[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Harjutasime mis harjutasime, meelitasime ja proovisime läbi kõikvõimalikud nipid, kasutasime arstide ja psühholoogide abi, ent ilusad ühised söömised olid ja on vist jäädavalt minevik. Laps praegu kuuene, olukord on paranenud nii palju, et vähemalt nuttu ja otseseid pisaraid enam pole, aga ta istub söögilauas nagu piinapingis. Ehk nii vähe kui võimalik. Kogu aeg küsib, et kas nüüd võib minna, kas võib minna. Ja kui luba käes, siis paneb lauast jooksu kui tuul. [/tsitaat]Tehke mehega ilusad ühised söömised, kuhu last ei sunni ega meelita. Kas võiks juhtuda, et ühel päeval tuleb laps teie seltsi istuma – ei pea sööma! Et tal oleks teie juures söögilauas istuda sama tore kui lastetoa vaibal. Kui niisama istumine on juba meeldiv, võtab ehk mõne ampsugi.
Kui tekib nälga jäämise oht, siis toitke last sellest söögiajast või varem.
Teema: Kui oluline on, et pere sööks koos, laua taga?
Pühapäevahommikused pannkoogid on alati koos perega ja kaetud laua taga. Hommikusööki sööb igaüks kahjuks erineval ajal – kuigi sooja pudru keedan hommikul ikka mina valmis ja mehega üritame ikka koos kohvi juua. Kui ikka vähegi ajakava klapib siis sööme ühise laua taga ja kui ei klapi siis sööb igaüks omal ajal aga ikka laua taga. Õhtul, kui lapsed magavad teeme küll vahest mõne hilise ampsu ikka teleka ees aga üldiselt lastele sellist harjumust ei tahaks õpetada. Nii minu, kui minu mehe perekonnas on alati söödud koos ja ühise laua taga ka suvel, kui suurem seltskond sugulasi koos puhkamas sööme ühiselt, mitte ei noki igaüks omaette midagi.
Minu arvates on see lihtsalt üks tore traditsioon 🙂
Kohvi või puuvilja või kommi võib ikka süüa seal, kus tahad aga praetaldrikuga voodisse või vanni nagu ei ronita!
Pakendist otse ei söö ma ka üksinda kodus olles ja valmistoitu ostes. Mees ikka sööb vahest salatit otse karbist ja joob pakist mahla ka.
meil ei ole söögiaegu, aga vähemalt korra päevas teema ja sööme korraliku sooja söögi. sööme siis koos, need, kes kodus on.
Tehti ju uurimus ka kunagi, et nende perede lapsed, kus pere koos laua taga ei söö, võivad tulevikus olla riskikäitumisega.
me ikka üritame, 3-4 korda nädalas kindlasti sööme kõik koos.
lapsepõlves sõime alati perega koos, igal õhtul.
mehe peres ei söödud koos, sest neid oli lihtsalt niiii palju ja köök väike 😀 ühtehoidvad ja toredad on nad sellegipoolest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Erand kinnitab reeglit. Raamatud on nii kallid, et mina küll ei riski lugedes praadi süüa. Diivanilaua taga küüritamine pole mingi söömine. Tänapäeva multimeedia ajastul peaks olema koos laua taga söömine kohustulik, sest muidu lihtsalt elatakse koos mitte ei olda ühtne pere, kes on üksteise asjadega kursis. Teine aspekt on see, et väga paljud ei oska noa ja kahvliga süüa. Selliseid asju võiks kodus õppida mitte restoranis näpuga sööki kahvli peale lükata. [/tsitaat]
Selle osaga ma olen küll täiesti nõus, et inimesed ei oska enam viisakalt süüa. Koolisööklas on küll hirmus vaadata kuidas lapsed söövad … nii pead- ja käsipidi taldrikus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
On ikka matse olemas! Mis see peeretamine ning kakamine siia puutub?
Ka meil on vähemalt kord päevas laud kenasti kaetud ( ei ole kartulipada laual) ning sööme koos, see on hea hetk päevas. [/tsitaat]
Ma täitsa usun, et sa allegooriast aru ei saa. Need, kes ripuvad kramplikult väikekodanliku elustiili küljes ilma vähimatki kõrvalekallet lubamata, need tavaliselt ei saa aru.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie peres on kell 7 hommikusöök ja kõik on ümber laua – kõik tahavad olla. HOmmikud on ülimalt mõnusad seega.
Õhtul kell 6 on söögitoas õhtusöök – kõik on ümber laua – kõik tahavad olla.
Teisiti ei kujutaks üldse ette. Korraks, oma haiguse tõttu, läks see rütm sassi ja kohe oli tunda, et midagi olulist on päevast kuidagi puudus.
See ühine ümber laua söömine ja jutustamine on midagi, millega oleme suutnud nakatada ka oma sõpru, kes peredega külas ja kogevad, et see on mõnus. Midagi, mida neil ei ole. Aga nüüd ehk on….
Veel on ühed armsad ettevõtmised need, kui meie 7-aastane tütar meid oma tuppa teed jooma kutsub. 🙂 Ta siis valmistab näksimist ja teelaua ja…..väga kihvt. Ja reeglina oleme me siis põrandal kamina ees ja ajame niisama juttu või mängime.
Me oleme üldse selline aeglane mõnulejate perekond. Naudingud on tähtsal kohal! Ja pere on puhas nauding! 🙂
[/tsitaat]
Ja mis paneb sind veenduma, et neis peredes, kus kõik maanduvad oma söögitaldrikutega sohvale, ei jutusta omavahel ega kogeta pere ühtsust? Peab ikka eriliselt piiratud olema, et arvata, et ainult nende peres kehtestatud kord loob sooja peretunde.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma täitsa usun, et sa allegooriast aru ei saa. Need, kes ripuvad kramplikult väikekodanliku elustiili küljes ilma vähimatki kõrvalekallet lubamata, need tavaliselt ei saa aru.[/tsitaat]
Aga miks sa oma piiratuses arvad, et see on justnimelt kramplik väikekodanlus? Et nad hirmsasti pingutavad ja istuvad oma silmaklappidega seal? Naljakas lugeda sellist kommentaari nagu oleks üheskoos laua ümber istumine nüüd meeletu peenutsemine. Kust otsast? :))
Me sõime ka lapsepõlvekodus kõik koos alati kodus valmistatud toitu, olime tavalise vakstuga kaetud laua ümber, sõime tavalistelt taldrikutelt tavalist kartuli-kastet. Ei lubatud meilgi, lastel, minna teleka ette oma taldrikuga, sest ema ei viitsinud meie kastmenire väga küürida elutoas. Vahel nuiasime kõvasti ja saime magustoidu telku ette viia, kui hea saade oli.
Polnud see mingi peen väikekodanlus, lihtsad kodused reeglid ja tavad.
Naljakas, et sa selliste koduste harjumuste peale nii õhku täis lähed? Mis okas sul hinges on? 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga miks sa oma piiratuses arvad, et see on justnimelt kramplik väikekodanlus? Et nad hirmsasti pingutavad ja istuvad oma silmaklappidega seal? Naljakas lugeda sellist kommentaari nagu oleks üheskoos laua ümber istumine nüüd meeletu peenutsemine. Kust otsast? :))
Me sõime ka lapsepõlvekodus kõik koos alati kodus valmistatud toitu, olime tavalise vakstuga kaetud laua ümber, sõime tavalistelt taldrikutelt tavalist kartuli-kastet. Ei lubatud meilgi, lastel, minna teleka ette oma taldrikuga, sest ema ei viitsinud meie kastmenire väga küürida elutoas. Vahel nuiasime kõvasti ja saime magustoidu telku ette viia, kui hea saade oli.
Polnud see mingi peen väikekodanlus, lihtsad kodused reeglid ja tavad.
Naljakas, et sa selliste koduste harjumuste peale nii õhku täis lähed? Mis okas sul hinges on? :)[/tsitaat]
Mitte see pole peenutsemine, et te kindlal kellaajal iga päev ühise laua taga istute, vaid see, et keegi enesekindlalt väidab, et pered, kus seda nii ei tehta nagu nende peres, jäävad seetõttu millestki ilma ja on kindlasti taoliste laua ääres istuvatele peredele kadedad. See on kõige ehtsam väikekodanlik ellusuhtumine ehk pidamine ennast kellestki paremaks. Mina võin nt öelda, et pärast seda, kui me oleme sohval mõnuledes oma toidu lõpetanud, paneme taldrikud käest ja poeme üksteise kaissu ning jutustame pikalt päeva tegemistest. Toit on meie peres reeglina minu mehe valmistatud ja nii maitsev, et selle söömise ajal ei raatsi keegi jutustada, vaid nauditakse maitseid.
Mida rohkem kõikvõimalikke reegleid kodus kehtestatakse, seda tugevam jääb mulje, et ilma reegliteta valitseks peresuhetes täielik kaos ehk pere ei püsiks koos.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mitte see pole peenutsemine, et te kindlal kellaajal iga päev ühise laua taga istute, vaid see, et keegi enesekindlalt väidab, et pered, kus seda nii ei tehta nagu nende peres, jäävad seetõttu millestki ilma ja on kindlasti taoliste laua ääres istuvatele peredele kadedad. See on kõige ehtsam väikekodanlik ellusuhtumine ehk pidamine ennast kellestki paremaks. Mina võin nt öelda, et pärast seda, kui me oleme sohval mõnuledes oma toidu lõpetanud, paneme taldrikud käest ja poeme üksteise kaissu ning jutustame pikalt päeva tegemistest. Toit on meie peres reeglina minu mehe valmistatud ja nii maitsev, et selle söömise ajal ei raatsi keegi jutustada, vaid nauditakse maitseid.[/tsitaat]
Aga see kommentaator, kelle kohta käis \”kakamise-allegooria\” kommentaar, pole ju mitte midagi öelnud teiste perede kohta!
Ta kirjutas vaid enda pere kohta:
\”Meie kodus süüakse koos laua taga noa ja kahvliga. Ei sööda diivanil, teleka ees, arvuti taga. Enamasti ei söö me valmistoitu ja karbist söömine jääb ära. \”
KÕIK. Mitte ühtegi hinnangut neile, kes ei söö koos. Mitte mingeid muid kommentaare tema poolt (kontrollisin).
Sinu sohval mõnulemine annab kuidagi õiguse öelda, et teised, kes söövad laua taga, on peenutsejad?
Ühesõnaga- natukene vale puu all haugud siin vist või?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga see kommentaator, kelle kohta käis \”kakamise-allegooria\” kommentaar, pole ju mitte midagi öelnud teiste perede kohta!
Ta kirjutas vaid enda pere kohta:
\”Meie kodus süüakse koos laua taga noa ja kahvliga. Ei sööda diivanil, teleka ees, arvuti taga. Enamasti ei söö me valmistoitu ja karbist söömine jääb ära. \”
KÕIK. Mitte ühtegi hinnangut neile, kes ei söö koos. Mitte mingeid muid kommentaare tema poolt (kontrollisin).
Sinu sohval mõnulemine annab kuidagi õiguse öelda, et teised, kes söövad laua taga, on peenutsejad?
Ühesõnaga- natukene vale puu all haugud siin vist või?
[/tsitaat]
Kui sa selles kommentaaris ei näe kõiki teisi, kes nii ei tee, halvustavat ja enda pere käitumist ainuõigeks pidavat hoiakut, siis oled sa kas väga väikse lugemusega või lihtsalt juhm kommentaator.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meie peres on kell 7 hommikusöök ja kõik on ümber laua – kõik tahavad olla. HOmmikud on ülimalt mõnusad seega.
Õhtul kell 6 on söögitoas õhtusöök – kõik on ümber laua – kõik tahavad olla.
Teisiti ei kujutaks üldse ette. Korraks, oma haiguse tõttu, läks see rütm sassi ja kohe oli tunda, et midagi olulist on päevast kuidagi puudus.
See ühine ümber laua söömine ja jutustamine on midagi, millega oleme suutnud nakatada ka oma sõpru, kes peredega külas ja kogevad, et see on mõnus. Midagi, mida neil ei ole. Aga nüüd ehk on….
Veel on ühed armsad ettevõtmised need, kui meie 7-aastane tütar meid oma tuppa teed jooma kutsub. 🙂 Ta siis valmistab näksimist ja teelaua ja…..väga kihvt. Ja reeglina oleme me siis põrandal kamina ees ja ajame niisama juttu või mängime.
Me oleme üldse selline aeglane mõnulejate perekond. Naudingud on tähtsal kohal! Ja pere on puhas nauding! 🙂
[/tsitaat]
Klisheelik ja roosa-manna, aga tore, kui teil on tore. Mina vist imelik, aga PERE ühistesse \”mõnuhetkedesse\” ma sõpru küll ei taha. Lihtsalt, neile on oma aeg jakoht. Mõni asi on ikka sügavalt peresisene küll. Imelik ka muidugi, kuidas teiesugune musterpere niisuguste \”sõpradgega\” kokku on sattunud, kes ise kunagi kodus omavahel laua ümber ei istu ja teilt peavad shnitti võtma.
Noh, aga nagu ma juba mainisin – tore on, kui tore on!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui sa selles kommentaaris ei näe kõiki teisi, kes nii ei tee, halvustavat ja enda pere käitumist ainuõigeks pidavat hoiakut, siis oled sa kas väga väikse lugemusega või lihtsalt juhm kommentaator.[/tsitaat]
Ei näe jah 🙂
Mul õnneks ei ole kompleksidepagasit, mille läbi suhtuda eelarvamusega sellisesse kommentaari 😉 Mina võtan seda täpselt nii nagu see seal kirjas on, intonatsiooni paneb mõttes igaüks ise juurde.
Nii on vist raske elada, kui igas lauses isiklikult enda pihta torke välja loed ja siis ründama asud? Nagu praegu ka minu suhtes- ütlesid võhivõõrale ühtäkki \”juhm\” ja mis veel hullem- \”väikse lugemusega\”!
😀
Mõnule oma perega aga edasi ja katsu sõbralikum olla 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ei näe jah 🙂
Mul õnneks ei ole kompleksidepagasit, mille läbi suhtuda eelarvamusega sellisesse kommentaari 😉 Mina võtan seda täpselt nii nagu see seal kirjas on, intonatsiooni paneb mõttes igaüks ise juurde.
Nii on vist raske elada, kui igas lauses isiklikult enda pihta torke välja loed ja siis ründama asud? Nagu praegu ka minu suhtes- ütlesid võhivõõrale ühtäkki \”juhm\” ja mis veel hullem- \”väikse lugemusega\”!
😀
Mõnule oma perega aga edasi ja katsu sõbralikum olla 🙂
[/tsitaat]
Mina ei leidnud kõnealuses kommentaaris ühtki torget enda pihta – see lihtsalt oli oma tõsiduses nii koomiline, et lausa kutsus enam-vähem sama koomilise kommentaariga vastama. Sellisest perest kerkis hoobilt lausa piltki silme ette, nagu umbes von Trappide pere, kus kõik käis vile järgi, enne kui lapsehoidja sinna elama tuli. Mina arvan vastupidi, et on väga kurb elada, kui ühegi kommentaari alltekstist aru ei saa ja kõike nähakse ainult sõna-sõnalt nagu umbes jaitsekamennaja doroga.
meie pere tööpäeviti koos ei söö – hommikuti mees ei söö, lapsed küll nokivad, mina ka. lõuna ajal kõik tööl või koolis. ise jõuan koju kuskil 4-5 ajal, selleks ajaks lapsed juba esimese nälja kustutanud. mina aga hirrmus näljane, siis söön mina. mees jõuab koju alles 6-7 ajal, siis tahab tema süüa, mina aga nii hilja enam ei söö, maadlen oma kehakaaluga:) istun talle seltsiks, aga ise üritan mitte süüa…
minu jaoks tekitaks lisa stressi, kui peaks reguleerima pere kojutuleku aegu seoses ühise söömaajaga. siis peab keegi ikka näljasena kodus ootama, kuni kõik koju jõuavad:) nädalavahetustel sööme küll koos. minu arust saab aega veeta ka teisiti kui toidulaua taga, meie mängime nt lauamänge vms. mina ise pikalt laua taga mõnuleda ei taha ja ei tohi, muidu hakkaks kaal jälle tõusma, sest kaua laua taga istudes kipun ikka rohkem sööma kui vaja…
ahjaa, oleme olnud abielus 11 aastat… eraldi toitumine pole meid veel lahku viinud:)
Aastaid tagasi sõi ka meie pere kenasti koos, nii hommikul kui õhtul.
Nüüd pole see enam võimalik.
Ainus söömaaeg, kui terve pere koos, on pühapäevane õhtusöök.
Peres 6 inimest.
Hommikul tahavad kõik võimalikult kaua magada. Lisaks tahavad teismelised ka hommikul dushi all käia ja teismeline neiu end meikida ja soengut teha.
Lasteaialapsel pole mõtet kodus süüa, sest kohe kui aeda läheb, on söögiaeg.
Koju saabume kõik erinevatel aegadel, lastel on õhtul trennid, paar korda nädalas meil mehega ka.
Laupäeval on teismelistel omad käigud ja lasteaialaps sageli vanaema juures või sünnipäevadel.
Seega laupäevaõhtul näksime mehega midagi head, joome midagi head ja tunneme end kahekesi mõnusalt.
Pühapäeva hommikul magavad teismelised kaua ja päeval on taas enamus lennus.
See traditsioon on meil juba ca 12 aastat, et pühapäeval kell 18 on õhtusöök ja siis on KÕIK kodus ja lauas.
Selle õhtusöögi ajal saame rääkida, mis kellegi elus nädala jooksul toimunud on, mis järgmine nädal toimuma hakkab, kas keegi vajab transporti või raha juurde, mis tööd on plaanis kodus ette võtta ja mis kellegi ülesandeks jääb jne.
Vaatamata sellele, et me sööme kõik koos vaid korra nädalas, oleme me mehega juba 20 aastat koos olnud ja lahku minema ei hakka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] mees jõuab koju alles 6-7 ajal, siis tahab tema süüa, mina aga nii hilja enam ei söö, maadlen oma kehakaaluga:) ..[/tsitaat]
sellepärast maadledki kehakaaluga, et liiga pika osa ööpäevast nälgid.
Eks igasugu \”uurimusi\” võib teha igal ajal, ent mina küll ei saa aru, mismoodi on nimelt söömine seotud lähedaste suhetega perekonnas. Tähtis on, et perekond omavahel suhtleks, kuid miks peab seda tegema just ja ainult söögilauas? Kas enne / pärast sööki on suhtlemine keelatud või?
Minu ämma pool toimuvad need nn ühised pühapäevased lõunasöögid, kus me käime. Ja need on tegelikult üsna pingelised, igatahes vabast ja mõnusast lähedastega-olemisest on need ikka väga kaugel. Kogu aeg on mingi stressiallikas õhus, ämm pidevalt muretseb ja korrutab, \”kas supp sai liiga soolane?\”, \”praad tuli vist kõva!\” ning meie muudkui korrutame samas vaimus, \”oh ei, väga hea supp, oh ei, väga pehme praad!\” Siis ajab üks laps kahvli maha, tuleb joosta uut tooma, siis teine laps viriseb ja teatab et tema ei söö tomatit, jälle mingi teema. Siis võetakse söögilauas ette sellised adrenaliini tõstvad teemad nagu probleemid töö juures või vilets pension… Ja kogu aeg katkestatakse igasugune arenemahakkav jutt, \”kas sa tahad veel kartulit/ liha/salatit?\”
Minule igatahes on jäänud mulje, et need kes iga hinna eest väidavad nagu hoiaks ühine söömine, st ühine siis lihtsalt paljalt aja ja ruumi mõttes, iseendast pere koos ja probleemid eemal, oma perega vist tõesti üldse muidu koos aega ei veedagi. Ja see viimane asjaolu paneb mind tõesti üllatuma, loodan et see pole tõsi.
kui te ise olete näiteks 2 nädalat kodust eemal, kas siis ülejäänud pere jätkab koos söömise traditsiooni?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kui te ise olete näiteks 2 nädalat kodust eemal, kas siis ülejäänud pere jätkab koos söömise traditsiooni?[/tsitaat]
jah, ikka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mitte see pole peenutsemine, et te kindlal kellaajal iga päev ühise laua taga istute, vaid see, et keegi enesekindlalt väidab, et pered, kus seda nii ei tehta nagu nende peres, jäävad seetõttu millestki ilma ja on kindlasti taoliste laua ääres istuvatele peredele kadedad. See on kõige ehtsam väikekodanlik ellusuhtumine ehk pidamine ennast kellestki paremaks. Mina võin nt öelda, et pärast seda, kui me oleme sohval mõnuledes oma toidu lõpetanud, paneme taldrikud käest ja poeme üksteise kaissu ning jutustame pikalt päeva tegemistest. Toit on meie peres reeglina minu mehe valmistatud ja nii maitsev, et selle söömise ajal ei raatsi keegi jutustada, vaid nauditakse maitseid.
Mida rohkem kõikvõimalikke reegleid kodus kehtestatakse, seda tugevam jääb mulje, et ilma reegliteta valitseks peresuhetes täielik kaos ehk pere ei püsiks koos.[/tsitaat]
see on üks väga hea näide sellest, kuidas omaenda mõtted teise inimese pähe mõeldakse ning teise peal pahane ollakse, kui mõtted ebameeldivad on.
huvitav, kas pole?
ütleks vaid, et ilmselt on õige aeg peeglisse vaadata.
\”pealesunnitud reeglitest\” ka.
kui aastaid tagasi uue ja suurema elamise muretsesime, siis oli just toona teisemeline poeg see, kes soovis korralikult pikka söögilauda. 😉
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mitte see pole peenutsemine, et te kindlal kellaajal iga päev ühise laua taga istute, vaid see, et keegi enesekindlalt väidab, et pered, kus seda nii ei tehta nagu nende peres, jäävad seetõttu millestki ilma ja on kindlasti taoliste laua ääres istuvatele peredele kadedad. See on kõige ehtsam väikekodanlik ellusuhtumine ehk pidamine ennast kellestki paremaks. Mina võin nt öelda, et pärast seda, kui me oleme sohval mõnuledes oma toidu lõpetanud, paneme taldrikud käest ja poeme üksteise kaissu ning jutustame pikalt päeva tegemistest. Toit on meie peres reeglina minu mehe valmistatud ja nii maitsev, et selle söömise ajal ei raatsi keegi jutustada, vaid nauditakse maitseid.
Mida rohkem kõikvõimalikke reegleid kodus kehtestatakse, seda tugevam jääb mulje, et ilma reegliteta valitseks peresuhetes täielik kaos ehk pere ei püsiks koos.[/tsitaat]
Oot, sa unustasid väikekodanluse kõrvale käiva kohustusliku kaasväljendi- Kontrad! Pursuid! Kapitalistlikud maod!
Kogu perele üks laudlinaga ja viisakate nõudega kaetud söögilaud on väikekodanliku kontra mõtteviisi reetev asi loomulikult.
Meil süüakse samuti koos ja laua taga. St koos söövad need, kes kodus on. Kui tean, et mees tuleb alles hilja, siis sööme lastega õhtul varem, aga ühise laua taga. Kui mees hiljem laekub ja sööma hakkab, istun ikkagi temaga koos laua äärde ja ajame juttu. Laupäeva-pühapäeva hommikutel ootame, et kõik oleks ärkvel ja siis sööme hommikust.
Nädala sees vahel söön väiksema lapse une ajal ise juba lõunat, kuid kui tema sööma hakkab, siis teen endale kasvõi tassi kohvi ja ikka istun talle lauaäärde seltsi 🙂
Aga samas õhtuti kui lapsed juba magavad, keeran küll vahel end diivanile kerra ja söön otse karbist lusikaga jäätist 😛 Aga nad ei pea seda teadma, vähemalt veel mitte 😉
Minu lapsepõlv mööduski nii, et võisime süüa kus soovisime (elu oli kiire, ema-isa olid koguaeg tööl, ise toimetasime ringi), muidugi ikka taldrikutest, vahest sõin oma toas, vahest teleka ees, vahest köögis laua taga, kuidas juhtus. Pühade ajal ja tähtpäevadel oli meil muidugi alati kaetud pidulik laud ja istusime koos ühise laua taga. Ema-isa koos juba 35 aastat, õnnelikult (kui sel mingit seost on eelpoolse jutuga).
Nüüd on mul omal pere. Lapsed lauakombeid tunnevad aga ikkagist õhtuti luban vahest neil näiteks teleka ees süüa tingimusel, et ei lagastata ja enda järelt koristatakse kõik pärast ära. Mees sööb vahest ka arvuti taga. Ei leia selles midagi halba. Lastel on oma pisem laud suures toas, neile meeldib tihtpeale ka selle taga kahekesi istuda ja süüa. Meil süüakse ikka taldrikutest ja peamiselt kodust endatehtud toitu.
Tööl lõunal haaran ka poest tihtipeale plastkarbi toiduga ja söön sealt.
Minu arust on ka ühised söömised väga olulised. Igal õhtul kui mina ja mees töölt ja lapsed lasteaiast kodus sööme ühiselt ja räägime oma päevast ja tegemistest ja plaanidest. Lapsed küll väikesed veel (6 ja 3), aga ikkagi õhtustame ja seletame sageli ca tunnikese või rohkemgi laua taga koos. Vahel lapsed muidugi lippavad kohe kui kõht täis minema oma mängude juurde. Ja kodustel päevadel sööme kohe kõik 3 söögikorda ühise laua taga. Näksimise kommet meil ei ole ja süüaksegi söögiaegadel ja söögiajad on ühiselt laua taga. Minu arust normaalne. Eks näis, kas õnnestub seda kõike hoida ka siis, kui lapsed juba suuremad ja koolis ja edasi veel teismelised jne.
Päris huvitav, kuidas diivanil ja arvuti taga sööjad arvavad, et laua taga sööjaid pereliikmeid ühendabki ainult see üks asi – laua taga söömine.
\”Mida rohkem kõikvõimalikke reegleid kodus kehtestatakse, seda tugevam jääb mulje, et ilma reegliteta valitseks peresuhetes täielik kaos ehk pere ei püsiks koos.\”
\”Minule igatahes on jäänud mulje, et need kes iga hinna eest väidavad nagu hoiaks ühine söömine, st ühine siis lihtsalt paljalt aja ja ruumi mõttes, iseendast pere koos ja probleemid eemal, oma perega vist tõesti üldse muidu koos aega ei veedagi.\”
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
see on üks väga hea näide sellest, kuidas omaenda mõtted teise inimese pähe mõeldakse ning teise peal pahane ollakse, kui mõtted ebameeldivad on.
huvitav, kas pole?
ütleks vaid, et ilmselt on õige aeg peeglisse vaadata.
\”pealesunnitud reeglitest\” ka.
kui aastaid tagasi uue ja suurema elamise muretsesime, siis oli just toona teisemeline poeg see, kes soovis korralikult pikka söögilauda. ;)[/tsitaat]
Loe uuesti antud kommentaarid läbi ja vaata, kas sinu aju üldse võimaldab neis rohkem näha, kui pelgalt sõnu, mis kirjas on.
Peeglisse võiksid siiski vaadata need, kes arvavad, et kui koos pidevalt söövad valge linaga kaetud laua taga, siis see teeb neist õige ja armastava pere, vähe sellest, kutsuvad oma peresöömaaegadele ka \”sõpru\” eesmärgiga et ka teise näeksid, millise eeskujuliku perega tegu. Ma olen ka sellistele peredele külla sattunud – see on parajalt koomiline ja haletsusväärne.
Ma võin öelda, et oma pika pereelu praktika juures ei pidanud meie pere vajalikuks oma 3-korruselisse koju söögilauda soetadagi. Külalistega teeme piknikuid põrandal patjade peal ja kõik on rohkem kui rahul olnud, nii lapsed kui täiskasvanud. Ei maksa arvata, et kui inimesed viljelevad traditsioonilisest väikekodanlikust eluviisist erinevat elustiili, siis on neil midagi kindlasti viga, mistõttu peaksid nad kindlasti peeglisse vaatama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris huvitav, kuidas diivanil ja arvuti taga sööjad arvavad, et laua taga sööjaid pereliikmeid ühendabki ainult see üks asi – laua taga söömine.
\”Mida rohkem kõikvõimalikke reegleid kodus kehtestatakse, seda tugevam jääb mulje, et ilma reegliteta valitseks peresuhetes täielik kaos ehk pere ei püsiks koos.\”
\”Minule igatahes on jäänud mulje, et need kes iga hinna eest väidavad nagu hoiaks ühine söömine, st ühine siis lihtsalt paljalt aja ja ruumi mõttes, iseendast pere koos ja probleemid eemal, oma perega vist tõesti üldse muidu koos aega ei veedagi.\”
[/tsitaat]
No aga siin on ju vastasleeri poolt otse välja öeldud, et pered, kes nii ei tee (ühise laua taga ei söö) ei ole varsti enam üldse pered. Kusagil räägiti, et olevat olemas lausa mingi taoline uuring. Sellest pole raske järeldada, et nende perede kooshoidmise võõti peitubki ühise laua taga söömises.
Kunagi sattusime ühe tuttava samal teemal vestlema. Tema tegi suured silmad, et kuidas, te ei söögi kogu perega koos? Mitte kordagi päevas ei istu laua taga kõik koos? Ütles veel, et mis pere see siis üldse on! Mina tundsin ennast hirmus halvasti, et ilmselt oleme tõeline luuserpere, kes julgeb mõnuga oma kodus olemist nautida ja igaüks tohib süüa nagu talle meeldib. Mõtlesin isegi, et kas see nüüd tähendabki seda, et meie pere pikas perspektiivis läheb lõhki vmt.
Sellest on nüüd umbes 10 aastat möödas. See inimene on nüüd lahutatud ja elab lastega kahekesi. Mere pere on endiselt koos ja julgeb olla mittekonventsionaalne ning süüa oma isetehtud pitsat elutoa diivanil. 😀
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
