Kallid perekoolikad, kui teil sarnane mure kodus, kuidas ise hakkama saate? Minu mehel juba aastaid depressioon, käib arstide juures (vahel küll väga ebaregulaarselt), teraapias, vahel köik korras ja saab ilusti hakkama, aga siis \”kukub\” nö jälle auku. nüüd siis jälle selline hetk ja ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa. köik- lapsed, kodu, köik asjaajamised pluss lisaks oma töö (önneks küll mitte täiskohaga) on minu ölgadel, tema on hetkel lihtsalt kodus (haiguslehel), omaette, füüsiliselt siis siin, aga möttetes täiesti eemal. muidugi muretsen ka tema pärast, aga lihtsalt ei jaksa olla enam see tugevam pool suhtes. veidi olen ka rääkinud temaga, aga ei taha ka igat teemat praegu püstitada, kuna vöin sellega olukorra veel halvemaks teha ja nii siis surun enda tunded ja vajadused alla ja edasi. kuidas teie hakkama saate? kust leiate jöu? ja kas üldse saabki nii jätkata?
Teema: kui mehel on depressioon
Mina ei tea mida sina otsustad, aga mina läksingi sellisest mehest lõpuks lahku. Meil on ka kaks last ja laustasin lihtsalt nendega uuesti. Midagi pole teha, aga ka minu tervisele juba hakkas see. Kõik oli samuti minu kaelas. Tundus, nagu mul pole kedagi oteks, aga samas oli nagu üls üleliigne suurt kasvu laps. Ei, mina ei suutnud enam ja astusin välja sellest elust. Küll oli hea, et seda tegin, sest mul hakkas päris kiirelt peale lahkuminekut hästi minema. Minu puhul tasus see ära ja nüüd ikka naudin oma elu.
Ja tead mis ma veel ütlen? Pigem ta ise tahab tähelepanu ja siis räägib depressioonist. Tahab, et teda koheldakse kui titat. Ta kasutab sind isegi omal moel ju ära.
Mõtle, missugust elu sa tahad ja tee see teoks.
Depressioon on raske haigus. Minul on olnud, või mis olnud, on praegugi veel. Ei soovi seda ka vihavaenlasele, niii raske on see. Kui on vahel helgem päev, siis on nii imelik kerge olla, et kas tõesti, kõik tavalised inimesed elavadki nii kerge tundega? Üldiselt on seljas raske taak.
Õige ravi on oluline. Ise katsetasime arstidega ikka mitmeid ravimeid, kui leidsime selle enam-vähem õige. Ravimi vahetamine on ülirske, kõik hakkab nagu otsast peale.
Mul on muidugi väga-väga hea ja mõistev mees. Kui mul on raskem periood, siis ma ei suuda isegi lapsest midagi kuulda, kuigi armastan teda kogu südamest, aga lihtsalt ei suuda. Mehest ka ei suuda välja teha, voodirõõme pakkuda—lihtsalt ei suuda, võtan oma viimased jõuvarud kokku et jaksata OLLA. Ja siis mees toimetabki koduste asjadega-eks tal on raske, väga raske. Aga me armastame siiski üksteist. Kuigi vahel on olnud ka raskemaid ragistamise perioode. Mida ma soovitan, on pereteraapia. Ise oleme sealt abi saanud. Tohter aitas mõista mul, mida mu vaene mees läbi elab ja aitas mõista mu mehel, kui raske haigus mul on ja kuidas mind aidata. Algul oli seal palju vaidlusi jne, aga järjest läks paremaks. Käime siiani, aga harvemini kui enne. Päris ilma ei saa.
Lahku minna ei taha me kumbki. Sellele järeldusele jõudnime kindlalt, kui olime ligi kuu lahus(ma olin vanemate kodus). Siis seedisime ja saime sellest jõuetust vihast üle ja nägime asju paremini. Siis läksimegi teraapiasse.
Jõudu Sulle, kerge see pole aga ka mitte midagi ületamatut. Ole olemas, ära vingu ta kallal. Kui tal on paremad päevad, palu siis abi, loomulikult ei pea kõik pidevalt sinu õlul olema.
Aga mulle on hästi tähtis mu mehe jäägitu ja siiras toetus. Lihtsalt ole olemas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Mina ei tea mida sina otsustad, aga mina läksingi sellisest mehest lõpuks lahku. Meil on ka kaks last ja laustasin lihtsalt nendega uuesti. Midagi pole teha, aga ka minu tervisele juba hakkas see. Kõik oli samuti minu kaelas. Tundus, nagu mul pole kedagi oteks, aga samas oli nagu üls üleliigne suurt kasvu laps. Ei, mina ei suutnud enam ja astusin välja sellest elust. Küll oli hea, et seda tegin, sest mul hakkas päris kiirelt peale lahkuminekut hästi minema. Minu puhul tasus see ära ja nüüd ikka naudin oma elu.
Ja tead mis ma veel ütlen? Pigem ta ise tahab tähelepanu ja siis räägib depressioonist. Tahab, et teda koheldakse kui titat. Ta kasutab sind isegi omal moel ju ära.
Mõtle, missugust elu sa tahad ja tee see teoks. [/tsitaat]
Väga inetu on nii öelda, et tahab lihtsalt tähelepanu. Kirjutasin siin juba pika jutu. Kui sa ei tea ,mis depressioon on, siis ole lihtsalt õnnelik, et sa seda ei tea. Ma valiksin iga kell 100% haigusevaba elu. Kahju, kui elukaaslane selliseks osutub, nagu sina. Ma ei ütle, et kerge on, aga ikka lihtne on \”välja astuda\” ja elu uuesti alustada. Aga lahendusi leida…jaa, see on raske, milleks vaeva näha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Väga inetu on nii öelda, et tahab lihtsalt tähelepanu. Kirjutasin siin juba pika jutu. Kui sa ei tea ,mis depressioon on, siis ole lihtsalt õnnelik, et sa seda ei tea. Ma valiksin iga kell 100% haigusevaba elu. Kahju, kui elukaaslane selliseks osutub, nagu sina. Ma ei ütle, et kerge on, aga ikka lihtne on \”välja astuda\” ja elu uuesti alustada. Aga lahendusi leida…jaa, see on raske, milleks vaeva näha.[/tsitaat]
Kuuled või, väga hästi tean. Mul on olnud endalgi väga tugev depressioon. Aga tema jutust kumab, et ta mees kasutab teda juba ka ära tänu sellele olukorrale. Oled sa hoidnud üksi peret üleval? Oled või ei ole? Mina olen. 3 pikka aastat ja tead, see oli väga raske. Iga palgapäev arvutada välja täpsed summad ja mis söögiks lauale panna. Mul oleks sama hästi võinud olla depressioon, aga tead mis? Ülla ülla, ma EI SAANUD seda endale lubada lihtsalt.
Nii et enne kui mind siin halvaks inimeseks pead, võiksid küsida kas tean sellest üldse midagi. Ja usu mind, tean.
Nii et hoopis sinust väga inetu
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuuled või, väga hästi tean. Mul on olnud endalgi väga tugev depressioon. Aga tema jutust kumab, et ta mees kasutab teda juba ka ära tänu sellele olukorrale. Oled sa hoidnud üksi peret üleval? Oled või ei ole? Mina olen. 3 pikka aastat ja tead, see oli väga raske. Iga palgapäev arvutada välja täpsed summad ja mis söögiks lauale panna. Mul oleks sama hästi võinud olla depressioon, aga tead mis? Ülla ülla, ma EI SAANUD seda endale lubada lihtsalt.
Nii et enne kui mind siin halvaks inimeseks pead, võiksid küsida kas tean sellest üldse midagi. Ja usu mind, tean.
Nii et hoopis sinust väga inetu[/tsitaat]
Jäägu sulle su bravuurikas arvamus.
Mina ei tea, mis minu mehel on. Ta on nagu zombi, istub terved õhtud oma arvutis ja vaatab filme/mängib mänge. Sinna kõrvale tipsutab pudeli kangemat juurde. Ta ei taha rääkida ka mitte. Ma olen nii tühi sellest suhtest, et jube. Mees on kõrgepalgaline, saaks kenasti oma eluga hakkama, miks ta peab ometi meie elus istuma? Tahaks lihtsalt rahus omaette oma lastega elada. See mõte tundub nii ilus….
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jäägu sulle su bravuurikas arvamus.[/tsitaat]
Ja paistab, et sa pole siiani endale õigeid ravimeid leidnud…
Minu mehel on deperessioon, aga ta hakkas sügisel antidepressanet võtma ja olukord läks varsti palju-palju paremaks. Ikka on masenduse-viha-vägivalla sööste, aga neid on harva ja varasemaga võrreldes tagasihoidlikud. Aga ma ise olen väga tundlikuks muutunud ka nende väikeste hoogude suhtes. Loodan, et me peame vastu. Sest armastame teine-teist, ma saan aru, et ta on haige (võttis väga pikka aega kahjuks enne, kui mõlemad aru saime, et tegu haigusega ja vaja rohtu võtta. )Depressioon on väga raske haigus, meie saime ilmselt õige ravimi. Muideks, jaanuaris hakkas mees kõrvale võtma ka b-vitamiine, oli vist \”B-kompleks letsitiini\” kapslid ja olukord on hoopis paremaks muutunud. Mees ise tunnistab ka, et meeleolu on parem. Proovige.
Kui mu mees jälle hakkab auku vajuma, siis lihtsalt saadan ta arstile. U 2 nädalat pärast ravi algust on juba tuntavalt parem.
Mina olen täheldanud, et kevade saabudes tõstab depressioon pead… ei tea mis värk on?
Kuskohast ma jõu leian – ikka enda seest. Ise olen ta endale meheks valinud, nii heas kui halvas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja paistab, et sa pole siiani endale õigeid ravimeid leidnud…[/tsitaat]
Kahju, et sul nii ülbe suhtumine, aga noh, mida sellest muud arvata oligi, kes saba seljas nelja tuule poole tõmbas ja haige mehe hülgas.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Depressioon on raske haigus. Minul on olnud, või mis olnud, on praegugi veel. Ei soovi seda ka vihavaenlasele, niii raske on see. Kui on vahel helgem päev, siis on nii imelik kerge olla, et kas tõesti, kõik tavalised inimesed elavadki nii kerge tundega? Üldiselt on seljas raske taak.
Õige ravi on oluline. Ise katsetasime arstidega ikka mitmeid ravimeid, kui leidsime selle enam-vähem õige. Ravimi vahetamine on ülirske, kõik hakkab nagu otsast peale.
Mul on muidugi väga-väga hea ja mõistev mees. Kui mul on raskem periood, siis ma ei suuda isegi lapsest midagi kuulda, kuigi armastan teda kogu südamest, aga lihtsalt ei suuda. Mehest ka ei suuda välja teha, voodirõõme pakkuda—lihtsalt ei suuda, võtan oma viimased jõuvarud kokku et jaksata OLLA. Ja siis mees toimetabki koduste asjadega-eks tal on raske, väga raske. Aga me armastame siiski üksteist. Kuigi vahel on olnud ka raskemaid ragistamise perioode. Mida ma soovitan, on pereteraapia. Ise oleme sealt abi saanud. Tohter aitas mõista mul, mida mu vaene mees läbi elab ja aitas mõista mu mehel, kui raske haigus mul on ja kuidas mind aidata. Algul oli seal palju vaidlusi jne, aga järjest läks paremaks. Käime siiani, aga harvemini kui enne. Päris ilma ei saa.
Lahku minna ei taha me kumbki. Sellele järeldusele jõudnime kindlalt, kui olime ligi kuu lahus(ma olin vanemate kodus). Siis seedisime ja saime sellest jõuetust vihast üle ja nägime asju paremini. Siis läksimegi teraapiasse.
Jõudu Sulle, kerge see pole aga ka mitte midagi ületamatut. Ole olemas, ära vingu ta kallal. Kui tal on paremad päevad, palu siis abi, loomulikult ei pea kõik pidevalt sinu õlul olema.
Aga mulle on hästi tähtis mu mehe jäägitu ja siiras toetus. Lihtsalt ole olemas.[/tsitaat]
Sama siin! Praegu on eriti raske aeg ja on tunne, et tahaks kõigest vabaneda ja anda oma pere liikmetele parem elu. Mul on tubli mees ja 2 eriti tublit last.
Ei taha suhelda kellegagi, eriti raske on suhelda sugulastega. Meil on palju õdesi-vendi ja kõigil probleemid (kes tunnistab, kes mitte). Olen yritanud neist eemale hoida aga eelmine nädal pidin nendega kohtuma ja peale seda olen olnud päris hullus seisus. Ma ei tea, kas on õige minusugusele kõike otse näkku paisata (nt. sa oled ju normaalne inimene muidu, kuidas sa nii nõmedaks oled muutunud, miks sa nii negatiivne oled, miks sa ei mõtle positiivselt, miks sa ei suhtle inimestega jne.jne.)
Paistab et siin on järelikult mingi haletsejate kamp koos. Teete enda ümber olevate inimeste elu vaid raskeks ja tambite nende peal. Halate hommikust õhtuni ja arvate, et olete nii haige, nii haige.
Kas te ise aru ei saa, et teie depressiivsus on teie lähedastele palju raskem? Küll te ei käi tööl ja küll krõbistate rahusteid nagu segased. Te ei tahagi sellest välja tulla. Teile meeldibki see depressiivsus.
Aga te ei taha tõde teada. Parem räägitew kui raske ikka teil on ja kuidas keegi teist ei mõista.
Loodan, et teie ärakasutamine kunagi õige karistuse saab
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Paistab et siin on järelikult mingi haletsejate kamp koos. Teete enda ümber olevate inimeste elu vaid raskeks ja tambite nende peal. Halate hommikust õhtuni ja arvate, et olete nii haige, nii haige.
Kas te ise aru ei saa, et teie depressiivsus on teie lähedastele palju raskem? Küll te ei käi tööl ja küll krõbistate rahusteid nagu segased. Te ei tahagi sellest välja tulla. Teile meeldibki see depressiivsus.
Aga te ei taha tõde teada. Parem räägitew kui raske ikka teil on ja kuidas keegi teist ei mõista.
Loodan, et teie ärakasutamine kunagi õige karistuse saab[/tsitaat]
Depressioon ongi haigus. Raske haigus.
Kas Sa jätaxid maha ka mehe, kes mõne õnnetuse või haiguse tõttu jääb fyysiliselt invaliidix & pere toitmise asemel vajab abi igapäevatoimingutes? Ärakasutaja sihuke, mis ta soiub oma halvatud jalgadest, kobigu tööle!
[small]nyah nyah kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Depressioon ongi haigus. Raske haigus.
Kas Sa jätaxid maha ka mehe, kes mõne õnnetuse või haiguse tõttu jääb fyysiliselt invaliidix & pere toitmise asemel vajab abi igapäevatoimingutes? Ärakasutaja sihuke, mis ta soiub oma halvatud jalgadest, kobigu tööle![/tsitaat]
Mis sa arvad et ma ei tea seda või?
Ma räägin sellest, kui inimene hakkab ka tervena käituma, nagu tal ikka veel deprekas oleks. Nad lihtsalt harjuvad lihtsama eluga ära ja tahavad veel lihtsamalt pärast läbi saada.
Appi, kuidas siin keegi kunagi matsu ära ei jaga millest räägitakse.
Lambakari ikka koos
Kägu-11:56
Sa nagu räägiksid minust.Ma pole kuskilt abi palunud.Loodan ,et läheb ise üle,aga pole läinud.Selline masendus tuleb lihtsalt heast peast.Ei tea isegi kuidas.
Samas see möödub jasiis on jälle hea,kuni järgmise korrani.Vahest on mitu kuud hästi ja siis jälle nagu välk selgest taevast,tagasi.:-(
Ma ei tea kuidas teised, aga meie oleme abielus. Adsime vande, et nii heas kui halvas, haiguses ja tervises. Miks neid vandeid siis üldse anda? >Ma saan aru, kui mees on muidu ka mingi töll ja peksab jne. Aga haiguse pärast hüljata?.Njaa…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja paistab, et sa pole siiani endale õigeid ravimeid leidnud…[/tsitaat]
ei no, eri ülbar siin paneb diagnoosi
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ei no, eri ülbar siin paneb diagnoosi[/tsitaat
kui sa ei tea mis on diagnoosi panek, siis ära ise siin ülba
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ei no, eri ülbar siin paneb diagnoosi[/tsitaat
kui sa ei tea mis on diagnoosi panek, siis ära ise siin ülba[/tsitaat]
ei, loomulikult ma ei tea, sest ilmas oled ju sina ainus tark.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Paistab et siin on järelikult mingi haletsejate kamp koos. Teete enda ümber olevate inimeste elu vaid raskeks ja tambite nende peal. Halate hommikust õhtuni ja arvate, et olete nii haige, nii haige.
Kas te ise aru ei saa, et teie depressiivsus on teie lähedastele palju raskem? Küll te ei käi tööl ja küll krõbistate rahusteid nagu segased. Te ei tahagi sellest välja tulla. Teile meeldibki see depressiivsus.
Aga te ei taha tõde teada. Parem räägitew kui raske ikka teil on ja kuidas keegi teist ei mõista.
Loodan, et teie ärakasutamine kunagi õige karistuse saab[/tsitaat]
Kas sa jalutule ka lähed ytlema, kui nõme ta ilma jalgadeta on ja kasutab teisi ära, et mugavat elu nautida.
see on tervise teema ja palun mitte ilkuda!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuuled või, väga hästi tean. Mul on olnud endalgi väga tugev depressioon. Aga tema jutust kumab, et ta mees kasutab teda juba ka ära tänu sellele olukorrale. Oled sa hoidnud üksi peret üleval? Oled või ei ole? Mina olen. 3 pikka aastat ja tead, see oli väga raske. Iga palgapäev arvutada välja täpsed summad ja mis söögiks lauale panna. Mul oleks sama hästi võinud olla depressioon, aga tead mis? Ülla ülla, ma EI SAANUD seda endale lubada lihtsalt.
Nii et enne kui mind siin halvaks inimeseks pead, võiksid küsida kas tean sellest üldse midagi. Ja usu mind, tean.
Nii et hoopis sinust väga inetu[/tsitaat]
Ära kuula seda poole-toobist! Ilmselt on ta ka ise samasugune nagu su mees, kes teise inimese kaela peal muudkui depressioonis vedeleb ja ennast ette-taha hooldada laseb. Lõpeta see jama lihtsalt ära. Sina ei saa vastutada teise täiskasvanud inimese viitsimatuse eest ennast kokku võtta. Anna endale võimalus sellest koormast vabaneda ja õnnelikuks saada. Olen kindel, et su elukvaliteet paraneb tohutult. Mina olen igatahes väga õnnelik ja kahetsen ainult seda, et 10 aastat oma pahurat ja depressioonis meest kannatasin, oleksin pidanud palju varem selle lolluse lõpetama. Jõudu! ole tubli!
Minu depressiivikust mehele oli lahutus parim ravim. Kohe paugupealt sai terveks ja suutis ise oma eluga hakkama saada. Ennem oli pidevalt mossis ja pahur, võttis anidepressante ja teda ei huvitanud kui kohutavalt kurnav oli mulle aastaid ja aastaid teda muudkui ülal hoida ja toetada, saades kodus pidevalt vaid tigeda pilgu ja temapoolse loiduse osaliseks.
jah, olen ka nõus sellega, et paljud depressiivikutest mehed kasutavadki oma elukaaslasi lihtsalt ära ja ruineerivad teise inimese elu, püüdes naist veel süüdlasena ka tundma panna, kui teda vaesekest piisavalt ei poputata ja ei mõisteta…
ÕUDNE!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas sa jalutule ka lähed ytlema, kui nõme ta ilma jalgadeta on ja kasutab teisi ära, et mugavat elu nautida.
see on tervise teema ja palun mitte ilkuda!
[/tsitaat]
eks leia endale mõni depressiivik elukaaslaseks, siis laulad teist laulu, või oled ise samasugune teiste ärakasutaja ja kaitsed teisi omasuguseid
Olen ise ka pidev depressiooni põdeja, aga sellist võimalust küll pole, et teiste seljas liugu lasta ja teise elu raskemaks elada. Pean üksi oma lapsi kasvatama ja toitma, kuna mees osutus loruks ja enesearmastajaks.
Esimene mees oli alkohoolik. See ju ka peaks nagu haigus olema – alkoholism. Aga selle haiguse puhul küll ei toiminud see, et poputad ja toetad ja lased tal lihtsalt haige olla. Abiks oli hoopis see, et loobusid igasugu poputamisest ja lõpetasid tema languse vastu võitlemise – lased langeda kuni ise enda püsti ajab ja võitlema hakkab. Ei ole vaja soodustada oma poputamisega tema haiguse süvenemist.
Ja kui depressiivik ei taha suhelda ja istub omaette omas mullis, siis las istubki üksi – pere paistab teda segavat. Milleks teised kannatama peavad. Las vegeteeribki omaette kui teisi ei vaja. Siin ei saa võrrelda kaasa jalutuks jäämist või midagi sarnast – depressivikul ju käed-jalad terved! Tuleb ennast sundida ega elu polegi meelakkumine! Võidelda tuleb!
Nii lihtne on ennast haigeks mõelda.
Mina põen kõigele lisaks veel ka psühhosomaatilist haigust – alakeha tundlikkus on suurenenud – alguses oli halvatuse hirm. Haiguse tekkides olin lausa jalutu – õppisin justkui uuesti käima. Raske oma kehaga olla, kõndida jne. väga häiriv tunne kogu aeg – nagu alakeha altpoolt naba oleks poolenisti surnud. Ei poputa mind keegi, pean ise hakkama saama ja saangi. Aastaid juba – harjunud sellise kehaga elama – ei pane enam tähelegi. Kõik saab tehtud, mis vaja.
Võtan antidepressante ja saan ise hakkama – ei koorma teisi nõrga mängimisega.
mina ei tea, mis värk see on, aga naised ei saa iial tõsiselt depressiooni lubada. neil on lapsed ja kodu hooldada. meestel millegipärast sellist kohustust ei ole. saavad debrekaga kodus istuda, nagu lillepotid ja kõik asjad tehakse nende eest ära.
no siin oli ju ka juhuseid, kus naised seda endale lubada saavad
Kui mehel on depressioon, siis parim ravim on lahutus; kui naisel – siis mehepoolne hoolitsus ja mõistmine. Kui lihtne! Osalesin veebruarikuus sugulase matusel, kes suri kopsuvähki, kelle naine nõudis haiguse avastamisel lahutust (et säästa lapsi masendavast vaatepildist), unustamata elatisenõuet. Mees oli viimased kaheksa elukuud ema hooldada. Naine matusele ei ilmunud, saatis tuttavaga pärja. Nii-et kui on probleem, siis ikka lahutus, lahutus…
mul 1 peretuttav psühhiaater. aastas 2-3 kuud viibib ise enda töö juures ravil depressiooni diagnoosiga. juba aastaid nii.
meest tal ei ole, nii et kellelegi halada ei ole ja mingit erilist kohtlemist selline diagnoos tal ei võimalda. nii et saboteerimise kahtlus langeb ära. tevise paremaks saab ainult ravikuuriga.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui mehel on depressioon, siis parim ravim on lahutus; kui naisel – siis mehepoolne hoolitsus ja mõistmine. Kui lihtne! Osalesin veebruarikuus sugulase matusel, kes suri kopsuvähki, kelle naine nõudis haiguse avastamisel lahutust (et säästa lapsi masendavast vaatepildist), unustamata elatisenõuet. Mees oli viimased kaheksa elukuud ema hooldada. Naine matusele ei ilmunud, saatis tuttavaga pärja. Nii-et kui on probleem, siis ikka lahutus, lahutus…[/tsitaat]
oled loll või mängid lolli? depressioon pole vähk, sa otukene…
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
