Meie oleme proovinud peaaegu 4aastat juba. Olen teinud ühe IVFi ja rohkem ei taha ka(VÄga palju kõrvalmõjusid oli mul ja äärmiselt raske taastumine).Munarakureserv on mul väga hea, aga munarakud väga halva kvaliteediga. Mul saadi 40munarakku punkteerimisel, aga 1 jäi ainult edasi arenema. Arst ütles, et pole midagi teha halva kvaliteediga. Nüüd lähen edasi teise kliinikusse, äkki seal midagi uut mõttes. Veel alla ei anna, oleme 35aastased. Aga vahel mõtlen küll, et kui ei saa, siis äkki viib elu meid üldse lahku.. Mõlemad tahame väga lapsi, aga kogu protsess on kujunenud üsna stressirikkaks.
Jõudu ????
Ma tean, et see pole äkki sama ja seda kuulda pole tore, aga minu lugu on selline.
Proovisime (eks)mehega last saada ligi 4 aastat, mina olin kolmekümnendate alguses, tema ligi 40.
Sellest viimasel aastal tegime ühe IVF katse. Käisin eelnevalt laparskoopila ja mees andis kõik proovid. Tema sperma ostus täiesti elujõuliseks, aga esimese IVF-i käigus selgus, et minu munarakud on madala kvaliteediga. See lõi mind ikka vägagi rivist välja ja otsustasin, ilmselt siis kergest deprekast, et kohe uuele ringile ei lähe. Elasimegi teadmisega, et kui loomulikult ikkagi ei tule, ju siis pole ette nähtud ning hakkasime vaikselt mõtlema lapsendamisele. See oli raske aeg mõlemale.
Elu läks edasi, leppisin oma saatusega, aga juhtus et läksime mehega lahku. Kui kohtusin oma tänase kaaslasega, siis suhteliselt kohe rääkisin talle, et ma ei pruugi loomulikul teel rasestuda, jagasin oma kogemusi ja leppisime kokku, et kui pole ette nähtud, siis pole.
Ja mingi hetk kui suhe oli tõsisem, siis loobusime kondoomi kasutamisest ja ma jäin põhimõtteliselt esimesest korrast rasedaks. Te ei kujuta mu üllatust ette! Ma olen hetkel kõige õnnelikum inimene 🙂
Seega vabalt võib olla ka nii, et omavahel lihtsalt ei sobi. Aga see on ainult minu lugu.
