Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kui lapsi lihtsalt ei tule ega tule…

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Kui lapsi lihtsalt ei tule ega tule…

Postitas:
Kägu

Tere!

Ma tean, et kõige targem soovitus on pöörduda arsti poole, kuid arstid ei ole kõikvõimsad ja põhjustega ei tegele. Nt sperma madala liikuvuse ja munaraku madala kvaliteedi puhul ei pakuta lahendust, mis paneks sperma liikuma ja tõstaks piisaval määral munaraku kvaliteeti ja sellega likvideeriks probleemi, vaid lahenduseks pakutakse tagajärgede likvideerimist – ehk lahendus on nt doonorrakkude kasutamine.

Sellisel juhul aga ei oleks tegemist enda geenide edasi andmisega. On siin seltskonnas ka kedagi, kes ootab lapsi, aga ei ole õnnestunud ja doonoreid ega lapsendamist kasutada ei soovi samal põhjusel, et siis ei saa enda geene edasi anda? On siin inimesi, kes lepib, et kui talle pole antud järglasi saada, siis nii ongi ja jäätaksegi terveks eluks lastetuks? Kuidas eluga ja olukordadega toime tulete?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil on mehega mõlemapoolsed põhjused ja seni teinud 3 ringi ivfi. Leppisime kokku et kui minu 34ndaks sünnpäevaks rasedust pole siis võtame kõigepealt doonorsperma ja aasta pärast ka doonormunaraku.
Mina mõtlen et kui põhjused on nii suured et isegi ivfiga rasedus ei õnnestu siis on sellel lapsel endal parem kui ta saab geenid noortelt ja tervetelt vanematelt. Need vanemad on ju südamest head inimesed kui on doonorid, haridustaset ja mingeid asju saab valida – võibolla saab laps kümme korda paremad geenid kui meie vigased kes ei suuda isegi rasedust teha.
Ühel päeval tahab laps oma lapsi ja ega temal see kergemini pruugi minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil on mehega mõlemapoolsed põhjused ja seni teinud 3 ringi ivfi. Leppisime kokku et kui minu 34ndaks sünnpäevaks rasedust pole siis võtame kõigepealt doonorsperma ja aasta pärast ka doonormunaraku.

Mina mõtlen et kui põhjused on nii suured et isegi ivfiga rasedus ei õnnestu siis on sellel lapsel endal parem kui ta saab geenid noortelt ja tervetelt vanematelt. Need vanemad on ju südamest head inimesed kui on doonorid, haridustaset ja mingeid asju saab valida – võibolla saab laps kümme korda paremad geenid kui meie vigased kes ei suuda isegi rasedust teha.

Ühel päeval tahab laps oma lapsi ja ega temal see kergemini pruugi minna.

Väga õiged mõtted, meil on ka probleeme mõlemalt poolt, kuigi peamine põhjus mehes siiski oma vanuse tõttu proovisime ka doonormunarakkudega aga rasedust ei tulnud, kahjuks mees pole doonorspermaga nõus kuigi minu jaoks parem doonori omaga kui riskida, et haige laps tuleb- meil see ka läbielatud aga katkestasime raseduse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas siin leidub inimesi, kes pärast enda v mehe rakkude puudulikkusest teada saamisega on otsustanud mitte kasutada doonorrakke ja leppinud oma lastetusega. Kuidas elu ja olukordadega toime tulete?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mehe probleemidele on küll ravi olemas. Ja lõpuks kui ravile ei allu on võimalus seeme vägisi munarakuga kokku panna. Munarakkude kvaliteedi tõsmist pole väga kuulnud.
Soovitan siiski arstide poole pöörduda ja leida lahendused. Jutust tundub, et on nagu arsti juures käidud, aga pole lahendust saanud, Siis tuleb minna teise ja ehk ka kolmanda arsti juurde, erinevate arstidel erinevad teadmised ja meetodid. Ajaga võimalused aina vähenevad ja siin kurtmine rasedust ei too. Kehvemal juhul jäädki elu lõpuni kahetsema, et midagi ette ei võtnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas siin leidub inimesi, kes pärast enda v mehe rakkude puudulikkusest teada saamisega on otsustanud mitte kasutada doonorrakke ja leppinud oma lastetusega. Kuidas elu ja olukordadega toime tulete?

Meie oleme aastaid üritanud ühist beebit aga mida ei tule seda ei tule. Ivf-id on ebaõnnestunud, doonorrakke me ei soovi ja lapsendamine ei tule kõne allagi.Mis kõige hullem, et oleme mõlemad terved ja seletust ega põhjust ei ole. Tulebki koos otsus vastu võtta, et kui ei tule ja lahku minna ei taha siis elu läheb edasi kahekesi. See peab olema ühine otsus.Siis ei hakka hiljem kaaslane sind süüdistama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Huvitab endiselt, kas siin leidub inimesi, kes on otsustanud mitte kasutada doonorrakke ja leppinud seeläbi lastetusega, kui oma ja/või mehe rakud pole piisavad? Kui olete olemas, andke endast märku.

Samas on arusaadav ka, kui sellest märku anda ei julge, sest nagu näha, hakkab sellise otsuse puhul teatud hurjutamine pihta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas siin leidub inimesi, kes pärast enda v mehe rakkude puudulikkusest teada saamisega on otsustanud mitte kasutada doonorrakke ja leppinud oma lastetusega. Kuidas elu ja olukordadega toime tulete?

Meie oleme aastaid üritanud ühist beebit aga mida ei tule seda ei tule. Ivf-id on ebaõnnestunud, doonorrakke me ei soovi ja lapsendamine ei tule kõne allagi.Mis kõige hullem, et oleme mõlemad terved ja seletust ega põhjust ei ole. Tulebki koos otsus vastu võtta, et kui ei tule ja lahku minna ei taha siis elu läheb edasi kahekesi. See peab olema ühine otsus.Siis ei hakka hiljem kaaslane sind süüdistama.

Aitäh jagamast, hea kuulda, et keegi mõtleb samamoodi. IVF on kaalumisel ja eks näis, kas õnnestub. Edu ja julgust Sulle oma otsustes! 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas siin leidub inimesi, kes pärast enda v mehe rakkude puudulikkusest teada saamisega on otsustanud mitte kasutada doonorrakke ja leppinud oma lastetusega. Kuidas elu ja olukordadega toime tulete?

Meie oleme aastaid üritanud ühist beebit aga mida ei tule seda ei tule. Ivf-id on ebaõnnestunud, doonorrakke me ei soovi ja lapsendamine ei tule kõne allagi.Mis kõige hullem, et oleme mõlemad terved ja seletust ega põhjust ei ole. Tulebki koos otsus vastu võtta, et kui ei tule ja lahku minna ei taha siis elu läheb edasi kahekesi. See peab olema ühine otsus.Siis ei hakka hiljem kaaslane sind süüdistama.

Aitäh jagamast, hea kuulda, et keegi mõtleb samamoodi. IVF on kaalumisel ja eks näis, kas õnnestub. Edu ja julgust Sulle oma otsustes! 🙂

Meile pakkus vahepeal lohutust koduloom,kes oli meile lapse eest. Ja kui tema elu otsa sai siis oli selline tunne nagu oleks lapse matnud. See on üks võimalus kuidas tühja kohta täita aga see muidugi ei sobi kõigile.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuna sul praegu lapsi pole, siis täpselt nii sa tuledki elu ja olukordadega toime.

See on umbes sama küsimus, er kuidas küll ilma Ferrarita toime tulete.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuna sul praegu lapsi pole, siis täpselt nii sa tuledki elu ja olukordadega toime.

See on umbes sama küsimus, er kuidas küll ilma Ferrarita toime tulete.

Kas nõuandja on samas olukorras, küsiks esiteks?

Ja ilmselgelt ei ole Ferrari saamine sama, mis lapse saamine. Laste saamine on elu loomulik osa, Ferrari omamine siiski lihtsalt teatud luksus. Absurde võrdlus ausalt öeldes elusolendi ja asja vahel, täitsa hämmastav kohe, et sellise asja peale võib üldse tulla.

Küsimus on pigem selles, et mida vastate “tarkadele”, kes soovitavad rohkem “asjaga tegeleda”, et lapsed tuleksid või nendele, kes lihtsalt vihjavad, et millal küll lapsed tulevad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ferrariga võrdlus tõesti kohatu. Mina soovitan ikka kõik võimalused ära peoovida, et hiljem ei jääks kripeldama, et midagi jäi proovimata aga eks inimesed, suhtumised on erinevad, mõned pingutavad nii, et ninast veri väljas ja teised löövad kohe käega…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Huvitav on see, et arstide soovitus ja paljude inimeste soovitus on pöörduda arstile. Samas, kui arsti juures selgub, et munarakk on madala kvaliteediga ehk sisuliselt elujõuetu, siis meditsiin on selle koha pealt jõuetu aitama, s.t puuduvad ravimid/lahendused, mis stimuleeriks munarakud elujõuliseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See on küll väga vale koht kus musta huumorit teha aga ega see nutt ja hala ka midagi paremaks tee. Meiesugustele kes pingutavad ja teevad kõik selleks, et lapsi saada on lapse saamine samasugune luksus nagu ferraari unistajatele. Kahjuks on aga nii, et kui raha on saad osta Ferraari aga isegi miljoni euro eest ei saa osta beebit kui teda lihtsalt ei tule ei loomulikult ega kunstlikult. Maksa sa palju tahad.Siis vist ei olegi muud kui maksad ja lähed otsid maailma teisest otsast surrogaadi. Seda võimalust aga kõigil pole.
Need kes aga ütlevad, et kui ei tule juu siis ei peagi tulema- eks loodus paneb asjad paika aga kurb on ikkagi, väga kurb. Siis polegi muud valikut kui leida uued prioriteedid ,unistada muudest asjadest ja rõõmsalt edasi elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mille põhjal või mis uuringud tehti, et väideti, et munarakk kehva kvaliteediga?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei, laste saamine ei ole elu loomulik osa. See on võimalus.
Tänapäeval lihtsalt arvatskse, et kui tahta, siis asjad juhtuvad. Arvatakse, et kontrollitakse loodust ja bioloogiat jne Ja kui emake loodus ütleb, et nende kahe isiku dna kokkupanduna ei sobi, siis nii lihtsalt on.
Kahju, et ei osata hinnata iseennast ja partnerit ka ilma lasteta. Vot see on minu arust tragöödia.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie oleme proovinud peaaegu 4aastat juba. Olen teinud ühe IVFi ja rohkem ei taha ka(VÄga palju kõrvalmõjusid oli mul ja äärmiselt raske taastumine).Munarakureserv on mul väga hea, aga munarakud väga halva kvaliteediga. Mul saadi 40munarakku punkteerimisel, aga 1 jäi ainult edasi arenema. Arst ütles, et pole midagi teha halva kvaliteediga. Nüüd lähen edasi teise kliinikusse, äkki seal midagi uut mõttes. Veel alla ei anna, oleme 35aastased. Aga vahel mõtlen küll, et kui ei saa, siis äkki viib elu meid üldse lahku.. Mõlemad tahame väga lapsi, aga kogu protsess on kujunenud üsna stressirikkaks.

Jõudu 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei, laste saamine ei ole elu loomulik osa. See on võimalus.

Tänapäeval lihtsalt arvatskse, et kui tahta, siis asjad juhtuvad. Arvatakse, et kontrollitakse loodust ja bioloogiat jne Ja kui emake loodus ütleb, et nende kahe isiku dna kokkupanduna ei sobi, siis nii lihtsalt on.

Kahju, et ei osata hinnata iseennast ja partnerit ka ilma lasteta. Vot see on minu arust tragöödia.

Mulle meeldib Su mõttelaad. Võib olla selles mu põhiline mure seisnebki, et ma ei oska end hinnata ilma lasteta. Aga selle juures on hea asi see, et kuna probleem on minu suhtumises, siis saan seda muuta ja õppida ennast hindama ka ilma lasteta. Aitäh seda mõtet jagamast, ma pole kunagi niimoodi osanud mõelda ja selles võib tõetera sees olla.

Teemaalgataja

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mille põhjal või mis uuringud tehti, et väideti, et munarakk kehva kvaliteediga?

Munaraku kehv kvaliteet tuuakse välja IVF katsete puhul, kui munarakk ei arene edasi. Vt allolevat kommentaari. “Mul saadi 40munarakku punkteerimisel, aga 1 jäi ainult edasi arenema. Arst ütles, et pole midagi teha halva kvaliteediga”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Munaraku kehv kvaliteet tuuakse välja IVF katsete puhul, kui munarakk ei arene edasi. Vt allolevat kommentaari. “Mul saadi 40munarakku punkteerimisel, aga 1 jäi ainult edasi arenema. Arst ütles, et pole midagi teha halva kvaliteediga”.

See on kindlasti 1 väga suur ja põhifaktor, aga mitte alati pole mmunarakkude kvaliteedi taga naisepoolsed põhjused, vabalt võib olla ka väike raviviga, kas naisele antud raviskeem ei sobi (pikk/lühike, erinevad rohud, nt mul saadi palju rohkem ja paremad munarakud diphereline+gonaliga kui pikal skeemil), munarakke “küpsetati” liiga kaua või liiga vähe (nt labori lahtiolekuaegade järgi, pühad-nädalavahetus vms). Kui liiga lühike stimulatsioon, siis munarakud ei ole valmis, kui liiga kaua stimuleerida, siis osad on juba vanad ja folliikulid liiga suured. Kõige selle vältimiseks muidugi ongi vereproovid ja uhd, et tabada kõige parem moment, kus võimalikult palju folliikuleid on optimaalses suuruses ja valmis.

https://www.regionaalhaigla.ee/sites/default/files/documents/07._Munasari_munarakk_ja_naise_viljakus_-_Kai_Haldre.pdf nagu seal ka kirjas on, kahjuks pole olemas vanusest tingitud munaraku kvaliteeti tõstvat ravi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei, laste saamine ei ole elu loomulik osa. See on võimalus.

Tänapäeval lihtsalt arvatskse, et kui tahta, siis asjad juhtuvad. Arvatakse, et kontrollitakse loodust ja bioloogiat jne Ja kui emake loodus ütleb, et nende kahe isiku dna kokkupanduna ei sobi, siis nii lihtsalt on.

Kahju, et ei osata hinnata iseennast ja partnerit ka ilma lasteta. Vot see on minu arust tragöödia.

olen arvamusega samas paadis. Lastetuid on alati olnud. Üksikuid lastetuid ja lastetuid paare. Jah, ühiskondlikult neid aegajalt haletsetakse või vaadatakse imelikult, aga see on ühiskonna probleem. Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad. Ja see pole nagu koolitund et paremaks saamiseks peab lihtsal rohkem kodutöid tegema ja kõik on võimalik kui piisavalt pingutada. Ei ole, on neid kellel on võimalik laste saamine ja neid kellel ei ole. Kurb on et mina just sinna teise kategooriasse pean langema aga enesehaletsemine seda ei muuda.
Tänapäeval on parem kui kunagi varem jääda lastetuks, kuna eneseteostuse võimalusi on palju, on vanaduspension jne. Paljud elistavad seda elu tänapäeval vabatahtlikult ka.

Arvan et minu jaoks vaid kahe inimesega täisulikuks perekonnaks jäämine ei ole maailma suurim probleem. Enne praegust kallimat ma isegi ei tahtnud lapsi nii väga ja see pole ka mu lapsepõlveunistus olnud et peab tingimata olema maja ja aed ja koer ja kaks last. Kallim pani mu tundma et temaga ma võiksin saada lapsi ja kui see temaga koos ei õnnestu siis ilma temata ma neid ka ei soovi. Ja kui nii läheb siis kahekesi saame nautida hopis teistugust ja mugavamat elu, öelgu kõrvaltvaatajad mida iganes meie elunautlemise ja ühiskonna vastutustundetuse ja mille iganes suhtes. See ei ole nende asi ega nende elu.

Küsimus on pigem selles, et mida vastate “tarkadele”, kes soovitavad rohkem “asjaga tegeleda”, et lapsed tuleksid või nendele, kes lihtsalt vihjavad, et millal küll lapsed tulevad?

oleneb kui agressiivne vihjaja on. Enamik vist arvavad et me ei mõtlegi laste peale. Kui keegi niisama lause sees heatahtlikult korra midagi selle kohta ütleb siis naeratan ja ‘ahah, okei’ või midagi sellist
aga kui keegi ikka väga lollilt ja pealetükkivalt räägib et ‘oota kui lapsed tulevad, siis sa alles saad teada mis on elu..’ ja nii ikka iga jumala vestluse käigus siis lõpuks olen nähvanud et ei tea kaua ma siis ootama pean seda imet.
Üldiselt on sõptuskonnaga vedanud, lapsed on enamusel aga keegi pole peast päris kanaemaks muutunud ja ei räägi ainult sellest et lapsed on elu õnn ja millal ometi meie.. Kõigil on karjäärid ja hobid ja taktitunne sünnitusega alles jäänud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Munaraku kehv kvaliteet tuuakse välja IVF katsete puhul, kui munarakk ei arene edasi. Vt allolevat kommentaari. “Mul saadi 40munarakku punkteerimisel, aga 1 jäi ainult edasi arenema. Arst ütles, et pole midagi teha halva kvaliteediga”.

See on kindlasti 1 väga suur ja põhifaktor, aga mitte alati pole mmunarakkude kvaliteedi taga naisepoolsed põhjused, vabalt võib olla ka väike raviviga, kas naisele antud raviskeem ei sobi (pikk/lühike, erinevad rohud, nt mul saadi palju rohkem ja paremad munarakud diphereline+gonaliga kui pikal skeemil), munarakke “küpsetati” liiga kaua või liiga vähe (nt labori lahtiolekuaegade järgi, pühad-nädalavahetus vms). Kui liiga lühike stimulatsioon, siis munarakud ei ole valmis, kui liiga kaua stimuleerida, siis osad on juba vanad ja folliikulid liiga suured. Kõige selle vältimiseks muidugi ongi vereproovid ja uhd, et tabada kõige parem moment, kus võimalikult palju folliikuleid on optimaalses suuruses ja valmis.

https://www.regionaalhaigla.ee/sites/default/files/documents/07._Munasari_munarakk_ja_naise_viljakus_-_Kai_Haldre.pdf nagu seal ka kirjas on, kahjuks pole olemas vanusest tingitud munaraku kvaliteeti tõstvat ravi.

Aitäh jagamise eest. Ei teadnud, et munaraku kvaliteeti võivad mõjutada ka IVF-ga seotud protseduuride erisused.

Mis puudutab seda, et vanusega tingitud munaraku kvaliteedi langust ei saa tagasi tõsta, siis see on loogiline ja looduse poolt nii määratud. Loomulik ei ole aga see, et munaraku kvaliteet on halb lihtsalt niisama, kuigi iga on selgelt fertiilne (ka 40-sed naised ja üle selle sünnitavad terveid lapsi olles loomulikul teel rasestunud).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei, laste saamine ei ole elu loomulik osa. See on võimalus.

Tänapäeval lihtsalt arvatskse, et kui tahta, siis asjad juhtuvad. Arvatakse, et kontrollitakse loodust ja bioloogiat jne Ja kui emake loodus ütleb, et nende kahe isiku dna kokkupanduna ei sobi, siis nii lihtsalt on.

Kahju, et ei osata hinnata iseennast ja partnerit ka ilma lasteta. Vot see on minu arust tragöödia.

olen arvamusega samas paadis. Lastetuid on alati olnud. Üksikuid lastetuid ja lastetuid paare. Jah, ühiskondlikult neid aegajalt haletsetakse või vaadatakse imelikult, aga see on ühiskonna probleem. Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad. Ja see pole nagu koolitund et paremaks saamiseks peab lihtsal rohkem kodutöid tegema ja kõik on võimalik kui piisavalt pingutada. Ei ole, on neid kellel on võimalik laste saamine ja neid kellel ei ole. Kurb on et mina just sinna teise kategooriasse pean langema aga enesehaletsemine seda ei muuda.

Tänapäeval on parem kui kunagi varem jääda lastetuks, kuna eneseteostuse võimalusi on palju, on vanaduspension jne. Paljud elistavad seda elu tänapäeval vabatahtlikult ka.

Arvan et minu jaoks vaid kahe inimesega täisulikuks perekonnaks jäämine ei ole maailma suurim probleem. Enne praegust kallimat ma isegi ei tahtnud lapsi nii väga ja see pole ka mu lapsepõlveunistus olnud et peab tingimata olema maja ja aed ja koer ja kaks last. Kallim pani mu tundma et temaga ma võiksin saada lapsi ja kui see temaga koos ei õnnestu siis ilma temata ma neid ka ei soovi. Ja kui nii läheb siis kahekesi saame nautida hopis teistugust ja mugavamat elu, öelgu kõrvaltvaatajad mida iganes meie elunautlemise ja ühiskonna vastutustundetuse ja mille iganes suhtes. See ei ole nende asi ega nende elu.

Küsimus on pigem selles, et mida vastate “tarkadele”, kes soovitavad rohkem “asjaga tegeleda”, et lapsed tuleksid või nendele, kes lihtsalt vihjavad, et millal küll lapsed tulevad?

oleneb kui agressiivne vihjaja on. Enamik vist arvavad et me ei mõtlegi laste peale. Kui keegi niisama lause sees heatahtlikult korra midagi selle kohta ütleb siis naeratan ja ‘ahah, okei’ või midagi sellist

aga kui keegi ikka väga lollilt ja pealetükkivalt räägib et ‘oota kui lapsed tulevad, siis sa alles saad teada mis on elu..’ ja nii ikka iga jumala vestluse käigus siis lõpuks olen nähvanud et ei tea kaua ma siis ootama pean seda imet.

Üldiselt on sõptuskonnaga vedanud, lapsed on enamusel aga keegi pole peast päris kanaemaks muutunud ja ei räägi ainult sellest et lapsed on elu õnn ja millal ometi meie.. Kõigil on karjäärid ja hobid ja taktitunne sünnitusega alles jäänud.

Aitäh selle väga mõistliku ja julgustava kommentaari eest. Ka mina mõtlen nii, et ma ei ole nõus loobuma oma kallist kaaslasest isegi siis, kui me lapsi ei saa. Ja on parem kindlasti omada kahe inimesega perekonda kui olla lastetu üksik inimene.

Jäin vaid mõtlema selle lause üle: “Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad.” Mille poolest siis mina kehvem olen, et mulle pole antud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vaid parimatest parimad saavad.

Päris nii see ikka ka pole. Igasugused poolearulised saavad ka lapsi ja vahest väga (liiga) palju. Parimatest ikka väga kaugel. Ütleme siis nii, et oleme inimestena veel nii lollid, et kõike me ei tea.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jäin vaid mõtlema selle lause üle: “Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad.” Mille poolest siis mina kehvem olen, et mulle pole antud?

On ka öeldud, et igaühele antakse kannatusteks seda, mida tema jaksab ära kannatada. Teile siis selline asi antud. Võimalus on leppida või siiski teha kõikvõimalikke pingutusi, et siiski saaks antud, kas siis bioloogiline või mitte.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jäin vaid mõtlema selle lause üle: “Ei ole nii et looduses kõik saavad järglasi. Mitte ühelgi liigil. Vaid parimatest parimad saavad.” Mille poolest siis mina kehvem olen, et mulle pole antud?

On ka öeldud, et igaühele antakse kannatusteks seda, mida tema jaksab ära kannatada. Teile siis selline asi antud. Võimalus on leppida või siiski teha kõikvõimalikke pingutusi, et siiski saaks antud, kas siis bioliigiline või mitte.

See ärakannatamise andmise väljend on ikka suht tobe tegelt, kui mõtlema hakata, ja taktitundetu on seda kasutada. Näiteks kui laps on parandamatult haige, või nagu siin näites, kui lapsi ei saa. Mis moodi see väljend lohutama peaks? Mõttetu sõnakõlks, mis teeb inimestele tegelt veel rohkem haiget. Ma ei soovitaks seda kasutada ega sooviks ka ise kuulda, kui ise samas olukorras oleksin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimesed on selle ise välja mõelnud et elu aus peaks olema. Ei ole elu aus.
Head asjad juhtuvad heade ja halbade inimestega, halvad niisama.
Tore on ennast lohutada et ju temal läks halvasti sest ta ise tegi midagi valesti. Mis sest et väga-väga paljud asjad ei kuulu meie enda võimu alla. Sellel nähtusel on nimi ohvrisüüdistamine.
No ei ole haigustega sündinud või sõjapiirkonnas elavad inimesed seda kuidagi ära teeninud või parema kannatuste lävega.
Ja kui midagi halba juhtub siis ei jää nagu muud üle kui sellega elada ja ära kannatada. Või mis variandid veel on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vaid parimatest parimad saavad.

Päris nii see ikka ka pole. Igasugused poolearulised saavad ka lapsi ja vahest väga (liiga) palju. Parimatest ikka väga kaugel. Ütleme siis nii, et oleme inimestena veel nii lollid, et kõike me ei tea.

Ilmselgelt ei tähenda see ‘parim’ kõrgemat IQ-d, vaid füüsilist valmisolekut, neidsamu munarakke kasvõi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui te kõike tahate läbi proovida, siis proovige ka paastukuuri ja puhast toitumist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei tasu veel lootust kaotada. Meie ootasime oma beebit 7 aastat. Viimased paar aastat tegin mitu IVFi täisringi ja lugematul hulgal külmaringe. Mehel oli sperma kvaliteet madal ja liikuvus väike ning põletik. Käis meestekliinikus, sai erinevaid ravisid ning lõpuks läksid analüüsid paremaks. Kõigepealt tegin katsed ITK, aga ei õnnestunud, siis läksin Pelgusse dr. Lille juurde, väga põhjalik ja tore arst. Igakord katsetas natuke erinevat raviskeemi. Lõpuks õnnestus kūlmaring, mis siirdati loomulikku tsüklisse. Nüüd kodus väike beebi. Ära kaota lootust. Proovi ikka veel, enne kui lepid olukorraga.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Kui lapsi lihtsalt ei tule ega tule…