Seekord tundus juba kõik hästi, klapp algusest peale superhea olnud, koos oli väga hea olla, pööras tähelepanu pisiaajadele, püüdis minuga arvestada jne. Aga nüüd on äkki teisiti, kuigi kui koos oleme, siis ikka otsib lähedust kogu aeg, aga tuleviku teemal enam ei vestle. Kuna meil kaugsuhe, siis tihti kokku ei saa ka,nii kord, heal juhul kaks korda kuus. Ta sõbrad teavad minust, pere mitte. Seekord ta ei teinud juttu ka järgmisest kohtumisest ja ma ise ka ei taha torkida. Ta tundub selline, kes tahab ise ohje hoida. Ta on arvestav ja tähelepanelik, ka nüüd kui teema üles võtsin, pööras kohe kogu tähelepanu mulle, ja kuulas, aga vastust ma ei saanud. Tüüpilise mehena ta väga ei lobise. Miski on ta äkki rivist välja löönud kuidagi ja paistab, et tal on raskusi, et rajale tagasi saada. Aga ma ei oska midagi teha. Analüüsin kõike, püüdes välja nuputada, mis edasi saab, mida ta mõtleb, aga samas tean hästi, et kui emotsioonid on laes, siis ka kõige ilmselgem vihje võib kaduma minna ja hirmul on suured silmad.
Ei tahaks kohe käega lüüa, kuna tunded väga tugevad, mida talle ka ütlesin, aga vastust ei tulnud, see oli tema jaoks ootamatu. Samas kui ta enam ei taha suhet jätkata, siis võiks seda ju öelda…?
Olen nii väsinud juba selle õige otsimisest, kaua veel? Ja samas, temaga tundus alguses kõik nii õige, ja oligi, mul ei olnud mingit kahtlust. Aga siis juhtus midagi, ta tõmbus eemale ja peale seda päris korras pole enam olnudki. Ja ma olen ise tundnud ennast ebakindlana sellest ajast peale, ei oska olla kuidagi. Tahtsin siis ära lõpetada suhet, aga ta ei tahtnud, ütles, et tal on aega vaja lihtsalt. Ma tean, et kaugsuhe ei ole kerge, samas võiks ju nendest asjadest rääkida. Aga tüüpilise mehena ta muidugi ei räägi midagi ja mina ei taha ka enam “üksi soiguda”.
Palju seda aega talle veel andma peab, võiks juba nagu kokku võtta ennast? Või oleks mõistlikum tal siiski minna lasta ja edasi otsida?
Teema: Kui mehel on aega vaja.
Ei tahaks kohe käega lüüa, kuna tunded väga tugevad, mida talle ka ütlesin, aga vastust ei tulnud, see oli tema jaoks ootamatu. Samas kui ta enam ei taha suhet jätkata, siis võiks seda ju öelda…?
Pole eriti palju mehi, kes selle “ütlemise” tagajärjel tekkiva pasarahe omale vabatahtlikult kraesse võtaks.
Kes vähegi naisi tunneb, ei tee seda, sest sellest pole mitte mingit kasu.
Kui naine ise aru ei saa, siis ei saa ja mitte midagi pole teha.
Ja sa pole isegi sellest väljendist aru saanud, mida tõlkes tähendab, kui partner ütleb, et “ta vajab aega”; mis siis veel sellest rääkida, kui ta ütleks, et tal hakkab roosa prill peast ära kukkuma…
Kui kaua see suhe on kestnud? Mina paneksin enda jaoks paika mingi aja, kui kaua ma olen nõus ootama, kuni mees “aega vajab”. Näiteks (kaugsuhte puhul) aasta maksimum. Kui ikka aastaga selgust käes pole, siis lõpetaksin ära ja liiguksin edasi.
Näiteks (kaugsuhte puhul) aasta maksimum.
Aasta?
Ok, ootad ära ja siis tal kuu-kahe pärast jälle seda aega vaja. Jälle ootad vaiid aasta?
Siis peab meeleheide ikka tõesti väga suur olema.
Näiteks (kaugsuhte puhul) aasta maksimum.
Aasta?
Ok, ootad ära ja siis tal kuu-kahe pärast jälle seda aega vaja. Jälle ootad vaiid aasta?
Siis peab meeleheide ikka tõesti väga suur olema.
Sa ei saanud vist aru. Mina ütlesin, et tuleks enda jaoks panna paika mingi tärmin. Näiteks aasta – kui selline jant on kestnud juba aasta, lõpetad ära. Või kui paned omale ajapiiriks kuus kuud, siis palun, pärast kuute kuud lõpetad ära, kui asi muutunud pole. Mina ei rääkinud, et peab uuesti ootele jääma.
Mu meelest aja vajamine tähendabki, et suhe on lõppenud. Kui naine juba tahtis suhet lõpetada, aga mees ütles, et vajab aega, siis ilmselt ta lihtsalt on nagu koer heinakuhja otsas- teistele ei anna, aga ise ka ei söö. Ma arvan, et võid vabalt ringi vaadata parema suhte järele, kui te nagunii aja maha võtsite. Kui ta välja ujub jälle, siis võid ju vaadata, kas tahad temaga veel üritada või on sul selleks ajaks juba midagi etemat. Muidu su jutt oli üsna tüütu soigumine, tundub, et oled end päris haigeks mõelnud selles suhtes, ilmselgelt oleks vaimsele tervisele ka parem, kui edasi liigud.
Üldiselt sisetunne ei peta. Kui su sisesetunne ütleb, et midagi on väga valesti, on asi juba nii hapu, et päästa pole midagi ja venitamine teeb asja ainult hullemaks. Soovitan edasi minna ja kohe, talle aja andmine võtab lihtsalt aega sinult endalt ja sa lõhud iga hetkega ennast ikka rohkem ja rohkem.
Kui partner ütleb “mul on aega vaja”, siis ta pole sinust huvitatud. Mitte piisavalt, et soovida püsisuhet ehk elu lõpuni. Niisama keppida (no ka vahest väljas käia) kõlbad küll. Kogu jutt.
Mis märgid on sinu jaoks “õige” leidmisel? Minu jaoks on olnud õige leidmise tunnuseks suhtlemine ja lõputu rääkimine ja teise kuulamine. Ja selle alguses tekkinud lähedase suhtlemise pealt on edaspidi toimunud kõik jutuajamised ja arutelud, mis meie ühist elu puudutavad. Suhtlemine on kohati isegi parem kui seks, sest seks lõpeb ju üsna kiiresti, suhelda aga saab kas või 24 tundi ööpäevas. Sest ka vaikides võib suhelda 🙂 Ja seda lähedust, mida annab see tunne, et võin küsida, mida tahan ja saan alati vastuse, võin rääkida mida tahan, mind kuulatakse ära ja teadmine, kui teine midagi teada tahab, siis ta küsib ja vajadusel räägib ise. Ma isegi ütleks nii, suhe algabki suhtlemisest ja seks võib selles suhtes olla ja võib mitte olla. Ilma sõnalise suhtlemiseta minu meelest suhet pole ja ei tule ka. Nii et sellest lähtuvalt, sul ei ole suhet. On seks ja kogu lugu. Ja pole see õige inimene, kellega end siduda aastateks, kui inimene ei saa räägitud ja hoiab teist teadmatuses. Pole sellist asja, et tüüpiline mees ei räägi. Ei räägi suhteks võimetu mees. Seksis jah võib võimeline olla, aga mitte suhteks.
Mis need vestlused tuleviku osas teil eelnevalt on olnud? Kas lihtsalt tulevaste kokkusaamiste planeerimine või jutud stiilis “mis meist saab”? Kui sina juba ääri-veeri ühist elu planeerid, siis see võib mehel ikka piduri peale tõmmata küll. Eriti suhte alguses.
Mul oli kunagi sarnane kogemus. Kõik arenes kiiresti ja mees tundis aktiivset huvi, rääkis tunnetest ja kokkukolimisest. Korraga hakkas sammhaaval eemale hoidma. Lõppesid koosööbimised ja pikad kokkusaamised kuivasid lühikeseks. Ta vihjas liiga intensiivsele arengule, aga mul jäi kuulmata lause: “Ma vajan aega.” (kuigi mõte sama). Ega ta vajanudki. Tema hoiakust sai selgeks, et ta ei vaja ka mind. Nii see asi hääbus. Hea, et mul jätkus kannatlikkust tema kokkukolimise ettepanekut mitte vastu võtta. Kui ma kuuleksin, et mees “vajab aega”, ei hakkaks ma olulisel määral temaga arvestama ega midagi plaanima. Pigem loeksin sealt välja delikaatset katset suhe lõpetada.
Võibolla sel mehel sai jutt otsa? Tunneb, et nagu pole enam teemasid, millest rääkida:) Sest alguses sa kirjutad, et mees pole eriline lobiseja, kuid samas olid teil pikad öid ja päevi vältavad vestlused….Mina olen naine ja mina näiteks ei jaksaks niipalju rääkida ja kui mul oleks kallim, kes muudkui räägiks ja räägiks, siis ausalt, ma hakkaks ka teda vältima..
Veidi kummaline, et kaugsuhtes olev inimene “vajab aega”. Teil on ju see oma aeg pidevalt, siis kui te nendel harvadel hetkedel koos ei ole. Mulgi oli pikamaasuhe alguses ja teglikult olid ned algsed koos oldud ajad tõesti meeletult intensiivsed, et täitsa mõnus oli jälle oma koju ja oma aega minna. Meil kestis selline timbeldamine, 1,5 aastat enne kui kokku kolisime, vahel oli muidugi ka pikemaid ühiseid puhkusreise, kus ühine aeg ka rahulikum, mitte nii hullult intensiivne.
Mulle tundub, et olete ehk jõudnud sinna suhtefaasi, kus edasi minekuks ei saa enam eeldada, et teine mõtleb täpselt sama moodi kui sina ja soovib samu asju. Tuleb hakata teist inimest päriselt tundma õppima, kui tõesti tahad temaga jätkata. Mõnel inimesel ei olegi see sõnaline eneseväljendus nii lihtne ja tuleb otisida alternatiivseid viise, kuidas teisest aru saada, kui ikka tahad aru saada.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.