Ükskõik millest. Just kui probleemid tulevad. Vihastab ja jookseb minema nagu väike laps. No nii väsitav on see. Mida küll teha? Minu arust on asjade lahti rääkimine nii oluline. Et mida sina arvad ja mida mina arvan. Ei pea silmas tundide pikkusi heietusi, aga probleemi korral oleks ju ok, et mõlemad saavad oma seisukohad esitada. Isegi kui sellega nõusse ei jääda. Aga mina ei saa oma mehega rääkida, sest kui ma ei jaga tema arvamust, siis ta läheb jumalast keema, hakkab mõttetusi suust välja pilduma ja läheb minema poole vestluse pealt. Ja tema jaoks on kõik tänitamine. Kuigi ma kontrollin ennast ja teadlikult ei õienda, vaid püüan rahulikult küsida või rääkida. Oeh, juhe koos. Just oli tüli ka ja no 0 analüüsi või teise kuulamist. Pliuh ja plauh ja minema:(
Teema: Kui mehega ei saa rääkida
Mul ka, mehe dialoog on kilomeetrite pikkune ja hea kui ma mõne sõnagi saan vahele öelda. Tema sõna on ka lõppsõna ja tal peab alati õigus olema. On vägagi kurnav.
naiste ja meeste erinevus. mehed ei taha – tavaliselt – nii palju ja kõigest süviti rääkida.
mul ei õnnestunud ka oma mehega (eksiga siis) rääkida. ükskõik, kuidas ma ka püüdsin, võttis ta igat mu vestlust rünnakuna. tagantjärgi olen mõelnud, miks see kõik võis nii olla: ta oli endas väga ebakindel, julgus vaadata süviti enda sisse (brrrr – mis sealt küll paista võib), tema enda süütunne. ja kindlasti avaldab mõju ka tema lapsepõlv. kui temaga kodus ei räägitud – vanematel polnud lihtsalt aega, tehti tööd ja omavahel rääkimine polnud vajalik muul pinnal, kui et kas leiba poest tõid.
niiet mõtle välja, miks sinu mees tõsisematel teemadel rääkimist väldib. siis on ka lihtsam edasi minna.
Aga kuidas teil siis suhe saab olla, kui isegi omavahel rääkida ei saa? Ma ei kujutaks sellist asja ette. Kas peaks siis kirja teel suhtlema? Mina ei arvaks, et meil on suhe, kui inimene ei suuda isegi minuga ühes ruumis viibida, kui ma suu lahti teen.
Sama siin, minu mees ka ei räägi. Tema meelest, kui rääkida tahan, on minul probleem ja ma peaks selle ise ära lahendama. Temal ju pole probleemi. Ükskõik, mis suhteteemat arutada tahan, võtab seda rünnakuna. Oletan ka, et sisemise ebakindluse tõttu. Ise muidugi väidab, et temal on kõik hästi ning mina olen ebastabiilne. Ehk olengi veidi, aga lootsin, et abielus toetatakse ja kuulatakse teineteist.
Kurvaks teeb. Vahel kahetsen, et üldse abiellusin… kahekesi olles tegelikult siiski end üksikuna tunda on hullem kui reaalselt üksi olla.
Ega ma eriti olukorra muutumisse ei usu, mees on iseenese õiguses nii veendunud, et seda ei kõiguta miski. Kuidagi jäik lausa.
Mis siis oleks lahendus? Leida mingi salasuhe, kus oma emotsionaalsed vajadused rahuldatud saan?
Aga kes tahab kuulata lahtirääkimist n. teemadel: vaata, kui palju teistel meestel raha on, uhke suur maja ja kallis auto; oma abikaasat kannab lausa kätel, kes ostleb ja reisib palju tahab jne. … Levinuim teema läbi aegade – vaata, kui hästi teised elavad!
[tsitaat]… , mees on iseenese õiguses nii veendunud, et seda ei kõiguta miski. Kuidagi jäik lausa.[/tsitaat]Sellist lauset loen alati kerge muhelusega. Sest selline väide saab tekkida ainult siis, kui ka naine on iseenese õiguses nii veendunud, et isegi tema kangekaelne mees ei ole suutnud teda kõigutada. Vastasel korral oleks naine ju vaidluse käigus meelt muutnud.
Segaseks jääb ainult see, miks mees ei tohi eneses kindel olla ja oma arvamuse juurde jääda, aga naine tohib.
[small]relevant kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sellist lauset loen alati kerge muhelusega. Sest selline väide saab tekkida ainult siis, kui ka naine on iseenese õiguses nii veendunud, et isegi tema kangekaelne mees ei ole suutnud teda kõigutada. Vastasel korral oleks naine ju vaidluse käigus meelt muutnud.
Segaseks jääb ainult see, miks mees ei tohi eneses kindel olla ja oma arvamuse juurde jääda, aga naine tohib.[/tsitaat]
See iseenese õiguses kindel olemine väljendub peamiselt selles, et mingit dialoogi ei teki. Ei ole naine enda õiguses veendunud, naine kuulaks hea meelega teise poole argumente ning korrigeeriks oma \”õigust\” nendele vastavalt. Aga mehe suhtumine on, et siin pole midagi arutada. Mulle meeldiks vahel ka niisama väidelda, vaielda – nii sünnivad uued ideed ja mõtted. Aga tema võtab iga erineva seisukoha väljendust kui rünnakut.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sama siin, minu mees ka ei räägi. Tema meelest, kui rääkida tahan, on minul probleem ja ma peaks selle ise ära lahendama. Temal ju pole probleemi. Ükskõik, mis suhteteemat arutada tahan, võtab seda rünnakuna. Oletan ka, et sisemise ebakindluse tõttu. Ise muidugi väidab, et temal on kõik hästi ning mina olen ebastabiilne. Ehk olengi veidi, aga lootsin, et abielus toetatakse ja kuulatakse teineteist.
Kurvaks teeb. Vahel kahetsen, et üldse abiellusin… kahekesi olles tegelikult siiski end üksikuna tunda on hullem kui reaalselt üksi olla.
Ega ma eriti olukorra muutumisse ei usu, mees on iseenese õiguses nii veendunud, et seda ei kõiguta miski. Kuidagi jäik lausa.
Mis siis oleks lahendus? Leida mingi salasuhe, kus oma emotsionaalsed vajadused rahuldatud saan? [/tsitaat]
lahendus ei ole kindlasti kõrvalsuhtes. loe anatoli nekrassovi \”mees ja naine\”.
Sama siin. Muudkui loen ja kuulen tarkade inimeste soovitusi, et suhtes tuleb rääkida, rääkida,rääkida, robleemid läbi arutada, lahendused leida, kompromissideni jõuda. Aga mees põgeneb, kui üritan suud avada, et mingil teemal vestelda! Hakkab karjuma ja märatsema, et ma ründan teda.
Ega sa ometi ei lähe ja ei asu rääkima mehe jaoks täiesti lambist ja ootamatult ? Kui sa tahad rääkida, tuleb kõigepealt kokkuleppida, kuna te räägite ja kus te räägite. Tõsiseid asju ei räägita üleõla, möödaminnes ja teise kalli inimese jaoks ootamatult. Nii et näita üles austust ja ürita leppida mehega kokku aeg, mis talle sobib ja koht mis talle sobib, selleks et rääkida. Hea kui ka keegi vaatab sellel ajal lapsi. Rääkimiseks peavad mõlemad olema ettevalmistatud. Kui alustad jutt ilma ettehoidatamata väga olulistest asjades, siis sa alandad teist inimest. Seda pole vaja.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ega sa ometi ei lähe ja ei asu rääkima mehe jaoks täiesti lambist ja ootamatult ? Kui sa tahad rääkida, tuleb kõigepealt kokkuleppida, kuna te räägite ja kus te räägite. Tõsiseid asju ei räägita üleõla, möödaminnes ja teise kalli inimese jaoks ootamatult. Nii et näita üles austust ja ürita leppida mehega kokku aeg, mis talle sobib ja koht mis talle sobib, selleks et rääkida. Hea kui ka keegi vaatab sellel ajal lapsi. Rääkimiseks peavad mõlemad olema ettevalmistatud. Kui alustad jutt ilma ettehoidatamata väga olulistest asjades, siis sa alandad teist inimest. Seda pole vaja. [/tsitaat]
Kogu aeg üritan küsida, millal on sobiv aeg vestluseks, vastuseks saan \”Ei tea.\”
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul ka, mehe dialoog on kilomeetrite pikkune ja hea kui ma mõne sõnagi saan vahele öelda. Tema sõna on ka lõppsõna ja tal peab alati õigus olema. On vägagi kurnav.[/tsitaat]
Kui ta järjest üksi räägib, siis on see monoloog. Dialoog on kahe inimese vestlus.
sinamina foorumis on ka sellist käitumist kirjeldatud, loe vanu teemasid. Seal psühholoogid vastavad.
Probleemiks oli vist puudulik probleemilahendusvõime. Igavene jama on sellega.
Üks asi, millega naised tihti ei arvesta, on fakt et enamikul (mitte muidugi kõigil) meestel on keelelised võimed aju eripärast lähtuvalt nõrgemad kui naistel. Seega tajuvad nad pidevalt, et sõnalises vaidluses jäävad nad naistele alla. See abituse ja juba ette teadaolev allajäämise tunne ajab inimese tihti vihale. No mõelge ise, kui peaksite iga päev mitu korda jooksma 100 meetrit koos eesti meistriga sellel distantsil. No jääks ju närune tunne, eksole – te kaotate ALATI ja pika ajavahega. Vat just niiviisi üks keskmine mees ennast naisega vaieldes tunnebki, ja hormoonidest lähtuvalt võib tekkiv frustratsioon kippuda avalduma agressiivsusena. Üks õudsamaid asju, mida mees kuulda võib, on naisepoolne: \”Kallis, meil oleks vaja rääkida\”…
Suurem osa mehi ei lahenda asju rääkimisega, sest see ei ole lihtsalt nende tugev külg. Sellised mehed eelistavad tegutsemist. Ja tõepoolest, niisugusele mehe-naise vahelisele ebakõlale lahenduse leidmine on väga raske, sest ega naine ju ka ei saa muuta seda, milline tema ise on – probleemide läbiarutaja.
Küll aga oleks naisest tark kui ta saaks aru, et kui arutlemine ei ole võimalik, siis ei ole mõtet sellele samale pedaalile kogu aeg talluda, sest suurema surve peale te paremat tulemust ei saavuta. Kui üks taktika ei too tulemusi, siis pole seda mõtet lõputuseni korrata või nõuda, vaid tuleb vahetada taktikat. Või siis kuulutada eksperiment lõpetatuks.
Kerge öelda, raske teha… Tean omadest kogemustest! 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Üks asi, millega naised tihti ei arvesta, on fakt et enamikul (mitte muidugi kõigil) meestel on keelelised võimed aju eripärast lähtuvalt nõrgemad kui naistel. Seega tajuvad nad pidevalt, et sõnalises vaidluses jäävad nad naistele alla. See abituse ja juba ette teadaolev allajäämise tunne ajab inimese tihti vihale. No mõelge ise, kui peaksite iga päev mitu korda jooksma 100 meetrit koos eesti meistriga sellel distantsil. No jääks ju närune tunne, eksole – te kaotate ALATI ja pika ajavahega. Vat just niiviisi üks keskmine mees ennast naisega vaieldes tunnebki, ja hormoonidest lähtuvalt võib tekkiv frustratsioon kippuda avalduma agressiivsusena. Üks õudsamaid asju, mida mees kuulda võib, on naisepoolne: \”Kallis, meil oleks vaja rääkida\”…
Suurem osa mehi ei lahenda asju rääkimisega, sest see ei ole lihtsalt nende tugev külg. Sellised mehed eelistavad tegutsemist. Ja tõepoolest, niisugusele mehe-naise vahelisele ebakõlale lahenduse leidmine on väga raske, sest ega naine ju ka ei saa muuta seda, milline tema ise on – probleemide läbiarutaja.
Küll aga oleks naisest tark kui ta saaks aru, et kui arutlemine ei ole võimalik, siis ei ole mõtet sellele samale pedaalile kogu aeg talluda, sest suurema surve peale te paremat tulemust ei saavuta. Kui üks taktika ei too tulemusi, siis pole seda mõtet lõputuseni korrata või nõuda, vaid tuleb vahetada taktikat. Või siis kuulutada eksperiment lõpetatuks.
Kerge öelda, raske teha… Tean omadest kogemustest! :)[/tsitaat]
Usutav jutt, just nii see tundub olevat. Aga taktikavahetus – mis taktikat siis võiks alternatiivina kasutada?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui ta järjest üksi räägib, siis on see monoloog. Dialoog on kahe inimese vestlus.[/tsitaat]
Heh, minu mees peab ka üksi nn dialoogi. Kõigepealt ütleb, mida tahab öelda, siis vastab, mida ilmselt mina seepeale ütleks ja siis jälle ütleb, mida tema minu ütlemisest arvaks. Teinekord kütab ennast täiesti üles sellise \”dialoogiga\”.
Aga jah, rääkida temaga ei saa. Osa mehi ongi sellised. Lepi sellega. Pea päevikut, otsi sõbranna. Või vaheta mees välja. Ole siiski valmis, et ka uus mees võib abikaasaks/elukaaslaseks saades muutuda mitterääkijaks…
Minu mees ütles mulle kunagi ammu suhte alguses, et kui saaks ülejäänud elu voodis veeta, siis abielluks minuga. Kahjuks jõudsime siiski abiellumiseni ja nüüd pean mina sama temale ütlema. Et kui saaks ülejäänud elu voodis veeta, võiksin temaga edasi abiellu jääda. Sest ta suhtleb minuga ainult voodis. Voodis tahab kaissu võtta ja hellitada, aga igal pool mujal solvab, andeks ei palu, pirtsutab ja loomulikult ei räägi probleemidest. Paraku ei lahenda minu jaoks öine lähedus päevadepikkuseid suhtlemisprobleeme. Inimesel ja kaisuloomal peaks ikka see vahe olema, et inimesed räägivad ka omavahel, eriti kui on oma kõneoskusega eelnevalt mingi käki kokku keeranud, siis võiks seda ju lahendada ka. Keegi siin eelnevalt rääkis, et mehed ei olegi nii head rääkijad kui naised. Huvitav on see, et minu mehe jutuoskus on küll hea kui ta minuga manipuleerib ja kui negatiivselt rääkida, siis sõnadest puudust ei tule tal…
Mina lahutasin sellisest. Tõesti piisab sellest, et 12a närve raiskasin, ülejäänud 50-60a ma ei kavatse sama rada kõndida.
Lahutades olin muidugi kõiges ainult mina süüdi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kogu aeg üritan küsida, millal on sobiv aeg vestluseks, vastuseks saan \”Ei tea.\”[/tsitaat]
Sellisel juhul on see kommentaar kümnesse, et teil pole suhet, kui teineteisega rääkidagi ei taheta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ükskõik millest. Just kui probleemid tulevad. Vihastab ja jookseb minema nagu väike laps. No nii väsitav on see. Mida küll teha? Minu arust on asjade lahti rääkimine nii oluline. Et mida sina arvad ja mida mina arvan. Ei pea silmas tundide pikkusi heietusi, aga probleemi korral oleks ju ok, et mõlemad saavad oma seisukohad esitada. Isegi kui sellega nõusse ei jääda. Aga mina ei saa oma mehega rääkida, sest kui ma ei jaga tema arvamust, siis ta läheb jumalast keema, hakkab mõttetusi suust välja pilduma ja läheb minema poole vestluse pealt. Ja tema jaoks on kõik tänitamine. Kuigi ma kontrollin ennast ja teadlikult ei õienda, vaid püüan rahulikult küsida või rääkida. Oeh, juhe koos. Just oli tüli ka ja no 0 analüüsi või teise kuulamist. Pliuh ja plauh ja minema:([/tsitaat]
Nii tuttav jutt. Elate Tallinnas? Sel mehel on ammu teine suhe.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sellisel juhul on see kommentaar kümnesse, et teil pole suhet, kui teineteisega rääkidagi ei taheta.[/tsitaat]
Muus osas ei saa nagu kurta – mees on hoolitsev ja tubli. Aga rääkimine on võimatu.
No minu mees ka ei räägi, pigem ajab sarved vastu ja kukub niisama lahmima tühja juttu ajama. Ei viitsi või ei taha rääkida.
Sellisest tüübist, kes omas peas ja kõva häälega minuga \”dialooge\” pidas, sai mu eks. On võimatu koos elada inimesega, kes vestluse asemel sulle peale oma arvamuse ka sinu arvamuse ütleb ja on oma \”psühhoanalüüsis\” absoluutselt kindel ja kõigutamatu.
Praeguse mehega saab \”perekoosolek\” enne kokku lepitud. Kui on see päev käes, siis teeme ja toimetame kõik asjad enne koos ära, et miski ei segaks ja istume laua taha. Vajadusel on kummalgi oma punktid kirjas või tehakse märkmeid, et mitte teise jutule sisse sõita. Üldiselt mööduvad need rahulikult, keegi ei karju kellegi peale. Noh, kui välja arvata see, et vahel me nutame koos 😀
PS! Ärge suupisteid unustage! 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Issand, miks siin perekoolis alati igas teemas leidub inimene, kes hakkab nimetähti või elukohta küsima? Enamasti on siin perekoolis ikka argised ja elulised teemad ja seega on selliseid muresid, nagu siin kajastuvad, paljudel. Nii et ei, ei ela Tallinnas ja kui ka elaksin, siis vaevalt terve Tallinna peale 1 sellise \”diagnoosiga\” mees on. Juba siit teemast tuleb välja, et neid rohkem.[/tsitaat]
Mina olen küll siit foorumist oma sõbranna kirjutise ära tundnud.
Eestlasi nüüd nii palju ka pole. Sidemed põimuvad vägagi.
mina ka olen selline kes ei taha rääkida.
ma tean, et peaks, aga mulle ei meeldi.
esiteks ei meeldi mulle seepärast, et kui teema mind ei huvita, kui see pole minu arust probleem, väsin ma kuulamisest ära ja ma ei suuda keskenduda sellele asjale. ometi on vaja, et ka mina arvamust avaldaks. no ma ei viitsi.
teine asi on see, et kui on mehel ja minul mingis asjas eriarvamus, siis nii see lihtsalt ei saa jääda mehe arust. aga kui mina arvan teisiti, siis läheb selliseks rääkimiseks, musta valgeks rääkimiseks, argumenteerimiseks, põhjendamiseks. ma ei jüua seda kuulata. ilmselgelt on mees väga sõnaosav. ju see on talle geenidega kaasa antud. ta isa peab kõnesid, õpetab teisi. mina ei suuda nii sõnaosava mehega rääkida. mul tuleb argumentidest puudu ja siis ma pean tõestama, et ma pole kaamel.
see on nii väsitav, ette juba hukule määratud vaidlus, et ma parem ei hakkagi rääkima ja ma ei taha rääkida. nt teema, et naine on kodus koduhoidja. ma olen sellest rääkimiseks kulutanud päevi, aga ma ei suuda mehele seda selgeks teha, et vaid naine ei peaks üksi kodus koristama.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
