Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui mõtlete oma lapsepõlve peale, mis meenub esimesena?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: Kui mõtlete oma lapsepõlve peale, mis meenub esimesena?

Postitas:
Kägu

Kas meenub esimese mõttena midagi positiivset või negatiivset?

Mul tulevad esimesena erinevad positiivsed killud. Kuidas isaga õhtuti pikalt voodis juttu rääkisime, soe ja päikeseline suvi maal, meie õue lapsed linnamajas ja põnevad mängud nendega, kui õnnelik olin, kui sai Tallinna sugulastele külla kord aastas. Midagi väga negatiivset ei meenugi kohe, olin küll tihti haige ja voodirežiimil, aga siis sai jällegi rahus palju lugeda, et oli positiivset ka selles olukorras.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Punased sõstrad põõsa küljes ja pisike plekist kruus, kuhu neid korjata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kevadised kleepuvad kasepungad, mis määrisid sõrmed ära. Neid pidime naabritüdrukuga korjama (koolis nõuti ravimtaimi).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu esimene mälestus on sellest, kuidas ma end maja nurga taga peidan, et mitte end näole anda, sest kardan, et saan jälle riielda, et olen järjekordselt end täis pissinud.

Erinevate põiehädadega sain lõpuks ikka enne kooli algust haiglasse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õhtuti koos isaga raamatute lugemine – mina soojal puupliidil, isa köögilaua taga. Itsitamine ja naermine, parimate kohtade ettelugemine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas ma lasteaias hirmus uhkena ja umbes neljaastasena teistele raamatut ettelugesin. Õppisin varakult lugema, teistest lastest palju varem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin vanavanaemaga kahekesi kodus, väljas oli pime, ahi küdes. Lükkasin kardina eest, et aknast välja vaadata. Tänavalaterna valgussõõris oli näha, kuidas sadas laia valget lund. Kõik ümberringi oli lumme mattunud. Ma olin sellest nii rabatud, et hüüdsin vanavanaema ka akna juurde. See oli mu elu esimene lumi, vähemalt mu enda mälus tol hetkel. Kui vana olin, ei mäleta, aga kuna olen suvel sündinud ja end ka sõime võrevoodist mäletan, siis pakun, et äkki 2,5.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õhtuti laste unejutud raadiost, auguga makaronid ja limonaad nimega Tarhun. Vinüülplaat “Onu Remuse jutud”, mida sai lõputult käiatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Purjus isa tuleb alati esimesena meelde.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kutsikas. Kaks-kolm aastat lunisin ja 11. sünnipäevaks sain. Temaga sai igal õhtul väljas jalutamas käidud iga ilmaga, ka miinus 20ga, ja rahe ja lörtsiga – miinimum tund 8 aastat. Ja pärast kooli väiksem tiir. See oli minu töö. Hiljem…hiljem kolisin juba ülikooli linnna (nimelt lahkukirjutatuna) ja kohustused jäid ema kaela. Minu kõige parem mälestus – oma koer.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Purjus kasuisa,kes kodus midagi ei teinud. Ema närvitsemine kasuisa kallal.
Meenub ka see,et vajalikke riideid ei saanud kohe,vaid tuli mitu kuud oodata ja käija katkiste asjadega,sest raha polnud.
Sellest ole õppinud,et minu lapsed ei pea kunagi midagi sellist üle elama,ei purjus osa nägemist ega ka materiaalset puudulikust.
Samuti meenub mulle mu 10nes sünnipäeva,kus mu koduloomal tulid pojad ja ema uputas nad koos kassiga ära. Jah,minu sünnipäeval.
Eluaegne trauma ja ühtegi kodulooma pole siiani võtnud ega ka võta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene mälestus on, kuidas ma 1a1k kõndima hakkasin. Täiesti detailselt, sõnu mis ema-onu mulle ütlesid, mis mul seljas oli jne. Teine màlestus on, kuidas ma isa-emaga maal olles 4a oma esimese raamatu läbi lugesin, Pipi Pikksukk. Asja juures naljakas veel see, et korralikult rääkima hakkasin alles 3a, aastaga siis nii suur areng. Väga palju erinevaid ja õnnelikke mälestusi on seotud veel vanaema juures maal olemisega. Eriti meeldis hommikuti piimapüti peal istuda ja oodata tee ääres, millal piimaauto piimale järgi tuleb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eks oli nii positiivset, kui negatiivset. Võiksin lõputult pildikesi kirjeldada, eksseda ole siin tehtud ka üksjagu, neid helgemiad, lõhna- ja helgeid pilte.
Võtan neutraalse. No see oli vanuses 8-11 umbes. Igatsesin ja unistasin, et mul oleks ehteasju. Nagu ikka, olime vaesem perekond. Elasime maakohas. Selleks ajaks isa enam elus polnud. Oli suvi ja pidasin plaani, kuidas endale midagi teha, kui ei oska ja midagi ei ole ka. See unistamine ja püüd seda ellu viia ei olnud ühe päeva tegu. Sellega tegelesin nädalaid, kord sekka ka muid mänge mängides. Otsustain teha sõrmuse. Leidsin peenikest punast vasktraati ja istusin kuuri räästa alla puude servale ja hakkasin sellest ümmargust võru keerutama, tegin mitu täisringi ja 4 või nii ja siis tekkis võru, siis väänutasin traati käe vahel, kuni see katki läks (nagu ka alumiiniumtraatidega sai teha, need läksid painutades tuliseks) ja pikemast murtud otsast keerutasin nagu sõlme või hunniku keskele kiviks. See tundus päris ilus, kandsin ka seda. Järgmine idee oli teha puust kaelakee nagu puupärlid. Kuuris olid mõnedsuured puusaed ja mõned vanad kulunud rauasaelehed. Leidsin sobivad puutükid ja saagisin need väiksemaks. Siis iseenesetarkusest otsustasin neiele augud sisse teha. Siis läksid kõik katki, olid sellised neljakandilised tükid. Küll sai pusitud, välja midagi ei tulnud, aga ma jändasin seal, kahjuks polnud kedagi, kes oleks mind õpetanud.
siis ma olin kogunud pikemat aega bussipiletid, nagu need tol ajal olid. Siis olid osades konduktorid ka, kellele konduktorikott üle rinna ja rinnas omakorda kinnitusega pandud piletite hoidik, kus erinevate hindadega piletirullid peal. Seda ma jälgisin, kui linnas köisime ja kui süda sõidust paha polnud.
Kui pileteid oli juba palju, otsustain mängida konduktorimängu ja liimisin kõik kokku ja tegin rulli. Siis otsisin, millega see riiete külge panna ja selleks sai ema ülisuur haaknõel. Kotiks oli ema lakknahast õlakott. Nii ma olin mänguks valmis, ainult et polnud neid, kellele pileteid müüa, kaks nooremat õde olid, aga nemad tahtsid oma mänge.
Nagu vist paljudele teistelegi, oli minu jaoks suurema tähtsusega mänguks valmistumine. Selleks igatahes fantaasiat jagus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

vanaema helde lahke, kes on nüüd juba 6 aastat surnud ja teda hetkel meenutades on ikka pisarad silmas. minu memm 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miskipärast just suvised pildid meenuvad esimesena, olgugi et suved on meil nii lühikesed – aga lapsena tundusid ometi pikad-pikad. Sirelipõõsas õnne otsimine, õitsva heina sees pikutamine, metsas vaarikate korjamine, Valgeranna liiv…
Kui ekstra talve peale mõelda, siis Mustamäe nõlvadel suusatamine-kelgutamine, lumelinnad. Ja kuidas läksime pinginaabriga kooli poole ja arutasime, et selle jubeda hommikul vara tõusmise kannataks isegi välja, kui võiks minna kuskile mujale kui kooli (olime mõlemad nelja-viielised).
Neile, kelle lapsepõlvest meenub vanemate purjutamine ja vägivald, tahaks kuidagi kaastunnet avaldada, aga ei plussi ega miinuse panek siin ju ei sobi selleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meenuvad hetked, kui vahel haige olin. Aga see on täitsa positiivne mälestus. Ei pidanud koolis olema, sai terve päeva voodis olla ja raamatuid lugeda. Ema tegi kurgileiba ja võlus kuskilt apelsine. Isa tuli töölt ja pani oma külma käe mu tulise otsmiku vastu.

Veel meenuvad lumeklimpidega villased retuusid ja labakud, mis peale suusatamist ahju äärde kuivamana panime ja ema tehtud vaarikavarreteed jõime.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tallinna hruštšovka korter, mis oli meie asju täis topitud, mänguasjad, kõdunevate lehtedega Tallinna parkide ja haljasalade lõhn, kus me sageli õues viibides mängisime. Salvo kelgud ja minisuuusad talvel. Masuudiküttel katlamaja tahm, mis kõik puud ja muu õues tahmaseks määris ja vahel olid seepool aknalaual ka tahmaterad, mida ära küürisime, püüdes aknalauda jälle valgeks saada.

Sellele vastukaaluks maakodu tohutu rohelus ja avarus, arhailisus – puidust, maakivist ja savist hooned, vesi kaevust, suitsusaun, maasikad ja sõstrapõõsad, paljajalu käimisest parkinud jalad.

Please wait...
Postitas:
Vana-Ann

Mul ka eranditult positiivsed mälestused. Eriti, kuidas suviti emaga Pärnus Mai rannas käisime: esiti oli pikk tee üle heinamaa, mis sumises ja lõhnas kõigi nende niidutaimede järgi ja mingilt maalt lõi ninna adru ja mere lõhn, kostusid laste kilked vees ja algas liivane rada, kus võis jalad paljaks võtta. Ja siis muidugi see “lähme vette-lähme vette-lähme vette”, kuigi ema oleks tahtnud rohkem kaldal päikest võtta. Ikka terve päeva olime rannas, võileivad, vesi ja mängukaardid olid kaasas. Nii lahedad mälestused! Vananemise kõige suurem miinus ongi see, et millestki ei vaimustu enam nagu lapsena.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lapsepõlv oli hele, helge, rahulik.

Kas see on esimene mälestus, ei oska öelda, aga mäletan onu Raivo joonistatud (lehest väljalõigatud) pilte oma võrevoodi kõrval seinal, panda oli seal kindlasti, aga mingid veel. Mäletan just, kuidas ma neid vaatasin, veidi serva alt lahti nokkisin. Sain siis olla maksimaalselt 2,5-aastane (sest peale seda kolis võrevoodisse mu väikeõde).

Teine hästi varajane mälupilt on kevadine või suvine hommik mu lapsepõlvekodu köögis, halliträpsuline köögilaud, mul seljas musta-valgeruuduline volangide seelik, mis mulle kohutavalt meeldis, ja vaatlesin ema joonistatud pöialpoiste pildiga lõikelauda. Olin 3-4, kui mul see seelik oli.

Mäletan üsna varajasest east (4a) ka lugemaõppimist, pusisin iseseisvalt mingi raamatu kallal ja äkitselt saingi aru, kuidas tähekribalatest mõttega sõnad moodustuvad! Mäletan seda ehtsat, jahmunud ahhaa-elamust just, mis mind tabas. Ja ainsad tähed, millest ma aru ei saanud, olid trüki-g-d – see oli nagu mõistatuse lahendamine, kui üritasin aru saada sõnast, kus enamik tähti olid tuttavad, aga need g-d arusaamatud.

Veider tegelikult, miks just need üsna tavalised, passiivsed momendid või seigad on mulle mällu jäänud, samas kui kindlasti paljud oluliselt huvitavamad hetked on päästmatult kaotsis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vanaemaga koos mängimine, tema juures ööbimine. Vanaema (nüüdseks ka 4-kordne vanavanaema) on siiani tegus ja kõbus ja meile väga kallis.
Veel meenuvad väikelinna tänavatel lõbusad mängud, siis oli autosid nii vähe, et sai keset väiksemat autoteed mädamuna, keksu, pallimänge mängida.
Soojad suved ja õhtuni õues mängimine, ujumine peaaegu iga päev.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Neile, kelle lapsepõlvest meenub vanemate purjutamine ja vägivald, tahaks kuidagi kaastunnet avaldada, aga ei plussi ega miinuse panek siin ju ei sobi selleks.

Minu jaoks on sellisele tekstile plussi panek juskui kaastunde või toetuse avaldus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pruunid sukkpüksid meenuvad. Ja ebakindlustunne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Positiivsed tunded. Armas ema ja kallis isa. Kindlustunne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene mäletus on kuidas mind võeti emalt ära ja viidi operatsioonituppa.
Olin ca 1-aastane ja olin kukkunud pea lõhki. Mäletan, et ema pidi pikas kõledas koridoris tooli peal ootama, uks pandi kinni ja tõsised kitlites ning maskidega inimesed asetasid mu külma operatsioonilaua peale ning suunasid paljude ümmarguste tuledega lambi näkku. Sellest ajast sai alguse ilmselt mu hirm tulnukate ees.

Aga niisama jutu jätkuks siis…

Järgmine mälestus on kuskil 3-4-selt kui olin haige ja rajooniarst käis istus mu voodi äärel ja kuulas kopse. Külm oli see instrument kui vastu rindkeret puudutas.

Järgmiseks mäletan umbes tollest ajast, et kõrvad valutasid. Ärkasin oma toas üles, avastasin, et ema pole kodus ja nutsin kurvalt akna peal. Ema oli korraks poodi läinud.

Siis tulevad juba positiivsemad mälestused – suur pruun nurgadiivan elutoas mille patjadest sai “maja” ehitada, läikiv sektsioonkapp mille peal turnida, soome tv pealt multikate vaatamine, oma tuba kus olid seina peal Tähekese ajakirja väljalõiked ning kus ma vaikselt tapeedi peale ninakolle tagavaraks kogusin. Ilus soe ja päikeseline oli me Stromka korter.

Ema käis Moskvas komandeeringus ja tõi täispuhutava koera.
Lasteaias üks poiss tegi vihmaussi pooleks ja ütles, et nüüd on neid kaks, et see on paljundamine.
Meeles on veel vanemate töökohtade nääripeod, mandariinid, kuld ja kard, suur sinises kuues näärivana ja suured kommikotid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nagu näha on palju mälestusi seotud looduse ja lõhnadega. Nüüd vaatan, et isegi väikelinnas ei käi inimesed enam jalgsi. Kui ühe pere kõikidel liikmetel on auto ja neil on palju sugulasi ja tuttavaid, siis võib juba see üks pere oma autohullusega muidu vaiksel tänaval nii palju saasta ja müra teha. Kas praegustel lastel on tulevikus nii palju ilusaid mälestus loodusest ja lõhnadest? Ise kasutan nii palju kui võimalik ratast ja jalgsi käimist. Väikses linnas veel on mida imetleda. Tallinnast pole ammu enam mõtet rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nagu näha on palju mälestusi seotud looduse ja lõhnadega. Kas praegustel lastel on tulevikus nii palju ilusaid mälestus loodusest ja lõhnadest? Väikses linnas veel on mida imetleda. Tallinnast pole ammu enam mõtet rääkida.

See on jah huvitav, kuidas ilusad ja helged lapsepõlvemälestused on seotud ikka rahulikumate ja väiksemate kohtadega, roheluse ja avarusega. Kui maal ja väikestes linnades on veel võimalik leida peaaegu kõikjal rahulikku elukeskkonda, ümbritsetud looduselõhnadega, siis suurte linnadega, eriti kesklinna ja magalarajoonidega, võivadki seostuda müra, tolm ja tahm. Ometi kiidetakse asukohaga seotud teemades ikka elu kusagil Tallinna hruštšovka korteris, uhkusega rõhutatakse Mustamäe ja Lasnamäe mugavust, kuidas lastel on kõik käe-jala juures ja justkui häbenetakse öelda, kui elatakse Raplas, Rakveres või Paides. Äkki peab keegi veel maakaks. Kummaline, et täiskasvanud inimesed lasevad ennast nii palju mõjutada ühiskonna, teiste arvamusest, nagu ei tohiks välja näidata, kui meeldib elu väljaspool suuremaid linnu, aga südamesopis meenutatakse heldimusega väiksemate kohtade võlu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meenub nii häid kui valusaid mälupilte.
Suveõhtul ratastega ujumast tulek ja üle õue hõljuv pannkoogilõhn (ema küpsetas kooke, köögiuks lahti ja kõhud olid meil oi-oi kui tühjad).
Kutsikaga murul möllamine, kiisupoegadega mängimine.
Naabritüdrukuga tegime suurte puude otsa “kodud” ja siis käisime teineteisel külas.
Isaga mootorratta tagaistmel heinale sõitmine.
Kevadisel aasal nurmenukkude korjamine.
Talvel lumeonnide ehitamine, mäest (õigemini küll küngastest) suuskadega alla tuiskamine. Negatiivsena talverõõmude juures olid villastest sukkadest ja karupükstest sügelevad jalad. Seljas olid meil rasked villased talvemantlid ja käes maavillased kindad. Jopesid ei olnud veel leiutatud, ikkagi 70-ndad.
Kui olin haige ja hakkasin tervenema, tahtsin alati räime tomatis ja hapukapsasuppi.
Haiget tegi see, kui esimeses klassis olin ainuke, kellele näärivana midagi ei toonud, kõik teised said kingituse. Senini (möödas on 50 aastat) tuleb sama valus tunne hinge…Minu vanemad, lihtsad maainimesed, ei mõistnud, et lapsele võib selline asi väga haiget teha. Tundsin end ikka kõigist viletsamana.
Sellised mälestused siis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Rihmaga peksmine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ometi kiidetakse asukohaga seotud teemades ikka elu kusagil Tallinna hruštšovka korteris,

Eks me kõik tuleme oma lapsepõlvest.
Hiljem kui Bullerby lapsi lugesin, siis ikka sai unistatud, et oh, nii äge oleks olnud selline lapsepõlv. Mis teha, kõigil ei olnud võimalust maal kasvada ja kastesel heinamaal paljajalu joosta, see ei tähenda aga et lapsepõlvemälestus korterisse paistvast päiksest või seina peal olevast tapeedist kuidagi kehvem oleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis teha, kõigil ei olnud võimalust maal kasvada ja kastesel heinamaal paljajalu joosta, see ei tähenda aga et lapsepõlvemälestus korterisse paistvast päiksest või seina peal olevast tapeedist kuidagi kehvem oleks.

Ei tähendagi, aga jutu mõte oli suunatud vastuolulistele kommenteerijatele, kes siin teemas heldimusega lapsepõlvemälestusi, väikestest kodukohtadest jagavad, kuid elukoha teemades maaelu kritiseerivad ja tegelikkuses oma päritolu häbenevad. Ja õigustavad keskkonda, mis ümbritsetud kivist, klaasist ja betoonist, sest tähtis on mugavus, et kõik oleks käe ja jala juures. Sisemiselt ollakse maakad, kes kastesel heinamaal paljajalu ringi käiks ja juhuu kilkaks, kuid välja lastakse end paista linnadaamidena.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui mõtlete oma lapsepõlve peale, mis meenub esimesena?