Teema: Kui lapsi lihtsalt ei tule ega tule…

#3129879:

Meil on mehega mõlemapoolsed põhjused ja seni teinud 3 ringi ivfi. Leppisime kokku et kui minu 34ndaks sünnpäevaks rasedust pole siis võtame kõigepealt doonorsperma ja aasta pärast ka doonormunaraku.

Mina mõtlen et kui põhjused on nii suured et isegi ivfiga rasedus ei õnnestu siis on sellel lapsel endal parem kui ta saab geenid noortelt ja tervetelt vanematelt. Need vanemad on ju südamest head inimesed kui on doonorid, haridustaset ja mingeid asju saab valida – võibolla saab laps kümme korda paremad geenid kui meie vigased kes ei suuda isegi rasedust teha.

Ühel päeval tahab laps oma lapsi ja ega temal see kergemini pruugi minna.

Väga õiged mõtted, meil on ka probleeme mõlemalt poolt, kuigi peamine põhjus mehes siiski oma vanuse tõttu proovisime ka doonormunarakkudega aga rasedust ei tulnud, kahjuks mees pole doonorspermaga nõus kuigi minu jaoks parem doonori omaga kui riskida, et haige laps tuleb- meil see ka läbielatud aga katkestasime raseduse.

Mehe probleemidele on küll ravi olemas. Ja lõpuks kui ravile ei allu on võimalus seeme vägisi munarakuga kokku panna. Munarakkude kvaliteedi tõsmist pole väga kuulnud.
Soovitan siiski arstide poole pöörduda ja leida lahendused. Jutust tundub, et on nagu arsti juures käidud, aga pole lahendust saanud, Siis tuleb minna teise ja ehk ka kolmanda arsti juurde, erinevate arstidel erinevad teadmised ja meetodid. Ajaga võimalused aina vähenevad ja siin kurtmine rasedust ei too. Kehvemal juhul jäädki elu lõpuni kahetsema, et midagi ette ei võtnud.

#3129964:

#3129950:

#3129928:

Kas siin leidub inimesi, kes pärast enda v mehe rakkude puudulikkusest teada saamisega on otsustanud mitte kasutada doonorrakke ja leppinud oma lastetusega. Kuidas elu ja olukordadega toime tulete?

Meie oleme aastaid üritanud ühist beebit aga mida ei tule seda ei tule. Ivf-id on ebaõnnestunud, doonorrakke me ei soovi ja lapsendamine ei tule kõne allagi.Mis kõige hullem, et oleme mõlemad terved ja seletust ega põhjust ei ole. Tulebki koos otsus vastu võtta, et kui ei tule ja lahku minna ei taha siis elu läheb edasi kahekesi. See peab olema ühine otsus.Siis ei hakka hiljem kaaslane sind süüdistama.

Aitäh jagamast, hea kuulda, et keegi mõtleb samamoodi. IVF on kaalumisel ja eks näis, kas õnnestub. Edu ja julgust Sulle oma otsustes! ????

Meile pakkus vahepeal lohutust koduloom,kes oli meile lapse eest. Ja kui tema elu otsa sai siis oli selline tunne nagu oleks lapse matnud. See on üks võimalus kuidas tühja kohta täita aga see muidugi ei sobi kõigile.

Mille põhjal või mis uuringud tehti, et väideti, et munarakk kehva kvaliteediga?

Meie oleme proovinud peaaegu 4aastat juba. Olen teinud ühe IVFi ja rohkem ei taha ka(VÄga palju kõrvalmõjusid oli mul ja äärmiselt raske taastumine).Munarakureserv on mul väga hea, aga munarakud väga halva kvaliteediga. Mul saadi 40munarakku punkteerimisel, aga 1 jäi ainult edasi arenema. Arst ütles, et pole midagi teha halva kvaliteediga. Nüüd lähen edasi teise kliinikusse, äkki seal midagi uut mõttes. Veel alla ei anna, oleme 35aastased. Aga vahel mõtlen küll, et kui ei saa, siis äkki viib elu meid üldse lahku.. Mõlemad tahame väga lapsi, aga kogu protsess on kujunenud üsna stressirikkaks.

Jõudu 🙂

#3130376:

Ei, laste saamine ei ole elu loomulik osa. See on võimalus.

Tänapäeval lihtsalt arvatskse, et kui tahta, siis asjad juhtuvad. Arvatakse, et kontrollitakse loodust ja bioloogiat jne Ja kui emake loodus ütleb, et nende kahe isiku dna kokkupanduna ei sobi, siis nii lihtsalt on.

Kahju, et ei osata hinnata iseennast ja partnerit ka ilma lasteta. Vot see on minu arust tragöödia.

olen arvamusega samas paadis. Lastetuid on alati olnud. Üksikuid lastetuid ja lastetuid paare. Jah, ühiskondlikult neid aegajalt haletsetakse või vaadatakse imelikult, aga see on ühiskonna probleem. Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad. Ja see pole nagu koolitund et paremaks saamiseks peab lihtsal rohkem kodutöid tegema ja kõik on võimalik kui piisavalt pingutada. Ei ole, on neid kellel on võimalik laste saamine ja neid kellel ei ole. Kurb on et mina just sinna teise kategooriasse pean langema aga enesehaletsemine seda ei muuda.
Tänapäeval on parem kui kunagi varem jääda lastetuks, kuna eneseteostuse võimalusi on palju, on vanaduspension jne. Paljud elistavad seda elu tänapäeval vabatahtlikult ka.

Arvan et minu jaoks vaid kahe inimesega täisulikuks perekonnaks jäämine ei ole maailma suurim probleem. Enne praegust kallimat ma isegi ei tahtnud lapsi nii väga ja see pole ka mu lapsepõlveunistus olnud et peab tingimata olema maja ja aed ja koer ja kaks last. Kallim pani mu tundma et temaga ma võiksin saada lapsi ja kui see temaga koos ei õnnestu siis ilma temata ma neid ka ei soovi. Ja kui nii läheb siis kahekesi saame nautida hopis teistugust ja mugavamat elu, öelgu kõrvaltvaatajad mida iganes meie elunautlemise ja ühiskonna vastutustundetuse ja mille iganes suhtes. See ei ole nende asi ega nende elu.

#3130075:

Küsimus on pigem selles, et mida vastate “tarkadele”, kes soovitavad rohkem “asjaga tegeleda”, et lapsed tuleksid või nendele, kes lihtsalt vihjavad, et millal küll lapsed tulevad?

oleneb kui agressiivne vihjaja on. Enamik vist arvavad et me ei mõtlegi laste peale. Kui keegi niisama lause sees heatahtlikult korra midagi selle kohta ütleb siis naeratan ja ‘ahah, okei’ või midagi sellist
aga kui keegi ikka väga lollilt ja pealetükkivalt räägib et ‘oota kui lapsed tulevad, siis sa alles saad teada mis on elu..’ ja nii ikka iga jumala vestluse käigus siis lõpuks olen nähvanud et ei tea kaua ma siis ootama pean seda imet.
Üldiselt on sõptuskonnaga vedanud, lapsed on enamusel aga keegi pole peast päris kanaemaks muutunud ja ei räägi ainult sellest et lapsed on elu õnn ja millal ometi meie.. Kõigil on karjäärid ja hobid ja taktitunne sünnitusega alles jäänud.

Jäin vaid mõtlema selle lause üle: “Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad.” Mille poolest siis mina kehvem olen, et mulle pole antud?

On ka öeldud, et igaühele antakse kannatusteks seda, mida tema jaksab ära kannatada. Teile siis selline asi antud. Võimalus on leppida või siiski teha kõikvõimalikke pingutusi, et siiski saaks antud, kas siis bioloogiline või mitte.

Inimesed on selle ise välja mõelnud et elu aus peaks olema. Ei ole elu aus.
Head asjad juhtuvad heade ja halbade inimestega, halvad niisama.
Tore on ennast lohutada et ju temal läks halvasti sest ta ise tegi midagi valesti. Mis sest et väga-väga paljud asjad ei kuulu meie enda võimu alla. Sellel nähtusel on nimi ohvrisüüdistamine.
No ei ole haigustega sündinud või sõjapiirkonnas elavad inimesed seda kuidagi ära teeninud või parema kannatuste lävega.
Ja kui midagi halba juhtub siis ei jää nagu muud üle kui sellega elada ja ära kannatada. Või mis variandid veel on?

Kui te kõike tahate läbi proovida, siis proovige ka paastukuuri ja puhast toitumist.