Siin just teema, et \”kui mehel on depressioon\”.
Meil vastupidi. Naisel see mureks.
Naine käinud mõni aasta tagasi psühholoogi vastuvõtul – diagnoositi depressioon ja ärevushäire, seejärel paar aastat ravimeid võtnud. Läks nagu paremaks. Siis jättis rohud järgi – pidi terve olema, nüüd jälle läheb allamäge. Arsti juurde keeldub minemast – mitu korda sel teemal räägitud. Väljas ta ei käi (v.a ostlemine), istub kogu aeg kodus. Enamik sõpru aja jooksul ära kadunud…külas ei käi ja külla kedagi ei kutsu. Paar aastat tagasi viimati kutsusin oma sõbrad külla…käis selline jonn et hirmus – endal häbi sellepärast..rohkem ei tahtnud proovida… Kogu aeg on tal paha olla; elu on nii raske ja kõik on nii halb jne. Rahalisi muresid meil otseselt ei ole – st poes sente lugema ei pea – kuigi jah, kõiki mida hing ihaldab me ka endale lubada ei saa aga midagi otseselt puudu ka pole. Seks minimaalne ja toimub minu pealekäimisel…naise initsiatiiv NULL…aastaid juba. Kui lapsed midagigi temale mittesobivat teevad, siis üldjuhul KOHE käratab. See häirib mind väga. Lastega tegeleb minu arvates üsna vähe. Sellised asjad nagu unejutud, äratamised, vannitamised, lugema õpetamine, väljas mänguväljakul käimine, kodus ettelugemine, lasteaia käigud, kodus mängimine, pooled söögitegemised – valdavalt minu teha. Aeg-ajalt jälle nunnutab lapsi ja on väga tore…aga seda kord-paar kuus. Tööl ta ei käi – elame linnast veidi väljas, lähedal ei pidavat sobivat tööd olema, kusjuures tal on eraldi auto…ehk liikuda ta saaks. Abielus ca 10 aastat… Lahutada ei taha – naine tegelikult armas. Lahutuse puhul kõigi rohkem kahju oleks lastest. Aga täna tundub, et see negatiivsus hakkab lastele ka väga külge…ja mul endal ka juba mõned depressiooni tundemärgid…
Mida ma tegema peaks, et tal parem oleks? Vaikselt hakkab mul ka juhe kokkujooksma.
