“Poeg on näitamise asi” on päris tabavalt öeldud. Eks siin on põhjuseid palju, miks mu mees just poega tahab ning üks põhjus on ka see näitamine tõesti.
Peamine argument kahtlemata on perekondlik taus. Juba põlvest põlve on selline “nõudmine” peres ja nii ka alati läinud on, minu mees on esimene hetkel, kellel selle mustri järgi ei lähe. Võimalik, et tal endal samamoodi mingi surve peal pere poolt alateadlikult (või siis vägagi teadlikult).
Samas on ta piisavalt vana, et mustreid murda hirmuta emme-issi tõekspidamisi riivata.
Teine põhjus kindlasti see näitamise asi. Kindlasti mitte kõik mehed, aga paljud mehed peavad poega mingiks uhkuse asjaks ja näitamise objektiks. Miks see nii on, mina naisena öelda ei oska. Kas tõesti poeg teeb mehest kõvema mehe? Aga see palju tutvusringkonnast kõrvu jäänud, et kui kellegi sünnib poja asemel tütar, siis on küsitud mehelt, et noh kas oled väga pettunud.
Mulle ei mahu pähe kuidas saab pettuda terves lapses, kes on valinud sind enda vanemaks.
Ja kolmas põhjus kindlasti selles, et mu mees on väga mehiste huvidega. Motosport ja kõik mootoritega seonduv, väike vanade autode kollektsioon jne. Eks muidugi ta tahaks järglast, kes jagaks temaga neid huve, keda motorajale kaasa võtta jne. Kunagi väga ammu, kui veel laste saamisest isegi ei rääkinud, siis ta ütles, et tütrega ei oskaks ta mitte midagi peale hakata.
Miski aga ei garanteeri ju, et kui poiss sünnib, et teda need asjad huvitavad. Võib-olla meeldib poisile hoopis maalida, laulda jne.
Ühesõnaga ma mõistan meest, sest paljudele meestele on see poja saamine oluline. Aga sellise surve alla panna mind, ei ole ka inimlik. Liiati, kui minust sõltub soo juures pigem vähe.
Tahaks nii väga, et mees saaks ometi aru, et pole vahet, kas poiss või tüdruk. Oluline on siiski see, et laps oleks terve! Vaevalt, et ta eelistaks mingi terviserikkega poissi tervele tüdrukule. Või siis see, et me üldse lapse saame. Ka seda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt. Kui paljud paarid annaksid kõik, et saada (terve) laps, ükskõik kas tüdruk või poiss.
Minu mehel justkui selline arusaam kinnistunud, et muud varianti ei olegi ju kui et lapsi on ta võimeline saama, kindlasti kõik lapsed tema puhul terved ning esimene laps kindlasti poeg. Jah ilus unistus küll, aga sisaldab liiga palju faktoreid, mis pole meie endi teha, seega ei saagi kõik unistused täpipealt nii täituda nagu me ette kujutame (liiati kui selle unistuse puhul on juhusel ja õnnel rohkem pistmist kui meie endi teha).
Ma ise olen tulevase beebi üle nii õnnelik ja järjest rohkem rõõmustan, et see on tütar. Kuigi ma oleksin täpselt sama õnnelik ka poja üle (ja selle võrra võib-olla oleksin poisi puhul isegi õnnelikum, et siis oleks ka mees ja tema pere rahul ja jääks see pinge ära, mis praegu on). Hirm aga siiski on, kuidas mees reageerib.
Selleks mõtlesin uurida, et kuidas oleks kõige parem mehele seda serveerida, äkki kellelgi ideid. Ei tahagi ümber nurga, võib otse.. aga siiski millal, mis keskkond, mis sõnadega. Ei taha teda riivata, kuid ei taha ka ise haiget saada tema reaktsioonist.
Mina olen see õnnelik ema, kellel on kaks tütart ja just nimelt üks mu tütardest huvitub motospordist, autorallist, bensiini hais on lõhn ta hingele. Pöörane motohuviline, sõidab ise ja käib vaatamas, kui parasjagu ei sõida. Teab enamus sõitjaid nime, numbri ja näo järgi. 😅 . Lapse sugu ei määra tema tuleviku huve!
Tuleb poeg, võib ju vabalt balletist huvituda. Moto jmt ei paku huvi!
Mina ütleks mehele otse, tuleb terve ja tugev tütar, kes õigepea sind oma pisikese sõrme ümber keerab! Ja kasvades võib ka tütrele huvi hakata pakkuma samad asjad, mis isale huvi pakuvad.
Minu tütarde huvi motospordi, rallide ja muu mootorimüra vastu tuli ilmselt minult. Ma olen väikesest peale venna sabas käinud ja see nn “meestemaailm” on mulle kohati rohkem huvi pakkunud,kui nii mõnelegi mehele!
Rahu, selg sirgu ja ütle otse!
Torisema hakkab, siis ütle: “soo kromosoomi määrasid sina! ” . Ja ega see viimane võimalus poega saada ei ole, kunagi võib ju veel proovida 🙂