Teema: Kui oluline on teie jaoks abielu?

#3997030:

Mina ei lohuta kedagi. See oli lihtsalt vastus inimesele, kes rääkis elukaaslase odavusest.

Jah, mina ei ole nõus olema tõesti odav variant mehele, kes minuga abielluda ei raatsi, viitsi ega taha, aga vat seksi ja suppi tahab.

#3947918:

Olen enda elukaaslasega olnud koos 4 aastat, meil on kolmekuune poeg. Abiellumine ei ole minu jaoks olnud kunagi oluline ja seetõttu pole sellest ka kunagi juttu teinud. Samas ma ei ole ka öelnud, et ei taha abielluda.

Nüüd, kui meil laps on, olen aga hakanud asja teistmoodi vaatama ja kuna mees on enne abielus olnud, hakanud ka mõtlema, et huvitav… kas see tema esimene naine jääb alati “selleks üheks”? Temaga ta ju ometi abiellus.

Ma ei ole endas leidnud veel ka julgust ega tahet otse küsida. Eriti kuna jutu sees on jäänud selge arusaam, et ta isegi ei kaalu uuesti abiellumist. Ma pole lihtsalt ise aru saanud, kui väga see mind häirib, äkki lihtsalt sünnitusjärgne tundepuhang. ????

Kas teid häiriks selline asi?

Mind häiriks sinu olukorras kõige rohkem see, et pole julgust oma kalli kaaslasega selliseid suht eluliselt olulisi teemasid läbi rääkida.  Samamoodi räägitakse läbi ka, mitu last tahetakse ja kuhu elama kolime ja kuidas sissetulekuid enda perele tagame jne…

Võibolla tõesti on su mehel sügavad hingehaavad, et esimene abielu oli mõeldud “forever”, aga nii ei länud ning ta on nüüd abielude suhtes allergiline (jah, mõnel inimesel on tõesti selline psühholoogiline trauma, et kui temaga abielluks, siis just seetõttu läheks suhe kindlasti lörri). Aga võibolla ta saab ka mõistusega mõeldud, et abielludes on tõesti paljud juriidilised aspektid elus “lihtsamad” kui niikuinii koos tahate olla. Ma näiteks ise leian, et selline paberimajanduse lihtsustamine ongi abielu puhul kõige olulisem osa, sest lahku minna saab alati, kui kokku ei sobita ja mingisse “sellesse ühesse” ma üldse ei usu, kuigi mu enda elus on mu mees küll siiamaani mu elu ainuke suur armastus.

Sõnaga, abielu ei tasu ületähtsustada, teie omavahelised avameelsed suhted on ikka hoopis olulisemad, ära lase minigt läbirääkimata teemat teie suhet varjutama!

#3996920:

#3996801:

Ma olen mehega 23a koos olnud 3 last on meil ja abielus ei ole. Oleme küll rääkinud abiellumisest, aga kuna pole mõlema jaoks see oluline olnud, siis nii ta on jäänud. Kinnisvara pärast ei muretse, kuna meil 50/50.

ja kuidas teie perenimed siis on? Et a la neli Tamme soidavad puhkama ja perega jolgub kaasas keegi suvaline Kask?

Aga kelle asi see on? Me oleme abielus, aga erinevate perekonnanimedega ning terve ilma läbi käinud , kuskil ei ole küsitud ega huvi tuntud.

#3996996:

#3996920:

ja kuidas teie perenimed siis on? Et a la neli Tamme soidavad puhkama ja perega jolgub kaasas keegi suvaline Kask?

Kas tõesti see on mingi argument abiellumiseks? Keda huvitab tänapäeval ühine perekonnanimi? Mina jätsin abielludes oma nime alles ja seda teeb aina rohkem naisi. Küll on imelikke inimesi olemas, kes nimest mingi probleemi teevad.

Ma ei teegi sellest probleemi, kui mehega poleks yks nimi, naljatilk.

Küll aga on minu jaoks oluline, et minu lapsed on minu nimega.

Ja kui mees tahab sama, siis paraku on loogiline käik pere luues ühine nimi võtta.

#3947920:

Väga. Kui lapsel on mehe perekonnanimi, siis on alatu mitte ära võtta. Ei peagi olema kallid pulmad, saab kahekesi registreerida, laps(ed) kõrval.

Abielu pole mulle kunagi oluline olnud.

Kui sain lapsed, siis nõustusingi sellepärast abielluma ja liitnime võtma, et oleks laste perekonnanimega ühisosa. Mees oli üsna vihane, et ma liitnime võtsin, võttis seda enda au pihta käivana jne – kuigi ma olin mingit oma endise nimega seotud karjääri juba teinud ja ei tahtnud nime täielikult vahetada.

Nagu arvata võiski, läks selle mehega elu mõne aja pärast ikkagi lahku. Ma ei saanud formaalsest abielust muud kui nimega seotud dokumente ajada nii abielludes kui lahutades. Mees seda muidugi tegema ei pidanud. Lastega olen nüüd ikkagi erineva perekonnanimega.

Abielu pole mulle endiselt üldse oluline – kuigi ma ei välistaks seda, kui leian inimese, kelle jaoks see väga oluline on. Aga oma nimega jamama ma enam ei hakka. Mehed, kes oma nime väevõimuga peale suruvad naise argumente ja soove arvesse võtmata, pole nagunii abiellumist väärt.

#3997371:

ja kuidas teie perenimed siis on? Et a la neli Tamme soidavad puhkama ja perega jolgub kaasas keegi suvaline Kask?

Tõetsti väga naljakas probleem. Mina jätsin ka pärast abiellumist oma nime ja mitte mingit probleemi sellest pole. Pere oleme sellegipoolest, ega nimi pereks ei tee.

#3997014:

mõni on ikka oma mõtlemisega kuskil sealkandis, kus defineeritakse ennast ainult mehe kaudu ja naise suurim saavutus elus on saada mehele.

Aga näed, enamik naisi tänapäeval ei suuda sedagi ????

Mind häiriks vist küll. Aga raske öelda, pole sellist olukorda elus olnud. Et mind armastava mehe jaoks võiks olla minuga abellumine mingi loll komme, kulukas ettevõtmine, mõttetu paber, pole nagu väga aega ka ja üks kord on juba oldud ka – aitab küll. Ei tunneks vist meeletult suurt puudust sellisest mehest.

#3998280:

#3996969:

#3947920:

Väga. Kui lapsel on mehe perekonnanimi, siis on alatu mitte ära võtta. Ei peagi olema kallid pulmad, saab kahekesi registreerida, laps(ed) kõrval.

Kas siis naine on mingi võetav asi? Ja milles see alatus, kui mees lahtiste kaartidega teatanud, et teist korda ei soovi abielluda?

Minule ei ole abielu tähtis, kuigi olen abielus – nimelt see oli mehe soov ja ma austasin seda, aga see sai selgeks räägitud juba enne kooselu, et abiellume. Nagu ka arutasime, kuhu elama asume, millal lapse saame jne.

Tean ka mehi, kes esimeses abielus on kõrvetada saanud ja ei taha teist korda abielluda, nende jaoks on abiellumine seotud pettumusega. Seega ei ole TA probleem, et mehel on esimene naine nii oluline, vaid see et mehel on abielust jäänud kibe maitse suhu.

Sina uastaud mehe soovi abielluda. Paljud mehed aga millegipärast naise samasugust soovi ei austa. Pere loomise alustalaks peaks olema teise soovide austamine.

Kas tõesti keegi arvab, et abiellumine teeb suhte halvaks? No on alles jõud sel paberil…

Pere alustalaks on see, et ei kotita teist inimest. Kui teine peab suurest armastusest teise soove täitma, mida tema ei taha, on see vägivald.

Minu jaoks on abielu väga oluline. Ma ei tee enne lapsi ka kui ma abielus ei ole.
Jah, mina olen üks nendest naistest, kes tahab ilusat valget kleiti ja laulatusest.

#3998457:

Lugeda, et nii paljud naised tahavad abielluda nime pärast, kõlab minu kõrvadele nagu oleksime 50 aastat ajast maas, kus mehega ühine perenimi päästis naise “litsi” staatusest külas. Päriselt! Kas ise ka aru saate, kui patriarhaalne see on?

Ükski lapse ei arva, et ta ema on tema jaoks vähem ema, kuna neil on erinev perekonna nimi.

Armastus ja üksteisest hoolimine ei küsi ka, mis nime keegi kannab.

Radikaalselt mõeldes on nime muutmine pigem identiteedi muutmine, enda kellekski tieseks “tegemine” või niimöeda “mehe omandiks” tegemine. Tagurlik. Ja millegipärast mujal Euroopas on nime muutmine abielludes pigem imelik traditsioon…

Katsetage abiellumist ilma nime muutmata (nime saab muideks hiljem alati muutta, kui on soovi) ja tunnetage, kui palju väge see annab.

Mina ei tunne, et minu “vägi” kaob ära kui ma mehe nime endale võtan.

Ei ole abielu oluline, aga olen abielus. Olime juba pikka aega koos elanud ja esimene laps oli ka olemas, kui mingit filmi vaadates (seal oli pulmastseen), hakkasime abiellumisest rääkima. Mõtlesimegi, et teeme ära siis. Viisime avaldused sisse ja kuu aega hiljem panime allkirjad alla. Kedagi ei teavitanud, pidu ei teinud. Nimed jäid ka nii nagu olid enne. Ma enda vanematele rääkisin ka, aga mehe vanemad (neil suhteliselt kehv läbisaamine) ei tea vist siiani. Oleme nüüdseks 12a abielus olnud.

Abielu üks pluss on kindlasti see, et abielus naised käivad statistliselt vähem mingeid soigumisteemasid tegemas, et miks mees küll nii väga temaga abielluda tahab, siis on kõigil sama perenimi ja kui ahistav see paber nende kõigi jaoks saab olema jne.

Ei ole mulle oluline. Oleme koos olnud veidi üle 10 aasta, lapsi ei soovi, kinnisvara omasime kumbki juba enne tutvumist.

Peale nii pikka aega abiellumine oleks veidi koomilinegi:) Mees on korra abielus olnud, noh eks sellega läks nagu läks. Paistab, et rohkem õnne on niisama lebolt olles.

#3998299:

#3998280:

#3996969:

#3947920:

Väga. Kui lapsel on mehe perekonnanimi, siis on alatu mitte ära võtta. Ei peagi olema kallid pulmad, saab kahekesi registreerida, laps(ed) kõrval.

Kas siis naine on mingi võetav asi? Ja milles see alatus, kui mees lahtiste kaartidega teatanud, et teist korda ei soovi abielluda?

Minule ei ole abielu tähtis, kuigi olen abielus – nimelt see oli mehe soov ja ma austasin seda, aga see sai selgeks räägitud juba enne kooselu, et abiellume. Nagu ka arutasime, kuhu elama asume, millal lapse saame jne.

Tean ka mehi, kes esimeses abielus on kõrvetada saanud ja ei taha teist korda abielluda, nende jaoks on abiellumine seotud pettumusega. Seega ei ole TA probleem, et mehel on esimene naine nii oluline, vaid see et mehel on abielust jäänud kibe maitse suhu.

Sina uastaud mehe soovi abielluda. Paljud mehed aga millegipärast naise samasugust soovi ei austa. Pere loomise alustalaks peaks olema teise soovide austamine.

Kas tõesti keegi arvab, et abiellumine teeb suhte halvaks? No on alles jõud sel paberil…

Pere alustalaks on see, et ei kotita teist inimest. Kui teine peab suurest armastusest teise soove täitma, mida tema ei taha, on see vägivald.

Armastav inimene mitte ei pea, vaid tahab teise soove täita!