Teema: kui oluline on täiskasvanud lastele lapsepõlvekodu?

Tervitaksin kahe käega. Äärmiselt moistlik otsus vahetada suur ja kallimate ulalpidamiskuludega kodu pisema vastu! Ja yldse, kui ennasttais peab yks taiskasvanud inimene olema, et oma vanematele nende elukohavalikuid ette heitma hakkab. Kui lapsed pesast lennanud, siis pole neil enam midagi oelda, ega piiranguid seada. Sama lugu oleks, kui olukord vastupidi: kui hoopis sina keelaks-kaseks oma taiskasvanud lastel nende elukoha otsuseid teha ja hakkas kiilu vahele looma. 3 otsust on iga taskasvanu isiklik asi: elukaaslane, elukutse ja elukoht. Teised sinna oma nina vahele argu toppigu, kui neilt ei kysita.

Kui vanad lapsed on? Kui nad ise on alles nt teises linnas ülikoolis, pole veel enda peret ja päris oma kodu, siis võib rivist välja lüüa küll. Ise olin ülikoolis, kui vanemad suurema elamise väiksema vastu vahetasid. Mul polnud see küll päris esimene nö lapsepõlvekodu, olime sinna kolinud, kui olin teises klassis, aga alguses tekitas võõrastustunnet küll. Nagu polnud enam kohta, kuhu tulla. Tulin küll nädalavahetusiti vanemate uude väiksemasse koju, aga see polnud enam see. Muidugi ma sain ka aru, et neil oli see vahetus mõistlik, kahekesi suures elamises ja selle kuludega, polnud neil mõtet edasi olla. Seda enam, et ka mu õde ja vend olid juba üks õppimas teises linnas, teine päris oma kodu juba loonud.

Anna neile aega selle mõttega harjuda, võta mõne aja pärast uuesti jutuks, selgita. Eks nad peavad leppima. Kui ise oled enda jaoks asja selgeks mõelnud ja otsus kindel, siis laste pärast ära kindlasti seda teoks tegemata jäta. Oled küll lapsevanem, aga kui lapsed ikkagi täisealised, siis tulebki elada nii, nagu sinul endal mugav ja õige on. Küll nad lõpuks mõistavad, kui mitte kohe, siis aastate pärast kindlasti.

Ei ole, olen elus kolm korda kolinud, vanemad on ammu lapsepõlvekodu maha müünud. Ainult suvila on jäänud ja piisab sellest.

Mina tervitaksin kahe käega mõtet, et mu vanemad müüksid mu lapsepõlvekodu maha. Aga nemad ei müü, kuigi juba mitmeid aastaid on see nende jaoks veidi üle jõu käinud. Hoov ja maja on liiga suured ja töömahukad. Aga see koht on neil hinge küljes, kuigi see pole sugugi mingi põline koht. Umbes 30 aastat tagasi nad sinna kolisid.
Olen neile mõned korrad maininud küll, et ehk nad mõtleksid ka teiste võimaluste peale, aga nad on olnud seda meelt, et nad on seal majas surmani. Kahjuks tähendab see arvatavasti seda, et lähiajal kukub osa koormust mulle, kuigi taevas ise teab, et mul on seda koormust niigi ülemäära palju ning pole ma isegi enam esimeses nooruses ega ülearu hiilgava tervisega. Ja tegelikult ma tean ka seda, et näiteks ema ei julgekski seal üksi elada, isa küll.

Muidugi oleks mul kahju, kui ma enam kunagi ei saaks oma lapsepõlvekoju minna, seda enam, et asukoht on selline, et ka niisama sinna ei satuks, juhuslikult mööda sõites.Samas ei ole ma ka ülearu selle kohaga seotud, sest üle poole enda elust olen mujal elanud ning mu omad kodud on olulisemad olnud.
Minu lapsed tõenäoliselt tõrguksid vanade kolimismõttele väga vastu, sest nende jaoks on see stabiilne koht, terve nende elu on vanavanemad seal neid ootamas olnud. Samas ei too see tõrkumine vanadele küttepuid tuppa, ei niida muru ega lükka lund.

Kui lapsed on kodust läinud, on sul täielik õigus oma elu seada, nagu soovid.

.

Mina olen äärmiselt emotsionaalne inimene, kui asi puudutab lapsepõlvekodu. Ma üldse väärtustan ajalugu, juurte olemasolu jne. Ma ise tunnen, et olen juurtetu. Minu lapsepõlvekodu asus Tallinna kesklinnas. Kolisime sealt ära, kui olin 8-aastane. Ometigi olen siiani näinud unenäos, et lähen koju ja just nimelt lapsepõlvekoju. Ma olen unenäos seal korteris palju käinud, isegi näinud, et kõik on ringi ehitatud. See koht on nii südames, et kui kunagi olekski pidanud korteri ostma Tallinnasse, siis sinna samasse linnaossa.

Aga sellele lisaks oli mul ka teine lapsepõlvekodu ehk siis meie suvemaja maal. See osteti juba enne minu sündi ja seal veetsin poole oma lapsepõlvest. Kusjuures ma juba väiksena teadsin, et tahaks just sellises kohas elada. Jube valus oli, kui ema otsustas selle koha maha müüa. Sellest olen alles nüüd täiskasvanuna üle saanud, kui käisime üle pika aja seda kanti vaatamas. See polnud enam see.
Vahepeal olen palju kolinud ja need vahepealsed peatumispaigad pole nagu päris kodud olnud. Oma laste pealt näen, kui tähtis on lapsepõlvekodu, sest ka nemad pidid sellega hüvasti jätma eelmisel aastal. Nad pole sellest veel päris üle saanud kuigi neil juba uues kohas palju sõpru ja isegi rohkem, kui vanas kohas oli. Praegune koht jääb neile viimaseks meiega ühiseks eluasemeks, aga meie mehega juba planeerime oma viimast elukohta ja see tuleb sinna, kus mehe juured on. Ehitame väikese maamaja, kuhu võtame endaga kaasa kõige noorema lapse. Praegune elamine jääb nii kauaks, kuni vanemad lapsed seda vajavad ehk siis umbes 7-8 aastaks.
Maakoht on ka nagu meie laste lapsepõlvekodu, sest nad on ju seal sünnist saati käinud, aga samas ma ei näe, et nad niiväga tahaks maal olla või seal elada. Nad saavad seal alati ööbida ja lisaks on plaanis ehitada ka korralik saunamaja koos ööbimisvõimalustega.

Mina teemaalgataja asemel vahetaks elukohta, kui selleks tõesti vajadus on. Lastel ei ole siin erilist sõnaõigust. Kindlasti on see valus, aga elu kord on selline. Igaüks peab ise oma tõelise kodu looma.

#3213233:

#3213071:

#3213019:

Ei ole asi rahakotis.

Kui asi ei ole rahas, siis ei pea ju maja maha müüma… Osta endale see uus kodu, kui sa tahad kolida, aga jäta vana maja ka alles ja kingi lastele… Või mitte? Sest ma kujutan ette, et asi on ikka rahakotis, sest vana kodu müümata pole sul arvatavasti piisavalt sääste, et uus kodu osta. Või on?

Aga teemast. Minule on ka minu vanematekodu väga oluline olnud. Ma arvan, et see oli minu jaoks see koht, mida nimetasin koduks kuni 20ndate eluaastate lõpuni. Ega aasates vist polegi vahet, aga ütleme siis, et selle ajani, kui enda pere lõin, abikaasaga ühise kodu lõime (kolinud oleme küll palju, aga ega kodu tähendus polegi ainult maja) ja lapsed ka riburadapidi tulid. Siis juhtus veel ka nii, et mu ema kolis mu lapsepõlvekodust ära ja isa jäi sinna üksi.. Ja kui päris ausalt ütlen, siis sellest ajast, kui ema ära kolis on veel eriti kaduma läinud mu kodu-tunne. Enam ei ole see maja ja aed minu jaoks erilise emotsionaalse väärtusega (kuigi alles ja käin isal päris tihti külas), kuni ema sealt ära kolis. Ema uus kodu pole mulle ka mingi kodu, kuigi tal on armas elamine. Nüüd on mu kodu minu perega, mitte enam mu emaga.

Mina teemaalgatajana ikka räägiks lastega veel ja tõest laseks neil mõttega harjuda. Uuriks, et kui sina sealt ära koliksid, kas nad ikka tahaksid selle maja alles jätta (kuigi ema seal enam ei ela) ja kui rahakott võimaldab ja tahtmine on ikka suur, siis miks mitte.

Ei olegi asi rahas ehk siis müügi põhjus ei ole, et ma soovin endale odavamat elamist.

Ostan hoopis kallima ja suuremate ülalpidamiskuludega, kuid ostuks vajalikku summat mul siiski kontol olemas ei oleks ilma seda elamist müümata.

Ei noh, ikkagi on asi rahas. Sa ei saaks ju endale uut kodu, kui vana maha ei müü. Muidug võib ju ühel inimesel ka mitu kinnisvara olla, kui raha selleks jagub. Aga antud juhul ei jagu ju. Ma saan aru, et sul on “asi on rahas” suhtes teine loogika, kokkuhoiu loogika, aga minu loogika kehtib ka – kinnisvara ja säästude ümbermängimise loogika.

Ise maamajas kasvanuna ma ei suuda uskuda, et kellelgi võiks olla sügavad kodutunded korteri vastu 🙂 Ilmselt lihtsalt ei oska seda ette kujutada. Aga korteriga ei käi ju kohta kaasas. St krunti maja ümber. Eks see koht jääb ju alles ja kui lapsed soovivad, võivad seal tulevikuski käia. Küllap neile jäävad sinna sõbrad, käivad neil külas ja jalutavad seal ringi. Kodukoht jääb ju alles. Lihtsalt sinna korterisse enam ei saa minna.
Minu jaoks muutus teema kohe vähem tõsiseks, kui selgus, et tegemist pole maja, vaid korteriga. Ma elasin ka vahepeal korteris, mu vanem laps kasvas seal üles. Pean vist tema käest küsima, kas ta igatses oma lapsepõlvekoju tagasi? Mul ei ole varem isegi pähe tulnud, et keegi võib korteri järele igatseda.

#3213256:

😀 Appi 😀 Ma ei müü sellepärast, et tahaks väiksemat ja säästlikumat elamist nagu eespool arvati

No nii palju ka ei suuda oma jutukesega järje peal püsida… loe ise oma esimene lause läbi, siis karju appi, miks nad ikka seda eeldavad! “Viimane laps läheb kodust oma elu peale ja minul on plaanis senine suur elamine väiksema vastu vahetada.”
Alla käivad need jutukestega “foorumi elavdajad”…

Mina olen oma elus väga palju kolinud, nii lapsena kui täiskasvanuna ega ole kinnisvara küljes kinni. Kodu on seal, kus sa oled ise ja on sinu perekond.

Kui sa saad mõnda aega oodata, kuni lapsed on endale loonud oma kodud, oleks sinu kolimine neile ilmselt kergem tõesti. Minu vanemad kolisid aastal, kui mu esimene laps sündis, ja tõesti, ei olnud sellest mulle mingit südamevalu.

Aga mis konkreetselt mälestustesse puutub, siis minu meelest on neid palju kergem säilitada just siis, kui lapsepõlvekodule enam ligipääsu ei ole. Kui on, aga vanemad on (nagu siin ühes postituses eespool) korteri kahele inimesele ümber ehitanud, siis on minu meelest palju raskem.