Teema: Kui mees teid tingimusteta armastab

Ahah

Mul on su üle hea meel

Mitte ühtegi teist inimest ei ole vaja ega saa 10 küünega kinni hoida.

N50

30 ja kaua koos? Lasteaias tutvusite?

#3768559:

… aga isegi kui leiate sellise mehe, siis tegelege oma traumade, lapsepõlvepainete ja hirmudega, kasvage, õppige ja saage selliseks naiseks, selliseks inimeseks, et hakkate ISEEND tingimusteta armastama. Siis ei ole vaja head meest 10 küünega kinni hoida ja siis ei lähe te lõplikult katki, kui avastate, et ka ideaalsed suhted muutuvad, ka ideaalsena sobinud mehed ja naised võivad ikkagi lahku kasvada või kaugeneda (ja ka läheneda, kui on mõlemal tahe ära oodata, kas see võiks juhtuda või mitte). Elus tuleb kõike ette ja ainus, kellele päriselt toetuda, olete te ise.

N40

Tahaks sulle kohe tuhat püstist pöialt panna!

See mees armastab SIND sel viisil. Kõigi teiste naistega see mees ilmselt nii hea ei oleks, sest kõik ei sobi kõigiga. Mulle on muidugi oluline, et mees mind armastaks, kuid sellest on vähe. Mina pean ka meest armastama. Loomulikult on oluline leida mees, kes armastab naist rohkem kui naine teda, siis suhe püsib.

#3768511:

Soovitus naistele. Kui te leiate kunagi mehe, kes teid tingimusteta armastab, kes teab teist absoluutselt kõike (alaväärsuskomplekse, lapsepõlvetraumasid, raskeid suhteid perega, katkist hinge), ja endiselt teid mõistab ja armastab, siis hoidke temast kümne küünega kinni ning ärge kunagi lahti laske. Suure tõenäosusega teist sellist meest ei leia. Keskmine mees ei taha neid asju kuulda, ta ei mõista ega tunne sellist huvi. Isegi keskmine naine ei ole võimeline selliseks mõistmiseks, sõltuvalt empaatiameelest.

Mul on täpselt selline mees ning vahel mõtlen kui väga mul on vedanud. Mul võttis sellise inimese leidmine aega (oleme kaua koos). Mees ei pea olema naisele psühhoterapeut, romantiline partner ja sõber kolm ühes, aga kui sellise leiate, siis olete õnnega koos. Armastage teda jäägitult. Ühesõnaga, järgmine pole alati parem. Mõnikord peab oskama õiget inimest väärtustada.

N30

Pead arvestama, et kui sa lõputult jääd oma halba tuju väljaelama põhjendusega, et sul on traumad, siis ühel hetkel ilma erihariduseta inimene väsib ja läheb otsima inimest, kes teda kuulab ja teda toetab. See juhtub enamasti siis kui ollakse +-50. Mees ei jõua lõputult olla toeks ja mõista, kui talle ei olda toeks ja teda ei mõisteta. Ja nagu leiab naise, kes teda mõistab ja toeks on, nii leiab ka tema, et tahab elada.

Nii armas lugeda sellist noore inimese ideaalset soigumist. Vanemad naisterahvad teavad siiski, et 30 pole veel mingi vanus, et usutavalt väita: “oleme olnud kaua koos ja otsimine võttis ka kaua aega”… Aga jäta see, mis  sa praegu kirja panid, endale meelde või tiki raami sisse ja siis 10, 20, 30, 40 ja 50 aasta pärast näed ise, mis tähendab naiivsus.

Minu jaoks on naljakas ka see mõte, et “mõnikord peab oskama õiget inimest väärtustada.” Kas see tähendab siis, et mõni inimene viitsib olla suhtes kaaslasega, keda ta ei väärtusta? Ma küll ei taha.

Ja muidugi ei aita sellest, et mees sind “jäägitult armastab”. Või saan ma aru, et teemaalgataja mõte ongi selles, et ta on ise üks katkine inimene ja vihkab maailma ning iseenast, aga näed nüüd leidsin inimese, kes näeb maailma nagu see on ja ei vihkagi ei maailma ega ka teemaalgatajat. Ja siis tahab teda kümne küünega kinni hoida, sest selline vihata elav inimene on teemaalgataja jaoks eksootiline. Mitte, et TA ise ka meest armastaks või üldse teaks, mis armastus tähendab..

20ndates abiellusin ka üsna suurt hirmu tundes või vähemalt üsna korraliku skepsisega, sest olin  terve elu peamiselt kuulnud “elukogenud” naiste sisinaid, kuidas kedagi ei saa usaldada, eriti mehi. Nüüd olen ise nende tädikeste vanuses ja abielu on minu meelest fantastiline asi, mees oskab armastada küll, kõige usaldusväärsem inimene, keda elus kohanud olen (mina ise sh). Miks inimesel ei lasta rahulikult rõõmustada, kui ta hea paarilise endale leidnud on.  Mis tööd muide enda kallal pidevalt peaks tegema? Kas keegi võiks konkreetse näite tuua.

On täiesti reaalne põhjus olemas, miks lähisugulasele või omaenese mehele ei saa ega tohi isegi väljaõppinud psühholoog olla reaalselt terapeudiks. See ei tööta nii. Liiati on see liiga suur koorem tavalisele inimesele (mis vahet, mees või naine, abistajaoskusega on paljud). Mehe ja naise suhtedünaamika on ja peaks olema hoopis midagi muud kui patsiendi-tervendaja/psühholoogi suhe. Ma saan aru aktsepteerimisest ja tingimusteta armastamisest jne, aga kui rõhutatakse just seda, kuidas ma saan talle kõik negatiivse kaela laduda ja ta IKKA armastab, see ei ole ok.

<p style=”text-align: left;”>

#3768853:

Samas ennast ma ei oska armastada, seepärast tunnen et ei vääri. Rääkimata sellest, et kui sind on eelmistes suhetes petetud, löödud ja tõugatud, siis peale seda tundub normaalne mees kui kingitus taevast.

</p>
Siis ikka see, et sa ei teagi, mis on armastus, vaid võrdled varasemate kehvade kogemustega. Muidugi hea meel, et oled sitahunnikust välja roninud. Aga iga paari kuu tagant SINU isiklike probleemide lahkamine on pikaajalises suhtes ikka päris koormav… 7 aastat oli vist… umbes 42 süvaanalüüsi…. uuh.

Nagu öeldakse, kes ennast ei armasta, see pole võimeline armastama ka teisi. Ja enda armastamine ja aktsepteerimine on muide veelgi vägevam tunne! Tuleb väärtustada ja kümne küünega kinni hoida.

#3768853:

Rääkimata sellest, et kui sind on eelmistes suhetes petetud, löödud ja tõugatud, siis peale seda tundub normaalne mees kui kingitus taevast.

Ohoh. No sellest oleks pidanud alustama. Väärkoheldud naine üritab tarka panna. Kogu see teema on ju mõttetu, sest teema on tehtud väärkoheldud, füüsilise vägivalla all kannatanud naise poolt. Siis ei ole selline paatos ja ‘maailma-kõige-targem-olemine’ üldse imelik.  Et ‘Mina-olen -30- ja- tean-mida-teised -naised-peavad-oma-meestega-tegema-ja-üldse’.

Vaata, TA, on hulgaliselt naisi, sh mina, kes ei ole iialgi vägivalda kogenud ega talunud – ja sellistele inimestele ei ole see teema üldse tõsiseltvõetav. Täitsa imelik, ülespuhutud, mõttetu teema. Vabandust muidugi, kui see sulle ei meeldi, aga nii on – sa ei ole mingi naine, kes siin teistele midagi õpetada saab, katsu kuidagi ise hakkama saada. Ära SOOVITA teistele naistele midagi, katsu kuidagi ise oma elu joonele seada.

#3769049:

Ohoh. No sellest oleks pidanud alustama. Väärkoheldud naine üritab tarka panna. Kogu see teema on ju mõttetu, sest teema on tehtud väärkoheldud, füüsilise vägivalla all kannatanud naise poolt. Siis ei ole selline paatos ja ‘maailma-kõige-targem-olemine’ üldse imelik.  Et ‘Mina-olen -30- ja- tean-mida-teised -naised-peavad-oma-meestega-tegema-ja-üldse’.

No lõpuks ometi. Päris palju läks aega, et keegi veel saaks aru, milles TA point on. (kus sa kolasid 🙂 )
Ja lõpuks ka välja ütles.

Ma mõtlesin, et … miks alati mina see siga pean olema?
Kes on see nö. perekooli igavene tont, kes kõik TA-d maapeale toob ja kõikidele karmi tõde ütleb.
‘
TA, sry, ära nüüd pahanda, aga sa ise ju tõesti kirjutasid, et kahe eelmise suhte mehed peksid sind. Et mismõttes ???
Mina sinu asemel oleks ka praegu pisut ettevaatlik … mustrid ju teatavasti meie rahavrõivaste vöö peal korduvad.

Mine näiteks oma tööseltskonnaga (M+N segamini!) suusatama, jäta oma Mr. Ideaalmees koju ja siis näed, mis värk tegelikult on.

Ma soovitaks võtta seda teemat mitte sellise tähenärimisega.

Ise saan vist aru, mida TA mõelnud on, ja minul on ka samasugune abikaasa (ning loodan, et olen seda omakorda ka temale).

Lähenen ise 50-le ja mida aeg edasi, seda rohkem olen mõelnud sellele, et mis siin elus siis on päriselt väärtuslik. Väärtuslik on mõistev kaaslane. Kusjuures see jutt, et “vaene kaaslane peab mängima psühhoterapeuti, aga nii ei tohi kuna tal puudub vastav Paber”… no ma ei tea 🙂 Kõiksugu psühholoogid ja terapeudid on alles viimaste aastakümnete leiutis (st laiemalt levinud), aastatuhandeid on saadud hakkama ilma nendeta, ja kusjuures veel väga hästi! Eales pole inimkonna vaimne tervis olnud nii nõrk kui nüüd, tohutu psühholoogide-hordide pealetungi ajastul. Sadu tuhandeid aastaid on  inimene jaganud oma mõtteid ja hirme oma pereliikme või sõbraga, ja on ellu jäädud. Nüüd aga äkki ei võivat seda enam teha, kuna pole vastavat “paberit”.

Ei ole need psühholoogidki kaugeltki erapooletud – enamasti minnakse seda ala õppima omaenese probleemidest ajendatuna, ja nähakse ka kliendi juttu oma peas enda malliga sobilikust aspektist.

Loomulikult ei tähenda see nüüd, nagu võiks üks osapool paarisuhet ära kasutada, padrates teisele lakkamatult oma õnnetust lapsepõlvest! See on sootuks miskit muud. Pigem usun, et TA tahtis rääkida sellisest paarisuhtest, kus elatakse ikka harilikku elu koos igapäevamurede-rõõmudega, lihtsalt aastate vältel tulevad pinnale teineteise ammused mured-hirmud, ning üheskoos saavad need ka lahti räägitud. Ehk siis, teineteisele oma elust rääkimine kuulub orgaaniliselt toimiva paarisuhte juurde ja seda ei esine nii suurel määral, et teine end juba ahistatuna tunneks.

#3770258:

Kõiksugu psühholoogid ja terapeudid on alles viimaste aastakümnete leiutis (st laiemalt levinud), aastatuhandeid on saadud hakkama ilma nendeta, ja kusjuures veel väga hästi! Eales pole inimkonna vaimne tervis olnud nii nõrk kui nüüd, tohutu psühholoogide-hordide pealetungi ajastul. Sadu tuhandeid aastaid on inimene jaganud oma mõtteid ja hirme oma pereliikme või sõbraga, ja on ellu jäädud. Nüüd aga äkki ei võivat seda enam teha, kuna pole vastavat “paberit”.

Ei ole need psühholoogidki kaugeltki erapooletud – enamasti minnakse seda ala õppima omaenese probleemidest ajendatuna, ja nähakse ka kliendi juttu oma peas enda malliga sobilikust aspektist.

Ei, inimesed ei ole ellu jäänud. Enesetappe on alati olnud, läbi aegade. Vaimse tervise teemad on olnud stigmatiseeritud ja nüüd alles on hakanud nendest lähemalt rääkima.  Pea liiva alla peitimine ei vii kuskile: mu klassiõde kannatas anoreksia käes. Ta ema keeldus teda arsti juurde viimast, sest “tema laps ei lähe hullumajja, peab lihtsalt normaalselt sööma hakkama”. See toimus 90ndatel, ja seda klassiõde enam pole.

Kui palju sul üldse kokkupuudet vaimse tervise valdkonnaga on, et selliseid julgeid väiteid tuua? Ma tean inimesi, kes on elus ainult tänu sellele, et said abi.