Teemaalgataja, aga kas sul ei kihvataks, kui sina oled unine, tahad magada, iiveldab või muidu väsinud, aga mees tahab just nüüd ja ette hoiatamata arutada mingit vana asja, mis teda ikka häirib jne. Kas sina ei tunneks, et ta sinuga ei arvesta, kuna sul on paha olla, aga teda ei huvita? Muidugi mina ei kasutaks käratamist “ole vait!” jms, aga no ei olnud sobiv aeg jutustamiseks ilmselgelt, või kuidas?
Kohta ja aega arutamiseks tuleb valida, et teine saaks süveneda ja et sellest arutamisest üldse midagi kasu oleks. Vastasel juhul lõppeb see sama “tagajärjekalt” kui sinu üritus- veel üks tüli, aga selgust ei mingit. Vali oma lahinguid!
No niipaljuga ma olen nõus, et kui juba juhtunud see, mis oli juhtunud – siis selle hetkel seda lahingut edasi pidada polnud tõesti enam mõtet polnud, leia teine aeg.
Aga mis puutub sellesse: “Muidugi mina ei kasutaks käratamist “ole vait!” jms.- siis jah, just, sa ei kasutakski. Sest sul on kuklas tunne, et see oleks alandav. Ja et su kaaslane tõenäoliselt ei neelaks sellist alandamist niisama alla. Seetõttu sa alateadlikult ei kasutagi sellist väljendust. Et teemaalgataja kaaslane aga just kasutas sellist väljendusviisi – see näitab jällegi, et temal on istub alateadlikult teistpidine mõtteviis sees: “Kes see naine üldse omaarust on, et julgeb minusugust kõrgemat olendit segada – lajatan ja täie õigusega, milleks mingi pehmem väljendusviis tühise naisega suhtlemisel, häh.”
Nii et me võime siin leida igasugu vabandusi küll (oli väsinud, naine ei valinud seda parimat aega jne.). Aga asi lõhnab pahasti ikka, paraku. Mõtle kasvõi sellele, et ega tööst väsinud ja unine olemine pole tegelikult mingi suur-suur-suur erandolukord. Tööst väsinud olekut tuleb täiskasvanud inimestel ikka ette. Ja iga kord, kui kogemata hakkad rääkima mingit vale juttu – siis niimoodi sulle vastu just kähvataksegi. Normaalne?
Kui naine pöördub viisakalt ja saab vastuseks, et “ole vait”, siis see on äärmiselt ebaviisakas ja lugupidamatu vastus. Minu puhul tuleks sellel mehel väga palju vaeva näha, et ma jälle kuuldele tuleksin.
Nüüd lähtudes tsiteeritu loogikast, tuleks mul pöörduda oma abikaasa poole ehk isegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, küsides järgnevalt: “Kallis, kas Sulle sobib, kui ma pühapäeva hommikul, kui Sa oled välja maganud, pannkooke söönud ja seksi saanud, oleksid valmis minuga arutama teemat, kuidas me saaksime teha nii, et Sa oma poriseid ja haisevaid jalanõusid ei jätaks keset elutoa vaipa? Vestlus võtab aega 5-35 minutit, sealjuures ei kasuta ma inisevat hääletooni ja kuulan Sind ja Sinu põhjendusi aktiivselt ning ei kasuta ebatsensuurset või alandavat kõnepruuki” Kas nii oleks siis normaalne?
Seda minagi! Lõpuks elab vaene naine kikivarvul, võtab enne iga millegi küsimist või millegi üle arutelu alustamist päevi aega ja püüab mehe näost välja lugeda, et ega ometi jälle vait ei käratata. Noh… see ei ole elu!