Ma tegelikult mõtlen küll, et peaks katkestama suhtlemise. Ma ei ole kunagi, mitte kellegi puhul, tundnud ennast nii halvasti, kui praegu.
Ma rääkisin temaga juba sellest ka, et ma tean, et ta räàkis minust, aga ega ta vist väga aru ei saa, kuidas see mulle mõjub. Mulle tundus, et ta tundis ennast lihtsalt sellepärast süüdi, et ta vahele jäi. Ta koguaeg räägib, kuidas ta mind armastab ja kui oluline ma talle olen, ning samas lööb niimoodi mulle noa selga.
Palun vabandust, ma olen lihtsalt nii hämmingus.
Ma arvan, et su ema ei pruukinudki tahtlikult sulle nuga selga lüüa, vaid ta lihtsalt on selline inimene, kes räägibki kõik asjad edasi. Tõenäoliselt ei tee ta seda üldse pahatahtlikult ja “klatšimise” mõttes, vaid lihtsalt ta on see tüüp.
Mu enda ema on samasugune ja ma pigem ei räägi talle midagi sellist, mida ma ei taha, et kuhugi edasi jõuaks. Ta on üldse ülijutukas ja tema jaoks justkui ongi normaalne rääkida kõik asjad edasi, mida keegi talle räägib. Jagab ta ka väga meelsasti enda kohta igasugu asju ja seetõttu ei ole tema jaoks nagu miski selline “saladus”, mida ei tohiks edasi rääkida. Räägib mulle samamoodi seda, mida teised on rääkinud.
Mis teha, mõni lihtsalt on selline. Mul on ka mõni selline sõbranna, kes armastab talle usaldatud asju edasi rääkida, aga olen elu jooksul õppinud sellega lihtsalt leppima ja tegema oma valikud, kellele ma mida räägin. Aga samas saan ma sinust aru, ka mul on olnud asju, mida ma ei oleks tahtnud, et ema tavapärase “uudisena” edasi räägib.