Mure on suur, laps on 2 aastane ja väga hoitud ja armastatud oma vanavanemate poolt aga tegu on lapsega, kes on oma ea kohta väga nutikas ja kuna vanaema muudkui nunnutab ja mitte kunagi ei tegele distsiplineerimisega siis laps on ta oma väikeseks orjaks muutnud. Vanaema on nõus tundide kaupa legodega mängima, tagaajamist mängima ja kui ta väsib ja ütleb lapsele, et aitab ma olen väsinud siis laps vastab, et ei aita ja vanaema mängibki edasi nii kaua kuni laps seda soovib. Laps on muidugi selle juba ammu läbi hammustanud, et vanaemaga saab oma tahtmise ja nii kasutabki ta teda ära. Samuti kui laps nt teeb haiget isegi siis vanaema ei suuda oma sõna maksma panna. Vanaema vahel kurdab, et ta ei saa isegi pissile, sest laps ei luba, no absurdsuse tipp. Olen temaga sel teemal rääkinud sest minu jaoks selline olukord on absurdne ja minu jaoks on reeglid tähtsad aga siis ta vaid solvub ja mingi aeg hoiab eemale ja siis kordub kõik jälle uuesti. Mind laps nii ei kohtle, sest ta teab, et minuga selline tsirkus ei toimi. Mida teha, kas võtta uuesti see temaga üles või piirata lausa nende suhtlemist?
Teema: Kui lapse vanaema ei distsiplineeri last ja laps talle pähe istub
Inimesega käitutakse nii nagu ta ise lubab endaga käituda, see on inimloomuse elementaarne tõde. Mida sa teha saaksid, kui vanaema omale selgroogu ei kasvata?
Kui vanaema jaksab mängida, siis mängigu. Saan aru, kui mure olek smaiustustes või teleka vaatamise lubamises vmt. Minuarust tore, kui vanaema päriselt viitsib tegeleda. Minu lastel selliseid vanaemasid ei ole, üks lihtsalt ei jaksa midagi teha enam ja teine eelistab oma käsitööd teha. Kui see ei tekita muus osas probleeme, nt vanaema keeldub last hoidmast seetõttu, et ei jaksa, siis ei näe probleemi, võid küll julgustada vanaema, et laps võib ju need 2 minutit nutta, kui ta wc-s on, aga lõpuks teab vanaema ise paremini.
Teine asi on, kui laps teeb haiget. Siin küll tuleks vanaemale selgitada, et see on lapse kasvatuses väga oluline, et ei lubataks haiget teha – et kui praegu vanaema arvab, et pole midagi, lapsel ju jõudu pole, aga et varsti läheb lasteaeda ja siis seal võib hakata hoopis teisi lapsi lööma. Et siis on sinul probleem, kui ühes kohas lubatakse lüüa. Aga anna vanaemale ka näpunäited, kuidas siis toimida.
Lapsed on väga erinevad ja oma noorema lapsega on nii, et ma võin löömist keelata, aga ta lööb mind uuesti ja uuetsi ja uuesti sel samal hetkel, kui keelan. Kui lähen teise tuppa, siis tuleb märatseb ukse taga, kuni teen ukse lahti ja lööb uuesti. Kui pööran selja ja hakkan nutma, on see naljakas ja lööb uuesti. Kui saadan nurka, siis tuleb nurgast nuttes välja ja lööb uuesti. Ehk et ongi vahel tunne, et ma ei jaksa selle löömise probleemiga tegeleda. Aga tegelen ikka, mul on nüüdseks oma rutiin välja kujunenud, aga see ongi väga väsitav, kuidas siis toimetan ja vanemal inimesel ei pruugi olla energiat lapsega võitlemiseks.
Tore vanaema, kes viitsib lapsega tegeleda ja mängida. Erinevalt emast.
Mina ei sekku sellesse, kui keeruliseks mu ema ja ämm oma elu või lapsehoidmist tahavad elada, kuni laps on hoitud ja ohtlikke olukordi ei teki jms.
Kindlasti mitte piirata suhtlemist!
Laps nüüd mingi imeaju ka ei tundu 2-aastase kohta, tavaline ütleb-teeb-mis-pähe-tuleb (pigem imestaks, kui oleks väga hooliv vanaema soovide suhtes, oskaks juba põhjus-tagajärg seoseid luua jne) Aga tema ei mõista isegi wc-mineku soovi?
Lapse kasvatamine on siiski vanemate ülesanne ja tekib küsimus, miks laps veidike nö vabadust saades kohe “ära keerab”. Tõesti jäi hetkeks mulje, et kodus on ehk liiga palju keelde ja vähe tegelemist lapsega. Muidu ta ei viitsiks ju pikalt vanaemaga legodega mängida, kui igapäevaselt koduski ema-isa seltsis seda teha saab.
see on puhtalt vanaema probleem. Kui ise ei oska ennast maksma panna, siis istutaksegi pähe. Lapsel elu lihtsalt lill
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
