu aegadel…

Kurb.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks kõigil on lapse soo kohta eelistust, aga see ei jää sügavalt hinge kriipima kui asjad nii ei lähe – see on siiski sinu laps.

Ma ei tea kui vana mees on aga tundub, et mees ei ole veel siiani saanud vaimselt küpseks täiskasvanuks – kui ta ei oska toime tulla asjaoluga et elu ei lähe alati nii nagu tema seda ette näeb. Mehele soovitaksin teraapiat või psühholoogi sest kirjutuse järgi ei ole ta vaimselt küps.

Siin kohal mängib ka kasvatus väikest rolli aga mees peab aru saama sellest et elu läheb omamoodi, lapse sugu ei ole võimalik ette ennustada. Kui aga mees elab välja pidevalt pettumust et asjad ei lähe tema soovi järgi – kuidas on võimalik sellised elada? Kas naine pidevalt kustutab tulekahjusid et mees jumala eest ei pettuks?

Ma ei tea kaua te koos olete olnud aga selline pettumiste asi tavaliselt eskaleerub, ehk mina ütleks et kas mees psühholoogi juurde või et põgene.

Elus tuleb veel palju pettumusi ning kui mees nendega hakkama ei saa siis midagi paremaks ajaga ei lähe kahjuks.

Laps on laps, pole vahet mis soost ta on. Ta on sinu laps!

Ma nõustun. Ta ei olegi vaimselt küps, kuigi vanust juba 34. Alguses oli raske temaga, just see vaimne ebaküpsus asjadesse suhtumisel, aga olen täna juba harjunud ja tean, kuidas olukordi siis lahendada või millal lihtsalt mõneks ajaks eemale hoida, et ta enda pettumuse asjade osas, mis ei lähe nii nagu ta tahab (näiteks tööl) saaks enda sees üle elatud. Kardan aga et see lapse teema on liiga suur teema elus, et seda ta ei saa paari päevaga endasse tõmbununa korda enda sees.
Võimalik, et ma puhun asja liiga suureks, aga ma olen liiga suure surve alla pandud.
Ainult mingi poja jutt, siis kogu aeg küsimus, et noh kas on juba selgunud, mis soost laps on, sama küsimus ka mehe vanemate poolt pidevalt toonis, et kas tuleb ikka poeg jne.
Eks raseduse hormoonid annavad omajagu hoogu juurde, aga seda kirjutades lihtsalt pisarad voolavad.
Võimalik, et pean selle teema osas endale munad kasvatama ja teatamagi, et sünnib tütar ja väga oodatud ja armastatud tütar, kes on täpselt sama väärtuslik, kui oleks poeg. Mul ei ole aga seda jõudu hetkel, olen üldse hingelt nõrk ja haavatav ja kui terve suguvõsa elab seljas enda poja jutuga, mees eesotsas, siis ma olengi nõutu ja siin ennast välja elan.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa ei tohiks üldse tunda nii. See on ebareaalne lihtsalt.

Lapse soo kromosoom tuleb ikka mehelt, seega ei tohiks sina üldse ennast halvasti tunda.
Lisaks ei ole mehe perekonnal/suguvõsal mitte mingit õigust ette öelda või panna sind halvasti tundma. Võta julgus rindu ja küsi et kas perekond ikka teab mis moodi lapse saamine käib, et kes annab mis kromosoomi edasi?

Ma ütleks mehele otse välja et tulemas on tütar. Ümber nurga rääkimine ning ootamine paremat aega – seda ei tule ning pole pointi. Otse välja ning küsid et mis mõtted mehel on.
Lisaks kui mees ei saa hakkama oma emotsioonidega siis teraapia ja psühholoog aitab väga edukalt, oma emotsioonidega toime tulekuks.  Kui mees aga kategooriliselt keeldub või solvub siis – sorri see mees ei ole väärt sinu armastust – Põgene kiirelt.

 

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Anna mehele mõni bioloogiaõpik kätte. Las loeb, et lapse sugu oleneb ikka mehest ehk temast endast. Võtku oma suguvõsa ka kampa ja arutlegu, et miks mees vale kromosoomi enda poolt andis.

Tunnen kaasa, TA! Võib päris keeruline saada laps mehega, kes on ise vaimselt veel noorukieas, ja see laps veel ülesse kasvatada. Tulevikus hakkab see mehe suguvõsa muude asjade pärast teil seljas elama.

Tuleb mehe suguvõsale öelda, et sünnib tütar ja kogu lugu. Kui nad sellest üle ei suuda olla, siis on see nende isklik probleem.

Mehele soovitan teraapiat. Saagu oma pojakultusest üle.

 

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et see läheb 100% tal üle, kui laps ära sünnib ja loodan, et tast saab “issi tütar”.  Täiskasvanud inimene suudab oma arvamusi elust muuta ka ikka, praegu tal pole ju mingit ettekujutust, on ainult perekondlik kogemus ja eelarvamused, kui nii võib öelda, ja me kõik rasedana oleme mõelnud, et mismoodi me tüdruku või poisi kasvatamisega hakkama saame, kui pole kogemust jne. Paljudel on nii, et poegadega peres sünnivad järgmises põlvkonnas vastukaaluks põhiliselt ütred 🙂 mis nad sis peale peaksid hakkama.

Kui mees tujutseb, ütle tõepoolest et kesse tegi, ise tegi! Tema otsustab lapse soo, miks siis valesti valis 🙂 Kui tahab lapsik olla, siis vaadaku peeglisse.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võimalik, et ma puhun asja liiga suureks, aga ma olen liiga suure surve alla pandud. Ainult mingi poja jutt, siis kogu aeg küsimus, et noh kas on juba selgunud, mis soost laps on, sama küsimus ka mehe vanemate poolt pidevalt toonis, et kas tuleb ikka poeg jne. Eks raseduse hormoonid annavad omajagu hoogu juurde, aga seda kirjutades lihtsalt pisarad voolavad. Võimalik, et pean selle teema osas endale munad kasvatama ja teatamagi, et sünnib tütar ja väga oodatud ja armastatud tütar, kes on täpselt sama väärtuslik, kui oleks poeg.

Täiesti õige käitumine, ainult nii saadki teha. Sellest ülesaamine on nende “isiklik tragöödia” ja sinu selles süüdistamine on lihtsalt terror.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas mees siis lootenatoomia uh-s kaasas ei olnud, et ta ei tea veel?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selliste kohta öeldakse, et loomad poegivad, päris mehed saavad tütreid 🙂

 

Ütle nüüd ja otse, pehmendamine ja ootamine lapse sugu ei muuda. Võibolla on mees ise normaalne ja asi on survestavas perekonnas. Võiksite selle vestluse maha pidada – nüüd olete teie mehe ja lapsega pere ja enne kõike väike mees teie poole hoida ja oma sünniperele vastu seista mõnes asjas.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ka see laps, kelle sugu ei vastanud isa ootustele! 🙂

Sinu mees on kirjelduse järgi suht nagu minu isa. Mu isa süüdistas veel ema, et miks poeg ei tulnud, et tal on kõigil suguvõsas poisid ja kuidas nüüd temal tütar. Igatahes kokkuvõttes ütleks, et tihti isadel on tütradega hoopis lähedasem side. Muidugi poeg on selline näitamise asi, aga tütart on vaja kaitsta ja hoida ja mentaalne klapp võib olla parem. Mul on ka kaks venda ja ma ütleks, et isa on minuga kõige leebem. Vendadelt ikka eeldab koguaeg midagi, aga ma olen pigem see printsess keda on terve elu hoitud.

Ühesõnaga ühel päeval see teema ei oma enam mingit tähtsust! Pea vastu!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tütred muutuvad pea lõpuks ikka alati issi printsessideks. Meestel on raske vahepeal väikeste lastega kiindumussuhet luua – kuna naisel kasvab laps kõhus 9 kuud, mees saab haiglas lapse kätele. Küll see pettumus ka üle läheb – eriti siis kui need kaks kätt hakkavad käsi ümber kaela panema.

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Poeg on näitamise asi” on päris tabavalt öeldud. Eks siin on põhjuseid palju, miks mu mees just poega tahab ning üks põhjus on ka see näitamine tõesti.

Peamine argument kahtlemata on perekondlik taus. Juba põlvest põlve on selline “nõudmine” peres ja nii ka alati läinud on, minu mees on esimene hetkel, kellel selle mustri järgi ei lähe. Võimalik, et tal endal samamoodi mingi surve peal pere poolt alateadlikult (või siis vägagi teadlikult).
Samas on ta piisavalt vana, et mustreid murda hirmuta emme-issi tõekspidamisi riivata.

Teine põhjus kindlasti see näitamise asi. Kindlasti mitte kõik mehed, aga paljud mehed peavad poega mingiks uhkuse asjaks ja näitamise objektiks. Miks see nii on, mina naisena öelda ei oska. Kas tõesti poeg teeb mehest kõvema mehe? Aga see palju tutvusringkonnast kõrvu jäänud, et kui kellegi sünnib poja asemel tütar, siis on küsitud mehelt, et noh kas oled väga pettunud.
Mulle ei mahu pähe kuidas saab pettuda terves lapses, kes on valinud sind enda vanemaks.

Ja kolmas põhjus kindlasti selles, et mu mees on väga mehiste huvidega. Motosport ja kõik mootoritega seonduv, väike vanade autode kollektsioon jne. Eks muidugi ta tahaks järglast, kes jagaks temaga neid huve, keda motorajale kaasa võtta jne. Kunagi väga ammu, kui veel laste saamisest isegi ei rääkinud, siis ta ütles, et tütrega ei oskaks ta mitte midagi peale hakata.
Miski aga ei garanteeri ju, et kui poiss sünnib, et teda need asjad huvitavad. Võib-olla meeldib poisile hoopis maalida, laulda jne.

Ühesõnaga ma mõistan meest, sest paljudele meestele on see poja saamine oluline. Aga sellise surve alla panna mind, ei ole ka inimlik. Liiati, kui minust sõltub soo juures pigem vähe.
Tahaks nii väga, et mees saaks ometi aru, et pole vahet, kas poiss või tüdruk. Oluline on siiski see, et laps oleks terve! Vaevalt, et ta eelistaks mingi terviserikkega poissi tervele tüdrukule. Või siis see, et me üldse lapse saame. Ka seda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Kui paljud paarid annaksid kõik, et saada (terve) laps, ükskõik kas tüdruk või poiss.

Minu mehel justkui selline arusaam kinnistunud, et muud varianti ei olegi ju kui et lapsi on ta võimeline saama, kindlasti kõik lapsed tema puhul terved ning esimene laps kindlasti poeg. Jah ilus unistus küll, aga sisaldab liiga palju faktoreid, mis pole meie endi teha, seega ei saagi kõik unistused täpipealt nii täituda nagu me ette kujutame (liiati kui selle unistuse puhul on juhusel ja õnnel rohkem pistmist kui meie endi teha).

Ma ise olen tulevase beebi üle nii õnnelik ja järjest rohkem rõõmustan, et see on tütar. Kuigi ma oleksin täpselt sama õnnelik ka poja üle (ja selle võrra võib-olla oleksin poisi puhul isegi õnnelikum, et siis oleks ka mees ja tema pere rahul ja jääks see pinge ära, mis praegu on). Hirm aga siiski on, kuidas mees reageerib.
Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

Eks ikka mida varem, seda parem. Ära näita välja, et sa muretsed tema reaktsiooni üle. Pigem näita, et sina oled ekstra õnnelik just tütre üle. Äkki siis sinu rõõm vähemalt rõõmustab teda ka ja ta saab nautida seda, et tütar teeb tema armastatud naist väga õnnelikuks. Ja see entusiasm ja rõõm võib nakatada teda ka siiralt tütre üle rõõmu tundma.

Räägi, mis tütre puhul võib paremini olla. Tütred aitavad suurema tõenäosusega vanu vanemaid, külastavad ja helistavad tihedamini, näitavad lapselapsi tihedamini. Tütred hukkuvad vähem nooruspõlve vägitükkides, ei ole hirmu, et kas laps tuleb elusalt koju tagasi mingilt rallilt või joomalt. Ja kui tütar on väärtustepõhiselt kasvatatud, siis leiab ta ka väärilise väimehe, kellest saab nagu lisapoeg perele. Ilus ja tark tütar on ka isa uhkuseks, kui ta juba naiseks on sirgunud. Poisiga on uhke väikelapseeas, aga kui kasvab lontrus, siis pigem isale häbi.

Tabuteema, aga uuringud on ka tõestanud, et meestele on pojad tähtsad: https://www.herfamily.ie/parenting/study-reveals-couples-sons-likely-stay-together-243529

Eks siis tuleb sellest avatult rääkida ja võtta lapse sündi ratsionaalsemalt. (Mõlemal sool oma plussid-miinused, nii et ratsionaalselt võttes vahet ju pole.)

+2
-5
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ma lihtsalt ütleks, et sünnib tütar. Pole vaja keerutada, mida varem seda parem, ei pea looma mingut erilist õhkkonda. Ei näitaks välja, et kardan mehe reaktsiooni. Ise oled ju tütre üle õnnelik, kindlasti on uudist teatades see rõõm ka nähtav.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

Räägi, mis tütre puhul võib paremini olla. Tütred aitavad suurema tõenäosusega vanu vanemaid, külastavad ja helistavad tihedamini, näitavad lapselapsi tihedamini. Tütred hukkuvad vähem nooruspõlve vägitükkides, ei ole hirmu, et kas laps tuleb elusalt koju tagasi mingilt rallilt või joomalt. Ja kui tütar on väärtustepõhiselt kasvatatud, siis leiab ta ka väärilise väimehe, kellest saab nagu lisapoeg perele. Ilus ja tark tütar on ka isa uhkuseks, kui ta juba naiseks on sirgunud.

No milleks selline tsirkus? Kui mees ei suuda tütrega leppida, siis ei muuda ka see jutt ta meelt.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jeebus.

Ühe jaoks on laps vaid poiss ja teine jääb kogemata rasedaks ega tea, kuidas sugu öelda.

Ja käod soovitavad, kuidas tütart üles kiita.

Andke lastekodusse. Selliste vanematega, jube.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas mees siis lootenatoomia uh-s kaasas ei olnud, et ta ei tea veel?

Tõeline mees ei käi sellistes kohtades.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul pole vaja küll mehe eest piinlikkust tunda ega tema tunnete pärast muretseda. Lao aga niptify tulemus välja – põhisõnum on ju, et kromosoomid on korras! Paraku see poiste eelistamine on ikka levinud. Mõnes peres poisse poputatakse ja tüdrukud peavad varakult majapidamistöödes ise osalema (teene tehakse sellega muidugi tüdrukutele eluks, v.a. et halb maik jääb). Ja isegi USAs konservatiivid heitsid ette Obamale ja Clintonile, et nad on pehmod mehed, kuna neil on ainult tütred.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Poeg on näitamise asi” on päris tabavalt öeldud. Eks siin on põhjuseid palju, miks mu mees just poega tahab ning üks põhjus on ka see näitamine tõesti.

Peamine argument kahtlemata on perekondlik taus. Juba põlvest põlve on selline “nõudmine” peres ja nii ka alati läinud on, minu mees on esimene hetkel, kellel selle mustri järgi ei lähe. Võimalik, et tal endal samamoodi mingi surve peal pere poolt alateadlikult (või siis vägagi teadlikult).

Samas on ta piisavalt vana, et mustreid murda hirmuta emme-issi tõekspidamisi riivata.

Teine põhjus kindlasti see näitamise asi. Kindlasti mitte kõik mehed, aga paljud mehed peavad poega mingiks uhkuse asjaks ja näitamise objektiks. Miks see nii on, mina naisena öelda ei oska. Kas tõesti poeg teeb mehest kõvema mehe? Aga see palju tutvusringkonnast kõrvu jäänud, et kui kellegi sünnib poja asemel tütar, siis on küsitud mehelt, et noh kas oled väga pettunud.

Mulle ei mahu pähe kuidas saab pettuda terves lapses, kes on valinud sind enda vanemaks.

Ja kolmas põhjus kindlasti selles, et mu mees on väga mehiste huvidega. Motosport ja kõik mootoritega seonduv, väike vanade autode kollektsioon jne. Eks muidugi ta tahaks järglast, kes jagaks temaga neid huve, keda motorajale kaasa võtta jne. Kunagi väga ammu, kui veel laste saamisest isegi ei rääkinud, siis ta ütles, et tütrega ei oskaks ta mitte midagi peale hakata.

Miski aga ei garanteeri ju, et kui poiss sünnib, et teda need asjad huvitavad. Võib-olla meeldib poisile hoopis maalida, laulda jne.

Ühesõnaga ma mõistan meest, sest paljudele meestele on see poja saamine oluline. Aga sellise surve alla panna mind, ei ole ka inimlik. Liiati, kui minust sõltub soo juures pigem vähe.

Tahaks nii väga, et mees saaks ometi aru, et pole vahet, kas poiss või tüdruk. Oluline on siiski see, et laps oleks terve! Vaevalt, et ta eelistaks mingi terviserikkega poissi tervele tüdrukule. Või siis see, et me üldse lapse saame. Ka seda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Kui paljud paarid annaksid kõik, et saada (terve) laps, ükskõik kas tüdruk või poiss.

Minu mehel justkui selline arusaam kinnistunud, et muud varianti ei olegi ju kui et lapsi on ta võimeline saama, kindlasti kõik lapsed tema puhul terved ning esimene laps kindlasti poeg. Jah ilus unistus küll, aga sisaldab liiga palju faktoreid, mis pole meie endi teha, seega ei saagi kõik unistused täpipealt nii täituda nagu me ette kujutame (liiati kui selle unistuse puhul on juhusel ja õnnel rohkem pistmist kui meie endi teha).

Ma ise olen tulevase beebi üle nii õnnelik ja järjest rohkem rõõmustan, et see on tütar. Kuigi ma oleksin täpselt sama õnnelik ka poja üle (ja selle võrra võib-olla oleksin poisi puhul isegi õnnelikum, et siis oleks ka mees ja tema pere rahul ja jääks see pinge ära, mis praegu on). Hirm aga siiski on, kuidas mees reageerib.

Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.

 

Mina olen see õnnelik ema, kellel on kaks tütart ja just nimelt üks mu tütardest huvitub motospordist, autorallist, bensiini hais on lõhn ta hingele. Pöörane motohuviline, sõidab ise ja käib vaatamas, kui parasjagu ei sõida. Teab enamus sõitjaid nime, numbri ja näo järgi. 😅   . Lapse sugu ei määra tema tuleviku huve!

Tuleb poeg, võib ju vabalt balletist huvituda. Moto jmt ei paku huvi!

Mina ütleks mehele otse, tuleb terve ja tugev tütar, kes õigepea sind oma pisikese sõrme ümber keerab!  Ja kasvades võib ka tütrele huvi hakata pakkuma samad asjad, mis isale huvi pakuvad.

Minu tütarde huvi motospordi, rallide ja muu mootorimüra vastu tuli ilmselt minult. Ma olen väikesest peale venna sabas käinud ja see nn “meestemaailm” on mulle kohati rohkem huvi pakkunud,kui nii mõnelegi mehele!

 

Rahu, selg sirgu ja ütle otse!

Torisema hakkab, siis ütle: “soo kromosoomi määrasid sina! ” . Ja ega see viimane võimalus poega saada ei ole, kunagi võib  ju veel proovida 🙂

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Masendav, et siinsed prouad annavad nõu, kuidas mehele asja söödavalt serveerida.
Mees muidugi on paras oss koos oma ossisuguvõsaga. Miks üldse sellisega lapsi teha? Aga no kui härra patriarhile ei sobi, eks siis tuleb plika lapsendamiseks anda ja järgmine hakkama panna. Äkki kunagi õnnestub täisväärtuslik järglane e. poeg saada.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!

Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.

Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.

See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.

Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.

Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.

Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

no selline mees peaks lapsi tegema kuskil katseklaasis, kus enne emakasse lapse istutamist on võimalik sugu tuvastada. Sulle päriselt ka selline koopainimene jubedalt meeldib?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selliste kohta öeldakse, et loomad poegivad, päris mehed saavad tütreid 🙂

Vaat see on üks neist lamedatest teise Eesti lausetest, mis pole sugugi parem kui teemalagataja mehe suhtumine.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!

Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.

Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.

See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.

Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.

Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.

Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

Hm, ei taha mõeldagi, mis veel siis saaks, kui sellisel mehel sünnib poeg, kes osutub hiljem geiks …

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil 1.laps tütar – huvide teemal ütleks, et majas nagu kasvaks poiss 🤣 ( hetkel sai 5). Nukke on meil käputäis ja need ka pigem nö looma tegelasnäoga nukud.

Meie mänguarsenalis 90% konstruktorid, autod ( pakun et 50 erineva mudeli 🤣),rongid, klotsid. 2selt ” remontis” autosi, “vahetas” mänguautol õli, rehviparandused jne jne, rattad-rulad, trambliinil tõukegaga sõidab poistega võidu. 2selt tundis ära kõik automargid lihtsalt külgvaate järgi.

Nii et tüdruk ei tähenda ainult huvi nukkude vastu.

 

 

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoiatan ette, et see on teema, mis suuremalt osalt saab miinuseid ning kindlasti palju parastust, kuna lapse soo eelistamine on pigem tabu. Ma täiesti mõistan, et on palju paare, kes üldse lapsi ei saa ja nende suhtes ongi selline “pirtsutamine” lapse soo osas kohatu. Vabandan ette, kui kedagi see teema riivab!

Kuna aga minul on täna selline mure (kõigil on erinevad mured – ühe jaoks arusaadav mure, teise jaoks täielik lollus), siis saan vähemalt siin anonüümselt ennast välja elada.

Jäin rasedaks, küll otseselt ei planeerinud, aga raseduse üle oleme mõlemad mehega äärmiselt õnnelikud. Nüüd on rasedus kulgenud nii kaugele, et sain UH-s ning Niptify testi kaudu teada lapse soo. Ütlen kohe, et minul isiklikult ei ole mitte vähimatki vahet, kummast soost laps on, peaasi et terve. Eks sisimas olen alati unistanud, et vähemalt üks tütar võiks peres olla, kellega siis neid naiste asju ajada, aga mingit lolli kinnisideed mul ei ole kunagi olnud.

Seda ei saa ma aga öelda enda mehe kohta. Ta on üles kasvanud väga mehises keskkonnas (tal on 3 venda ja 1 õde) ning ka kasvatus on olnud vanakooli oma isa ja lausa vanaisa poolt. Peres on kehtinud alati mentaliteet, et pere esimene laps PEAB OLEMA poeg. Hiljem tulgu, kes veel tulla tahab, aga poeg esimese lapsena on ainuõige variant. Polegi mu mees ise ka süüdi, et sellise tõekspidamise järgi on teda maast ja madalast üles kasvatatud ja selline tõekspidamine sisse juurutatud.

Seetõttu ongi mehel kinnisideeks, et tema tahab poega esimese lapsena. Juba kui rasedusest teada sain, rääkis kõhubeebiga kogu aeg poisi vormis. Tuletasin meelde korduvalt, et võimalus on ka tüdrukuks. Kui ükskord rahulikult püüdsin teda igaks juhuks ette valmistada, et äkki tuleb tüdruk (siis ma veel tegelikult ise ka ei teadnud sugu), ta ei tahtnud sellest midagi kuulda. Ka veel eile õhtul silitas mu kõhtu ja ütles, et väike kallis pojake on varsti meie juurde tulemas.

See on täiesti kinnisidee tal juba. Ja eks seda survet tuleb tal perekonnast ka palju, et kas ikka on poeg.

Ma mõistan ka ise, et see ongi täiesti lollus ja mingi väga vanaaegne suhtumine asjasse, et pere vanim laps peab olema poeg, aga noh mis me teha saame, kui nii on.

Samuti on mu mees üsna emotsionaalne ning kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab, siis võib ta olla ettearvamatu (ei, mitte mingil juhul vähivaldne, maha tõenäoliselt ka ei jäta jne), aga võib väga vabalt võtta üldse teise suhtumise rasedusse, lapsesse, võib tunda, et enam ei tahagi seda last, ei ootagi seda last, äkki ei hakka kunagi last nii palju hoidma-armastama jne.

Olen foorumitest lugenud, et pettumus lapse soo osas on üsna tavapärane nähtus tegelikult (kuigi sellest ei julgeta väga rääkida), kuid nagu olen aru saanud, suudavad enamus enda sisemise pettumusega hakkama saada, ent tundes enda meest, tema ei suuda seda pettumust nii üle elada, et mina sellest osa ei saaks.

Ootan igasugust arvamust, soovitusi ja nõu, kuidas seda mehele serveerida. Tõesti kardan, et tema illusioonid saavad nii purustatud, et ma ei teagi, mis suhtumise või hoiaku ta võtta võib. Kõige tõenäolisemalt (tema käitumist ette ennustades) muutub ta külmaks, kaob igasugune huvi lapse osas jne. Vähemalt mõni aeg. Heal juhul ehk taastub see huvi ja ootusärevus – pole aga välistatud, et ei taastugi.

Eks elu purustabki meelega illusioone, et me õpiks. Minu mees tõenäoliselt peabki õppima selle raseduse käigus enda kivistunud tõekspidamistest lahti laskma. On aga hirm, kas ta üldse armastab seda last siis, kui see pole see, keda tema soovib..

..sest tulemas on tütar.

Hm, ei taha mõeldagi, mis veel siis saaks, kui sellisel mehel sünnib poeg, kes osutub hiljem geiks …

Või poeg, kellel on nö naiselikud hobid, nt võistlustants või koorilaul.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mehe peres oli viis venda, temal endal on kolm tütart, tahtis ta saada poega. Mina lausa ehmatasin, kui selgus, et tänapäeva inimene ootamatult on veendunud, et ägedaid asju saab teha ainult koos poegadega. Ma ei tulnud enne kooselu algust üldse selle pealegi, et küsida, kas tal äkki selline suhtumine on. Ta algul lausa kartis tüdruklapsi, et ei oska nendega kuidagi käituda.  Meil poega ei sündinud ja mõneti ma kahtlustan, et hästi läks, sest kardan, et mu mees oleks hakanud lapsi ebavõrdselt oma tegevustesse kaasama ja ma ei arva, et selline ühe eelistamine oleks pere õhkkonnale hästi mõjunud. Mehele ma oma mõlgutusi küll ei rääkinud, ei kommenteerinud tema soovi ja lasin tal harjuda. Minu mees on harjunud tütardega ära, aga ta on otsuseks võtnud, et mõnesid oskuseid, mis ta poisile oleks õpetanud, tüdrukutele ta ei õpeta. Ja siis imestatakse, miks naised ei oska lihtsaid liigutusi tööriistadega teha. Kuna minule ka ei ole keegi õpetanud, siis mõne “meestetöö” olen ise youtubest või manuaali abil õppinuna ka lastele edasi andnud. Mees ütleb, et õpetan valesti, aga õpetagu siis õigesti. Seega tõenäoliselt su mees harjub ära, kas ta päriselt oma pettumusest üle saab, aeg näitab.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hei, kallis, selgusid testi tulemused! Beebiga on kõik korras. Aga tundub, et armsa pojakese asemel meisterdasid sa hoopis sama armsa tütrekese valmis. Ma tean, et sina vist oleksid poega veidi enam tahtnud, kuid mul on küll tütre üle tohutult hea meel. (No ja kui sa oma tütrele hea isa oled, siis võime tulevikus kindlasti talle väikevenna ka hankida, kui õnnestub.)

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

teatamagi, et sünnib tütar ja väga oodatud ja armastatud tütar, kes on täpselt sama väärtuslik, kui oleks poeg.

Ei, sa ei pea mingit “väärtust” lisama sellele faktile. Informatsioon- tüdruk ja kõik.

Mis meest puudutab, räägi talle ometi ära. Pisut ebaõiglanegi, et varjad seda olulist infot tema eest. Süvendad veelgi mehe arvamust, et tütar, see on mingi naiste teema.
Räägi lihtsalt ära ja ära keskendu sellele soole üldse. See ei ole ju tähtis.
Mehel läheb mõttega kohanemisega ilmselt aega veidi, aga kui beebi sünnib, siis ta ei saa enda tundeid lapse vastu nagunii salata 🙂

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mkm

Minu isa ka vist ootas poega, igatahes kasvatas mind selles vaimus, et võttis tööle kaasa (kraana ja rekkajuht), remonditöökojas käisime koos, puutöökojas oli mul oma väike haamrike, õues ronisin puude otsas koos poistega juuksed vaigused ja see oli isa jaoks ok, ema jaoks mitte nii väga. Ka praegused huvid on vbla rohkem mehised (autod, mootorrattad, merendus, jahindus) ja meestega on kergem sõpru ja ühiseid jututeemasid leida ning kuna mul on 2 poega siis neil on ilmselt ka kergem nende asjadega suhestuda kuid kuna igapäevaselt käin ma riides siiski naiselikult siis vahest on küll kahju, et pole kellelegi printsessikleite ja diaarasid osta. Mees küll oleks nõus ka kolmanda lapsega kui tuleks tüdruk aga kunagi ju ei tea ning tervise tõttu mul väga proovida ka enam ei soovitata. Mulle tegelikult selline mehelik seltskond ka sobib, tunnen end mugavalt ja saan kõikides tegevustes sh. ehitus või remont kaasa lüüa, eks see printsessi teema tuleb järgmisesse ellu kaasa võtta.

0
0
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Lapse ootamine Kui lapse sugu ei vasta mehe ootusele