Teema: Kui õpetaja pole kursis õpilaste tervisega

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu laps on diabeetik. Ja kogemus on näidanud seda, et kasvatajate ja õpetajate informeerimine ja harimine on nagu hane selga vesi.
Üritasin nii lasteaia kasvatajaid kui ka algklasside õpetajaid lapse tervisliku seisundiga kurssi viia, aga nägin ja hiljem sain ka mitmeid kordi tagasisidet, et õpetajale ei jõudnud mitte midagi kohale.

Üks väike näide. Kui mu laps veel süstide peal oli, siis oli tal üsna kindel söögirezhiim ja muidugi kindlad asjad, mida ta tohtis süüa. Hiljem selgus, et kasvataja/õpetaja ei olnud üldse arvestanud minu palvega.
Kooli ajal panin lapsele vahepalaks (mida ta pidi kindlal kellaajal sööma, et püsti seista) õuna või mandariini kaasa, mille peale tuli üks päev laps koju ja andis teada, et õpetaja ja kõik klassi tüdrukud olid temaga riielnud, et kui teistele ei paku, siis ei ole teiste ees viisakas süüa.
Noh, selles laadis seiku oli päris palju ja need olid väga haigettegevad. [/tsitaat] Väga kurb ja isegi kummaline, et nii on. Äkki see puuvilja pärast õiendaja oli mingi asenduskasvataja, kes polnud infot saanud? Ma ikka arvan, et infojagamine tuleb abiks ja aitab selliseid olukordi vältida. Nt põieprobleemidest jms diagnoosist informeerimine aitab õpetajal mõistvalt suhtuda ja olukorraga arvestada. Muidu võib tekkida olukord, et õpetaja hakkab arvama, et laps lihtsalt üritab nt pideva väljaküsimisega õppetööst kõrvale hiilida, sest selliseid juhtumeid on (õnneks) siiski esialgu rohkem kui terviseprobleemidega lapsi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No mis teha, kui seadused sellised. Sina ära põe. Minumeelest võiks lapsevanemal olla nii palju aru peas, et ise õpetajale rääkida, et vältida probleeme.
Ei kujuta ette, et klassis on diabeetik ning õpetaja ei tea. Kas laps oskab nii hästi oma söömist reguleerida, et koomasse langemise ohtu pole, õpetaja peaks küll oskama kiiresti reageerida, kui on teadlik.
Minul oli üks laps tervise tõttu pikka aega kehalisest vabastatud, pealtnäha laps nagu iga teinegi. Loomulikult sai kooli informeeritud, mis ja miks. [/tsitaat]
Diabeetikud siiski ei lange jalapealt koomasse 🙂
Mina haigestusin diabeeti lapsena, ning ka minu üks laps on diabeetik. Seetõttu ehk päris palju kogemusi. Õpetajaid tuleb KINDLASTI teavitada, esmajoones klassijuhatajat, see on elementaarne. Usun, et iga mõistusega lapsevanem, kel diabeetikust laps, ka teeb seda, nii et minu meelest on diabeetiku näide natuke halb, sest diabeet on nii nõudlik olukord, et ilma sellest teavitamata ei mängi lihtsalt välja. St tegelikult ei paista süstival diabeetikul küll välja, et tal midagi üldse teistmoodi oleks, aga tal on vaja õigust süüa koolis igal ajal, kui seda vaja on (kui veresuhkur liiga madalale langeb), samuti võimalust vaikselt oma suhkrut mõõta. Nii et jah, see ei saa tulla üllatusena. Teavitada aga saab nii, et õpetajaid-kasvatajaid ära ei hirmuta, sest jällegi pole olemas diabeedist kontrollitumat olukorda – ühegi teise haiguse puhul ei saa kontrollida kohe kohapeal, kas kõik on korras, diabeedi puhul saab. Seetõttu mina ei poolda üledramatiseerimist, samuti ei ole miski söömiseks keelatud ja diabeetik on täitsa tavaline laps muidu. Sai ka minu ema hakkama õpetajate teavitamisega 1980. aastatel nii, et keegi ei pidanud mind eraldi jälgima, ma lihtsalt tohtisin vajadusel tunnis paar ampsu võtta, kui vaja oli. Sama lugu on minu lapsega, kes juba põhikoolieas – klassikaaslased ei kergita kulmugi, kui ta vahetunnis suhkrut mõõdab, õpetajad on kursis ja keegi ei pea eraldi midagi tegema. Aga kahjuks on tänapäeval palju neid diabeetikute vanemaid, kes eeldavad, et kooli või lasteaia personal peaks nende last kuidagi eraldi jälgima ja tähele panema. Seda ma ka õigeks ei pea – õpetaja peab vastutama kogu klassi või rühma eest ja ta ei saa iga hetk ainult ühe jaoks olemas olla. Laps peab ise olema vastutustundlik, ja lisaks on olemas telefon, väga suur abimees nüüdsel ajal. See õigus on ka diabeetikul vajalik – et tohib iga hetk helistada ja lapsevanema käest nõu küsida, kui ise ei oska näiteks otsustada, palju süstida või insuliini vajutada, kui insuliinipumpa kasutav laps. Seda kõike aga koos lapse enda vastutustundega. Minu pika jutu mõte on siiski veelkord selles, et diabeetik on halb näide, kuna diabeetiku lapsevanem on ise ka tavalisest vastutustundlikum ja ta lihtsalt peab üks samm ees olema ka koolipersonali teavitamise osas, et lapsel koolis normaalne olla oleks. See kõik on korraldatav. Mis puutub muudesse tervisehädadesse, siis ikka tuleks ka siis teavitada. Ikkagi ei ole õpetajal sadat silma ja kõrva, ta ei saa ise ära arvata, mis lapsel viga on, ja alati ei julge või ei oska laps ise ka rääkida – lapsevanema kohus on ikka ja alati seda teed silendada. Kooli ja kodu koostöö selles osas on võimalik, järele kontrollitud.

Uue õpetajana peaksid kõigepealt küsima klassijuhatajalt, kas mõnel õppuril tema klassis on med. probleeme, millest peaksid teadma.
Muud asjad lahendad jooksvalt ja järjekindlalt. Harjuta välja see \”pidev väljaküsimine\”, vahetund on küllalt pikk, et asjal käia. Seedimise korrasoleku häired on aga eri teema, sellest saad aru, kui asi tõsine.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Diabeetikud siiski ei lange jalapealt koomasse 🙂
Mina haigestusin diabeeti lapsena, ning ka minu üks laps on diabeetik. Seetõttu ehk päris palju kogemusi. Õpetajaid tuleb KINDLASTI teavitada, esmajoones klassijuhatajat, see on elementaarne. Usun, et iga mõistusega lapsevanem, kel diabeetikust laps, ka teeb seda, nii et minu meelest on diabeetiku näide natuke halb, sest diabeet on nii nõudlik olukord, et ilma sellest teavitamata ei mängi lihtsalt välja. St tegelikult ei paista süstival diabeetikul küll välja, et tal midagi üldse teistmoodi oleks, aga tal on vaja õigust süüa koolis igal ajal, kui seda vaja on (kui veresuhkur liiga madalale langeb), samuti võimalust vaikselt oma suhkrut mõõta. Nii et jah, see ei saa tulla üllatusena. Teavitada aga saab nii, et õpetajaid-kasvatajaid ära ei hirmuta, sest jällegi pole olemas diabeedist kontrollitumat olukorda – ühegi teise haiguse puhul ei saa kontrollida kohe kohapeal, kas kõik on korras, diabeedi puhul saab. Seetõttu mina ei poolda üledramatiseerimist, samuti ei ole miski söömiseks keelatud ja diabeetik on täitsa tavaline laps muidu. Sai ka minu ema hakkama õpetajate teavitamisega 1980. aastatel nii, et keegi ei pidanud mind eraldi jälgima, ma lihtsalt tohtisin vajadusel tunnis paar ampsu võtta, kui vaja oli. Sama lugu on minu lapsega, kes juba põhikoolieas – klassikaaslased ei kergita kulmugi, kui ta vahetunnis suhkrut mõõdab, õpetajad on kursis ja keegi ei pea eraldi midagi tegema. Aga kahjuks on tänapäeval palju neid diabeetikute vanemaid, kes eeldavad, et kooli või lasteaia personal peaks nende last kuidagi eraldi jälgima ja tähele panema. Seda ma ka õigeks ei pea – õpetaja peab vastutama kogu klassi või rühma eest ja ta ei saa iga hetk ainult ühe jaoks olemas olla. Laps peab ise olema vastutustundlik, ja lisaks on olemas telefon, väga suur abimees nüüdsel ajal. See õigus on ka diabeetikul vajalik – et tohib iga hetk helistada ja lapsevanema käest nõu küsida, kui ise ei oska näiteks otsustada, palju süstida või insuliini vajutada, kui insuliinipumpa kasutav laps. Seda kõike aga koos lapse enda vastutustundega. Minu pika jutu mõte on siiski veelkord selles, et diabeetik on halb näide, kuna diabeetiku lapsevanem on ise ka tavalisest vastutustundlikum ja ta lihtsalt peab üks samm ees olema ka koolipersonali teavitamise osas, et lapsel koolis normaalne olla oleks. See kõik on korraldatav. Mis puutub muudesse tervisehädadesse, siis ikka tuleks ka siis teavitada. Ikkagi ei ole õpetajal sadat silma ja kõrva, ta ei saa ise ära arvata, mis lapsel viga on, ja alati ei julge või ei oska laps ise ka rääkida – lapsevanema kohus on ikka ja alati seda teed silendada. Kooli ja kodu koostöö selles osas on võimalik, järele kontrollitud. [/tsitaat]Minu teada võib madala veresuhkru tõttu teadvusekadu ja kooma väga kiiresti tulla. Mul on jäänud mulje, et erinevad diabeetikud on selles suhtes erineva tundlikkusega. Eriti just laste kohta olen kuulnud teiste vanemate käest halbu näiteid, kus teadvusekadu ja kriitiline olukord on tekkinud väga äkki.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Diabeetikute organismid on erinevad ja reageeringud veresuhkru erinevatele tasemetele ka, see sõltub paljudest teguritest. Kuid teadvusekadu ei teki sellegipoolest nii, et lihtsalt kukub jalapealt. Madal veresuhkur annab erinevaid sümptomeid, teadvusekaoni läheks nii palju aega, et ükski mõistlik ja kaine diabeetik seda välja ei kannataks, need sümptomid annavad väga ruttu teada, et tuleb kiiresti midagi süsivesikuid sisaldavat süüa. Ning siis paraneb enesetunne juba minutitega. Jah, kui süüa ei ole võimalik, võib tulemus olla tõesti teadvusekadu (NB! See ei ole veel kooma), aga veelkord- see ei juhtu hetkega ning ei pruugi üldse juhtuda, sest maks hakkab sellises äärmuslikus olukorrS glükoosi tootma, käivitub organismi kaitsemehhanism. See kõik aga ei ole kehale muidugi kerge ning ma ei kujuta hästi ette, et keegi seda veel ka, suu lahti, lihtsalt pealt vaataks. Ühesõnaga: kõik on väga individuaalne, ei ole nii dramaatiline, nagu linnalegendid räägivad, ning on kergesti kõrvaldatav, mida lõppkokkuvõttes peabki infona näiteks õpetajatele edastama. Õpetaja peaks sealjuures lapsevanemat usaldama ning igasugused linnalegendid unustama. [/tsitaat]Ma ei mõelnudki jala pealt, vaid et see võib tekkida üsna kiiresti ja kõrvalseisja, kes teemat ei tea, ei pruugi seda ära tunda.
Mul oma lapsega oli kord nii, et ta ei ütelnud mitte midagi, lihtsalt ronis voodisse pikali keset päeva. Hea, et märkasin ja läksin asja uurima. Veresuhkur oli alla kahe, aga laps ei kurtnud midagi. Mu laps on olnud juba kaua haige, aga ta ei tunne madalaid suhkruid, kõrgeid ka mitte, kui silmas pidada üldist enesetunnet. Joomine ja pissimine muidugi on juba konkreetsemad märgid.
Ok, nüüd läheb juba teemast mööda.

Mina lapsevanemana informeerisin klassijuhatajat lapse terviseprobleemist. Igale õpetajale seda eraldi rääkida ei ole minu arvates üldse mõisltik. Kasvõi juba seepärast, et õpetajad vahetuvad ja suurema lapse puhul ma ei pruugi iga õpetaja vahetumist märgatagi, iga õpetja kontakti pole ka kooli kodulehel olemas. Üldiselt klassijuhataja informeeris aineõpetajain Ning ma eeldan, et kui mõne õpetajani pole info siiski jõudnud, siis on ta ise viisakas ning ei loobi diagnoose vaid räägib klassijuhatajaga või suhtleb läbi ekooli vanemaga, kui lapse käitumises midagi kummalist on.

Eelpoolkirjutaja, kes ütles, et laps peaks oma ajsad vahetunnis korda ajama – kahjuks pole see alati võimalik. Minu lapsel on tegemist hormonaalse häirega, mis tähendab, et teatud juhtudel tuleb WC-s käia tihemini kui 45 minuti tagant. Krooniline haigus, väljaravitav pole, küll aga rohtude abil kontrollitav. Paraku juhtus parajas mürsikueas kohati seda, et rohu mõju kadus oodatust varem (harva küll aga siiski juhtus) ning tulemuseks oli tunni ajal WC-sse minev laps (püksi pissiv laps oleks veel hullem, eksole?).

Minu teada klassijuhataja ei ole kohustutud diagnoosist aineõpetajale teatama. Mina õpetajana olen ka kord imestunud ja lapselt sõbralikult tema uue soengu kohta küsinud ja AASTAID hiljem, kui laps oli meie koolist lahkunud, sain teada, et see laps sai kasvaja tõttu keemiaravi. Küsisin, miks sellest aineõpetajaid ei teavitatud ja vastus oli \”ei ole lubatud teavitada!\”

Mina olin väga pettunud kooli juhtkonna poolses käitumises. Samas usun, et on õpetajaid, kes diagnoosi kuuldes (mis see ka poleks) võivad diskrimineerima või just probleemi ignoreerima hakata. Lihtsalt lstest on kahju, kui õpetaja teadmatusest kasvõi sõbraliku küsimuse või märkusega last sisimas haavab.

Ja see teemaalgataja pissilkäimise-värk tuleb tuttav ette, meil paluvad põhikoolipoisid vestu, et mobiili kaudu tundide ajal feissbukki uusi postitusi teha. Väga hädalise näoga paluvad:) Kui telefoni õpetajale palun jätta, läheb vetsuisu ka üle 😉
Armsad lapsevanemad, kes õpetaja keelekasutust hukka mõistsid, arvestage palun, et ka õpilasi on igasuguseid, nagu ka õpetajaid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu laps on diabeetik. Ja kogemus on näidanud seda, et kasvatajate ja õpetajate informeerimine ja harimine on nagu hane selga vesi.
Üritasin nii lasteaia kasvatajaid kui ka algklasside õpetajaid lapse tervisliku seisundiga kurssi viia, aga nägin ja hiljem sain ka mitmeid kordi tagasisidet, et õpetajale ei jõudnud mitte midagi kohale.

Üks väike näide. Kui mu laps veel süstide peal oli, siis oli tal üsna kindel söögirezhiim ja muidugi kindlad asjad, mida ta tohtis süüa. Hiljem selgus, et kasvataja/õpetaja ei olnud üldse arvestanud minu palvega.
Kooli ajal panin lapsele vahepalaks (mida ta pidi kindlal kellaajal sööma, et püsti seista) õuna või mandariini kaasa, mille peale tuli üks päev laps koju ja andis teada, et õpetaja ja kõik klassi tüdrukud olid temaga riielnud, et kui teistele ei paku, siis ei ole teiste ees viisakas süüa.
Noh, selles laadis seiku oli päris palju ja need olid väga haigettegevad. [/tsitaat]

no taevane arm! kuidas sa oled usaldanud oma lapse selliste kõlupeade hoolde, kes ei ole võimelised aru saama jutust, et lapsel on diabeet ja ta vajab erire¸iimi? sedavõrd arusaamisvõimetud inimesed ei tohiks laste- ega haridusasutuses töötada ja neist tuleks kusagile teatada.

Kõiki kommentaare ei lugenud aga ka minul on omast käest võtta näide, kus õpetaja informeerimine on nagu hane selga vesi ja, et talle ka kohale jõuaks siis peab ikka vaeva nägema.
Lasteaialapsel vahetusid pidevalt õpetajad ja hakkas juhtuma lõunauinaku ajal, et voodi saab märjaks. Arstil käidud uuringud tehtud. Õpetajatega olid kõik asjad selgeks räägitud ja asjade korraldus paigas, kiled olid lasteaia poolt, märjad riided sain kilekotiga kaasa. Kui siis jälle uus õpetaja tuli, palus ta täita lühikese tutvustava küsitluslehe lapse kohta, kuhu ma siis kenasti ja selgelt probleemi kirja panin. Umbes kolm nädalat hiljem sain õpetajalt terava märkuse \” Võiksite vähemalt kilesid tuua, laps teeb ju alla\”. Polnud see õpetaja vaevunud neid infolehti sirvimagi, rääkimata teiste töötajatega suhtlemisest või lapsevanemaga rääkimisest.
Seega õpetajad võiksid ka ise natuke huvi tunda, mitte ainult tagantjärgi vanematele etteheiteid teha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina olen olnud 30 aastat diabeetik (haigestusin esimeses kooliastmes) ja laps alates 3. eluaastast. Ei ole kumbki meist ära kukkunud ka niimoodi mitte. See on muidugi väga individuaalne, nii et ma ei väida, et seda absoluutselt üldse ei esine. AGA ei ole minu meelest õige seda võimalust rõhutada, see hirmutab ümbritsejad ära ning loob diabeetikutest vale pildi. Diabeetik on tavaline inimene, kes on n-ö käsitsijuhtimisel, millega ta kooliealisena peab juba ise hakkama saama, tal peab olema piisavalt vastutustunnet, et ise jälgida, et kõik korras oleks – ja kui ei tunne, siis kasvõi mõõdab iga tunni tagant, kui muud üle ei jää. Ümbritsejad ei pea olema kohustatud diabeetikut jälgima, seda ei taha ka diabeetikud ise, nad tahavad olla (niipalju kui mina neid tunnen, ja tunnen paljusid) terved niipalju, kui see võimalik on – ja see on. Mis ei tähenda, et koolipersonal, veelkord, ei peaks teadma – peab küll. Aga mitte selle rõhuasetusega, et võib minestada igal juhul. Ei või, see on vale. Aga tal võib väga halb olla. [/tsitaat]Nagu ma kirjutasin, siis mu laps ei taju eriti hästi madalaid ja kõrgeid. Nagu ühe eelkõneleja õdegi, siis on ka minu laps üsna kiiresti imelikuks muutunud madala suhkruga. Õnneks seda ei ole tihti ette tulnud aga siiski. Jala pealt kokku pole kukkunud, aga lisaks sellele voodisse pugemise näitele on veel imelikke asju teinud, näiteks tobedalt naernud, segast juttu ajanud jmt. ning ikkagi olnud juba sellises seisundis, kus ta ennast ise ei oska aidata ja vajab kõrvalise inimese abi. Aga tean ka lapsi, kes on üsna kiiresti hüposse langenud. Seega, ma arvan ka, et ei ole õige üldistada.

Sa said mu jutust valesti aru. Ma ei ole ühtegi pedagoogi enda lapse haigusega hirmutanud. Küll aga ära rääkinud põhitõed. Olen kasvatajatele ja õpetajatele viinud harivaid, haigust lühidalt kokkuvõtvaid voldikuid, et mida teha, kui … jne. Olen paari sõnaga selgitanud haiguse põhiolemust, et laps peab saama süüa, kui ta tunneb selleks vajadust jne. Loomulikult ei ole ma neid hirmutanud, et kui te tal niimoodi teha ei luba, siis ta kukub pikali ja langeb koomasse.

Mina arvan küll, et lasteaiakasvataja peab diabeetikust last jälgima. Samuti arvan ma seda, et algklasside õpetaja peaks seda tegema. See muidugi ei tähenda seda, et ta peaks last mõõtma või süstima, aga kindlasti peaks silm peal olema lapse käitumise ja enesetunde koha pealt. Mu laps oli I klassis küll igati virk ja kraps laps, aga täielikku vastutust ta enda haiguse eest selles vanuses võtta veel ei osanud.

Praegu on ta teismeline ja alates keskkoolist ei ole ta enda haigusest ühtegi õpetajat teavitanud. Sel lihtsalt ei ole mõtet, nagu ajalugu näitab. Ehkki, klassijuhataja võiks ju teada. Ja keka õpetaja ehk ka.
Tema sõbrad on kõik kursis ja enda haigust teiste eakaaslaste ees ei ole ta kunagi häbenenud. On kaasõpilastele kooli keskastmes isegi loengu pidanud enda haigusest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Nagu ma kirjutasin, siis mu laps ei taju eriti hästi madalaid ja kõrgeid. Nagu ühe eelkõneleja õdegi, siis on ka minu laps üsna kiiresti imelikuks muutunud madala suhkruga. Õnneks seda ei ole tihti ette tulnud aga siiski. Jala pealt kokku pole kukkunud, aga lisaks sellele voodisse pugemise näitele on veel imelikke asju teinud, näiteks tobedalt naernud, segast juttu ajanud jmt. ning ikkagi olnud juba sellises seisundis, kus ta ennast ise ei oska aidata ja vajab kõrvalise inimese abi. Aga tean ka lapsi, kes on üsna kiiresti hüposse langenud. Seega, ma arvan ka, et ei ole õige üldistada.

Sa said mu jutust valesti aru. Ma ei ole ühtegi pedagoogi enda lapse haigusega hirmutanud. Küll aga ära rääkinud põhitõed. Olen kasvatajatele ja õpetajatele viinud harivaid, haigust lühidalt kokkuvõtvaid voldikuid, et mida teha, kui … jne. Olen paari sõnaga selgitanud haiguse põhiolemust, et laps peab saama süüa, kui ta tunneb selleks vajadust jne. Loomulikult ei ole ma neid hirmutanud, et kui te tal niimoodi teha ei luba, siis ta kukub pikali ja langeb koomasse.

Mina arvan küll, et lasteaiakasvataja peab diabeetikust last jälgima. Samuti arvan ma seda, et algklasside õpetaja peaks seda tegema. See muidugi ei tähenda seda, et ta peaks last mõõtma või süstima, aga kindlasti peaks silm peal olema lapse käitumise ja enesetunde koha pealt. Mu laps oli I klassis küll igati virk ja kraps laps, aga täielikku vastutust ta enda haiguse eest selles vanuses võtta veel ei osanud.

Praegu on ta teismeline ja alates keskkoolist ei ole ta enda haigusest ühtegi õpetajat teavitanud. Sel lihtsalt ei ole mõtet, nagu ajalugu näitab. Ehkki, klassijuhataja võiks ju teada. Ja keka õpetaja ehk ka.
Tema sõbrad on kõik kursis ja enda haigust teiste eakaaslaste ees ei ole ta kunagi häbenenud. On kaasõpilastele kooli keskastmes isegi loengu pidanud enda haigusest. [/tsitaat]
Õpetajate teavitamise koha pealt arvan ma siiski, et teadma peavad kõik õpetajad, kool on meil niivõrd normeeritud süsteem, et parem on, kui ollakse kursis, muidu võib kogemata hammasrataste vahele jääda valel hetkel (hüpoga). Ma saan aru, see joon on nii peenike ja keskteed on raske leida. Täiskasvanu elu on selles mõttes kergem, et siis tõesti valid ala, kus sa ei pea end süsteemi sobitama ega pea ka eraldi endast rääkima, kui ei taha. Kuigi mina olen nüüd rahulikult rääkinud küll, juba selleks, et tõestada – nii pika staa¸iga diabeetik ei ole pime ja jalutu, nagu meie meedias ilmunud artiklid valdavalt püüavad muljet jätta (lihtsalt edastatav sõnum on alati sellelaadne), et diabeetik on tavaline inimene (ja oh seda elevust siis :)). See segase jutu ajamine või naermine hüpo ajal on üks tänapäeva insuliini ja hüpo koosmõju, arvatavasti mõjutab glükoosivaegus aju mõnda keskust sel hetkel. Aga eks sa tead ise ka, et sellele ei maksa liiga palju rõhku panna või muretseda – on ju lihtsalt kõrvaldatav. Seda enam, et diabeetik ise ju teab kogu aeg, mis ta peab tegema – ja kui ei tea, sest on veel väike, siis see harjumus on õpitav.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lapsel on ju endal ka suu peas.
Mina olen lapsest saadik astmaatik ja olen alati nii õpetajatele, teistele lastele (ka algklassides) ja hiljem kolleegidele rääkinud oma hingamisprobleemidest ja allergiatest. Kõik on suhtunud mõistvalt ja toetavalt ning osanud minu eripäraga arvestada. Sel ajal, peaaegu 25 aastat tagasi, oli ka astma haruldane haigus.[/tsitaat]
Last eriti ei usaldata, ju sul vedas lihtsalt. Ja õpetajana jääksin ma veidi kahtlevale seisukohale, kui laps räägib – nii tõsise asja puhul, ükskõik mis siis ka lapse tervist häirib – tahan täiskasvanu kommentaari ikkagi juurde. Minu üks lastest näiteks oskab endale külge rääkida igasugu huvitavaid tervisehäireid, sest see tundub talle põnev. Ja sisendusvõime on nii suur, et on olnud täiskasvanuid, kes siiralt usuvadki lapse järjekordset väljamõeldist mõnest põnevast allergiast, mille tõttu ta ei tohi seda või teist süüa (tegelikult pole ühtegi allergiat ega ka miskit muud sellist, mis üldse kõneväärt oleks terviseteemadel :)).