meie poeg läks sügisel esimesse klassi. kohe alguses leidis endale paar-kolm poissi, kellega suhtlemine hästi klappis, ülejäänutega saab ka kenasti läbi. klassis on üks poiss, kes juba esimesel kuul – kõige esimesena lastest – küsis minult, kas meie poeg võiks tema juurde külla tulla. tol korral jäi jutt nii, et eks millalgi vaatame. minu meelest on see poiss täitsa tore poiss ning on näha, et tahtis juba algusest saadik meie lapsega sõbrustada. ka tema vanemad tunduvad igati toredad. millegipärast aga meie poeg selle poisiga suhtlemisest huvitatud pole. ütles mulle kohe alguses, et X-ga mängida talle ei meeldi. kui küsisin põhjust, siis mingit väga arvestatavat põhjendust ei saanudki, peamiselt vihjas laps sellele, et too poiss olevat liiga lärmakas ja rabeleja. noh, tundub, et pole lihtsalt tema tüüp. teate ju ise ka, et mõni inimene on nö teie inimene ja mõni mitte.
vahepeal on meil mitmeid klassivendi külas käinud, meie poiss nendel ka. täna hommikul sattusime kooliõuel aga taas selle poisi ja tema emaga kokku ning see poiss küsis meie kõigi kuuldes jalle, kas meie poiss võib talle külla tulla. teise poisi ema haaras ka kohe teemast kinni ja ütles, et kui meile sobib, võiksime mänguõhtu kokku leppida lähitulevikus. meie laps ei öelnud loomulikult selle peale, et ei, ta ei taha X-ga mängida. sellises olukorras oleks see kuidagi kohatu tundunud ja me laps on ses mõttes delikaatne, et kui talle ka keegi ei sümpatiseeri, ei hakka ta seda teisele näkku ütlema. seda enam, et nagu ma aru saan, ei ole antipaatiaks otsest põhjust. nüüd ongi selline ebameeldiv olukord, et tean, et mu laps ei taha sinna külla minna. aga minu meelest võiks ta siiski korragi teise poisi pool ära käia, sest minu meelest ei ole tegemist pahatahtliku lapsega.
mu poeg on ka pisut selline, et kui esmamulje kellestki pole päris positiivne, siis tal on seda hiljem raske muuta. ise mõtlen, et äkki algul see poiss oma tormakusega kuidagi käitus minu pojale vastuvõetamatult ja nüüd minu lapsele ta lihtsalt seetõttu ei ole sümpaatne. mingit tüli neil olnud ju ei ole. ise leian, et võiks ikka teise võimaluse anda… sõprust peale sundida muidugi ei saa, aga viisakusest võiks ju külla ikka minna.
mis teie antud olukorras teeksite?