Esileht Pereelu ja suhted kui oluline on täiskasvanud lastele lapsepõlvekodu?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 53 )

Teema: kui oluline on täiskasvanud lastele lapsepõlvekodu?

Postitas:
Kägu

Viimane laps läheb kodust oma elu peale ja minul on plaanis senine suur elamine väiksema vastu vahetada. Kui lastele sellest rääkisin sain üsna suure pahameele osaliseks, et ma võtan neilt ära lapsepõlvekodu ja mälestused.
Ma olen üsna nõutu, et kas ma olen tõesti siis paha ema kui sellist plaani pean ja ellu viia tahan. Keegi mulle seda küll ei öelnud, aga ma ise tunnen ennast nii.
Plaanisin hoopis teise linna elama minna, aga laste reaktsioon pani mind täitsa kahtlema.
Kui oluline teile on, et lapsepõlvekodu oleks tingimata alles? Kuidas reageerikiste, kui kuuleksite vanema(te) plaanist sellest loobuda?

+17
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tervitaksin kahe käega. Äärmiselt moistlik otsus vahetada suur ja kallimate ulalpidamiskuludega kodu pisema vastu! Ja yldse, kui ennasttais peab yks taiskasvanud inimene olema, et oma vanematele nende elukohavalikuid ette heitma hakkab. Kui lapsed pesast lennanud, siis pole neil enam midagi oelda, ega piiranguid seada. Sama lugu oleks, kui olukord vastupidi: kui hoopis sina keelaks-kaseks oma taiskasvanud lastel nende elukoha otsuseid teha ja hakkas kiilu vahele looma. 3 otsust on iga taskasvanu isiklik asi: elukaaslane, elukutse ja elukoht. Teised sinna oma nina vahele argu toppigu, kui neilt ei kysita.

+20
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

kurb on ikka, eriti kui pole olnud selline elu, et on palju kolitud ühest kohast teise. ma arvan, et anna lihtsalt aega mõttega harjuda. olen kahest oma lapsepõlvekodust ilma jäänud ja muidugi tahaks, et olemas oleks. aga reaalsus oli see, et ei jõua kõike lihtsalt nostalgia pärast ülal ju pidada.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vanad lapsed on? Kui nad ise on alles nt teises linnas ülikoolis, pole veel enda peret ja päris oma kodu, siis võib rivist välja lüüa küll. Ise olin ülikoolis, kui vanemad suurema elamise väiksema vastu vahetasid. Mul polnud see küll päris esimene nö lapsepõlvekodu, olime sinna kolinud, kui olin teises klassis, aga alguses tekitas võõrastustunnet küll. Nagu polnud enam kohta, kuhu tulla. Tulin küll nädalavahetusiti vanemate uude väiksemasse koju, aga see polnud enam see. Muidugi ma sain ka aru, et neil oli see vahetus mõistlik, kahekesi suures elamises ja selle kuludega, polnud neil mõtet edasi olla. Seda enam, et ka mu õde ja vend olid juba üks õppimas teises linnas, teine päris oma kodu juba loonud.

Anna neile aega selle mõttega harjuda, võta mõne aja pärast uuesti jutuks, selgita. Eks nad peavad leppima. Kui ise oled enda jaoks asja selgeks mõelnud ja otsus kindel, siis laste pärast ära kindlasti seda teoks tegemata jäta. Oled küll lapsevanem, aga kui lapsed ikkagi täisealised, siis tulebki elada nii, nagu sinul endal mugav ja õige on. Küll nad lõpuks mõistavad, kui mitte kohe, siis aastate pärast kindlasti.

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga sa paku oma lastele eelisostuõigust. Miks nad peaksid sinu rahakoti arvel oma mälestusi soojendama?

+18
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui vanad lapsed on? Kui nad ise on alles nt teises linnas ülikoolis, pole veel enda peret ja päris oma kodu, siis võib rivist välja lüüa küll. Ise olin ülikoolis, kui vanemad suurema elamise väiksema vastu vahetasid. Mul polnud see küll päris esimene nö lapsepõlvekodu, olime sinna kolinud, kui olin teises klassis, aga alguses tekitas võõrastustunnet küll. Nagu polnud enam kohta, kuhu tulla. Tulin küll nädalavahetusiti vanemate uude väiksemasse koju, aga see polnud enam see. Muidugi ma sain ka aru, et neil oli see vahetus mõistlik, kahekesi suures elamises ja selle kuludega, polnud neil mõtet edasi olla. Seda enam, et ka mu õde ja vend olid juba üks õppimas teises linnas, teine päris oma kodu juba loonud.

Anna neile aega selle mõttega harjuda, võta mõne aja pärast uuesti jutuks, selgita. Eks nad peavad leppima. Kui ise oled enda jaoks asja selgeks mõelnud ja otsus kindel, siis laste pärast ära kindlasti seda teoks tegemata jäta. Oled küll lapsevanem, aga kui lapsed ikkagi täisealised, siis tulebki elada nii, nagu sinul endal mugav ja õige on. Küll nad lõpuks mõistavad, kui mitte kohe, siis aastate pärast kindlasti.

Aitäh toreda kommentaari eest. Just selline olukord meil ongi nagu kirjeldad. Lastel ei ole veel päris enda kodu kellelgi. 2 veel õpivad ja elavad koos ühes üürikas (st. hakkavad elama, teine läheb ka sinna) ning kolmas on esimest aastat tööl ja elab omaette üürikas. Just seda nad ütlesidki, et neil ei ole nagu siis enam kodu, kuhu tulla.

Vahetus ei toimu raha pärast. Uus kodu maksab rohkem, kui mu praegune ja ka ülalpidamiskulud oleks natukene suuremad. Asi on asukohas, et sinna minna tahan. Olen üles kasvanud suures linnas ja abielludes kolisin väikelinna lähedale maale. Nüüd tahaks oma kodulinna tagasi minna. Ma ei saagi hetkel aru, kes meist nüüd egoist on, kas mina või lapsed 🙁

+13
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga sa paku oma lastele eelisostuõigust. Miks nad peaksid sinu rahakoti arvel oma mälestusi soojendama?

Ei ole asi rahakotis. Kirjutasin eelmisse kommentaari vahetuse põhjuse.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole, olen elus kolm korda kolinud, vanemad on ammu lapsepõlvekodu maha müünud. Ainult suvila on jäänud ja piisab sellest.

+1
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on selline juurteta elu väga kurb.

+13
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina tervitaksin kahe käega mõtet, et mu vanemad müüksid mu lapsepõlvekodu maha. Aga nemad ei müü, kuigi juba mitmeid aastaid on see nende jaoks veidi üle jõu käinud. Hoov ja maja on liiga suured ja töömahukad. Aga see koht on neil hinge küljes, kuigi see pole sugugi mingi põline koht. Umbes 30 aastat tagasi nad sinna kolisid.
Olen neile mõned korrad maininud küll, et ehk nad mõtleksid ka teiste võimaluste peale, aga nad on olnud seda meelt, et nad on seal majas surmani. Kahjuks tähendab see arvatavasti seda, et lähiajal kukub osa koormust mulle, kuigi taevas ise teab, et mul on seda koormust niigi ülemäära palju ning pole ma isegi enam esimeses nooruses ega ülearu hiilgava tervisega. Ja tegelikult ma tean ka seda, et näiteks ema ei julgekski seal üksi elada, isa küll.

Muidugi oleks mul kahju, kui ma enam kunagi ei saaks oma lapsepõlvekoju minna, seda enam, et asukoht on selline, et ka niisama sinna ei satuks, juhuslikult mööda sõites.Samas ei ole ma ka ülearu selle kohaga seotud, sest üle poole enda elust olen mujal elanud ning mu omad kodud on olulisemad olnud.
Minu lapsed tõenäoliselt tõrguksid vanade kolimismõttele väga vastu, sest nende jaoks on see stabiilne koht, terve nende elu on vanavanemad seal neid ootamas olnud. Samas ei too see tõrkumine vanadele küttepuid tuppa, ei niida muru ega lükka lund.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks on miinustatud kommentaari, kus on välja käidud mõte pakkuda lastele ostuvõimalust? Minu meelest see oleks ju täitsa üks võimalus. Oleneb ka, milline teie pere rahaline seis on? Kas sellist võimalust poleks, kasvõi ajutiselt, et ostad korteri oma kodulinna ilma praegust maja müümata? Hoiate seda paar-kolm aastat alles ja vaatate, kas ja kui palju see selle aja jooksul kasutamist leiab? Kui see on maakohas, siis oleks tegemist nagu suvekoduga ju. See oleks lastele nagu puhverperiood ja mine tea, ehk keegi tõesti ostab selle endale ära.
Kui vastata algsele küsimusele, kui tähtis on lapsepõlvekodu, siis mulle oli see veel 20ndates eluaastates küll väga tähtis. Suur tahtmine oli sinna minna ja kui mõni nädalavahetus ei saanud minna, siis tekkis igatsus. Minu vanematekodu on ilusas kohas, maja ise on väike ja kogu kambale juba ammu kitsas. Lahkusin vanematekodust sisuliselt ülikooli minnes, edaspidi olin seal üle nädalavahetuse käimas ja suviti kuu või poolteist. Aegamööda olen lapsepõlvekodust rohkem lahti lasknud. Oma kodu on saanud ammu tähtsamaks. Siin oma käe järgi. Pean ka ütlema, et oma roll lapsepõlvekodu tähtsuse vähenemisel on selles, et seal pole meil kohta olla. Nagu enne kirjutasin, väike ja kitsas majake on.
Aga kui vanemad oleks 22-aastasele minule öelnud, et müüme maja maha ja kolime linna korterisse, siis ma oleks ka väga ehmatanud olnud. Tänu sellele, et on see vanematekodu koos suure maa-alaga seal juures, istumiskohaga ja väliköögiga (erinevalt tubastest tingimustest on väljas ruumi olla palju), on tõenäoliselt ka minu ja õe ning venna perede vahel tihedamad suhted ja läbikäimine. Üksteisel külas me kuigipalju ei käi, peamiselt kohtumegi vanematekodus.

+13
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui lapsed on kodust läinud, on sul täielik õigus oma elu seada, nagu soovid.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole asi rahakotis.

Kui asi ei ole rahas, siis ei pea ju maja maha müüma… Osta endale see uus kodu, kui sa tahad kolida, aga jäta vana maja ka alles ja kingi lastele… Või mitte? Sest ma kujutan ette, et asi on ikka rahakotis, sest vana kodu müümata pole sul arvatavasti piisavalt sääste, et uus kodu osta. Või on?

Aga teemast. Minule on ka minu vanematekodu väga oluline olnud. Ma arvan, et see oli minu jaoks see koht, mida nimetasin koduks kuni 20ndate eluaastate lõpuni. Ega aasates vist polegi vahet, aga ütleme siis, et selle ajani, kui enda pere lõin, abikaasaga ühise kodu lõime (kolinud oleme küll palju, aga ega kodu tähendus polegi ainult maja) ja lapsed ka riburadapidi tulid. Siis juhtus veel ka nii, et mu ema kolis mu lapsepõlvekodust ära ja isa jäi sinna üksi.. Ja kui päris ausalt ütlen, siis sellest ajast, kui ema ära kolis on veel eriti kaduma läinud mu kodu-tunne. Enam ei ole see maja ja aed minu jaoks erilise emotsionaalse väärtusega (kuigi alles ja käin isal päris tihti külas), kuni ema sealt ära kolis. Ema uus kodu pole mulle ka mingi kodu, kuigi tal on armas elamine. Nüüd on mu kodu minu perega, mitte enam mu emaga.

Mina teemaalgatajana ikka räägiks lastega veel ja tõest laseks neil mõttega harjuda. Uuriks, et kui sina sealt ära koliksid, kas nad ikka tahaksid selle maja alles jätta (kuigi ema seal enam ei ela) ja kui rahakott võimaldab ja tahtmine on ikka suur, siis miks mitte.

+7
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ja minu õed-vennad oleme väga lapsepõlvekodu müümise vastu. Pakkusime ka välja ostmise varianti, aga ema ja tema uus mees on nii ahned, et tahavad müüa turuhinnaga (tellisime ise hindamisakti). Lisaks sellele pole nõus enda kolast seda tühjaks tegema, kuna müüvad ju oma lastele.
Maja sai ema vanaemalt kinkelepinguga. Vanaema elab majas sees ja vajab igapäevast hooldust kuni surmani, on ka dementne. Ema ise kolis uue mehega välismaale ära, ostis seal maja ja jättis kõik kohustused (maja eest hoolitsemine, vanaema hooldamine) laste kaela.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen äärmiselt emotsionaalne inimene, kui asi puudutab lapsepõlvekodu. Ma üldse väärtustan ajalugu, juurte olemasolu jne. Ma ise tunnen, et olen juurtetu. Minu lapsepõlvekodu asus Tallinna kesklinnas. Kolisime sealt ära, kui olin 8-aastane. Ometigi olen siiani näinud unenäos, et lähen koju ja just nimelt lapsepõlvekoju. Ma olen unenäos seal korteris palju käinud, isegi näinud, et kõik on ringi ehitatud. See koht on nii südames, et kui kunagi olekski pidanud korteri ostma Tallinnasse, siis sinna samasse linnaossa.

Aga sellele lisaks oli mul ka teine lapsepõlvekodu ehk siis meie suvemaja maal. See osteti juba enne minu sündi ja seal veetsin poole oma lapsepõlvest. Kusjuures ma juba väiksena teadsin, et tahaks just sellises kohas elada. Jube valus oli, kui ema otsustas selle koha maha müüa. Sellest olen alles nüüd täiskasvanuna üle saanud, kui käisime üle pika aja seda kanti vaatamas. See polnud enam see.
Vahepeal olen palju kolinud ja need vahepealsed peatumispaigad pole nagu päris kodud olnud. Oma laste pealt näen, kui tähtis on lapsepõlvekodu, sest ka nemad pidid sellega hüvasti jätma eelmisel aastal. Nad pole sellest veel päris üle saanud kuigi neil juba uues kohas palju sõpru ja isegi rohkem, kui vanas kohas oli. Praegune koht jääb neile viimaseks meiega ühiseks eluasemeks, aga meie mehega juba planeerime oma viimast elukohta ja see tuleb sinna, kus mehe juured on. Ehitame väikese maamaja, kuhu võtame endaga kaasa kõige noorema lapse. Praegune elamine jääb nii kauaks, kuni vanemad lapsed seda vajavad ehk siis umbes 7-8 aastaks.
Maakoht on ka nagu meie laste lapsepõlvekodu, sest nad on ju seal sünnist saati käinud, aga samas ma ei näe, et nad niiväga tahaks maal olla või seal elada. Nad saavad seal alati ööbida ja lisaks on plaanis ehitada ka korralik saunamaja koos ööbimisvõimalustega.

Mina teemaalgataja asemel vahetaks elukohta, kui selleks tõesti vajadus on. Lastel ei ole siin erilist sõnaõigust. Kindlasti on see valus, aga elu kord on selline. Igaüks peab ise oma tõelise kodu looma.

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu lapsepõlvekodu (paneelika korter) on alles, aga läbinud kapitaalremondi. Ehk siis peale minu välja kolimist muutsid vanemad korteri planeeringut, et see neile kahele rohkem sobiks. Mul pole seal enam oma asju, oma tuba, tuttavat tapeeti, mööblit jne. Väga õige otsus minu meelest. Pole mõtet pidada muuseumi lapsele, kes mõne korra aastas külas käib. Kui nad müüa tahaksid, siis ma poleks vastu.
Kahju oleks maakodu müügist. Olen seal ainult suvitanud, mitte elanud. Aga see koht on olnud meie suguvõsa käes juba umbes 150 aastat.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole asi rahakotis.

Kui asi ei ole rahas, siis ei pea ju maja maha müüma… Osta endale see uus kodu, kui sa tahad kolida, aga jäta vana maja ka alles ja kingi lastele… Või mitte? Sest ma kujutan ette, et asi on ikka rahakotis, sest vana kodu müümata pole sul arvatavasti piisavalt sääste, et uus kodu osta. Või on?

Aga teemast. Minule on ka minu vanematekodu väga oluline olnud. Ma arvan, et see oli minu jaoks see koht, mida nimetasin koduks kuni 20ndate eluaastate lõpuni. Ega aasates vist polegi vahet, aga ütleme siis, et selle ajani, kui enda pere lõin, abikaasaga ühise kodu lõime (kolinud oleme küll palju, aga ega kodu tähendus polegi ainult maja) ja lapsed ka riburadapidi tulid. Siis juhtus veel ka nii, et mu ema kolis mu lapsepõlvekodust ära ja isa jäi sinna üksi.. Ja kui päris ausalt ütlen, siis sellest ajast, kui ema ära kolis on veel eriti kaduma läinud mu kodu-tunne. Enam ei ole see maja ja aed minu jaoks erilise emotsionaalse väärtusega (kuigi alles ja käin isal päris tihti külas), kuni ema sealt ära kolis. Ema uus kodu pole mulle ka mingi kodu, kuigi tal on armas elamine. Nüüd on mu kodu minu perega, mitte enam mu emaga.

Mina teemaalgatajana ikka räägiks lastega veel ja tõest laseks neil mõttega harjuda. Uuriks, et kui sina sealt ära koliksid, kas nad ikka tahaksid selle maja alles jätta (kuigi ema seal enam ei ela) ja kui rahakott võimaldab ja tahtmine on ikka suur, siis miks mitte.

Ei olegi asi rahas ehk siis müügi põhjus ei ole, et ma soovin endale odavamat elamist.
Ostan hoopis kallima ja suuremate ülalpidamiskuludega, kuid ostuks vajalikku summat mul siiski kontol olemas ei oleks ilma seda elamist müümata.

Ei ole tegemist maamajaga, et seda suvilaks jätta vaid väikelinna läheduses oleva korteriga. Lapsed seda osta ei taha, nende edasidsed elud on seotud pealinnaga ja sellel ei oleks ka mõtet, sest kodu on ahjuküttega ja kuna nad ise siin ei ela, jääks see ju talvel kütmata, mis omakorda tekitaks naabrite hulgaks paksu pahandust.

Aga sain siit mõtteid, et olen õigel teel ja lastele tuleb aega anda harjuda selle mõttega. Aitäh!

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oleks ju nunnu, kui see jääks alles, aga mingeid ettekirjutusi juba suurekskasvatatud ja pesast lennanud lastel pole ka õigust teha. Ainult et nad pole oma eluga seal etapis, kus neil oleks OMA kodu, seega on nende kodutunne ikkagi veel seal, mitte ühikas või üürikas.
Minul oli õnn kasvada ühes kohas, sinu lastel on olnud samuti see võimalus, et neil on lapsepõlvekodu olnud. Mismõttes “sa kavatsed võtta neilt mälestused”? Seda justnimelt ei saa keegi teha.

Ja eks see müümine võtab nagunii aega.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole asi rahakotis.

Kui asi ei ole rahas, siis ei pea ju maja maha müüma… Osta endale see uus kodu, kui sa tahad kolida, aga jäta vana maja ka alles ja kingi lastele… Või mitte? Sest ma kujutan ette, et asi on ikka rahakotis, sest vana kodu müümata pole sul arvatavasti piisavalt sääste, et uus kodu osta. Või on?

Aga teemast. Minule on ka minu vanematekodu väga oluline olnud. Ma arvan, et see oli minu jaoks see koht, mida nimetasin koduks kuni 20ndate eluaastate lõpuni. Ega aasates vist polegi vahet, aga ütleme siis, et selle ajani, kui enda pere lõin, abikaasaga ühise kodu lõime (kolinud oleme küll palju, aga ega kodu tähendus polegi ainult maja) ja lapsed ka riburadapidi tulid. Siis juhtus veel ka nii, et mu ema kolis mu lapsepõlvekodust ära ja isa jäi sinna üksi.. Ja kui päris ausalt ütlen, siis sellest ajast, kui ema ära kolis on veel eriti kaduma läinud mu kodu-tunne. Enam ei ole see maja ja aed minu jaoks erilise emotsionaalse väärtusega (kuigi alles ja käin isal päris tihti külas), kuni ema sealt ära kolis. Ema uus kodu pole mulle ka mingi kodu, kuigi tal on armas elamine. Nüüd on mu kodu minu perega, mitte enam mu emaga.

Mina teemaalgatajana ikka räägiks lastega veel ja tõest laseks neil mõttega harjuda. Uuriks, et kui sina sealt ära koliksid, kas nad ikka tahaksid selle maja alles jätta (kuigi ema seal enam ei ela) ja kui rahakott võimaldab ja tahtmine on ikka suur, siis miks mitte.

Ei olegi asi rahas ehk siis müügi põhjus ei ole, et ma soovin endale odavamat elamist.

Ostan hoopis kallima ja suuremate ülalpidamiskuludega, kuid ostuks vajalikku summat mul siiski kontol olemas ei oleks ilma seda elamist müümata.

Ei noh, ikkagi on asi rahas. Sa ei saaks ju endale uut kodu, kui vana maha ei müü. Muidug võib ju ühel inimesel ka mitu kinnisvara olla, kui raha selleks jagub. Aga antud juhul ei jagu ju. Ma saan aru, et sul on “asi on rahas” suhtes teine loogika, kokkuhoiu loogika, aga minu loogika kehtib ka – kinnisvara ja säästude ümbermängimise loogika.

+2
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole asi rahakotis.

Kui asi ei ole rahas, siis ei pea ju maja maha müüma… Osta endale see uus kodu, kui sa tahad kolida, aga jäta vana maja ka alles ja kingi lastele… Või mitte? Sest ma kujutan ette, et asi on ikka rahakotis, sest vana kodu müümata pole sul arvatavasti piisavalt sääste, et uus kodu osta. Või on?

Aga teemast. Minule on ka minu vanematekodu väga oluline olnud. Ma arvan, et see oli minu jaoks see koht, mida nimetasin koduks kuni 20ndate eluaastate lõpuni. Ega aasates vist polegi vahet, aga ütleme siis, et selle ajani, kui enda pere lõin, abikaasaga ühise kodu lõime (kolinud oleme küll palju, aga ega kodu tähendus polegi ainult maja) ja lapsed ka riburadapidi tulid. Siis juhtus veel ka nii, et mu ema kolis mu lapsepõlvekodust ära ja isa jäi sinna üksi.. Ja kui päris ausalt ütlen, siis sellest ajast, kui ema ära kolis on veel eriti kaduma läinud mu kodu-tunne. Enam ei ole see maja ja aed minu jaoks erilise emotsionaalse väärtusega (kuigi alles ja käin isal päris tihti külas), kuni ema sealt ära kolis. Ema uus kodu pole mulle ka mingi kodu, kuigi tal on armas elamine. Nüüd on mu kodu minu perega, mitte enam mu emaga.

Mina teemaalgatajana ikka räägiks lastega veel ja tõest laseks neil mõttega harjuda. Uuriks, et kui sina sealt ära koliksid, kas nad ikka tahaksid selle maja alles jätta (kuigi ema seal enam ei ela) ja kui rahakott võimaldab ja tahtmine on ikka suur, siis miks mitte.

Ei olegi asi rahas ehk siis müügi põhjus ei ole, et ma soovin endale odavamat elamist.

Ostan hoopis kallima ja suuremate ülalpidamiskuludega, kuid ostuks vajalikku summat mul siiski kontol olemas ei oleks ilma seda elamist müümata.

Ei noh, ikkagi on asi rahas. Sa ei saaks ju endale uut kodu, kui vana maha ei müü. Muidug võib ju ühel inimesel ka mitu kinnisvara olla, kui raha selleks jagub. Aga antud juhul ei jagu ju. Ma saan aru, et sul on “asi on rahas” suhtes teine loogika, kokkuhoiu loogika, aga minu loogika kehtib ka – kinnisvara ja säästude ümbermängimise loogika.

😀 Appi 😀 Ma ei müü sellepärast, et tahaks väiksemat ja säästlikumat elamist nagu eespool arvati ehk ma ei müü sellepärast, et raha kokku hoida. Kui ma ära kolida ei sooviks, siis puuduks ka müügiks ja uueks koduks igasugune vajadus. Kui aga kolida tahan, siis tuleb jah maha müüa. Summa, mis selle eest saaks ei ole eriti suur ja saaks vast ka müümata hakkama, kuid ei ole mõtet kusagil endast mitmesaja km kaugusel hoida alles ahjuküttega korterit.
Aga Sinu loogikast lähtudes, jah müün raha pärast, sest olen rott ja ei oma kontol vaba raha mitukümmend tuhat.

+15
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ise maamajas kasvanuna ma ei suuda uskuda, et kellelgi võiks olla sügavad kodutunded korteri vastu 🙂 Ilmselt lihtsalt ei oska seda ette kujutada. Aga korteriga ei käi ju kohta kaasas. St krunti maja ümber. Eks see koht jääb ju alles ja kui lapsed soovivad, võivad seal tulevikuski käia. Küllap neile jäävad sinna sõbrad, käivad neil külas ja jalutavad seal ringi. Kodukoht jääb ju alles. Lihtsalt sinna korterisse enam ei saa minna.
Minu jaoks muutus teema kohe vähem tõsiseks, kui selgus, et tegemist pole maja, vaid korteriga. Ma elasin ka vahepeal korteris, mu vanem laps kasvas seal üles. Pean vist tema käest küsima, kas ta igatses oma lapsepõlvekoju tagasi? Mul ei ole varem isegi pähe tulnud, et keegi võib korteri järele igatseda.

+4
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

eks see ikka on emotsionaalne kui lapsepõlvekodu müüakse. aga arvan et mõistusega on võimalik sellest aru saada. mina ju kolisin välja ja vanemad peavad seal edasi elama ja võivad oma valikuid teha.
mulle meeldiks et kui ema kodu vahetab siis seal on ikka nii palju magamuiskohti et kõik lapsed kroraga saaks ööseks tulla. ei pea oma toad olema, aga üks külalistetuba ja lahtikäiv diivan näiteks. minu ema juures on peaaegu iga nädalavahetus mõni lastest ja kui seal ei saaks korralikult magada öösel siis jääks käimisi vähemaks kindlasti.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

😀 Appi 😀 Ma ei müü sellepärast, et tahaks väiksemat ja säästlikumat elamist nagu eespool arvati

No nii palju ka ei suuda oma jutukesega järje peal püsida… loe ise oma esimene lause läbi, siis karju appi, miks nad ikka seda eeldavad! “Viimane laps läheb kodust oma elu peale ja minul on plaanis senine suur elamine väiksema vastu vahetada.”
Alla käivad need jutukestega “foorumi elavdajad”…

+2
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Just selline olukord meil ongi nagu kirjeldad. Lastel ei ole veel päris enda kodu kellelgi. 2 veel õpivad ja elavad koos ühes üürikas (st. hakkavad elama, teine läheb ka sinna) ning kolmas on esimest aastat tööl ja elab omaette üürikas. Just seda nad ütlesidki, et neil ei ole nagu siis enam kodu, kuhu tulla.

Eks nad sellepärast ongi vastu, et neil mitte ühelgi pole veel päris oma kodu ja lapsepõlvekodu on ilmselt nende jaoks veel nagu kindlus, mille peale saab loota. Ja kui nüüd see ära kaob, siis tunnevad nad end ripakile jäetuna. Lisaks muidugi veel see, et neil on seal linnas oma sõbrad ja koolikaaslased ning kui neil pole kohta, kus olla, siis kannatab ka suhtlus sõpradega.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen oma elus väga palju kolinud, nii lapsena kui täiskasvanuna ega ole kinnisvara küljes kinni. Kodu on seal, kus sa oled ise ja on sinu perekond.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

mulle meeldiks et kui ema kodu vahetab siis seal on ikka nii palju magamuiskohti et kõik lapsed kroraga saaks ööseks tulla. ei pea oma toad olema, aga üks külalistetuba ja lahtikäiv diivan näiteks. minu ema juures on peaaegu iga nädalavahetus mõni lastest ja kui seal ei saaks korralikult magada öösel siis jääks käimisi vähemaks kindlasti.

See on reaalne siis, kui lapsi vähe ja peredeta. Kui minu vanematele kõik nende lapsed peredega korraga külla tulevad, siis on neil 16 lisainimest majutada. Et kaks inimest peaksid pidama aastaringselt suuremat elamist selleks, et lapsed saaksid paar korda aastas kõik koos külla tulla?

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sa saad mõnda aega oodata, kuni lapsed on endale loonud oma kodud, oleks sinu kolimine neile ilmselt kergem tõesti. Minu vanemad kolisid aastal, kui mu esimene laps sündis, ja tõesti, ei olnud sellest mulle mingit südamevalu.

Aga mis konkreetselt mälestustesse puutub, siis minu meelest on neid palju kergem säilitada just siis, kui lapsepõlvekodule enam ligipääsu ei ole. Kui on, aga vanemad on (nagu siin ühes postituses eespool) korteri kahele inimesele ümber ehitanud, siis on minu meelest palju raskem.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu tuttava lapsed oli ka hirmsasti lapsepõlvekodu müügi vastu, kahjuks selgus lihtne põhjus – nad olid juba arvestanud, et pärivad selle maja ja maa. Vanemad aga müüsid maha, ostsid endale väiksema elamise ning kasutasid seda raha reisimiseks ja kuna pensionid on väiksed – said ka lisaraha.

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

😀 Appi 😀 Ma ei müü sellepärast, et tahaks väiksemat ja säästlikumat elamist nagu eespool arvati

No nii palju ka ei suuda oma jutukesega järje peal püsida… loe ise oma esimene lause läbi, siis karju appi, miks nad ikka seda eeldavad! “Viimane laps läheb kodust oma elu peale ja minul on plaanis senine suur elamine väiksema vastu vahetada.”

Alla käivad need jutukestega “foorumi elavdajad”…

Ja edasi on kirjas, et vahetan lausa elukohta ning tõesti ostan ka väiksema elamispinna. Lapsed aga arvavad, et nemad ei mahu sinna, kui külla tulla tahavad. Miks hakati arvama, et ostan väikema kokkuhoiu pärast ei ole küll kuidagi minust sõltuv. Mina ei vastuta selle eest, mida keegi ridade vahelt loeb. Küll lisasin hiljem selgituse, et ma ei tee seda vahetust raha pärast.

Aga lõpeta nüüd oma vaidlemine ja millegi – ma isegi ei tea mille – tõestamine. Minu teema eesmärk oli teada saada, kuidas teised reageeriks sellele, kui lapsepõlvekodu müüki läheb.

Mina lasen nüüd asjal settida ja lastel mõttega harjuda. Aitäh teile mõtteid jagamast!

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 53 )


Esileht Pereelu ja suhted kui oluline on täiskasvanud lastele lapsepõlvekodu?