Teema siis pealkirjas. Miks on nii, et kui minu tuju rikutud, siis mees justkui särab. Tekitab lapsega ühisrinde, tegeleb oioi kui palju lapsega, aga muidu pole üldse nii. Olen lõpurase ja paljud asjad käivad ajudele, pea aegu iga päev nutan. Temapoolset lohutust ei tule iial, vaid vaatab, et ainult õiendab ja emotsioneerib ja tal jumala savi. Ja kui olen ikka ülivõrdes närvivapustuse äärel, nutan ja mida kõike. On tema kohe nii õnnelik…kas nii ongi ok w?
Tänud ette
Teema siis pealkirjas. Miks on nii, et kui minu tuju rikutud, siis mees justkui särab. Tekitab lapsega ühisrinde, tegeleb oioi kui palju lapsega, aga muidu pole üldse nii. Olen lõpurase ja paljud asjad käivad ajudele, pea aegu iga päev nutan. Temapoolset lohutust ei tule iial, vaid vaatab, et ainult õiendab ja emotsioneerib ja tal jumala savi. Ja kui olen ikka ülivõrdes närvivapustuse äärel, nutan ja mida kõike. On tema kohe nii õnnelik…kas nii ongi ok w?
Tänud ette
mine ja lohuta end jäätisega, kinoga kindelon see, et 8 aasta pärast vaatad sa teisi mehi ja see tropp on nustatud.
Aga mida ta siis tegema peaks? Sinuga koos närvivapustuse saama v? See on ju hea, et ta lapsega tegeleb ja lapse tähelepanu sinu hüsteerialt kõrvale juhib. Sinu jutust jääb mulje, et juba olemasolev laps on nagu mingi tüütus su meelest….
Ruttu arstile, vitamiini puudus on. Las arsti aitab väljauurida, millest puudu on.
Kõige, kõige rumalam, mida sa teha saad, on nutta. Rikud enda närvid, sinu sündimata laps saab kahjustada ja sinu “mees” hakkab sind järjest enam põlgama.
Huvitav, mis asi võiks viia ülivõrde närvivapustuseni.
No tuumanupp kadus ära või antraksiümbrik on postkastis?
Või on lihtsalt ülivõrde sitt iseloom teemaalgatajal.
Teemaalgataja on lihtsalt rase! Minu abikaasa oli ka raseduse ajal maailma kõige nõmedam mees. 155x jätsin ta mõttes maha. Küll ta vaatas mind vale nurga alt ja küll rääkis vale tooniga. Nüüd on sünnitusest juba üle kolme aasta möödas ja ta ammu normaalseks tagasi läinud. Võib-olla mees sinu tujutsemiste ajal mõtleb, et lapse ees teeb ta vähemalt ise rõõmsat nägu ja tegeleb temaga, et ta emme pärast ei muretseks. Laps ei pea teadma, et emme on närvivapustuse äärel. Neil hetkedel ongi tal turvalisem ja parem isaga olla. Sa kasuta seda aega omaette olemiseks ja endale meeldivate tegevustega tegelemiseks.
Teema siis pealkirjas. Miks on nii, et kui minu tuju rikutud, siis mees justkui särab. Tekitab lapsega ühisrinde, tegeleb oioi kui palju lapsega, aga muidu pole üldse nii.
Kas ta pillub sinu kuuldes lapsele neid “tundub et emmel täna paha tuju, lähme teise tuppa mängima” passiiv-agressiivseid kommentaare? See oleks tõesti tüütu. Ja see on ainuke aeg millal ta lapsega tegeleb? Ai, see pole küll hea.
miks te arvate et teemaalgataja tekkinud olukorras süüdi on?
minu esimene mõte oli, et mees on lihtlabane energiavampiir kes toitub sellest kui on suutnud kellegi endast valja viia. ja raseda naisega on ju väga lihtne manipuleerida. lisaks veel lapsega ema vastu kambakas teha. olen ise seda oma teise raseduse ajal kogenud, ei olnud meeldiv. õnneks see mees ei ole enam minu mees. uus mees oskab minu tundeid palju paremini hoida.
miks te arvate et teemaalgataja tekkinud olukorras süüdi on?
minu esimene mõte oli, et mees on lihtlabane energiavampiir kes toitub sellest kui on suutnud kellegi endast valja viia. ja raseda naisega on ju väga lihtne manipuleerida. lisaks veel lapsega ema vastu kambakas teha. olen ise seda oma teise raseduse ajal kogenud, ei olnud meeldiv. õnneks see mees ei ole enam minu mees. uus mees oskab minu tundeid palju paremini hoida.
Aga enne on ikka vaja iga mehega laps või paar valmis trukkida, et aru saada, et nõme mees on?
mina arvan, et teemalagatajal on rasedusest lihtsalt emotsioonid üle pea. Keegi siin tõi näite – et tellis mehelt jäätist ja mees tõi VALE jäätise – sellest piisas, et meest vihata ja ennast segaseks nutta. Kusjuures jättis mehele ütlemata, mis jäätist tahab ning eeldas, et mees loeb mõtteid.
Ma tean täpselt seda tunnet, teemaalgataja ei liialda, see ongi energiaimemine. Mu mees on vahel samasugune süüdimatu, täpselt sama muster, vihastab mu mingi asjaga välja ja siis naudib, et ma pahas tujus, käib ringi nagu päikesepoiss ja püüab lapsega punti hoida, lausa lendab. Ma arvan see on meeste viis energiat saada või mingi ürgajast jäänud võitlusvõte, et tegi omaarust vaimselt teisele ära. Olen hakanud teadlikult mehele ütlema, et ma ei anna sulle seekord seda energialaksu kätte ja ei tee tema nokkimisest välja, siis läheb jaurab mujal, garaazis jne. Minu mehe puhul on vähemalt hea asi see, et kui keegi kedagi üldse paika paneb, siis mina teda, vanema sõna jääb peale. Tundub, et sa lased oma mehel endale lollilt liiga teha emotsionaalselt, aeg on end kehtestada, sa saad emaks, hakka harjutama emalõvi olemist ja pane ta paika.
Mul muide mehe emal sama komme, kui mehega vahel harva ta ema juures, siis ämm nokib ja ärritab mu meest, oma poega seni kuni mees plahvatab, siis mutil energiat nii, et pöörleb mööda elamist ringi süüa tehes, tuba kujundades ja potililli kastes, muidu kergelt alkohoolne proua, aga seda kuidas teistelt energiat imeda näed teab.
Neid mustreid tuleb osata läbi näha ja end energeetiliselt kaitsta. Siis vaatad juba huumoriga pealt.
Hmmm, ma näen olukorda hoopis teisiti kui teised kommenteerijad siin…
Miks arvata, et teemaalgataja mees on ilmtingimata teemaalgataja tuju rikkunud?
Ja miks ei võiks mehel olla hea tuju?
Ma saan aru, et jubedalt ajab närvi, kui endal tundub, et kõik on pees ja näe, teine naerab- on ikka tõbras!- aga kas see on natuke egoistlik ei ole?
Kui mul on mees halvas tujus, siis ma ka sujuvalt lähen tegelen pigem ise lastega. Mees küll ei ela ennast üldiselt teiste peal välja, kuid vahel küll on lastega kuri, lihtsalt niisama.
Peaksin koos mehega siis mossitama koos ja veel lapsed ka kampa võtma?
Mulle hoopis meeldib, kui mul on tuju täiesti nullis, et mees võtab lastega tegelemise üle. Saan oma teemaga tegeleda ja rahuneda.
Kui soovin halva tuju korral mehe tuge või temaga juhtunut arutada- siis ütlen talle seda sõnasõnalt, mitte ei mossita nurgas, oodates, et teine tulema küsima, mis mul viga on. Passiiv-agressiivsus on jube tüütu…
Mul oli kunagi selline partner, see oli kohutav. Kui tal oli jälle “halb päev, kus terve maailm oli süüdi ta ebaõnnestumistes”, siis kõik, mis ma tegin oli vale…
Ütle oma partnerile, kui soovid tuge. Tundub aga pigem, et sa tahad terve pere tuju rikkuda.
Minu mees ütles, et tema ei osanud hormoonimöllus rasedaga midagi peale hakata, kõik oli nii ebaloogiline ja tüli tuli täiesti tühjast. Seega ta püüdis hoiduda mind ärritamast, ehk siis hoidis eemale, oli kodust ära, või püüdis kodus olles teise lapsega seotud koormust minu õlult ära võtta. Mees tõenäoliselt püüab kodusesse ellu natukenegi positiivsust tagasi tuua. Mina ka kunagi kui mees oli üleväsinud ja kippus iga asja peale irisema, arvasin, et parim lahendus on teda võtta õhtuti vastu naeratusega, puhaste tubadega, valmis toidga. Aga ta tol hetkel isegi ei märganud mu ponnistust ja vastu ei naeratanud. Samuti ei oska sinu mees midagi teha, kuidas kodust õhkkonda paremaks muuta, sest sinu hüsteerial ei ole tegelikult ratsionaalset põhjendust, ajad hormoonipilves asjad üle võlli. Ja mees siis püüab teie lapse elu veidigi ilusamaks teha, talle naeratada, temaga mängida, kodust õhkkonda parandada. Ta võibolla ei tule selle peale, et ta peaks sind hoopis hellalt embama, kannatlikult selle jabura hädaldamise ära kuulama, sind tunnetest rääkima ärgitama ning sinuga koos sünk nagu kõuepilv igapäevaselt olema vaese lapse kiuste.
Ma saan aru küll, kuidas ise tigetsedes teise rõõmus nägu närvi ajab, aga see on ju tegelikult hea, et te mõlemad ei tujutse ja ei närvelda ja et keegi ka rõõmsalt lapsega tegeleb, kui sina parasjagu teises toas peatäit nutad. Ma ei tea ju, kas mehe teod on tegelik põhjus või oled lihtsalt peast väga rase ja lased oma tujudel pereelu tuksi keerata. Mis sul selle ülivõrdes närvivapustuse põhjustas, näiteks?
Sõna “lõpurase” ütleb kõik.
Tädil hormoonid niigi paigast ära ja nüüd kujutab ette ja ulub patja niiskeks.
Mille eest sa tänad, teemaalgataja?
ise ma rasedana ära ei keeranud, küll aga peale sünnitust. pidime mehega ja lapsega jalutama minema – mees pidi kell 2 kodus olema, aga ei tulnud. Keesin vihast, panin lapse vankrisse ja ise lootsin salamisi, et mees jääks rohkem hiljaks, et oleks põhjust ikka rohkem solvunud olla. “Kahjuks” jõudsin kodust vaid mõnesaja meetri kaugusele, kui mees järgi jõudis. Aga solvumine kees üle serva – see pidi meie (mina, mees, laps) esimene ühine jalatuskäik olema ja nüüd mees hilines. Täitsa lollakas. Ahjaa – mees võttis kapist poti ja märkis, et kapi põhi on must- issand, milline stseen järgnes sellele – kas ma oleksin pidanud rasedana seda kappi küürima, äääää. Mees ehmatas ära küll.
miks te arvate et teemaalgataja tekkinud olukorras süüdi on?
minu esimene mõte oli, et mees on lihtlabane energiavampiir kes toitub sellest kui on suutnud kellegi endast valja viia. ja raseda naisega on ju väga lihtne manipuleerida. lisaks veel lapsega ema vastu kambakas teha. olen ise seda oma teise raseduse ajal kogenud, ei olnud meeldiv. õnneks see mees ei ole enam minu mees. uus mees oskab minu tundeid palju paremini hoida.Aga enne on ikka vaja iga mehega laps või paar valmis trukkida, et aru saada, et nõme mees on?
mul on siiralt kahju, et elu ja sookaaslased sulle niipalju haiget teinud on.
Kui ema on närvivapustuse äärel, nutab ja ahastab, siis loomulikult on tähtis, et teine vanem rahulikuks jääks ja lapsega tegeleks ning tema tähelepanu endale tõmbaks.
Kas teemaalgataja soovib, et kogu pere, k.a. väike laps, tema raseda hormoonidega peaks tegelema?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
